Õp Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas

Jumala arm ja armastus on see, mis meid on puudutanud ja mis meid ikka jälle kokku toob. Oleme selle eest tänulikud, sest suuremat asja maailmas ei ole. Võime olla tänulikud juba selle eest, et me midagi Jumala armust mõistame - see on liiga suur selleks, et me üldse inimesena suudaks seda lõpuni või täielikult mõista. Aga midagi me mõistame kogu Jumala armust ja mida rohkem me mõistame, seda parem meile.

Jagan mõned mõtted veel palvepäeva tekstist (palvepäev oli meil nädala sees), sest pean neid väga oluliseks.

Peetruse 2 kirja algusest esimesed 11 salmi:

Siimeon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel - neile, kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk meie Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse õiguse läbi:

Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu!

Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises; kuid kellel seda pole, on pime ja lühinägelik; ta on unustanud, et on puhastatud oma endistest pattudest. Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Aamen.

Esimesena võiksime sellest sõnast tähele panna: me võime usklikud inimesed olla mitmel kombel, mitmel viisil, mitmel tasemel. Kas lihtsalt usume midagi ebamääraselt, et küllap midagi kõrgemat ikka kusagil on; või usume konkreetselt või võime öelda: „Ma tunnen oma Jeesust“, nagu me enne laulsime. Selles tekstis tuleb välja, et kogu Jumala arm ja varustus antakse meile kapitalina, mis vajab kasutuselevõtmist ja välja arendamist. Ei ole päris nii, et me tulime Jumala juurde, kogu jumalik täius langes meile korraga peale, nüüd me oleme päästetud ja kõik on suurepärane kuni lõpuni välja, rohkem muresid ei ole. Ühtviisi on tõsi, et me oleme päästetud, aga teisalt – oleme päästetud lootuses, vaatega ettepoole, kuskile, kus see päris pääste kohale jõuab. Oleme päästetud, oleme teel, oleme ülevalt sündinud, Jumala elu toob meid kokku, see teeb meis oma tööd. Aga kui me paremini ringi vaatame, olgu ennast või teisi, siis me komistame igasuguste probleemide otsa. Mõnikord võivad need päris tõsised olla. Nii tõsised, et kogudused lähevad lõhki ja lähevad eri teed. Või inimesed on omavahel tülis ja ei saa omavahel hakkama. Kogudustes juhtub ka samu asju. Isegi kristlikes perekondades juhtub, et abikaasad lähevad lahku, nad ei suuda enam koos elada. Elu näitab seda. Ja siis me räägime vaenlaste armastamisest. Oma kõige lähedasemaid ja kõige armsamaidki ei suuda armastada. On ju nii!

Siin oli juba juttu paastumisest ja räägiti, et mõtle ikka teiste peale ka, mitte ainult endale. Pane see paastumine tegudesse, mitte ainult sõnadesse. See on väga hea tähelepanek, aga ma tuletaksin meelde paastumise mõtet ühe teise nurga alt. Kui paastumisega Jumala ette minnakse, siis Jesaja 58 peatükis on lausa küsimus Jumalale: me paastume küll, aga mingit mõju ei ole. Miks me peame oma jumalateenistusi, palvekoosolekuid, üritame nii ja teistpidi, aga mingit tulemust ei ole? Ma usun, et paljud inimesed Jumala riigis on pidanud seda küsima ja Jumala sõna vastab siin, et see, mida te paastudes taotlete, on üldse vale asi. See ei ole üldse see, mida te paastudes peaksite taotlema. Paastute riiuks ja tüliks näiteks, ütleb Jumal siin. Või rusikaga löömiseks ja oma õiguse tõestamiseks. Ja Jumal küsib edasi: kas niisugune on paast, mis mulle meeldib? Päev, mil inimene alandab oma hinge, painutab oma pead, kummardab ja teeb alandliku näo, ma olen ikka nii vilets ja tühine. Kas te saate aru, kui tubli ma olen, et ma nii vilets ja tühine olen? Selline võib ka meie paastumine ja jumalateenistus olla. Teeme endale aseme kotiriidest ja tuhast – ja igaks juhuks sinna, kus teised ka näevad, siis on kindlam. Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?

See oli meeldetuletus Vanast Testamendist.

Paastu teine mõte peakski olema see, et kui me tuleme Jumala ette isiklikult, siis see vajaks oma asukoha kindlakstegemist Jumala suhtes.

