Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas
iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

9. juunil Pühalepa palvemajas (Pühalepa küla, Hiiumaa) vennastekoguduse VII suvepäev teemal “ Valvake!”.
Lisainfo:
http://pyhalepa.blogspot.com.ee/2018/04/VKVII.html

16.2.12

LABRADOR

( REISIKIRI)

Labrador – ausalt, kes meist herrnhutlastest veel mäletaks, kus asub täpselt Labrador ? Kui me misjonist räägime, mõtleme ennekõike Surinaamile, Tansaaniale, Lõuna-Aafrikale – aga Labrador. See regioon on meie perekonnale ja minule maailma ilusaim maa.

Labradori poolsaar Ida Kanadas, kuulub Neufundlandi juurde on umbes sama suur kui Itaalia ja seal elab umbes 26 tuhat elanikku. Vennastekogudus alustas siin misjonitööd 1752 aastal. Seega kuulub see piirkond meie koguduse suuremate piirkondade hulka või peaksin ütlema kuulus? Sam Propsom oli siin viimane täisajaga pastor. Lahkus ametist 2003 aastal. 200 aasta jooksul on siin olnud 250 misjonäri perekondadega. Nimed Jannasch, Hettasch, Lenz ja ka Vollprecht on siin ikka veel teada. Kanada valitsus hindas Vennastekoguduse tööd Labradoril ordeni vääriliseks. Seeda 10 aastat tagasi annetatud ordenit hoitakse Hopedale muuseumis.

18. augustil, läinud aasal lendasin tütre Cristianega Stuttgart´ist üle Londoni St John´i. Meid võttis vastu sealse ülikooli religiooniteaduste professor Hans Rollmann. Provintsivalitsus palus prof Rollmannilt koostada näitus Labradori vennastekoguduse 250 aastapäeva puhul. Seda tegi ta suure pühendumisega ja ka praegu, kui ta külastab Saksamaad käib ta Herrnhuti ja Kleinwelka arhiivides, et oma uurimus- ja teadustööd täiendada. Olime hämmastunud, kui märkasime, et ta meie perekonna loost vähemalt niipalju teadis, kui meie ise.

20. augustil lendasime St. John´ist Happy Valley/ Goos Bay ´sse. Mõnedele võib-olla tuntud kui NATO baas, kus lennukid madallendu harjutasid. Siinset vennastekogudust hooldab õde Glenna Tasedan USA-st. Järgnevad päevad olime tema peres. Kohtusin siin vanade tuttavatega, Christiane sai uusi kontakte. Paljud vanemad liikmed rannikult veedavad oma vanaduspäevi Happy Valley hooldekodus. Oli mõlemale poolele rõõmsaid kohtumisi. Kohtasin siis inimesi, keda teadsin oma lapsepõlvest. Mõned mäletasid veel meie perekonda. Pühapäeval oli armastuse söömaaeg 13. aug 1727 mälestuseks.

22. augustil lendasime Nain´i . Nain, Hopedale ja Makkovik on viimastel aastatel ja aastakümnetel märkimisväärselt kasvanud. Siiski on elanikke 500 ümber. Neisse kogudustesse saab sõita lennukiga või laevaga, mis ka igapäevase kauba transpordivad. Asulate piiril algab kohe metsik loodus ja karudega kohtumine ei ole mingi haruldus. Meil õnneks sellist juhust ei olnud. Naini piirkond on Labradori vaesemaid. Kirik on sõna otseses mõttes tuulest viltu puhutud. Üks huvigrupp tegeleb praegu raha muretsemisega, et hoone vundamenti parandada ja hoone jälle õigeks saada. Hoone on ka ehitismälestis. Külastades oma vana-vana-vanatädi hauda, kes 9 kuuselt suri, sain aimu sellest, millised olid need mured ja raskused meie esivanematel misjonialadel.

Nainis, aga ka mujal rannikul on tööpuudus suureks probleemiks. Seda 1990 aastate algusest, kui kutseline kalapüük keelati. Nii Kanada, kui Ameerika, Vene ja Euroopa kalurid olid aastate jooksul ülekalastamisega seda piirkonda tugevasti kahjustanud. Vahepeal on olukord veidi stabiliseerunud. Hobikalandus on igal juhul lubatud nagu ka jahtimine. Koos tööpuudusega suureneb ka alkoholi ja uimastite tarvitamine. Lootustandev on asjaolu, et Labrador on rikas maavarade poolest.

25. augustil läksime edasi Hopedali, kogudusse, mis minu jaoks eriti lähedane. Palju mälestusi, palju kohtumisi. Üllatav, kui hästi me veel siinsete inimeste mälus ja südames oleme hoitud. Viimasel päeval tegime ringkäigu, mida juhatas kohaliku omavalitsuse töötaja. Tema rääkis meile ka probleemist, mis on eriti terav Hopedal´is. Külma sõja lõpuni oli siin ameerika radarijaam. Kui see lõpetati ei olnud ameeriklased just eriti hoolsad kõike ära koristama. Mootorid, õli, elektroonika, saastunud materjalid lihtsalt maeti või uputati tiikidesse, kus noorukid ja lapsed ujumas käivad. Tulemuseks on, et pinnasest lekib üha polükloreeritud bifenüüle(?) Vähk on piirkonna sagedamini esinev surmapõhjus. Alles nüüd on ameerika kongress vahendeid eraldanud, et kahjusid kõrvaldada.

