Talgud

Laupäeval, 29 jaan algusega 11. 00 toimub Vennaste palvemaja juures metsatöö talgupäev.
Eesmärgiks on puhastada õueala ohtlikest, poolkuivanud puudest ja võsast. Lõunasöök kohapeal.

Iga abikäsi on oodatud! Pilt talgupäevast Pühalepas 28.02.2009

NEHEMJA 3,38

AGA ME EHITASIME MÜÜRI JA KOGU MÜÜR SAI VALMIS POOLES KÕRGUSES. JA RAHVAS OLI SÜDAMEGA TÖÖ JUURES
Pärsia kuninga Kürose /Päike/ võit Uus- Paabeli riigi üle 538. aastal enne Kristust andis Nebukadnetsar II ajal Paabelisse küüditatud juutidele võimaluse Palestiinasse tagasi pöörduda. Pagendatud ei olnud mitte kõik juudid vaid osa rahvast – sageli just mõjukamad inimesed. Kodumaale naasmise võimalust ei kasutanud kohe ka kõik väljasaadetud. Osa rahvast jäi Paabelisse.

Jeruusalemma tempel oli hävitatud, müürid purustatud, väravad põletatud. See on aeg mil tegutses mees nimega Nehemja.

Nehemja, pärit iisraeli perekonnast Paabelis. Ta oli tõusnud Pärsia kuninga joogivalajaks. See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.)

Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Selle kohta kirjutab prohvet Jesaja:

Kõik loomad väljal, tulge sööma, tulge, kõik metsloomad! Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad on kõik nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal. Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole: „Tulge, ma toon veini, rüüpame vägijooki! Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem!“ Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma, et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest, ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed. Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorajate sigitis! Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis, teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel. Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada? Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama. Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva. Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani. Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud:“Lootuseta!“ Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud. Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikisin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind. Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind. Kui sa kisendad siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juures, see pärib maa, omandab mu püha mäe. Js 56,9-57,13).

Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi. Taotleti puhtust. (loe Haagari raamat) Kuid ega sealgi olnud pühendumine esiisade Jumala teenimisele üleüldine. Osa asumisele saadetutest nn integreerus täielikult uues keskkonnas ja kaugenes Jahvest.

Meie sõjapagulased said võimaluse tulla kodumaale tagasi, umbes 50 aastat peale põgenemist. Kui palju oli tulijaid ja palju oli nende hulgas mehi, kes tulid, et Issanda tempel üles ehitada. Tänu Jumalale, neid oli. Samas tulijad olid siiski suures vähemuses. Kui me mõttes meie Hiiu perekondi mööda käime ,võime seda kõik tunnistada. Enamus oli juba uues asupaigas kodunenud ja ei pöördunud tagasi ei nemad ega nende järglased.

Nehemja osa oli esmalt linnamüüri parandamine. Kuidas ta seda tegitegi? Nehemja oli palunud, anunud mitu päeva. Ta oli palunud, nutnud, paastunud. Ja Jumal pani Nehemja südamesse soovi minna Jeruusalemma, et ehitada üles varemetes müürid. Ta läks oma kuninga juurde, kelle veinikallajana ta teenis ja kuningas andiski talle loa minna esivanemate maale. Kuningas andis talle kaasa veel mida Nehemja palus. On öeldud, et Nehemjast sai Jeruusalemmas asevalitseja. Jõudes Jeruusalemma ei rääkinud ta alguses midagi oma plaanidest. Ta tõusis öösel, läks ja vaatas linnamüüri ja selle olukorda ja siis ta teatas neile (juutidele, preestritele, suurnikele ja ülematele), mis on kavas. Ja kuulajad ütlesid - võtkem kätte ja ehitagem.

Aga olid ka vastased ja siin on toodud üsna mõjukad vastased, kes algusest peale Nehemja saabumisest peale olid vaenulikud. Nimetatud on kolme meest hooronlast Sanballat, kes oli Samaaria ja Juuda kuberner ehk asevalitseja ja kellele allus ka Jeruusalemm. Tobija – Ida – Jordanimaa kuberner ja araablane Gesem, Keedari hõimuliidu kuningas. Öeldud on, Nehemja tegevus, see pahandas neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele. Juutide müüriparandamise nõu peale nad osutasid põlgust ja pilkasid neid. Mida aga ütleb Nehemja – Taeva Jumal annab meile kordamineku ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame. Ja nad ehitasid. Kuigi pilkajad pilkasid sai müür poole peale üles ehitatud. Ja rahvas oli südamega töö juures.