Meil oli eile üks kogemus. Sõitsime kusagile külla, kus me enne polnud käinud. Oli päris kõrvaline koht ka ja osa teed oli hästi tuttav, aga kui pöörasime suure tee pealt kõrvale, tuli hakata helistama, et kuhu nüüd pöörata. Meile anti täpsed juhised ja neid juhtnööre järgides me jõudsime ilusti kohale, sinna kuhu tahtsime jõuda.

Merel on asi veel keerulisem. Sellest võiks meile Edgar rääkida, või hoopis need, kellel on merel kaugesõidu kogemused. Seal ei piisa sellest, et ma võtan õige suuna ja lähen otse sadamasse välja, kuhu ma tahtsin. Merel on tuuled, mis puhuvad teises suunas, hoovused, mis viivad sind teises suunas, ja vanasti, kui purjelaevad olid, siis tuulevaiksel ilmal seisid hoopis paigal. Võisid ka sattuda hoovusesse, kus liikusid suure kiirusega hoopis teise kohta, kuhu ei tahtnudki.

Nii on ka inimesega. Jumaliku elu osaliseks oleme küll saanud, aga siin puhuvad selle maailma tuuled ja hoovused. Alati ei tule need nii konkreetselt, nagu nad tulid Jeesusele, kui Ta oli 40 päeva paastunud – et kurat tuleb lausa ja paneb sulle oma kiusatused ette. Tavaliselt tuleb hoopis keegi hea sõber ja tahab meile „head nõu“ anda: teistmoodi saab ka, ega siis nii range ja nii täpne ei pea olema. Niisugust nõu oskab hingevaenlane meile anda. Või siis kurat tuleb ja ütleb, et elu on tänapäeval niisugune ja kõik elavad ju niimoodi. Ei ela kõik. Kes tõesti Jumalat kardab, ei ela niimoodi. Ja kui jumalakartuse mõju on inimesel kusagilt eelnevatest põlvedest säilinud, siis ta ise võibolla ei olegi usklik, aga ka tema ei ela niimoodi. Kurat tuleb ja ütleb: kõik elavad nii, kuidas sina üksi teistmoodi saad? Suur valetaja on kohal ja paljud usuvad ta valet. Kui me vaatame maailma, milles me elame, siis mis seda maailma käima lükkab? Uus Testament ütleb meile, et 3 põhilist jõudu: 1) lihahimu, 2) silmahimu ja 3) elukõrkus.

Lihahimu on seesama, millega Jeesustki kõigepealt kiusati. Lihalik loomus tahab teha oma tahtmist ja kogu meie jumalatu aeg kultiveerib ja väetab seda. Mida sa tahad, seda tee, või mis sulle meeldib, lase aga käia. Võid teistele kahju ka teha, peaasi, et välja ei tule. Kui sa oskad kõik nii hästi korraldada, et vahele ei jää või kui sul on küllalt vägevad advokaadid, kes oskavad musta valgeks rääkida, siis on kõik suurepärane. See on nüüd see maailm, mis toimib sel kombel.

Aga meid kutsutakse üles vaatama – et kuhu me oma eluga tegelikult jõudnud oleme. Algul, kui ristitud ja päästetud saime ja kogudusse tulime, oli eesmärk silma ees, et taevasesse sadamasse tahame jõuda. Vahepeal võib juhtuda, et me enda lihalik loomus, kogu selle maailma tuuled ja hoovused viivad meid hoopis teises suunas. Laeva nina võib isegi õiges suunas olla, aga tegelikult viib suund hoopis mujale. Hoovus viib kaasa. See võib meiega juhtuda.