29.augustil läksime edasi Makkovik´i. Ka siin olid väga südamlikud kohtumised, mälestused. Tegime väikesi väljasõite, käisime külas, sõitsime paadiga, puhkasime. Ei mingit liiklust, söögikohtade ega ostukeskuste külastamist ega kino – kuidagi harjumatu eurooplaste jaoks, aga ega me selle pärast ka siia ei tulnud.

Muidugi külastasime jumalateenistusi, st need olid rohkem koosolekud ja lugemised, kõik äärmiselt vähese osalejaskonnaga. Herrnhut´i Vennastekogudus on kahtlemata ikka veel kirik siinses paigas, aga puudub täisajaga jutlustaja. Teda ei saa pikemas perspektiivis ilmikjutlustaja asendada. Üks valguskiir on, et mõne aja eest õde Beatrice Hope, üle aastate jälle üks kohalik, ordineeritud õpetajana ameti üle võttis.

5. septembril lõpuks mõneti valus hüvastijätt Labradoriga. Meelde jääb ühe Hopedali elatanud naise ütlus:“ Nii tore, et te seal olete. Me mõtlesime juba, et võite meid unustada.“ Et seda ei juhtuks, selleks palun kõiki, kes seda kirjutist loevad.

Klaus Vollprecht (55), vend elab Königsfeldis

Minu isa ja mina asutasime ennast vara hommikul teele Labradori. Maale millest olin kuulnud ainult oma perekonna jutustuste kaudu. Inuitis valmistatud esemed - lumesaapad ja üks roheline kelk, mis mulle meenuvad ikka minu vanavanemate esikus.

Mul ei olnud mingeid ootusi. Olin elevil ja avatud kõigele uuele, rõõmuga valmis maad ja inimesi tundma õppima. Et seal teisiti on kui Euroopas, see oli mulle selge. Aga kuidas ma seda endale ette kujutasin on raske seletada. Nüüd olin ma seal ja saan üht teist jagada.

Esiteks: mitte alati ei ole külm. Me saime kõik need kolm nädalat suveriietuses ringi käia. Ööd olid vahel nii soojad, et me ei saanud õieti magadagi. Mõni sooviks Saksamaalgi sellist ilma. Ainult ujuda ei saanud, kuna Atlandi ookean oli siiski liiga külm.

Labrador on väga hõredalt asustatud maa. Asustatud punktidesse ei saa ka täna autoga sõita, põhilised liikumisvahendid on laev ja lennuk. See oli ka see, mis mind peamiselt puudutas – selline eraldatus. Ei saa lihtsalt ära minna. Ei ole ka kino ega teatrit ega võimalust lihtsalt sööma minna, mis meie jaoks nii enesestmõistetav tundub. Siin peaaegu puuduvad võimalused peale tööd kuskile välja minna. Peab leppima nende inimestega, kes siin elavad. Asulad on väiksed ja vaheldus peaaegu puudub. On üks supermarket ja veel võib olla poed, kust saab osta hädavajaliku. Ülejäänud kaubad : mööbel, kodukaubad, riietus, mänguasjad, tellitakse kataloogide kaudu. Siis on seal veel paar omavalitsushoonet ja kool, üks väike raadiojaam ja haigla.

Aga me ei leidnud Labradoril ainult üksindust. Ennekõike leidsime rahu, mis meie hektilises argipäevas sageli puudub. Inimesed on teistsugused ja ka ajasurve ei ole nii tugev, kui Saksamaal. Seda on tõesti hea kogeda. Selles on Labradoril elavad inimesed rikkamad kui meie.

Vennastekogudus on ülemaailmne. Ma kogesin seda esmakordselt. Ma astun koguduse saali ja tunnen end kui kodus ja vendade – õdedega kuidagi ühteseotud olevat. Oma osa on sellel ka lugejalaual oleval Tallel.

St John, Happy Valley, Nain, Hopedale, Makkovik ja veelkord St John – need olid meie peatuspaigad, kus meid igal pool südamlikult vastu võeti. Kohtasime toredaid inimesi ja sõlmisime uusi kontakte. Minu isa kohtas palju vanu lapsepõlvetuttavaid, sai vanu aegu meenutada. Me olime oma perekonna jälgedel. Minu isa juured on siin. Meie reisi üheks osaks oli minevik. Aga ainult minevikus elada ei ole hea. Loodan, et sõlmitud kontaktid püsivad ka tulevikus. Usun, et side Labradoriga püsib ja tiheneb. Vennaste töö on siin nii tähtis. Arvan, et siinsetele vendadele – õdedele on väga oluline, et me neile mõtleme ja nende eest palvetame. Nad peavad teadma, et nad ei ole unustatud. Nende töö on raske, nad töötavad ja elavad kohtades, mis oleks kui lootusetuse pitseriga.

Cristiane Vollpecht (32), õde elab Königsfeldis

Me vajame ingliskeelseid Piibleid, normaalseid ja suuremate tähtedega väljaandeid meie rannikukogudustele.

Palun palvetage, et Jumal Evangeeliumi kuulutajaid Labradorile saadaks

Palvetage Labradori noorte eest

Palvetage kõigi sotsiaaltöötajate eest, et nad saaksid tarkust ja jõudu oma teenistuseks

Palvetage meie vennastekoguduste eest Nain´is, Hopedal´is, Makkovik´is ja Happy Valley´s.

Palvetage meie juhataja eest Labradoris, eriti meie esimehe, õde Linda McLean Saunders eest

Glenna Tasedan Happy Valley vennastekoguduse karjane.

Lühendatult ajakirjast Herrnhuter Bote Dezember 2011/ Januar 2012

Vennastekoguduse elust Labradoril saab lugeda ka nende kodulehelt: http://labradormoravian.blogspot.com