Ilma kahtluseta on muljetavaldav viibida ülestõusmispühade ajal Roomas. Katoliiklased kõigist maailma paikadest avavad palverännakute hooaja. Voolavad kümnete tuhandete kaupa Peetri platsile ülestõusmispühade missale ja paavsti audientsile. Protestandid ja õigeusklikud segunevad teiste hulka. Pool maailma vaatab igavesele linnale ja ühele vanemale härrale, kes üleni valgesse riietatuna istub suure baldahhiini varjus. Meie seisame täitsa taga ja rohkem tunnetame kui näeme paavsti. Hiigelsuure ekraani kaudu oleme aga talle täitsa lähedal ja näeme teda paljudes maailma keeltes pühadetervitust lugemas. Me oleme ümbritsetud imposantsest kulissist: paavsti selja taga kõrgub võimas Peetri kirik, Peetri platsi ümbritseb Bernini kolonnaad, mille kaudu voolavad palverändurite ja uudishimulike massid. On ülestõusmispühad ja meie oleme kristlaskonna keskpaigas –see on siin nii selgesti tunnetatav.
Aga pühade tunnet ei tekki. Me oleme laitmatu lavastuse tunnistajad, kus on alpisarve puhujad Baierist, noortekoor Lõuna – Ameerikast ja naistegrupp Poolast. Fotoaparaadid ja filmikaamerad klõpsuvad ja surisevad , lehvitatakse lippe. Kaugemal on kaupmehed pühakute ja paavsti piltpostkaartidega. Võrgutav väline muudab ülestõusmissõnumi keskme kahvatuks. Meie silmad näevad säravaid riideid, aga nad ei näe Kristust. Me kuuleme ülestõusmissõnumit maailma eri keeltes, siiski ei jõua see meieni. Miski ei klapi. Sõnum ja etendus ei sobi kokku. Glamuurne pakend särab üle ülestõusmispühade kingituse.
Ma mõtlen Böömi vendadele, kes enam kui 550 aastat tagas Kristust otsisid, kuna Ta selleaegses kirikus ei olnud enam leitav. Ma mõtlen ülestõusmispühadele Issanda põllumaal Herrnhaagis, Königsfeldis, Herrnhut´is, kõikjal, kus ma ka osalenud olen. Selge ja lihtne ülestõusmissõnumi kuulutamine- see on see mis mind puudutab:“ Kristus on üles tõusnud, Ta elab!“ Ja koos Temaga ka mina. Pühade hommikul Issanda põllumaal seisab Kristus keskmes. Koos lauldakse Temast ja palvetatakse. See mõõdukus ja lihtne Kristusele suunatus on see mis vennastekoguduse minu jaoks väärtuslikuks muudab. Rohkem ma ei vaja.
Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote, April 2011
