Kas sa ka palud?

“Aga tema ütles neile ka tähendamise sõna, et ikka peab Jumalat paluma 
ja mitte ära tüdima....” Lk 18,1

“Seepärast tahan mina, et mehed peavad kõiges paigas lugema” (paluma). 1 Tm 2,8

Selle küsimise peale, armas lugeja, ei või keegi teine peale sinu enese vastata. Võtad sa avalikest jumalateenistustest osa, seda teab sinu õpetaja. Pead sa kodust jumalateenistust, seda teavad sinu kodakondsed. Aga kas sa palud üksinda, omaette, see on ainult sinule ja Jumalale teada.

Ma palun sind, armas lugeja, pööra oma tähelepanemist asja peale, millest ma tahan sulle kõnelda. Ära ütle, et mu küsimine mitte kohane pole. Kui su süda on Jumala ees kohtlane, siis ei leia sa minu küsimises midagi haavavat. Ära viivita mitte vastusega, vabandades, et sa oma palveid loed. Palveid lugeda ja paluda on kaks isesugust asja. Ka ära ütle mitte, et mu küsimine on tähtsuseta asi. Kuula mind pisut ja sa saad näha, et mul selles aina head mõtted sinu kohta on.

Esiteks. Ma küsin, kas sa ka palud? – seepärast, et palve on inimese õndsaks saamiseks tingimata tarvilik. Ma ütlen: “ tingimata tarvilik”, ja meelega rõhutan just seda. Ma ei mõtle siin mitte alaealisi lapsi, nõdrameelseid ega ka paganaid. Ma tean, kellele on pisut antud, selle käest ka pisut nõutakse. Ma kõnelen neist kes endid kristlasteks nimetavad  ja ristiusulise riigi kodanikud on. Niisugustest ütlen ma, et keegi neist ei tohiks loota õnnistust, kui nad mitte ei palu.

Ma usun kindlasti, nii kui teiegi, et inimene armust õndsaks saab. Rõõmuga kuulutaksin ma kõige suuremale patusele andeksandmist. Ma ei kõiguks mitte ta surmavoodi ette astuda hüüdes:” Usu Issanda Jeesuse Kristuse sisse ja sa saad õndsaks.” Aga, et õndsaks saada ilma palveta, seda ei leia ma mitte pühast kirjast. Et inimene võiks pattude andeksandmist saada, ilma, et ta Jumala poole pöördes kisendaks:” Issand Jeesus anna mulle andeks!” seda ei leia ma kusagiltki. Küll olen ma leidnud ja tean, et keegi õndsaks ei või saada üksnes oma palve läbi: aga mitte  pole ma leidnud, ega pole ka kuulnud, et keegi oleks õndsaks saanud ilma palumiseta.

Teadust ja tervist ei saa mitte keegi kätte kiirrongil sõites: seda teed peab igaüks jala käima. Kuningad ja vürstid, rikkad ja vaesed, mõisnikud ja talupojad – kõik peavad ise oma vaimu tarvidusi täitma. Keegi ei või lasta teist enese eest süüa, juua ehk magada. Nõndasama ei või ka keegi teise eest õppida. Seda peab igaüks ise tegema, muidu jääb kõik tegemata.

Mis ihu ja vaimu kohta on öeldud, maksab ka hinge kohta. On mõned tegevused, mis meie hinge päästmiseks ja õnnistuseks väga tarvilikud on ja mida igaüks peab ise täitma. Igaüks peab ise MEELT PARANDAMA. Igaüks peab ise ennast ISSANDA POOLE PÖÖRAMA. Ja igaüks peab ise JUMALAGA KÕNELEMA, teda paluma. Sa pead ise need tegevused korda saatma, keegi teine neid sinu asemel täita ei või.

Kuidas võiksid sa loota, et sulle tundmatu Jumal sind peaks ära päästma? Kuidas võiksid sa Jumalat tundma saada ilma palveta? Sa ei või ju inimestega läbi käia, kui sa neid tundma ei õpi ja nendega ei kõnele. Nõndasama ka Jumalaga, -kui sa Teda mitte Kristuse läbi tundma ei õpi ja palves Temaga ei kõnele. Kui sa taevas tahad Temaga ühes olla, siis pead siin maa peal Temale sõbraks saama. Ja kui sa maa peal Temale sõbraks tahad saada, siis pead Teda paluma.

Armas lugeja, paljud saavad viimsel kohtupäeval Issanda paremal käel seisma. Sinna kogutakse kokku kõik pühad kõige nelja tuule poolt, kõigist suguharudest ja rahvustest: nad sünnitavad nii suure kogu, et keegi neid üles arvata ei või. Ja võidulaul, mis nende huultelt, kui lunastuse töö lõpetatud on, ülikenasti kõlab, peab vägevalt kostma, kui koskede kohin ja kõue mürin. Aga mitte ühtki võõrast ega vale häält ei pea ei pea ses taevalikus kooris kõlama. Kõik saavad ühel häälel ja ühest südamest laulma. Nende vaimu elu võitlemine oli kõigil ühesugune: nad uskusid kõik. Kõik nad pesid endid Kristuse veres. Nad kõik on uuesti sündinud. Nad kõik on palunud. – Jah, meie peame maa peal paluma õppima, muidu ei saa meie Issandat kunagi taevas kiitma. Meie peame palvekooli lõpetama ehk suurel Issanda päeval vaikima, kui teised Halleluuja laulavad.

/Kristlik Perekonna leht. 1/ 1928 /