Pärsia kuninga Kürose /Päike/ võit Uus- Paabeli riigi üle 538. aastal enne Kristust andis Nebukadnetsar II ajal Paabelisse küüditatud juutidele võimaluse Palestiinasse tagasi pöörduda. Pagendatud ei olnud mitte kõik juudid vaid osa rahvast – sageli just mõjukamad inimesed. Kodumaale naasmise võimalust ei kasutanud kohe ka kõik väljasaadetud. Osa rahvast jäi Paabelisse. Jeruusalemma tempel oli hävitatud, müürid purustatud, väravad põletatud. See on aeg mil tegutses mees nimega Nehemja.
Nehemja, pärit iisraeli perekonnast Paabelis. Ta oli tõusnud Pärsia kuninga joogivalajaks. See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.)
Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Selle kohta kirjutab prohvet Jesaja:
Kõik loomad väljal, tulge sööma, tulge, kõik metsloomad! Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad on kõik nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal. Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole: „Tulge, ma toon veini, rüüpame vägijooki! Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem!“ Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma, et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest, ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed. Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorajate sigitis! Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis, teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel. Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada? Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama. Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva. Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani. Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud:“Lootuseta!“ Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud. Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikisin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind. Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind. Kui sa kisendad siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juures, see pärib maa, omandab mu püha mäe. Js 56,9-57,13).
Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi. Taotleti puhtust. (loe Haagari raamat) Kuid ega sealgi olnud pühendumine esiisade Jumala teenimisele üleüldine. Osa asumisele saadetutest nn integreerus täielikult uues keskkonnas ja kaugenes Jahvest.
Meie sõjapagulased said võimaluse tulla kodumaale tagasi, umbes 50 aastat peale põgenemist. Kui palju oli tulijaid ja palju oli nende hulgas mehi, kes tulid, et Issanda tempel üles ehitada. Tänu Jumalale, neid oli. Samas tulijad olid siiski suures vähemuses. Kui me mõttes meie Hiiu perekondi mööda käime ,võime seda kõik tunnistada. Enamus oli juba uues asupaigas kodunenud ja ei pöördunud tagasi ei nemad ega nende järglased.
Nehemja osa oli esmalt linnamüüri parandamine. Kuidas ta seda tegitegi? Nehemja oli palunud, anunud mitu päeva. Ta oli palunud, nutnud, paastunud. Ja Jumal pani Nehemja südamesse soovi minna Jeruusalemma, et ehitada üles varemetes müürid. Ta läks oma kuninga juurde, kelle veinikallajana ta teenis ja kuningas andiski talle loa minna esivanemate maale. Kuningas andis talle kaasa veel mida Nehemja palus. On öeldud, et Nehemjast sai Jeruusalemmas asevalitseja. Jõudes Jeruusalemma ei rääkinud ta alguses midagi oma plaanidest. Ta tõusis öösel, läks ja vaatas linnamüüri ja selle olukorda ja siis ta teatas neile (juutidele, preestritele, suurnikele ja ülematele), mis on kavas. Ja kuulajad ütlesid - võtkem kätte ja ehitagem.
Aga olid ka vastased ja siin on toodud üsna mõjukad vastased, kes algusest peale Nehemja saabumisest peale olid vaenulikud. Nimetatud on kolme meest hooronlast Sanballat, kes oli Samaaria ja Juuda kuberner ehk asevalitseja ja kellele allus ka Jeruusalemm. Tobija – Ida – Jordanimaa kuberner ja araablane Gesem, Keedari hõimuliidu kuningas. Öeldud on, Nehemja tegevus, see pahandas neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele. Juutide müüriparandamise nõu peale nad osutasid põlgust ja pilkasid neid. Mida aga ütleb Nehemja – Taeva Jumal annab meile kordamineku ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame. Ja nad ehitasid. Kuigi pilkajad pilkasid sai müür poole peale üles ehitatud. Ja rahvas oli südamega töö juures.
Et midagi tulemuslikult ette võtta, selleks on esmalt palve. On vaja teada mida soovitakse .Kas on see, mida tahetakse teha üldse Jumala tahtmine või on see minu uitmõte. Ei ole igapäevane, et Jumal annab tunnustähe või selge nägemuse oma tahtest. Aga selgust on vaja. Palve ja paastumise läbi sai Nehemja selguse selles, et ta peab minema kuninga juurde ja laskma ennast saata Jeruusalemma.
Selgus oli saadud ja kindlus selles, et Taeva Jumal annab tööle kordamineku. Peaksime oleme kindlad selles, kui me tahame mingile eesmärgile jõuda. Kui me juba ettevõtmise alguses arvame, et ei tea, kas sellest ikka midagi välja tuleb, kas me siis midagi saavutame?
Müüriehitajatel on veel vastased, kes neis tahavad ebakindlust tekitada. Usaldus Jumala vastu peab olema täielik, et sellises olukorras oma eesmärki saavutada. Oleme usaldavad, aga ise peame tegema.
