Mt 26,41VALVAKE JA PALVETAGE, ET TE EI SATUKS KIUSATUSSE
Need on Jeesuse sõnad jüngritele Peetrusele ja Sebedeuse poegadele, kelle Ta oli endaga kaasa võtnud kui läks Ketsemani aeda palvetama.
Issand oli kitsikuses. Äraandja oli juba lähedal ja Jeesus pöördus Isa poole. Kolm korda. Hetk ei olnud sugugi rahulik ja tavapärane. Jeesus teadis, mis teda ees ootas. Ta oli võtnud endaga kaasa lähedased järgijad, aga nemad magavad…. Ta äratab nad üles ja varsti – jälle magavad.
Kes on öösel pidanud üleval olema ja samal ajal mitte midagi füüsilist tegema teab, et on üsnagi piinarikas mitte uinuda. Tänapäeval kasutavad inimesed erguteid, olgu kohvi või tee või mingid tabletid, et öösel või muidu väsinuna ärkvel püsida. Aga valvamise ja palumise juurde need vahendid nähtavasti ei kuulu. Mina ei ole kordagi palveöödel osalenud ja ei oska sellepärast öelda, kui raske või kerge on valvata ja paluda, kui väsimus ja öine aeg oma mõju avaldavad.
Kui inimene peab valvama ja siiski magama jääb võib juhtuda temaga igasuguseid asju. Mäletan oma sõjaväe ajast, et seal hirmutati ikka sellega, et kui kuskil vahtkonnas öösel magama jääd võidakse sinu püss ära varastada, mis toob kaasa suured pahandused, karistused. Aga magavalt vahimehelt on püss ka selleks ära võetud, et teda ennast selle sama püssiga ähvardada või hoopis maha lasta.
Kui me vaimulikus mõttes magama jääme siis juhtub meiega samuti selliseid asju, mida me ärkvel olles sugugi ei sooviks. Me võime langeda vaimulikus mõttes täielikku viletsusse. Mina ei oska öelda seda hetke mil ma nii-öelda usklikuks sain. Minu vanaema, kellega ma palju koos olin, tema oli see Issanda tööriist , tema kaudu olin Jumala Sõna mõjuväljas algusest peale. Küll on aga minu elus olnud selliseid aegu, mil suhe Jeesusega oli nagu ähmastunud. Uskusin küll aga kogu temaatika ei olnud minu jaoks nii tähtis. Uni oli peale tulnud, kaduv maailm esile tõusnud. Tagasi vaadates võib öelda, et see tõi endaga kaasa vaimuliku viletsuse ja see viletsus laieneb lõpuks kogu su inimeseks olemisele. Hea on kui on siis keegi või miski kelle läbi sind äratatakse, raputatakse õlast, öeldakse – ärka üles.
See oli Ketsemanis- Issand tuleb ja äratab. Või tuleb, vaatab, läheb ära, palvetab ja tuleb uuesti. Teinekord on vaja üsna tugevat raputust, et magaja ärkaks. Aga võib juhtuda ka, et magaja ei ärkagi kohe vaid esmalt hoopis mühatab ärritunult ja magab edasi.
Nüüd on kevad jälle saabunud ja uued algused ees ootamas. Inimesedki elevil nagu kogu loodu- linnud, loomad, taimed. Kõik rõkkab, sidistab ja sädistab ja tärkab. Ja kui me siis mõtleme sellele, et mis on minu osa selles, et inimest aidata leida teed kadumatu juurde. Siis tahaksin ikka öelda, et ennekõike peame enda pärast muret tundma. See valvamise, palvetamise, uinumise lugugi ei ole samaarlaste kohta, vaid Peetrus, Jeesuse lähedane järgija on seal üks peamisi tegelasi. See tähendab, et seal võin olla ka mina ja sina. Ikka peaksime mõtlema selle üle kas ma olen valvaja või kas pea juba nõksatab, et rinnale vajuda või hakkab uni juba võimust võtma. Meie, kes me end kristlasteks nimetame või usklikeks - milline on meie tegelik suhe Jeesusega? Peetrusest ei olnud Ketsemani aias valvajat ja mis juhtus temaga päras - 69. salmis ja edasi, kuni kukk kires?
Äratuskoosolekuid või kuulutustunde vajame kõik. Ei maksagi väga kurvastada, kui väljaspoolt tulijaid on vähe. Seda vajame ka meie ise, vajavad koguduse osadusest kaugenejad , kes veel vahest harva Sõna ümber kogunevad, seda vajavad kadunud liikmed ja muidugi on hea, kui ka uusi tulejaid on.
Mida ütleb vaikne nädal mulle täna, sel 2011 aastal. Vaatan ringi ja üsna hüüan endale ja teistele - on sul aega Jeesusele! Olen viimastel aegadel palju kordi sellel mõelnud. Maailmas on väga palju asju, mis meid Jeesusest eemale tõmbavad. Me muutume vaimselt järeleandlikeks, lepime üha uute olukordadega. Võtame endale ülesandeid, mis on väga vajalikud nii enda kui teiste meelest, aga ometi on see aeg sageli vaid maailma teenistuses. Mõni võib öelda, et sel viisil ei saa asju, tegevusi lahutada ja vastandada. Siiski, UT epistlitest loeme: ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi armastab maailma siis ei ole temas Isa armastust (1Jh 2,15).
On ju veel teinegi laulusalm, mis Pühakirjast pärit. Jumalariiki, kes otsib kõigepealt ja tema õigust…. Ka otsimine nõuab ärkvel olekut. Vähe sellest, peab üsna terane ja ergas olema, et midagi otsida, püüda leida. Kas meis on nii palju usaldust Jeesuse vastu, et selle järgi elada ja esmalt Jumala riiki ja tema õigust otsida? Otsida esmalt Jumalariiki ka siis, kui üldse „aega ei ole“. 