Et midagi tulemuslikult ette võtta, selleks on esmalt palve. On vaja teada mida soovitakse .Kas on see, mida tahetakse teha üldse Jumala tahtmine või on see minu uitmõte. Ei ole igapäevane, et Jumal annab tunnustähe või selge nägemuse oma tahtest. Aga selgust on vaja. Palve ja paastumise läbi sai Nehemja selguse selles, et ta peab minema kuninga juurde ja laskma ennast saata Jeruusalemma.

Selgus oli saadud ja kindlus selles, et Taeva Jumal annab tööle kordamineku. Peaksime oleme kindlad selles, kui me tahame mingile eesmärgile jõuda. Kui me juba ettevõtmise alguses arvame, et ei tea, kas sellest ikka midagi välja tuleb, kas me siis midagi saavutame?

Müüriehitajatel on veel vastased, kes neis tahavad ebakindlust tekitada. Usaldus Jumala vastu peab olema täielik, et sellises olukorras oma eesmärki saavutada. Oleme usaldavad, aga ise peame tegema.

Igapäevases elus kerkib meie ette ikka küsimus. Mida pean mina tegema ja mille Jumala hooleks jätma. Jätkem siin kõrvale tõsiasi, et kõik mis sünnib on ikkagi Jumalast lubatud. Kas me peaksime puid ja kive muretsema, et müüri ehitada või jääme Jumala imelist sekkumist ootama, et Tema need kohale tooks. Arvatakse, et me peaksime vaid palvetama ja ootama ja asjad laabuvad iseenesest, nagu müüri ei olekski vaja kätega ehitada vaid ainult palvega. Aga mingil põhjusel on Jumal nõnda seadnud, et ka inimesel on oma osa teha. See ei ole enamikule meist nähtavasti mingi uudis, kuid siiski on tegelikes olukordades nõnda, et tahetakse enda ülesanded ka Jumalale delegeerida. Ütleksin, et siin on sarnasust Sõna kuulmise ja selle järgi tegemisega. Kui Sõnast ollakse teadlikud siis Sõna järgi tegemine tekitab meis suuri raskusi. Nii võiks ka müüri ehitamise siia kõrvale asetada. Kui me müüri ehitamise juures piirdume vaid palvega, Jumala tahtmises selgusele jõudmisega ning müüri ehitama ei asu, jääb müür nähtavasti siiski ehitamata.

Aga võib olla siiski olukordi, kus me ise ei saa pea-aegu midagi teha. Kui tahame koguduses noortööd teha ja meil ei ole väikese hulgakese seas ühtki inimest, kellel selleks talenti on siis jääb meile võimalus selle töö eest paluda. Kui ei ole noori siis saab ka selle eest paluda. Aga kui on nii noored, kui ka sobilikud eestvedajad siis tuleb lihtsalt paluda ja tööd teha. Ükskord ütles mulle üks kirikuõpetaja, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Nõnda nagu inimene on laisk profaanses ametis võib ta olla lihtsalt laisk või mugav ka vaimulikus ametis. Ja see võib teinekord nii olla.