Paastumise ja palvetamise mõte peaks meil olema selline, nagu VT psalmis öeldakse: „Jumal uuri Sina mind läbi, mis olukorras ma tegelikult olen“. See aitaks meid, muidu on meil ainult oma õigus. Kui rääkida sellest, et Jumal on meid kutsunud ja Ta on andnud meile oma kutse, siis kõik see, mis Jumal meile annab, on tohutu taevane kapital, mis on antud meie kõigi käsutusse selleks, et me võtaks selle vastu ja hakkaks sellega kauplema ja arendama ja tegutsema. Ja nagu kapitaliga ikka, üks võtab ja hakkab kauplema, teine lööb käega. Jeesus räägib sellest ühes oma tähendamissõnas: igaühele anti midagi – ühele 5, teisele 2 ja kolmandale 1 talent. Mõnel on võibolla pool talenti, aga kasutab seda poolt talenti palju paremini kui teine oma 5 talenti. Kõik on võimalik Jumala riigis. Küsimus oli selles, et sellega tuli midagi teha. See ei tähenda, et nüüd võin diivanil lesida ja oodata, millal ma kord taevasse pääsen, vaid kes sai, see läks ja kauples ja ta saavutas sellega midagi. Ja kes ei teinud, see jäi vaeseks, kuigi kõik taevased rikkused olid tema päralt. Täpselt samuti, kui kõigi teiste päralt.

Siin tekstis pannakse meile ette nagu üks seitseastmeline trepp, mille aluseks on usk – seesama usk, mis meil on. Aga tegelikult selle teksti juures kõnetas mind kõige rohkem see, mis on niiöelda sissejuhatus sellesse. Ja sissejuhatus on see, et Peetrus kirjutas selle kõigepealt – kellele? Neile, kelle osaks on saanud sama kallis usk. Kas me taipame seda, et meie usk ei ole mingisugune tühiasi või kõrvaline asi, vaid see on midagi tohutut hinnalist? Me võime öelda, et kristlastena me oleme väga eriline rahvas. Eriline mitte sellepärast, et oleme tublimad kui teised, viisakamad, ei tee halba, ei tee kurja, ei sülita jne. Asi on selles, et meil on võimas ja vägev KUTSUJA. Mõtleme korraks, kes on see, kes meid on kutsunud. See pole lihtsalt naaber või sõber, kes kutsus, vaid Jumal ise on meid kutsunud kas naabri, sõbra, kiriku või evangeliseeriva sündmuse kaudu. Kutsuja on Jumal ja Jeesus Kristus, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Kui sõber kutsub, siis me mõtleme: oi kui tore, ma lähen kaasa. Kui direktor kutsub, siis mõtleme, et tal on kindlasti mingi tähtis jutt – kas ehk tahab mulle ametikõrgendust pakkuda? Või hoopis, et rohkem ei vaja me teie teeneid? Temal on meelevald. Aga kui Jumal kutsub, siis on selle taga kogu Jumala autoriteet, kirkus, vägi, võim – kõik, mis Jumalale kuulub. Vaadake, millise kutsumise osalised me oleme!

Usklike inimestena me võime pöörata tähelepanu enese nõrkusele – kui saamatud me ikka oleme jne. Kui me ainult selle juurde jääme, siis ei ole meil enam kusagile tõusta või ronida või välja jõuda. Sealt ei tule midagi rõõmustavat. Või tuleb nii vähe, et sellega ei ole midagi peale hakata. Siin juhitakse meie tähelepanu kõigepealt kutsujale, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse, väärikuse, suuruse ja võimsusega. Ja nagu ütlesin, me võime pöörata tähelepanu ka iseendale, kõigile oma probleemidele, vajadustele ja nõrkustele, puudustele, vigadele, langemistele jne – ja kui me siis tuleme Jumala ette, mida Tema meile kõige selle kohta võiks ütelda? Kas Jumal ütleb meile umbes nii, et jaa, sa oled üks viimane sihukene küll, ma tõesti vaevu talun sind oma koguduses. Ja kui sa veel mingi piiri ületad, siis ma ei mängi sinuga üldse. Ma heidan su oma palge eest ära. Kas nii?

Meil võib olla teinekord omal niisugune tunne, et me vääriks sellist kohtlemist. Aga kui Jumal meie juurde tuleb, meid kutsuma tuleb, siis me ei suuda Teda üllatada oma puuduste või isegi eksimustega. Ta ütleb selle kõige kohta: „Jah ma tean. Ma tean, et sa oled selline. Aga mul on rohtu selle vastu. Mina kutsun sind oma kirkuse ja oma väärikusega. See on nüüd minu tagatis. Sa ei pea ise Paabeli torni valmis ehitama, et siis taevale lähemale jõuda“.

Jumal ütleb: „Kõik, mida sa vajad, ma annan sulle. Mul jätkub kannatlikkust, mul jätkub armastust, armu, tervist, igasugust abi sulle“.