Igapäevases elus kerkib meie ette ikka küsimus. Mida pean mina tegema ja mille Jumala hooleks jätma. Jätkem siin kõrvale tõsiasi, et kõik mis sünnib on ikkagi Jumalast lubatud. Kas me peaksime puid ja kive muretsema, et müüri ehitada või jääme Jumala imelist sekkumist ootama, et Tema need kohale tooks. Arvatakse, et me peaksime vaid palvetama ja ootama ja asjad laabuvad iseenesest, nagu müüri ei olekski vaja kätega ehitada vaid ainult palvega. Aga mingil põhjusel on Jumal nõnda seadnud, et ka inimesel on oma osa teha. See ei ole enamikule meist nähtavasti mingi uudis, kuid siiski on tegelikes olukordades nõnda, et tahetakse enda ülesanded ka Jumalale delegeerida. Ütleksin, et siin on sarnasust Sõna kuulmise ja selle järgi tegemisega. Kui Sõnast ollakse teadlikud siis Sõna järgi tegemine tekitab meis suuri raskusi. Nii võiks ka müüri ehitamise siia kõrvale asetada. Kui me müüri ehitamise juures piirdume vaid palvega, Jumala tahtmises selgusele jõudmisega ning müüri ehitama ei asu, jääb müür nähtavasti siiski ehitamata.
Aga võib olla siiski olukordi, kus me ise ei saa pea-aegu midagi teha. Kui tahame koguduses noortööd teha ja meil ei ole väikese hulgakese seas ühtki inimest, kellel selleks talenti on siis jääb meile võimalus selle töö eest paluda. Kui ei ole noori siis saab ka selle eest paluda. Aga kui on nii noored, kui ka sobilikud eestvedajad siis tuleb lihtsalt paluda ja tööd teha. Ükskord ütles mulle üks kirikuõpetaja, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Nõnda nagu inimene on laisk profaanses ametis võib ta olla lihtsalt laisk või mugav ka vaimulikus ametis. Ja see võib teinekord nii olla.
Ja tahaksin siia kõrvale asetada veel kolmanda tõe 1 Kr kirjast 3,7:“ Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab ega see kes kastab vaid Jumal, kes kasvatab.“ Kui me asume müüri ehitama ei maksa meil arvata, et see on meie kätetöö, mille eest me ootame tänu ja pasuna puhumist. See on inimesele nii iseloomulik, et me ootame tänu ja kiitust, käte plaksutamist. Ja miks ka mitte- teatud piirini, kõrvad vajavad ka vahest kõditamist. Meie teeme oma osa ära, aga kogu töö õnnestumine ei ole ju üldse meie otsustada. Issand on see kes kasvatab või laseb kasvada. Tema on ju see, kes laseb korda minna. Sellepärast ei maksa ka liialt muretseda, kas me nende tegevuste vilju ka näeme milles me oleme osalenud. Sellepärast ei ole see ka aja raiskamisena käsitletav, kui me oleme vabatahtlikuna lasteüritusel või käime lauluharjutusel või osaleme koguduse koosolekul, kust me nagu midagi ei saakski. Meie osa on teha seda, mis on meie ülesanne. Ja igal inimesel. Igal inimesel on ka jumalariigitöös oma ülesanne. Kes seda ei tea, selgitagu välja. Üks vanem ütles hiljaaegu, kui oli jutuks miks me vähe teeme: Et mina ei saa kedagi kamandada, iga inimene teab ise, et ta peab tegema. Kui ta ei tee jääb ainult paluda, Issandalt paluda. Kas see ei oleks suur samm, kui kõik koguduse liikmed võtaksid endale ülesanded, ei oleks ühtegi olijat, kõik oleksid tegijad, sest igal inimesel on mida anda. Inimesel jääb vaid paluda selgust, kui tundub, et minul küll ei ole midagi anda. Kui kogudus on väga väike siis sellist võimalust nähtavasti ei ole, et koguduseliikmel ülesannet ei ole, igal liikmel on rohkemgi ülesandeid kui ehk tarvis. Suuremates kogudustes on asjad sageli teistpidi ja just seal on see jõud peidus, et suured müürid ülesse ehitada.
Kui Nehemja hakkas müüri parandama said inimesed erinevad lõigud, kus töötada. See müüriparandamise töö ei olnud üldsegi nende kvalifikatsiooniga vastavuses. Seal olid piirkonna ülemad, kullassepad, preestrid, kaupmehed. Aga kõigile oli seda müüri vaja. Kõigile oli Jumala tõotus, Tema annab meile kordamineku. Müüri ehitamiseks oli vaja palju inimesi ja need inimesed pidid olema ühel nõul. Vähemalt müüri ehitamise osas pidi üksmeel olema.