Ja tahaksin siia kõrvale asetada veel kolmanda tõe 1 Kr kirjast 3,7:“ Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab ega see kes kastab vaid Jumal, kes kasvatab.“ Kui me asume müüri ehitama ei maksa meil arvata, et see on meie kätetöö, mille eest me ootame tänu ja pasuna puhumist. See on inimesele nii iseloomulik, et me ootame tänu ja kiitust, käte plaksutamist. Ja miks ka mitte- teatud piirini, kõrvad vajavad ka vahest kõditamist. Meie teeme oma osa ära, aga kogu töö õnnestumine ei ole ju üldse meie otsustada. Issand on see kes kasvatab või laseb kasvada. Tema on ju see, kes laseb korda minna. Sellepärast ei maksa ka liialt muretseda, kas me nende tegevuste vilju ka näeme milles me oleme osalenud. Sellepärast ei ole see ka aja raiskamisena käsitletav, kui me oleme vabatahtlikuna lasteüritusel või käime lauluharjutusel või osaleme koguduse koosolekul, kust me nagu midagi ei saakski. Meie osa on teha seda, mis on meie ülesanne. Ja igal inimesel. Igal inimesel on ka jumalariigitöös oma ülesanne. Kes seda ei tea, selgitagu välja. Üks vanem ütles hiljaaegu, kui oli jutuks miks me vähe teeme: Et mina ei saa kedagi kamandada, iga inimene teab ise, et ta peab tegema. Kui ta ei tee jääb ainult paluda, Issandalt paluda. Kas see ei oleks suur samm, kui kõik koguduse liikmed võtaksid endale ülesanded, ei oleks ühtegi olijat, kõik oleksid tegijad, sest igal inimesel on mida anda. Inimesel jääb vaid paluda selgust, kui tundub, et minul küll ei ole midagi anda. Kui kogudus on väga väike siis sellist võimalust nähtavasti ei ole, et koguduseliikmel ülesannet ei ole, igal liikmel on rohkemgi ülesandeid kui ehk tarvis. Suuremates kogudustes on asjad sageli teistpidi ja just seal on see jõud peidus, et suured müürid ülesse ehitada.

Kui Nehemja hakkas müüri parandama said inimesed erinevad lõigud, kus töötada. See müüriparandamise töö ei olnud üldsegi nende kvalifikatsiooniga vastavuses. Seal olid piirkonna ülemad, kullassepad, preestrid, kaupmehed. Aga kõigile oli seda müüri vaja. Kõigile oli Jumala tõotus, Tema annab meile kordamineku. Müüri ehitamiseks oli vaja palju inimesi ja need inimesed pidid olema ühel nõul. Vähemalt müüri ehitamise osas pidi üksmeel olema.

Eks meie iga-aastase alliansspalvenädala eesmärkki ole üksmeele süvendamine. Nähtavasti jäävad erisused, aga lähenemine, üksteise parem tundmaõppimine aitab kindlasti kaasa, et kristlaste omavahelised pinged oleksid võimalikult väiksed. Üksteise tundmaõppimine peaks olema aga hulga põhjalikum, kui mõned oikumeenilised koosolekud. Nagu rahvastevahelist head läbisaamist ei saavuta folkloorikontsertide külastamisega nii jääb ka sellest väheks, kui vahest harva astutakse teise konfessiooni jumalateenistusele. Üksteise ärakuulamine, tõepoolest huvi tundmine selle vastu, kuidas läheb, isiklikud sügavamad kontaktid need on ehk tõhusamad. Meid kristlasi ei ole palju. Erinevad statistikad annavad eri numbreid, aga pühapäevane kogudus või palvetunnid näitavad seda täpsemalt. Võiks öelda, et seljad on koos. Peksime oma hinnangutes väga ettevaatlikud olema. Sageli on määratlus õige-vale väga suhteline.

Kui me toetume omavahelises läbikäimises sellele, mis on meil ühine siis selgub, et enamasti vähemalt evangeelsete koguduste, kirikute juures on erinevused väga väikesed ja need erinevused on just teisejärgulistes asjades.

Vennastekogudusel , uuendatud vennastekogul on üks selline määratlus või loosung, millest võiksime lähtuda koguduses, aga arvan et see võiks olla kasuks ka erinevate koguduste vahelisel suhtlemisel: põhilistes asjades ühtsus, kõrvalistes asjades vabadus, kõigis asjus armastus.

Pühapäevasel koosolekul rääkis v Timo Kristuses olemisest, kui ühes mullis olemisest. Kui üks meist on kõrgemal ja tema pea on mullist väljas siis ei ole ka osadust. Aga siis ei ole me ka Kristuses. Paraku. Tõesti hea näide.

Osadusel on kaks dimensiooni ehk kaks mõõdet – üks on vertikaalne, see mis meid seob Jumalaga ja teine mõõde on horisontaalne, see mis meid seob kaasinimesega. E. Salumaa on öelnud: Et leida õiget osadusvahekorda kaasinimesega, selleks on vaja, et inimene ise vertikaalse osadusmõõtme kaudu uueneks, mille tulemusena kristlased moodustavad otsekui ühe perekonna, milles ei kehti enam mingid inimlikud vahetegemised ja mida kannab armastus. (Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses Gl 3,28). Kristuses olemine ongi see osaduse vertikaalne mõõde.