Peetrus ütleb siin: „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suurimad tõotused“. Jumal ütleb: Kõik mu varandused on sinu päralt. Me ei ole harjunud niiviisi mõtlema. Meile meeldib laulda oma viletsusest ja nõrkusest jne. Tänulaule on ka, aga need oma viletsuse laulud on ühed olulised asjad meil. Ometi ütleb Jumal: Sinu päralt on taevased varandused, kas piisab sulle sellest? Tegelikult piisab, kui me julgeme üldse niiviisi mõtlema hakata ja vastu võtma hakata.

Milleks meile on kingitud need kõige kallihinnalisemad tõotused? Selleks, et põgeneda ära sellest hävingust, mis on maailmas himude tõttu. Terve see maailm töötab suurelt osalt himude tõttu, hoitakse üleval himudel. Kurat tuli Jeesusele ka neid samu himusid pakkuma – esialgu leiba, et ega see siis midagi halba ei ole. Kas kümnes käsus on keelatud kividest leiba teha? No ei ole. Kas kusagil mujal on keelatud? Ei ole. Nii kiusatakse meil noori inimesi: mis sest on, kui koos elate? Ja kui tore, et armastate üksteist. Jumal saab kindlasti aru.

Me oleme kavalad iseennast välja vabandama, end õigustama. – Aga Jumal tuleb oma kallite ja hinnaliste tõotustega, et me võiksime põgeneda selle kõige eest. See ei ole alati nii lihtne. Omal on mingi pomm jala küljes, mis meelitab sind sinna poole. Tahaks ka, aga ei julge – äkki saad karistada. Lähed põrgusse, kui lähed hukatuse teele. Siis ma kindluse mõttes ikka ei lähe, kuigi tegelikult meeldiks küll. Kui me ausad oleme, siis kiusatusel on jõud just sellepärast, et meie sisemuses on midagi, mis tahab sellele järgi anda. Seda õigustada ja põhjendada, pöörata ja vaadata teise nurga alt – ikka leiab midagi, millega end õigustada.

Siin on üks väga huvitav väljend: mille osaliseks Jumal tahab meid teha, kui me põgeneme ära selle maailma tuulte ja hoovuste mõju alt? Me võime vastuseks pakkuda usku Jumalasse. Aga Peetrus siin ei öelnud, et usku. Me võiksime pakkuda näiteks Jumala kümmet käsku. Või üldse viisakat elu – usu Jumalasse ja käitu korralikult, siis oled Jumalale meelepärane. Väga paljud arvavad nii. Aga see kõik on väga pealiskaudne. Meie võime uskuda Jumalasse, kuid olla ikka veel Jumala vaenlased. Ka see on võimalik, ja seda täiesti Piibli põhjal. Ja see pole mitte mõni üksikjuhtum, vaid niiviisi elas suur osa sellest rahvast, kelle hulgas Jeesus liikus ja tegutses. Nad uskusid Jumalasse, teenisid Jumalat, tõid oma ohvreid, jälgisid hoolega, et igasugused käsu täpsused ja peensused saaksid täidetud. Aga kui minna selle juurde, mis oli nende inimeste loomuses, siis Jeesus ütles: „Teie olete oma isast, kuradist. Igatsete teha oma isa himude järgi“. Usklikud inimesed on – isast kuradist ja tahavad teha oma isa himude järgi? … Ja tegidki. Lõpetasid ju Kolgatal. Ja ega nemad ei olnud esimesed ega viimased.

Kui Peetrus siin kirjutab, et Jumal on andnud meile oma tõotused, siis esiteks on see selleks, et me põgeneksime ära kaduvusest, mis on maailmast himude tõttu. Ja teiseks on see positiivne pool, kuhu tema tahab meid juhtida – see on saamine jumaliku loomuse osaliseks. Jumalik loomus on hoopis midagi muud, kui täpne käsu järgimine, samal ajal vaatamine, kus on tühjad augud, et sealt läbi lipsata, nii et võib isegi oma vanemad jätta pärandist ilma. Juriidiliselt on kõik korrektne ja kellelgi pole midagi ütelda. Jeesus mõistis selliseid oma kaasaegseid väga teravalt hukka. Miks niisugused asjad juhtuvad, miks on tarvis nö juriidiliselt korrektseid skeeme? Sellepärast, et oma loomus himustab ikka kurja teha. See juriidiline korrektsus lisatakse juurde, et kõik paistaks ilus. Midagi ei saa ette heita, kuskilt ei saa kinni võtta. Seda oskavad usklikud inimesed täpselt samamoodi. Kui loomus on alles vana, siis usk Jumalasse ka ei aita. Lihtsalt me oskame selle usuga ennast paremana näidata ja puhtaks pesta, õigustada, kui vaja, või siis teisi süüdistada, isegi kogudust süüdistada jne. Aga kui tuleb jumalik loomus, siis selline loomus hakkab asju nägema nii nagu näeb Jumal. See on hoopis sügavam asi, kui mingeid käske täita, või üritada lihtsalt vaga nägu teha.

