Tal oli teistsugune vaim.

Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate
hulgast aga käristasid oma riided lõhk ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: „Maa, milleme läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.
Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale
ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.
Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast,
sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud,
aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!”
Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks
visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile
Iisraeli lastele. Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja
kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?
Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen
suurema ja vägevama rahva kui tema!”
Siis Mooses ütles Issandale: „Egiptlased on muidugi kuulnud, et
sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,
ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.
Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis
räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:
Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille
ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes. Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes: Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.
Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja
nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni
siiani!” Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud,
ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

Tänane kirjakoht räägib meile ühest mehest, kelle nimi on Kaaleb. Paljudele kindlasti tuttav, teistele ehk mitte. Kenislane, Juuda suguharust, mees parimais aastais, 40 aastat vana, veel väga tugev, aga ka juba kogenud. Vapper sõjamees, maakuulaja.

Iisraeli rahvas oli kõrberännakul jõudnud Tõotatud maa piirile, Paarani kõrbe , Siinai kirde osas ja Issanda käsul saadetakse välja maakuulajad, üks mees igast suguharust. Üks 12 hulgast oli Kaaleb Jefunne poeg Juuda suguharust. Maakuulajatele anti käsk, nad pidid minema maa eri paikadesse ja järgi uurima:

*kas sealne rahvas on vägev või väeti, kas rahvast on palju või vähe

*kas rahvas elab leeris või on kindlused

*kas maa on hea või halb, rammus või lahja.

See oli hilissuvine aeg, viinamarjad olid juba küpsed.

Nelikümmend päeva olid maakuulajad väljas ja tulles tagasi andsid teada, mida nägid ja tõid kaasa Kaananimaa vilju: granaatõunu, viigimarju ja viinamarju.

Maa oli viljakas, eriti Eśkoli orus, või Kobaraorus, kus kasvasid viinamarjakobarad, mida pidi kahe mehega kandma. Tõesti see maa voolas piima ja mett.Ka kindlused olid tugevad ja rahvas oli tugev, suurekasvuline. Maakuulajad olid koguni Anaki järeltulijaid näinud. See on rahvas, kes oli võitmatu kuulsusega ja elas Hebroni ümbruses. Selle rahva liige oli ka piiblilugudest kõigile tuttav Koljat, kes oli pea 3 m pikkune.

Igal juhul olid maakuulajad hirmunud ja rahvas, kes nende toodud teateid kuulis muutus väga skeptiliseks, nuttis ja nurises. Miks, miks? Miks me siia tulime, oleksime Egiptusesse jäänud, oleksime kõrbeski surnud! Nüüd peame minema sinna, kus meid tapetakse ja lapsed-naised sõjasaagiks jäävad.

Selles hirmu ja haletsuse ja süüdistamiste keskel leidus siiski üks mees, kes hakkas rahvast julgustama – see oli Kaaleb.

Kaaleb oli juba maakuuljana Tõotatud maad teiste silmadega vaadanud. Kui teised nägid kaananlaste maal hirmu tekitavat siis Kaalep hoopis seda, mis hea: et maa on viljakas, et maa elanikud on juba kaitsjata jäänud, et Issand on meiega. Kaalep uskus Issanda tõotusi ja ka tema silmad nägid olukordi selles valguses.

Pärastine Kaananimaa vallutamine on selle kinnituseks, et Kaalepil oli olukordade hindamisel õigus. Jumal tõepoolest andis selle maa iisraeli rahvale, kuigi enamus rahvast ei olnud seda uskunud ja seetõttu ei lubatud neid kaugemale vaid kõik see põlv jäi kõrbesse. Ainult ustavad, Joosua ja Kaaleb said Tõotatud maale astuda.

Miks siis nii? Sest Issand ütleb, et temas on teistsugune Vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud. Issand teab seda, Tema annab selle Vaimu. Vaim antakse, seda ei saa ise võtta.

Jah, temas oli teistsugune Vaim. See Vaim oli juba siis, kui ta maakuulajana Kaananimaale läks. Kaaleb oli Jumala ustav Iisraeli selles olukorras - pika teekonna selles viimases etapis, kui oli vaja minna kõrbest Kaanani. Ja mitte ainult minna vaid võita endale see maa, mis Jehoova oli neile tõotanud.

