Vaikne käik („der stille Gang“ 1743-1783).
Nii
dünaamilist liikumist, kui oli tol ajal vennastekogudus, polnud võimalik
peatada, vaid see jätkus. Eriti neis kihelkondades, kus olid vennastekoguduse
sõbralikud õpetajad ja aadlikud, näit. Urvastes Quandt, Kambjas Sutor, Kadrinas
Neuhausen, Kullamaal Gutsleff ja Dahl, Ridalas böömi päritoluga Matschek ja
Saaremaal superintendent Eberhard Gutsleff. Saaremaal, kus liikumine oli kõige
elavam, sai ka kõige rohkem keskvalitsuse ranget kätt tunda, sest siin arreteeriti
1747.a. superintendent E. Gutsleff, Jämaja õp. Höltehof, teoloogia üliõpilane
Fritsche, Tartus herrnhuutlik arst Kriegelstein. Kõik nad pandi kurikuulsasse
Peter-Pauli kindlusesse Peterburis.
Kuna Herrnhutist tulnud saksa töötegijad keiserliku
käskkirja järgi pidid maalt lahkuma, siis läks töö suurelt osalt eestlaste
eneste kätte. Ent mitte kõik herrnhuutlased ei lahkunud: Matthias Friedrich
Hasse oli Urvastes 1750. aastani. Juba enne tema lahkumist tuli 1747.a.
Liivimaale Johann Peter Hesse, kellest sai vennastekoguduse töö juhataja nii
Liivi- kui Eestimaal kuni selle perioodi lõpuni ja kauemgi veel, sest ta suri
1785.
Vabamad tuuled liikumises Katariina II-st kuni
Aleksander I manifestini (1763-1817). Katariina II avas jälle vahepeal suletud
Venemaa uksed Lääne-Euroopale. Ta soosis välismaalaste asumist Venemaale nii,
et 11. veebruar 1764.a. andis ta südametunnistuse ja usuvabaduse Volga Sarepta
herrnhuutlastele oma koloonia rajamiseks. Katariina II manifest ei puudutanud
küll otseselt Baltimaade vennastekoguduste
tegevust ja nõnda jätkus siis nn vaikne käik ehk põrandaalune tegevus, kuid
tegevus elavnes tunduvalt. Kui ajavahemikul
1729-43 asutati Eesti alale 3-4 palvemaja, siis perioodil 1764-1817
ehitati neid juba 48.
Liikumise õitse- ja langusaeg (1817-1948).
Tsaar
Aleksander I, kes oli ise Herrnhuti külastanud ja oli sellest vaimustatud,
andis oma manifestiga 27. oktoober 1817 vennastekoguduse liikumisele Baltimail
„rohelise tee“. Selle põhjal oleks vennastekogudus võinud ennast kuulutada
iseseisvaks kirikuks nagu see oli Saksamaal, aga Herrnhut soovitas
Läänemeremaade vennastekogudusel jääda ka edaspidi luterliku kiriku siseseks
liikumiseks ehk „soolaks“ kirikus. Ent see keisri manifest sai nii õnneks kui
õnnetuseks. Õnneks liikumise kasvule ja levikule, õnnetuseks aga liikumise
sisese jõu ja ühtekuuluvustunde kahanemisele. Õnnetuseks selle poolest, et
väline vennastekoguduse võidukäik ajas tolleaegse ratsionalistliku kiriku
„tagajalgadele, nii et see hakkas vennastekoguduses nägema oma abilise asemel
võistlejat.
Kiriku antud saatuslikuks löögiks vennastekogudusele
sai 1832.a. välja antud kirikuseadus, mis riisus vendadelt vaba esinemisõiguse
oma palvemajades – see asendati tsenseeritud palve- ja jutluseraamatute
ettelugemisega palvetunnis ja edaspidine palvemajade ehitamine tehti sõltuvaks
vastava koguduse õpetajast ja konsistooriumist. Seega lõigati liikumiselt ära
tema tiivad ja mida tähendab tiibadeta
lind?
Väliselt liikumine vana inertsi mõjul veel kasvas
kuni möödunud sajandi keskpaigani, mil arvuliselt saavutati lagi. Eestis oli
tol ajal 156 palvemaja 48340 liikmega ja osavõtjate arv palvetundidest tõusis75
000-ni. Siit peale läks käik allamäge, nii et Eesti Vabariigis 1929.a. , mil
tähistati vennastekoguduse liikumise tuleku 200 aastapäeva, oli liikmete arv
langenud 3 000. Liikumine hakkas elavnema vabariigi lõpuaastatel ja eriti
Lõuna-Eestis Võrumaal, kuhu ehitati mitu uut palvemaja. Ent II maailmasõja
lävel levisid lahkhelid vennastekoguduses endas, kui üks osa vennastekogudusest
leidis vajaduse moodustada iseseisvat, kirikust sõltumatut vennastekogudust ja
nõnda loodi vennastekoguduse kõrvale vennaste ühing. 1948.a. Nõukogude kord
keelustas vennastekoguduse tegevuse, st ühe osa kiriku tegevusest, sest
vennastekogudus on olnud ju algusest peale meie maal kirikusisene liikumine.
Osadest palvemajadest said kiriku filiaalid.
1989.a. lõpus on esitatud EELK Konsistooriumile
peapiiskopi kaudu avaldus kuulutada 1948.a. keeld vennastekogudusele kehtetuks
ja anda talle tagasi tema algsed õigused
ja tegevusvabadus.
EELK korraline kirikukogu, mis oli koos Tallinna
Piiskoplikus Toomkirikus 12.-13. juuni 1990.a., võttiski vastu otsuse
legaliseerida vennastekoguduse töö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus selle
endise põhikirja järgi.
Osvald Reier