Et te saaksite jumaliku loomuse osaliseks, mitte ainult mingit paragrahvi ei täidaks. Igas koguduses on oma arusaam, missugune üks õige usklik peab olema, missugune ülikond peab seljas olema, missugune kleit, palju tohib lahti olla, kui pikk, mis värvi lips peab ees olema jne. Igasuguseid imeasju võime siin ilmas näha, et teistele näidata: vaat see on nüüd õige usklik, näeb õigesti välja ka.

Jumalik loomus tunnetab asju nii, nagu Jumal neid näeb. Ta tunneb ära ka äärmiselt kavala kuratliku töö, kus kuradil on õnnestunud inimese südamesse pääseda nö religiooni maski all. Et ta täidab kõik ettekirjutused ja omast meelest on õige ja vaga, paastub ka, nagu korralik usklik seda teeb. Kui ta nüüd Jumala ette sellega läheb, siis Jumal küsib: Mis asi see on, mis sa seal teed? Kas see on see paast, mis mulle on meelepärane, millega tahad mulle muljet avaldada? Kuskil on öeldud - Peske endid, puhastage endid. Enne kui me saame seda teha, peamegi jõudma välja selleni, et teeme kindlaks, kus me tegelikult üldse Jumala suhtes asume. Kas me oleme enesepettuse, variserlikkuse teel või oleme tõelisel teel? Kui oleme tõelisel teel, siis saab Jumal tulla ja näidata, mida me tegelikult vajame. Kui aga oleme pettuse, variserluse teel, on meil juba ammu kõik kanalid kinni, me ei tajugi Jumala juhtimist. Võime teiste käest küsida; kiriku käest võib ka küsida, mida kirik arvab, ja lõpuks jõuda välja näiteks homoseksuaalsuse aktsepteerimiseni. Jumala hääl on ammu juba vaikinud, aga kirik ega keegi ei taju, et Jumal on vaikinud. Kõrgem juhtkond ka ei taju. Rootsis on see juhtunud ja mõnel pool on veel juhtumas. Õnneks on neid, kelle närvid on korras ja kes tunnevad õudust, ja nad reageerivad selle peale. Aga teised võtavad sinisilmselt kõik vastu, sest Jumala tunnetus puudub, jumalik loomus puudub.

Jumala eesmärk meiega on, et me saaksime jumaliku loomuse osaliseks. See on päris raske pähkel meile, sest meie lihalik loomus sõdib igati selle vastu. Peetrus kutsub siin üles ja ütleb, et meile on vastav kapital antud. Kutse on võimas, kutsuja on võimas, kõik tõotused on antud selleks, mis on tarvilik, kui häda kätte tuleb. Ja nüüd ta ütleb: aga teie peate olema valmis neid asju arendama. Siin on meile antud justkui 7-astmeline trepp, kus öeldakse: sa oled küll õige põranda peal, sul on küll õige usk jalge all, aga tõuse nüüd järgmisele astmele, et see usk võtaks kaasa ka moraalse külje. Tänapäeval moraal jääb sageli kõrvale. Aga kui tuleb moraal, kui hakatakse eristama, mis kõlbab ja mis ei kõlba, siis hakkab tekkima ka mingisugune tunnetus, mis on hea ja mis halb. Muidu on kõik täiesti suhteline, nagu tihti tänapäeval öeldakse: igaüks teeb ise omad normid. Aga kui usus hakatakse arendama ka vooruslikkust, siis hakkab tulema tunnetus ehk arusaamine heast ja halvast, ja nüüd õiges mõttes.