Kus Jumal on tegev , seal teotseb Ta oma Vaimu läbi, seda nii maailma loomisel, kui iisraeli rahva juhtimisel Egiptusest Tõotatud maale. Jumala Vaimul on palju nimesid – Püha Vaim, Kristuse Vaim, Lohutaja Vaim, Tõe Vaim, Tarkuse, Mõistuse Nõu ja Väe Vaim, Jumala Kartuse ja Tundmise Vaim. Sest on ju nõnda, et ükski ei või öelda, et Jeesus on Issand, kui vaid Pühas Vaimus.

Kui uurida, siis peab ütlema, et Kaaleb oli väga tugev. Kümne suguharu esindajad olid vastu, rahvas oli nördinud, tüdinud, tahtis teda lausa kividega surnuks visata sellise jutu ja üleskutse eest, minna edasi. Olukord oli ju enam kui kriitiline. Aga Kaaleb usaldas Jumalat.

Aga mida see lugu kaugest ajast meile ütleb. Kas saab siin mingeid seoseid leida? Jah oleme meiegi ju Jumala rahvana teel, igaüks eraldi ja koos kogudusena. Võib vist ka öelda, et aeg on üsna põuane . Kas mina usun, et Jumalal on meie rahvaga mingi plaan veel ees? Kas peaks edasi minema või hoopis ootama? Kas peaks õpetusi ümber tõlgendama, et oleks võimalik rahu leida? Võiks neid küsimusi palju sõnastada ja seda ka tehakse.Eks Jumal oma kõiksuses näeb milliseid küsimusi me oma südames esitame, millistel eksiteedelgi uitame. Arvan küll, et kristlaskondki tõstab oma sisemas häält, nagu Iisrael kõrberännakul. Miks? Kas tasub edasi…? Saame nõndagi hakkama…

Aga õnneks tõstab Jumal igal ajal esile inimesi, kes Kaalebi kombel usaldavad Jumalat ja ustavalt käivad temaga aastaid, sageli noorusest kuni kõrge eani. Ajaloos on sellised kriitilised hetked, olukorrad, kus ainult ühest inimesest sõltub väga palju, ühe inimese läbi tuleb muutus, mis mõjutab miljoneid ja seda sageli pika aja vältel.

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud Arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on Väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Tema annab Väe ja Armastuse ja Mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4,13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2 Kor 12,9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb…sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukordades, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühiskonna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjonipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele , meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on teinekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Vbl ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma julguse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea tema teab ja näeb kes me oleme ja tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Kaaleb astus esile, kui Iisraeli rahva teel oli otsustamise aeg, kas minna edasi koos Jumalaga või jääda sinna kuhu nad oldi jõutud.

Iga aeg, ka meie tänane päev, kus me praegu elame, vajab, vajame oma Kaalebeid. Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistuseks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks valikuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, kas olen see mina, mis on minu osa jumalariigi töös. Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda.

Kaaleb leidis Jehoova silmis armu, sest tal oli teistsugune Vaim, aga öeldud on ka, et tema on kõiges mulle järgnenud. Tema on kõiges mulle järgnenud. Kaaleb elas pika elu . Vana Testamendi apokrüüfides on kirjas. 

 Ja Issand andis Kaalebile rammu,
mis jäi temale kuni kõrge eani,
et ta jõudis minna üles kõrgendikule
ja tema sugu sai kätte pärisosa - et kõik Iisraeli lapsed näeksid,
kui hea on käia Issanda järel.

 

Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudusevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varustanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rahva hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad julgustamist, toetamist.

Palume Sinu õnnistust tööle mida tehakse siin paigas, aga kogudustes üle terve saare. Õnnista kogudustevanemaid, töötegijaid ja iga õde- venda, kes Sinu järel käimas. Õnnista laste ja noortetööd, Eesti Lastemisjoni tegemisi. Ole kõigi üksildaste, kurbade, haigete, puudust kannatajatega. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

Täname sind ka selle alanud allianssnädala eest, nende uute võimaluste eest Sinu nimel kokku tulla. Õnnista siis kuulajaid ja kuulutust meie kõigi kasuks. Aamen

Lui Remmelg,

 Alliansskoosolekul Kärdlas, 2014