“Aga tema ütles neile ka tähendamise sõna, et ikka peab Jumalat paluma
ja mitte ära tüdima....” Lk 18,1
ja mitte ära tüdima....” Lk 18,1
“Seepärast tahan mina, et mehed peavad kõiges paigas lugema” (paluma). 1 Tm
2,8
Selle küsimise peale, armas lugeja, ei või keegi teine peale sinu enese
vastata. Võtad sa avalikest jumalateenistustest osa, seda teab sinu õpetaja.
Pead sa kodust jumalateenistust, seda teavad sinu kodakondsed. Aga kas sa palud
üksinda, omaette, see on ainult sinule ja Jumalale teada.
Ma palun sind, armas lugeja, pööra oma tähelepanemist asja peale, millest
ma tahan sulle kõnelda. Ära ütle, et mu küsimine mitte kohane pole. Kui su süda
on Jumala ees kohtlane, siis ei leia sa minu küsimises midagi haavavat. Ära
viivita mitte vastusega, vabandades, et sa oma palveid loed. Palveid lugeda ja
paluda on kaks isesugust asja. Ka ära ütle mitte, et mu küsimine on tähtsuseta
asi. Kuula mind pisut ja sa saad näha, et mul selles aina head mõtted sinu
kohta on.
Esiteks. Ma küsin, kas sa ka palud? – seepärast, et palve on inimese
õndsaks saamiseks tingimata tarvilik. Ma ütlen: “ tingimata tarvilik”, ja
meelega rõhutan just seda. Ma ei mõtle siin mitte alaealisi lapsi,
nõdrameelseid ega ka paganaid. Ma tean, kellele on pisut antud, selle käest ka
pisut nõutakse. Ma kõnelen neist kes endid kristlasteks nimetavad ja ristiusulise riigi kodanikud on.
Niisugustest ütlen ma, et keegi neist ei tohiks loota õnnistust, kui nad mitte
ei palu.
Ma usun kindlasti, nii kui teiegi, et inimene armust õndsaks saab. Rõõmuga
kuulutaksin ma kõige suuremale patusele andeksandmist. Ma ei kõiguks mitte ta
surmavoodi ette astuda hüüdes:” Usu Issanda Jeesuse Kristuse sisse ja sa saad
õndsaks.” Aga, et õndsaks saada ilma palveta, seda ei leia ma mitte pühast
kirjast. Et inimene võiks pattude andeksandmist saada, ilma, et ta Jumala poole
pöördes kisendaks:” Issand Jeesus anna mulle andeks!” seda ei leia ma
kusagiltki. Küll olen ma leidnud ja tean, et keegi õndsaks ei või saada üksnes
oma palve läbi: aga mitte pole ma
leidnud, ega pole ka kuulnud, et keegi oleks õndsaks saanud ilma palumiseta.
Teadust ja tervist ei saa mitte keegi kätte kiirrongil sõites: seda teed
peab igaüks jala käima. Kuningad ja vürstid, rikkad ja vaesed, mõisnikud ja
talupojad – kõik peavad ise oma vaimu tarvidusi täitma. Keegi ei või lasta
teist enese eest süüa, juua ehk magada. Nõndasama ei või ka keegi teise eest
õppida. Seda peab igaüks ise tegema, muidu jääb kõik tegemata.
Mis ihu ja vaimu kohta on öeldud, maksab ka hinge kohta. On mõned
tegevused, mis meie hinge päästmiseks ja õnnistuseks väga tarvilikud on ja mida
igaüks peab ise täitma. Igaüks peab ise MEELT PARANDAMA. Igaüks peab ise ennast
ISSANDA POOLE PÖÖRAMA. Ja igaüks peab ise JUMALAGA KÕNELEMA, teda paluma. Sa
pead ise need tegevused korda saatma, keegi teine neid sinu asemel täita ei
või.
Kuidas võiksid sa loota, et sulle tundmatu Jumal sind peaks ära päästma?
Kuidas võiksid sa Jumalat tundma saada ilma palveta? Sa ei või ju inimestega
läbi käia, kui sa neid tundma ei õpi ja nendega ei kõnele. Nõndasama ka Jumalaga,
-kui sa Teda mitte Kristuse läbi tundma ei õpi ja palves Temaga ei kõnele. Kui
sa taevas tahad Temaga ühes olla, siis pead siin maa peal Temale sõbraks saama.
Ja kui sa maa peal Temale sõbraks tahad saada, siis pead Teda paluma.
Armas lugeja, paljud saavad viimsel kohtupäeval Issanda paremal käel
seisma. Sinna kogutakse kokku kõik pühad kõige nelja tuule poolt, kõigist
suguharudest ja rahvustest: nad sünnitavad nii suure kogu, et keegi neid üles
arvata ei või. Ja võidulaul, mis nende huultelt, kui lunastuse töö lõpetatud
on, ülikenasti kõlab, peab vägevalt kostma, kui koskede kohin ja kõue mürin.
Aga mitte ühtki võõrast ega vale häält ei pea ei pea ses taevalikus kooris
kõlama. Kõik saavad ühel häälel ja ühest südamest laulma. Nende vaimu elu võitlemine
oli kõigil ühesugune: nad uskusid kõik. Kõik nad pesid endid Kristuse veres.
Nad kõik on uuesti sündinud. Nad kõik on palunud. – Jah, meie peame maa peal
paluma õppima, muidu ei saa meie Issandat kunagi taevas kiitma. Meie peame
palvekooli lõpetama ehk suurel Issanda päeval vaikima, kui teised Halleluuja
laulavad.
/Kristlik Perekonna leht. 1/ 1928 /
