VENNASTEKOGUDUSE VAIMULIK SUVEPÄEV PIKAVERES

Laupäeval 13. juunil algusega kell 11.00 toimub Pikavere vennastekoguduse palvemajas (Pikavere küla, Koonga vald, Pärnumaa) vennastekoguduse suvepäev teemal „Palve“. 
Ettekanne õpetaja Kristjan Luhametsalt. Rühmatööd, muusika- ja palvehetked, toitlustamine.

Vennastekoguduse suvepäev toimub juba neljandat korda – varem Nissi, Kuusalu ja Nabala palvemajades. Suvepäevale oodatakse kõiki, kellele vennastekogudus on südamelähedane või kes soovivad vennastekoguduse liikumisega lähemalt tutvuda. Oodatakse kõiki, kes otsivad vaimulikku kosutust, kinnitust ja osadust.

Päeva korraldab Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Suvepäeva osavõtutasu on 10 eurot (sisaldab kaks söögikorda), tasumine kohapeal.

Oma osavõtusoovist palume teatada hiljemalt 8. juuniks. Info: 6608 004 või 53359850. E-post: info@vennaste.ee

Lähem info vennastekoguduse kohta www.vennaste.ee

Pildikillukesed aprillikuu palve- ja laulutunnist.

Vaikne käik („der stille Gang“ 1743-1783).

Nii dünaamilist liikumist, kui oli tol ajal vennastekogudus, polnud võimalik peatada, vaid see jätkus. Eriti neis kihelkondades, kus olid vennastekoguduse sõbralikud õpetajad ja aadlikud, näit. Urvastes Quandt, Kambjas Sutor, Kadrinas Neuhausen, Kullamaal Gutsleff ja Dahl, Ridalas böömi päritoluga Matschek ja Saaremaal superintendent Eberhard Gutsleff. Saaremaal, kus liikumine oli kõige elavam, sai ka kõige rohkem keskvalitsuse ranget kätt tunda, sest siin arreteeriti 1747.a. superintendent E. Gutsleff, Jämaja õp. Höltehof, teoloogia üliõpilane Fritsche, Tartus herrnhuutlik arst Kriegelstein. Kõik nad pandi kurikuulsasse Peter-Pauli kindlusesse Peterburis.

Kuna Herrnhutist tulnud saksa töötegijad keiserliku käskkirja järgi pidid maalt lahkuma, siis läks töö suurelt osalt eestlaste eneste kätte. Ent mitte kõik herrnhuutlased ei lahkunud: Matthias Friedrich Hasse oli Urvastes 1750. aastani. Juba enne tema lahkumist tuli 1747.a. Liivimaale Johann Peter Hesse, kellest sai vennastekoguduse töö juhataja nii Liivi- kui Eestimaal kuni selle perioodi lõpuni ja kauemgi veel, sest ta suri 1785.

Vabamad tuuled liikumises Katariina II-st kuni Aleksander I manifestini (1763-1817). Katariina II avas jälle vahepeal suletud Venemaa uksed Lääne-Euroopale. Ta soosis välismaalaste asumist Venemaale nii, et 11. veebruar 1764.a. andis ta südametunnistuse ja usuvabaduse Volga Sarepta herrnhuutlastele oma koloonia rajamiseks. Katariina II manifest ei puudutanud küll otseselt  Baltimaade vennastekoguduste tegevust ja nõnda jätkus siis nn vaikne käik ehk põrandaalune tegevus, kuid tegevus elavnes tunduvalt. Kui ajavahemikul  1729-43 asutati Eesti alale 3-4 palvemaja, siis perioodil 1764-1817 ehitati neid juba 48.

Liikumise õitse- ja langusaeg (1817-1948). 

Tsaar Aleksander I, kes oli ise Herrnhuti külastanud ja oli sellest vaimustatud, andis oma manifestiga 27. oktoober 1817 vennastekoguduse liikumisele Baltimail „rohelise tee“. Selle põhjal oleks vennastekogudus võinud ennast kuulutada iseseisvaks kirikuks nagu see oli Saksamaal, aga Herrnhut soovitas Läänemeremaade vennastekogudusel jääda ka edaspidi luterliku kiriku siseseks liikumiseks ehk „soolaks“ kirikus. Ent see keisri manifest sai nii õnneks kui õnnetuseks. Õnneks liikumise kasvule ja levikule, õnnetuseks aga liikumise sisese jõu ja ühtekuuluvustunde kahanemisele. Õnnetuseks selle poolest, et väline vennastekoguduse võidukäik ajas tolleaegse ratsionalistliku kiriku „tagajalgadele, nii et see hakkas vennastekoguduses nägema oma abilise asemel võistlejat.