Eks meie iga-aastase alliansspalvenädala eesmärkki ole üksmeele süvendamine. Nähtavasti jäävad erisused, aga lähenemine, üksteise parem tundmaõppimine aitab kindlasti kaasa, et kristlaste omavahelised pinged oleksid võimalikult väiksed. Üksteise tundmaõppimine peaks olema aga hulga põhjalikum, kui mõned oikumeenilised koosolekud. Nagu rahvastevahelist head läbisaamist ei saavuta folkloorikontsertide külastamisega nii jääb ka sellest väheks, kui vahest harva astutakse teise konfessiooni jumalateenistusele. Üksteise ärakuulamine, tõepoolest huvi tundmine selle vastu, kuidas läheb, isiklikud sügavamad kontaktid need on ehk tõhusamad. Meid kristlasi ei ole palju. Erinevad statistikad annavad eri numbreid, aga pühapäevane kogudus või palvetunnid näitavad seda täpsemalt. Võiks öelda, et seljad on koos. Peksime oma hinnangutes väga ettevaatlikud olema. Sageli on määratlus õige-vale väga suhteline.
Kui me toetume omavahelises läbikäimises sellele, mis on meil ühine siis selgub, et enamasti vähemalt evangeelsete koguduste, kirikute juures on erinevused väga väikesed ja need erinevused on just teisejärgulistes asjades.
Vennastekogudusel , uuendatud vennastekogul on üks selline määratlus või loosung, millest võiksime lähtuda koguduses, aga arvan et see võiks olla kasuks ka erinevate koguduste vahelisel suhtlemisel: põhilistes asjades ühtsus, kõrvalistes asjades vabadus, kõigis asjus armastus.
Pühapäevasel koosolekul rääkis v Timo Kristuses olemisest, kui ühes mullis olemisest. Kui üks meist on kõrgemal ja tema pea on mullist väljas siis ei ole ka osadust. Aga siis ei ole me ka Kristuses. Paraku. Tõesti hea näide.
Osadusel on kaks dimensiooni ehk kaks mõõdet – üks on vertikaalne, see mis meid seob Jumalaga ja teine mõõde on horisontaalne, see mis meid seob kaasinimesega. E. Salumaa on öelnud: Et leida õiget osadusvahekorda kaasinimesega, selleks on vaja, et inimene ise vertikaalse osadusmõõtme kaudu uueneks, mille tulemusena kristlased moodustavad otsekui ühe perekonna, milles ei kehti enam mingid inimlikud vahetegemised ja mida kannab armastus. (Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses Gl 3,28). Kristuses olemine ongi see osaduse vertikaalne mõõde.
Üldiselt võin ka kinnitada seda väidet, et meil siin Hiiumaal on suhteliselt vähe kaaskristlasi, kes teistes peaasjalikult negatiivset otsivad. Meil on ka teatud määral head eeldused. Meil ei ole sisserändajate ja eestlaste vahelisi probleeme, meil ei ole valgete ja mustade vahelisi pingeid Meil on vähem neid kohti, kus pinged võivad tekkida. Ja selle üle peaks muidugi rõõmustama ja Loojat tänama. Tänapäeval on sageli see joon, mis lahutab kristlaskonna, kui terviku kaheks või enamaks osaks hoopis mujal, mitte uskkondade, baptistide-luterlaste – metodistide – nelipühilaste vahel, vaid konservatiivide ja liberaalide vahel. Ja kui ma võtan ennastki siis on sellised oikumeenilised koosolekud mulle täitsa kodused ja ma ei tunneta siin mingeid pingeid vähemalt endas mitte. Aga kui koguduste ringi kaasata liberaalid, ma arvan, et siis oleks ehk rohkem mõtlemist olemise üle.
Meie, ma ei tea kas iseärasus on ka see, et kogudusi on suhteliselt palju ja liikmeid vähe. Kui tahame midagi suuremat ette võtta, kas lastega või muusikaalal siis oma kogudusest jääb väheks. Mõttekas on ikka naabreid kaasa kutsuda. See aga lähendab inimesi ja lõppkokkuvõttes anname sellega maailmale parema tunnistuse. Sest mida ootab vaenlane eks ikka seda, et oleks riid ja pahandus. Et me üksteist altkulmu põrnitseksime, halba otsiksime ja räägiksime. Sellepärast on mul tõesti hea meel, et meie ühine osa on ikka rohkem välja paistma hakanud.
Kui me Nehemja raamatu algusest veel edasi loeksime siis pool müüri oli valmis ja see valmistati vaenajate pilgete saatel. Kui vastased nägid, et müüritöö edeneb siiski, võtsid nad kasutusele tõsisemad abinõud. Nüüd pidid müüriehitajad töötama nõnda, et pooled olid piikidega ja pooled müüriehitajad. Vastase rünnakute ja kavalusega pidi arvestama päeval ja ööl. Sellega on ka meil arvestada: head algatused edasiminekud, kasvamised toovad ka tagasikiskumise. Kui me seda teame siis me ei kohku. See on nii. Kuid nagu müüri ehitamise algul Nehemja ütles Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame.
Lootkem siis Jumala peale et tema ise meie tööd õnnistaks, kingiks rahu ja üksteise mõistmist koguduste sees ja koguduste vahel. Tema näeb ja Tema teab.
Lui Remmelg, allianss-palvenädalal 2011, Harju palvemajas
