Ma külastan puhkuse
ajal Labradori. Labrador – kus see asub? See asub Gröönimaa
lähedal. Ahaa! Et ma puhkuse ajal, mil enamik minu tuttavaid
lõunasse reisib, maale sõidan, mille nime ennekõike koeratõuna
teatakse, juba siin on mõndagi teisiti. Minul on kindel põhjus,
miks ma Labradori puhkusesihiks võtan. Minu vanavanavanaisa oli seal
misjonäriks, minu vanaisa ja ka isa on seal sündinud ja oma elu
esimesed aastad elanud. Seetõttu läksin ma oma isaga 2011 aastal
sinna, et seda maad tundma õppida, mida minu isa maailma ilusaimaks
nimetab. Olime seal kolm nädalat ja külastasime kogudusi Happy
Valley´s, Nain ´is, Hoppedale´s ja Makkovik´is.
Esimest korda oma elus
teisel kontinendil. Ja siis paistab siiski midagi tuttavat – valged
pingid või valge Tall lugija laual. Palju on aga ka teisiti.
Kaunistused kirikus – kunstlilled. Ka haudadel ei ole ehtsad vaid
kunstlilled. See oli minu jaoks uus. Aga nimetus Issanda põllumaa
(Gottesacker) on sama nagu Saksamaal.
Sel ajal kui me seal
olime, puudus neil oma ordineeritud pastor. See tähendas seda, et
ei toimunud ka tavapäraseid jumalateenistusi vaid vabatahtlikud
pidasid palvusi. Makkovikis ei toimu jumalateenistus mitte pühapäeva
hommikul vaid õhtul. Põhjuseks on, et pea kõigil on üks jahihütt.
Paljud on nädalavahetusel jahil ja tulevad pühapäeva jooksul
tagasi. Muljetavaldav on ka see, et pea iga koraali laulmiseks
tõustakse. Ka kantakse õdede tanusid siin sagedamini ja samuti
laste poolt.
Hopedale´s on ka
lastetunnid hoopis teistsugused, kui Saksamaal. Lapsed õpivad
psalme, Meie Isa´t, usutunnistust, jne ning kui laps õpitava
omandanud, kantakse tema nimi vastavasse nimekirja, mis ripub seinal.
Ka peetakse arvestust, kui sageli laps tundi külastab. Igakord, kui
ta kohal on, saab ta ühe kleebise. Pühapäevakooliruum ise näeb
välja nagu klassituba.
Happy Valley olime
missionipüha külalised. Sellel on siin veidi teistsugune tähendus.
Peetakse tänujumalateenistus misjonäride eest, kes kord siia maale
tulid. Peale jumalateenistust oli kirikukohv nagu meiegi seda
tunneme, Schwarzwaldi kirsitordiga. Tort ise oli aga hoopis
teistsugune. Ja mulle räägiti, et talvel oli kiriku ees niipalju
lund, et ei olnud mingit kelgumäge vaja.
Sel aastal sõidan ma
jälle Labradorile ja olen juba praegu põnevil, milliseid erinevusi
ma sel korral avastan. Aga ootan ka seda, mis tuttavlik ja mis meid
seob.
Õde Christiane
Vollprecht, HB,239, März 2014