Edasi tuleb enesevalitsus või kasinus. Hakkad oma elu tegelikult ka suunama. Ma olen praegu siin, aga nüüd sean purjed ja rooli sinna suunda, et saaksin sellest hoovusest välja. Ja Jumala taevane tuul õnneks ei vaiki. Püha Vaimu tuul puhub ikka, et saame ennast selle järgi sättida. Jumala Sõna on ikka meie päralt. Siis võtame õige suuna, nii et mitte ainult nina pole sinnapoole, vaid ka tegelikult liigume sinnapoole.

Edasi tuleb kannatlikkus, ja seda on ka tarvis, sest Jumala tõotused ei tule kohe täna meile kätte, vaid mõned asjad tulevad homme või ülehomme, vastavalt sellele, kuidas me suudame kasvada ja areneda. Siis tuleb vagadus ehk jumalakartus ehk Jumalale meelepärane elu. Enne seda on ka midagi, aga see on ebamäärane, segane ja maailmaga pooleks. Kui nüüd tuleb Jumalale meelepärane elu, siis alles tulevad tingimused, kus saame hakata üksteist armastama – tekib vennalikkus või vennaarmastus, nagu öeldi vanasti. Inimesi on palju kergem armastada siis, kui nad on kaugel, on ju nii. Isegi vaenlasi on lihtne armastada, kui nad kaugel on. Kui ligidale tulevad, läheb raskeks.

Me näeme siin, et nendele tasemetele tõusmine, kuhu me peame tõusma, ei ole meil niisama käes, vaid selleks on tarvis võtta teatud suund, hakata midagi tegema. Ja selleks Peetrus õhutabki: võtke ja hakake arendama seda teed. Kui vennalikkusega ja üksteise armastamisega hakkama saame, mis siis, et erinevad oleme ja mõnest asjast erinevalt aru saame, siis tuleb lõpuks ka see armastus, mida piiblis kutsutakse Jumala armastuseks – ja siis ei ole enam vahet, kas inimene on oma või võõras või vaenlane, vaid siis on see Jumala armastus.

Peetrus ütleb, et meil ongi võimalik olla usklik kahel tasandil – üks on see, kus toimub niisugune kasv ja areng, kus käimegi koos, kus vähemalt mõte on see, et peaksime nõnda kasvama ja arenema edasi oma usuelus. Teine on see, kelle kohta ta ütleb, kellel seda pole, see on pime ja lühinägelik. Ta ei tea, mis on pattude andeksandmine, kas ta ise on patud andeks saanud või ei olegi andeks saanud. Sellises usus ei ole viljakust, vaid seal on selle asemel laiskus. Kas pole tuntud probleemid meile kõikidele.

Paastuaeg on alanud ja see Peetruse 2 kirja praktiline juhtnöör meile on väga asjakohane. Et me ei teeks lihtsalt nägu, et nüüd on paastuaeg ja teeme vastava näo, vaid et me võiksime oma olukorra kindlaks teha ja vastavalt sellele liikuma hakata. Kui me seda tegelikult ka tahame, siis Jumal tuleb meile appi. Kui me aga ei viitsi ja ei hooli, siis ei saa ka Jumal meid palju aidata.

Peetrus ütleb lõpuks, et nii te kindlustate oma kutsumise ja äravalimise. Jumala pääste on ju kõikide jaoks, aga kõik ei saa sellest osa – ja mitte sellepärast, et Jumal ei taha seda anda, vaid inimesed jätavad ise selle kapitali kasutamata ja ei usu seda üldse. Või võtavad küll formaalselt vastu, aga siis jätavad kõik sinnapaika. Siin on kutsumine ja äravalimine, selle kinnitamine, ja Peetrus ütleb: „Nõnda lähevad teile taeva väravad ka tegelikult lahti“. Ei pea ainult uskuma, et midagi on, vaid nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Trepp on olemas, aga kas me viitsime sellest ka üles ronida? Mitte, et me peame taevani välja ronima, aga teeme ära selle osa, mis on meile teha antud ja mis on meile jõukohane.

Jumal õnnistagu meid ja õpetagu meid, kuidas astuda järgmisele astmele, et me ei peaks lihtsalt oma rahustuseks koos käima, vaid ka tegelikult taeva uksed meile lahti läheks.

Aamen

Kannatusaja 1. pühapäeval, 9. märts 2014.a.