Vennastekogudus/ Brüdergemeine auf Estnisch (sks.k vennastekogudus eesti keeles).

Mitte üksnes sõna vennastekogudus meie kiriku kohta ei kõla võõralt, vaid ka esimene külaskäik Eesti vennastekogudusse võib võõristust tekitada. Patriarhaalne palvemajajutlustaja, eakad inimesed kes aeglases tempos, värisevate häältega koraale laulavad, saateks harmoonium, külalisjutlustaja Saksamaalt või Ameerikast, kes peaasjalikult „sealpoolsest“ pimedusest jutlustab.

Aga Eesti Vennastekogudus kuulub siiski Vennaste - Uniteedi Euroopa mannermaa provintsi ja ma tahan sellest jutustada, mis meid ühendab. Ma mõtlen esiteks ühele kogemusele ajaloost, mis Eesti ja Surinaami vennakseid ühendab. Pärisorjad (ja orjad) said evangeeliumi kaudu väärtustatud vendadeks ja õdedeks veel enne kui pärisorjus Eestis (ja orjus Surinamis) kaotati.

Nimetagem veel koguduse struktuuri üldkiriku sees, mis on sarnane Eestis ja Šveitsis. Ka topeltliikmed Saksamaal tunnevad seda olukorda – olla kohapealses kirikukoguduses ja lisaks vahetevahel vennastekoguduse erilisse atmosfääri sukelduda.

Minevikust seob meid endiselt ilmikjutlustajate teema. Juba Jan Hus´ile heideti ette, et tema juures jutlustavad ja õhtusöömaaega peavad lihtsad käsitöölised ja talupojad. Esimesed Herrnhuti misjonärid olid ilmikjutlustajad. Ka Eesti palvemajade juurde kuulub lahutamatult ilmikute kuulutustöö algusest alates.

Selge on see, et need ei ole mitte ainult teemad ajaloost. Sel aastal pani sinod meie ette ülesande – ilmikute kuulutustööd ja hingehoidu eesmärgikindlalt edendada. Küsimus, kuidas vennastekoguduse liikmed väljaspool kohalikke kogudusi elada saaks on meie jaoks juba aastaid oluline.

Veel üks ühine joon. Eesti Vennastekoguduses, nagu ka teistes meie provintsi osades on väiksemaks ja vanemaks jääva kogudusetuumiku kõrval ka põlvkond, kes oma noored aktiivselt kogudusetöösse on kaasanud ning kes soovivad, vahel küll sõnatult ja ebamääraselt, kujundada kaasaegset Vennastekogudust. Ühine on meil sellest meie usu keskne küsimus – kuidas saame me Jumalast nõnda rääkida, et me ise ja teised selle vabastava potentsiaali avastavad, mis on meie usus Jumalasse?

Muidugi on erinevusi meie ja Eesti vennaste vahel. Kui me oma reisil olles Endla tänava palvemajas, kus ka Eesti Vennastekoguduse büroo asub, peavanem Eenok Haameriga kohtusime ja kõneldes teema üle, kuidas me tulevikus sidemeid ülejäänud provintsiga kujundada soovime, jäi ta väga tagasihoidlikuks.

Liiga liberaalsed paistame me Lääne-Euroopas. „Meie oleme meie ja teie olete teie“ oli tema seisukoht. Nii võib üks lause, kui see tugevalt toonitatuna Vennastekoguduses ette tuleb, segadusse ajada. Täna, paar kuud hiljem avastasin ma siin ühe lähtepunkti: me oleme tõepoolest erinevad ja me ei pea seda erinevust eitama, aga meil on samad ülesanded. Me oleme kuulutust Kristusest nendeni viimas, kes seda meie postkristlikes ühiskondades vajavad. Meil on ülesanne osadust ehitada üha individualiseeruvamas maailmas. Just seepärast, et me erinevad oleme, võib vestluses nende ühiste teemade üle olla üks võimalus meile kõigile. Õige ähmaselt joonistub seepärast kuulutajate, ilmikute ja teoloogide kokkusaamine 2016. aastal. Selle ajani tahame me kõigepealt sagedamini kui siiani kutsuda konverentsidele, laulu -ja pasunakooride kokkusaamistele, palvemajade aastapäevadele. Palju kordi rõhutas vend Haamer sidet, mis hoiab meid ühenduses sõltumata kohtumistest, need on igapäevased vaimulikud loosungid, mida ka Eestis üle vennastekoguduse piiride loetakse. Ja vastastikune eestpalve. Selles olime me ühte meelt.