Kiriku antud saatuslikuks löögiks vennastekogudusele sai 1832.a. välja antud kirikuseadus, mis riisus vendadelt vaba esinemisõiguse oma palvemajades – see asendati tsenseeritud palve- ja jutluseraamatute ettelugemisega palvetunnis ja edaspidine palvemajade ehitamine tehti sõltuvaks vastava koguduse õpetajast ja konsistooriumist. Seega lõigati liikumiselt ära tema tiivad ja mida tähendab  tiibadeta lind?

Väliselt liikumine vana inertsi mõjul veel kasvas kuni möödunud sajandi keskpaigani, mil arvuliselt saavutati lagi. Eestis oli tol ajal 156 palvemaja 48340 liikmega ja osavõtjate arv palvetundidest tõusis75 000-ni. Siit peale läks käik allamäge, nii et Eesti Vabariigis 1929.a. , mil tähistati vennastekoguduse liikumise tuleku 200 aastapäeva, oli liikmete arv langenud 3 000. Liikumine hakkas elavnema vabariigi lõpuaastatel ja eriti Lõuna-Eestis Võrumaal, kuhu ehitati mitu uut palvemaja. Ent II maailmasõja lävel levisid lahkhelid vennastekoguduses endas, kui üks osa vennastekogudusest leidis vajaduse moodustada iseseisvat, kirikust sõltumatut vennastekogudust ja nõnda loodi vennastekoguduse kõrvale vennaste ühing. 1948.a. Nõukogude kord keelustas vennastekoguduse tegevuse, st ühe osa kiriku tegevusest, sest vennastekogudus on olnud ju algusest peale meie maal kirikusisene liikumine. Osadest palvemajadest said kiriku filiaalid.

1989.a. lõpus on esitatud EELK Konsistooriumile peapiiskopi kaudu avaldus kuulutada 1948.a. keeld vennastekogudusele kehtetuks ja anda  talle tagasi tema algsed õigused ja tegevusvabadus.

EELK korraline kirikukogu, mis oli koos Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 12.-13. juuni 1990.a., võttiski vastu otsuse legaliseerida vennastekoguduse töö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus selle endise põhikirja järgi.

Osvald Reier

Mida ütleks Jeesus...?

On hea näha jäägitult hõivatud koguduse töötajaid või juhte, kuulda, et koguduse liikmeid teenitakse vajaduse piires ja hoonedki väärikas korras.

Mõne aasta eest pääsesime üle lahe, kus meid paljuga üllatati. Vivamos misjonipäevadel ühes ettekandes oli kummaline pihtimus: meil on pea kogu elanikkond tulnud kiriku juurde, kuid me peame taotlema, et nad tuleksid ka Jumala juurde, muutuksid Tema kaastöölisteks oma ligimeste hulgas.

 
Tänases päevasõnas ütleb Jeesus sellele lisaks: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb “Issand, Issand“ ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist...“ Mt 7,2
 See hoiatav sõnum kajas jumaliku meelevallaga üle suure rahvahulga. Nimetu Galilea küngas sai maailmakuulsaks. Ent Mäejutlus lähenes lõpule. Majesteetlik sõnum vapustas arukaid kuulajaid: jumaliku mõõdu järgi ei jaksa keegi meist taevariiki jõuda, sest siitpeale eraldub kitsas tee laiast. Ühel neist räägitakse Jumalast, hüütakse Teda appi, kasutatakse abi ära, tehakse palju head tööd. Teisel teel aga antakse kõik – ka ennast – Temale uue loomingu aluseks. 
„Nüüd ei ela enam mina, Saulus – tark, tugev, terav ja õiglane variser, vaid Kristus elab minus“ Gl 2,20. 
„Te olete surnud, teie elu on varjul Kristusega Jumalas“. Kl 3,3. 
Nüüd teeb Paulus Isa tahet, saab selleks aina uut jõudu Kristuse risti saladusest. Ta misjoneerib koos piksepoja Johannesega, kellest sai äärmiselt leebe armastuse apostel. Peetrusele anti senise mõõga asemel taevavõti, sest Jumal oli tema uueks sünnitanud. 1 Pt 1,3. 
Sebedeuse pojad ei igatse enam ministri kohti, neil pole isiklikke nõudmisi, nad on valmis misjoneerima ja ka märtrisurma minema, sest tulemus on taevalik.

