Nabala palvemaja on
hoolitsetud väljanägemisega. Nagu aastaarv palvemaja seinal ütleb,
on maja 87 aastat vana, ehitatud samale kohale, kus ka eelmine
palvemaja seisis. Sissepääsud ja istumise kord on nõnda, nagu
vanades palvemajades. Lugija laud asub otse akna ees ja on asetatud
kõrgemale alusele. Pingid, valgustid on lihtsad ja ruumikohased.
Üheks erisuseks Nabalas on väike orel, mis on töökorras ja mida
ka kasutatakse. Loomulikku heli ei saa kunagi asendada
elektroonilisega, üks on naturaalne, teine „tehislik“.
Sõitsime lastega
Nabalasse liinibussidega ja seetõttu oli paratamatult aega, et
tutvuda ka huvitavate paikadega. Tallinnas külastasime
Lillefestivali Tornide väljakul. Väga huvitav ja avatud alati ning
terve suve. Väikestel pindadel on erinevad maastikuehituslikud tööd,
väikesed aiad. Teiste, peamiselt aiandusfirmade, koolide ja
töögruppide hulgas oli esindatud ka Päästearmee. Päästearmee
juhtis oma „aiaga“ tähelepanu HIV probleemile Eestis. Osalemine
sellisel üritusel ja sellises vormis on väga hea leid. Jumal
õnnistagu nende tegevust!
Kui peavanem suvepäeva
lõpul küsis, mida me siit saime siis pani see mõtlema. Kahtlemata
sain sealt mitmesuguseid elamusi ja mõtteid. Suvepäeva esimene
koosolek algas Harku tn palvemaja mängukooriga. See oli midagi
sellist, mida mina ei olnud oma silmaga veel näinud. Vanemad vennad
ütlesid, et vanasti oli pea igas küla palvemajas keelpilli - või
pasunakoor. Mina olen küll kuulnud ja seda vaid raadiost, Oleviste
mängukoori. Täna on vennaste palvemajadest ainult Harku tänaval
oma laulu- ja mängukoor. Ainuüksi selle mängukoori
nägemine-kuulmine tasus Nabalasse sõitu.
Suvepäevadel või
üldse suurematel kogunemistel kohtab inimesi, kellega kohtudki kord
või paar aastas või veelgi harvem. Kristlik osadus, kohtumine, see
on vast peamine, miks minna suvepäevale. Päeva kava on samas väga
tihe ja jutu puhumiseks on vaid põgusad hetked. Väga head on
väikerühmade arutelud, mil võimalus kuulata ja ka ise midagi
öelda.
Nabala suvepäeval oli
ka lasteosa. Hommikul meisterdamine, peale lõunat matkaraja läbimine
ning lõpuks oli võimalik filmi vaadata. Kohalikud töötegijad olid
kõik hästi korraldanud ja minu osaks jäi vaid osalemine matkal.
Käisime Vääna jõe lätetel, tutvusime allikaga Loopsu? talu
maadel, vana asulakoha juures. Tagasitee viis ohvrikivi ja iidse,
seest õõnsa pärna juurde. Pärn oli nii jäme, et pool meie
matkaseltskonnast mahtus tüveõõnsusesse. Hiiumaal on juba aastaid
võideldud suurte tuuleparkide rajamise vastu maismaale ja
rannikumerre. Kitsa ringi ärihuvid ähvardavad hävitada meie
harjumuspärase elukeskkonna. Kurb, et paljud inimesed peavad oma
aega, vahendeid ja tervistki ohverdama selleks, et tõestada üha ja
üha - me ei soovi kohalike elanikena selliseid kahjulikke muutusi.
Nabala lastematka
juhiks oli sealne koduloolane ja kodupaiga tuleviku eest seisja Salme
Väljataga. Selgus, et Nabala rahvaga on meil paljugi ühist. Sealsed
inimesed võitlevad kaevanduste vastu, millede mõju loodusele on
väga ränk. Lisandunud probleemiks on kavandatav kiirraudtee ja
selle keskkonnamõjud kohalikule loodusele ja kogukonnale.
Suvepäev lõppes
kontserdiga, millel esinesid kolm venda Sooned. Kava oli mitmekesine
– klassika ja vaimuliku muusika töötlused („Võta aega olla
püha“, „Jumal Sul ligemal ihkab mu vaim“) ja kaks Timo Lige
laulu. Esitus oli sedavõrd mõjus, et lapsedki väljast jälle
palvemajja tulid ja lõpuni kuulama jäid.
Ja oligi päev veerenud
ning peavanem Eenok Haameri lõpusõnad ja soovid ja lahkujate
käepigistused. Nii hea, et saime koos olla. Suur tänu teile, Nabala
rahvas ja kõik abilised, kes kaasa aitasid. Jumala hoidmist
tulevatel päevadel.
Tänu vend Agu
Kaljustele said suurem ja väiksemad hiidlased kiiresti Tallinnasse
ja sama päeva hilisõhtul veel kodu poole väljuvale laevale.
L.R.
***
Suvepäev Nabalas
Me läksime kell 3
bussi peale. Sõitsime Käinasse. Pidime Käinas 1 tunni ootama siis
läksime Heltermaale „Hiiumaa“ praami peale. Siis läksime
Tallinnasse. Ööbisime Usuteaduse Instituudis toas nr 334. Siis kui
hommikul olime söönud, läksime Tornide väljakule
lillefestivalile. Siis läksime Toompeale, seal oli ilus vaade. Siis
läksime Balti jaama ja sõitsime bussiga Paeknasse. Kabelis oli
palju inimesi. Tädi Salme oli seal ja palju issi tuttavaid. Laste
osas meisterdasime kaelakeesid ja helkureid. Poisid voltisid
paberlaevu ja lennukeid. Pärast meisterdamist tuli matk. Mina olin
Loviise ja Sofiaga. See matk oli väga huvitav. Siis esines meile
trio: viiul, tšello ja flööt. Pärast laulsid nad 2 onu Timo
laulu. Siis oli lõpetamine ja tulime praami peale. Emme tuli meile
sadamasse vastu. Tulime koju, kõik olid väga väsinud, kell oli
umbes 1 öösel.
Anna Elisabeth, 9a