Õde Carstens´i kirjutis ajakirjas Herrnhuter Bote. Nov/2014

Kohtumised Eestis (Õde Erdmuth Waas´i reisikirjast)

Kloostri oikumeeniline külalislahkus  
India nunn Pirita kloostri retseptsioonis - nime me ei tea, aga ta võttis meid vastu, kui me saabusime ja hoolitses meie eest isegi südaöösel. Saime hommikusöögi ja osa palveaegadest. Meid kutsuti kloostri aeda, kust saime värskeid maitsetaimi korjata. Kui ma palusin hommikul ühte küünalt sünnipäevalauale, siis tõi ta lisaks lillekimbu ja igale ühele lisaks keedumuna.

Meil oli neli ööbimist tellitud, aga siis soovisime meeleldi terveks nädalaks jääda. Kõik külalistetoad olid ühe konverentsi tõttu broneeritud. Kloostriõde mõtles läbi erinevad võimalused, kuidas meile vastu tulla. Lõpuks usaldati meile tuba kloostri siseruumides nn aspirandi tuba. Ja kuidas ta säras, kui Benigna Carstens hüvastijätul talle väikese Herrnhut´i tähe kinkis. „Selle võtan ma kaasa ja viin oma perekonnale, kui ma jõuludeks koju sõidan!“

Endla tänava palvemaja 

väike saal oli viimse kohani täis. Tulnud olid oma koguduse inimesed ja ümberkaudsete palvemajade õed-vennad. Peale esimesi üldlaule ja alguspalvet astusid üles ühe perekonna seitse last, kes seisid kui oreliviled ja laulsid mitmesalmilise vaimuliku laulu. Suured tüdrukud pearättidega, kõik peale pereema kandsid lillelise mustriga kangast valmistatud kleite. Poisid kes laulsid alumist häält olid korralike triiksärkidega. Ema-isa koos väikseima lapsega seisid taamal. Kohe meenus mulle, et seda perekonda kohtasime kaks aastat tagasi Nabala palvemaja aastapäeval. Ameerika mennoniidi misjonäride perekond astub üles erinevates kogudustes ja hoolitseb sel omapärasel viisil oikumeeniliste sidemete eest. 
 Kodus nii Eestis kui Saksamaal.  

Siiani olin Inget kohanud Saksamaal oma perekonna ja koguduse keskel. Inge on andeküllane muusik nii orelil, kui pianistina, nii liturgiat mängides, kui kontsertesinejana, lisaks on ta imetlemisväärselt hästi kodus saksa keeles. Nüüd kogesime teda uues olukorras – sünnimaa, kodulinn, emakeel. Me kohtasime Inge vanemaid, tema venda, nägime maja kus nad elavad. Ta näitas meile oma kooli, muusikakeskkooli, kus ta õppis esimesest klassist kuni abituuriumini. Ta jutustas meile iga-aastastest tõsistest klaverieksamitest, mis edasistel õpingutel kõrgkoolis suureks kasuks olid. Inge on ühe musikaalse, laulva rahva laps.

Tema kaudu saime ühenduse erinevate inimestega, kes Eesti Vennastekogudusse kuuluvad. Koos oma mehe Peter´iga leidsid nad „ salateed“, mis palvemajade juurde viisid. Inge oli ka väsimatu tõlk, mis võimaldas meil õdede – vendadega vestelda ja seetõttu palju kogeda. Kõige selle kõrval pidi ta ka oma lapsi - Hannat, Simoni ja Benjamini rõõmustama. Koos Inge ja Peter`ig saime mitmetes palvemajades kuuekesi neljahäälseid laule laulda. Laulus olevat sõnumit mõistavad kõik kuulajad. Perekond Isterheld andis ühe osa oma puhkusest, et meid eesti vendade – õdedega kokku viia. Südamlik tänu neile selle eest, sest selliseid kontakte vajab vennastekogudus.

/Õde Erdmuth Waas´i kirjutist HB Nov 2014 refereeris L.R./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./

Vaimulikud loosungid 2015

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2015. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 285. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel – ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas (Endla tn 68, tel 6608004, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee). Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi – ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2015. aastal!

EEVK eestseisus