Kirjeldamatud imed toimusid inimeste täitumisel Püha Vaimuga nelipühil ja hiljem. Ainult nii sünnivad vaimulikud inimesed – taaselustatud Jumala lapsed, kelles saab elada Jumala Vaim. Neis valmivad ka Vaimu viljad ja tekib jõud ning armastus misjoneerida (mitte vägisi tirida või varrukast vedada. „Eesti Kirik“ nr 25).

Sajanditepikkune kogemus näitab, et väga paljud petavad end ja eksitavad teisi, püüdes inimliku hoolsuse ja hea retoorikaga midagi jumalikku kaasinimestes sünnitada või kasvatada, mis kõlbaks Jumala riigis elama.

Meil ei sobi Jeesuse Kristuse sõnade tõsiduses kahelda . Meil pole neid millegagi asendada. 
Mida Ta ütles Nikodeemusele? Selles otsustavas kõnekompositsioonis (dialoogis) kaotab Iisraeli õpetaja kogu oma väärikuse Jh 3,1-13. Jeesus oli talle mõistetamatu (2 s), vaimust sünd tundmatu: seega vaimulik elu alustamata (3 ja 5 s), Iisraeli õpetajaks kõlbmatu (10 s), sest amet ja töö algab pärast sündi (7 s) ja suureks sirgumist. Ta oli töötanud ühe usulise vooluideoloogina, levitades vagasi jutte, prohvetisõnumeid ja pärimusi ajaloost, tundmata sealjuures Jumala Vaimu Väge. Selliste inimeste tee (neid on palju) jõuab kord Jumala trooni ette, nad esitavad teenete loetelu ning sealt kõlab otsus: „Ma ei tunne teid, minge ära!“ Mt 7,23. See Jeesuse sõnum tekitab hämmeldust, hirmu ja ka protesti, ent siia koondus Iisraeli rahva lunastusloo tuum, jutt Nikodeemusega käis mitmuses. Me ei või seda teksti ekstreemse hälbena üldarvestusest kõrvaldada, sest samale alusele ehitasid paljud prohvetid, samad sambad kannavad kogu kristlikku kirikut kui lunastususundi kehastust. Meile ei piisa käsust või keelust, pühalikust õpetusest või karmist manitsusest. Vajame vältimatult kivise südame asendamist lihasega Hs 36,26-29, uut kindlat vaimu, kaduva asendust kadumatuga 2Kr 4,13-18, sest kaduv sureb ja roiskub, ei kõlba säilitada ka kaunis kuues mitte.

Uue Testamendi lunastuslooline sõnum esitab sadades variantides nõudmised ja pakub täiusliku lahenduse iga inimese uussünniks, jumalalapse seisuse ja väärikuse taastamiseks. NB! Sünd on läbimurre uude, mis ei tähenda veel edukat elamist, vaid avab üleva võimaluse kasvada, areneda. Eriti emad kogevad seda oma habrast maimukest hellitades ja harides. Samuti toimib Püha Vaim Isa tahtel, Poja palvel Jh 14,15-18 meie kõikide uussünni 1Pt 1,22-25 ja edasise pideva kasvu ning vaimuliku elu ja töövõime kujunemisel Jh 14,23-26; 15,1-8; He 3,17-21; Jr 32, 39-41; Hs 36; Tt 2,11-14.

Kui uussünd toimub ristimisel, east sõltumata, siis olgem väga hoolsad seda säilitama ja arendama, sest imiku elu kestab välise hooleta vaid mõne päeva, ehk tudengite keeles öeldes: immatrikulatsioon ei garanteeri kellelegi diplomit. Näiteid leidub lugematu hulk. Taaveti vägev usk karjapoisina ei kestnud kaua. Tal tuli korduvalt silmaveega ahastades taastada osadus Issandaga. Saulus pidi murduma, Paulusele ei piisanud Ananiase õnnistusest Damaskuses: ta kinnitas, et sureb iga päev patule ja ärkab taas Kristusega ning oli sellisena võrratu misjonär.

Apostel Johannes hoiatab usklikke väga tõsiselt elama nii nagu Jeesus elas või oleme vaid sõnades Tema tunnistajad 1Jh 2,4; 9-11.

Jumalarahvas koosneb kallihinnalistest indiviididest. Ei mingit hajumist Brahmanisse või Nirvaanasse. Hallist massist erksana eraldumine on loomulik ja vajalik. Nii äratab Jumala Vaim aina kedagi nagu prohvetid, apostlid, kirikuisad, Petrus Valdas, John Wicklif, Jan Hus, Martin Luther, N.L.v Zinzendorf jt. , kes andusid võitlema tardumuse või inimliku diktaadi vastu kirikus. Täna tahan tänuga esile tõsta krahv Zinzendorfi, kui Herrnhuti Vennaste Uniteedi asutaja. Õieti tegutses tugev pietistlik liikumine juba katoliiklikus Tšehhis kuningas Podiebradi ajal (1457.a.). Nad omasid ligu 400 kogudust Böömi-Määrimaal (Moravian Church), olid vennalikus koostöös M. Lutheri jt protestantidega. Nad taotlesid tingimusteta uussündi ja seejärel tihedat osadust Kristusega ning omavahel (koinonia). Nad püüdsid teha Isa tahet. Nende piiskopiks 1656-70 oli kuulus pedagoogikateadlane Johann Amos Comenius. Hiljem keelustati see algne Vennastekogudus, juhid pagendati. Üks grupp neist tuli luterlikule Saksamaale – Oberlausitzi, kus krahv N.L.v. Zinzendorf lahkesti neile oma mõisast maad eraldas ja peagi Herrnhutiks nimetatud uues asulas Bertelsdorfi kiriku juures uue Vennastekoguduse moodustas. Tõsise usumehena suutis ta ühispalvetes ja õpetustes oma kaasvõitlejaid innustada aina sügavamale pühitsustaotlusele, mis kulmineerus laialdases pattude tundmises ning andestuse otsimises Jumala ja kaasinimeste ees. Kristuse andestav armastus toimis taas võimsana paljude südameis ühisel armulaual Bertelstorfi kirikus 13. Augustil 1727.a. Nüüd oldi valmis misjonitööks, mida Püha Vaim alustab meis ja siis jätkab teistes. Kaks aastat hiljem saabusid peamiselt jalgsi esimesed kuulutajad Riiga, Volmarisse ja jõuluks ka Tallinna. Siin töötas mitu Halle pietistliku kooliga õpetajat - Mickwitz, Vierorth, Gutsleff jt., kes külalised väga lahkesti vastu võtsid ja kohe evangeelsele tööle rakendasid. Selles koostöös äratas Jumala Püha Vaim paljusid tõsisele usule, kuigi vastav koordineeriv keskus veel puudus.

Rõõmu ja tänuga mainin siinkohal prof. dr. theol. Voldemar Ilja äsjailmunud raamatut tolle ulatusliku äratusliikumise algperioodi sündmustest (1730-1743) ja tugevast mõjust meie rahvavaimses ja sotsiaalses arengus. Algul sai pärisorjast inimene, siis Jumala perekonna teadlik liige, paruni ja pastoriga ühepikkune. Tohutu tähtis tõdemus – eks ole!

Jään seekord võlgu pikema selgituse järgnevast, kuid olen rõõmus ja tänan taas Jumalat Tema imetegude ja valguse eest meie armsa Maarjamaa mustas minevikus. Sama valgust vajame kaasaegses kitsikuses, eetilises kriisis. Peame taasavastama toonased vaimuvara allikad, taotlema taas aktiivset koostööd kõikväelise jumalaga, sest Tema tuleb taas meie töid hindama. Tema jälgib ka ateistlike meeleolude arengut meie maal ja reageerib peagi vastavalt vajadusele.

Õigel teel püsimiseks küsigem: „Mida ütleks Jeesus selle kohta?“*

1995.a.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem

Osvald Reier (1928-2002)

----------------------------------------------------------------

* pealkirja "Was würde Jesus dazu sagen"/ "Mida ütleks Jeesus selle kohta?" on nimetatud/ nimetanud Martin Niemöller (saksa ev. teoloog) oma elumotoks.