Üldiselt võin ka kinnitada seda väidet, et meil siin Hiiumaal on suhteliselt vähe kaaskristlasi, kes teistes peaasjalikult negatiivset otsivad. Meil on ka teatud määral head eeldused. Meil ei ole sisserändajate ja eestlaste vahelisi probleeme, meil ei ole valgete ja mustade vahelisi pingeid Meil on vähem neid kohti, kus pinged võivad tekkida. Ja selle üle peaks muidugi rõõmustama ja Loojat tänama. Tänapäeval on sageli see joon, mis lahutab kristlaskonna, kui terviku kaheks või enamaks osaks hoopis mujal, mitte uskkondade, baptistide-luterlaste – metodistide – nelipühilaste vahel, vaid konservatiivide ja liberaalide vahel. Ja kui ma võtan ennastki siis on sellised oikumeenilised koosolekud mulle täitsa kodused ja ma ei tunneta siin mingeid pingeid vähemalt endas mitte. Aga kui koguduste ringi kaasata liberaalid, ma arvan, et siis oleks ehk rohkem mõtlemist olemise üle.

Meie, ma ei tea kas iseärasus on ka see, et kogudusi on suhteliselt palju ja liikmeid vähe. Kui tahame midagi suuremat ette võtta, kas lastega või muusikaalal siis oma kogudusest jääb väheks. Mõttekas on ikka naabreid kaasa kutsuda. See aga lähendab inimesi ja lõppkokkuvõttes anname sellega maailmale parema tunnistuse. Sest mida ootab vaenlane eks ikka seda, et oleks riid ja pahandus. Et me üksteist altkulmu põrnitseksime, halba otsiksime ja räägiksime. Sellepärast on mul tõesti hea meel, et meie ühine osa on ikka rohkem välja paistma hakanud.

Kui me Nehemja raamatu algusest veel edasi loeksime siis pool müüri oli valmis ja see valmistati vaenajate pilgete saatel. Kui vastased nägid, et müüritöö edeneb siiski, võtsid nad kasutusele tõsisemad abinõud. Nüüd pidid müüriehitajad töötama nõnda, et pooled olid piikidega ja pooled müüriehitajad. Vastase rünnakute ja kavalusega pidi arvestama päeval ja ööl. Sellega on ka meil arvestada: head algatused edasiminekud, kasvamised toovad ka tagasikiskumise. Kui me seda teame siis me ei kohku. See on nii. Kuid nagu müüri ehitamise algul Nehemja ütles Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame.

Lootkem siis Jumala peale et tema ise meie tööd õnnistaks, kingiks rahu ja üksteise mõistmist koguduste sees ja koguduste vahel. Tema näeb ja Tema teab.

Lui Remmelg, allianss-palvenädalal 2011, Harju palvemajas

Olles teel kirikuna.Mõned virgutused .

Christoph Reichel Vennastekoguduse pastor ja direktsiooni liige. Vend Reichel elab Zeist`is Hollandis

Meie, olles teel kirikuna - Jäin kõigepealt pealkirja juurde peatuma. See tekitab minus küsimusi. Mis tähendab “ meie“? Kes on „meie“? Mida see ütleb, et me oleme üks kirik, üks provints? Kas me saame edasi minna ja just provintsina üleilmses vennaste uniteedis? Milline on meie tee, mis teda iseloomustab?

Kes me oleme? Kas me saame rääkida ühtsest „meie“st ?

Meie, need on vennastekoguduse liikmed, inimesed väga erineva päritoluga, kasvanud Surinaamis, või DDR-is või Saksa Liitvabariigis, või Śveitsis , linnas või maal. Meil on oma elukogemused, meil on vajadused ja ootused seoses vennastekogudusega – milline peaks ja võiks kogudus olla. Me oleme leidnud vennastekogudusest kindlustunde, kodu, tuge - aga väga erineval viisil.

Me mõistame üha rohkem, kui väga minevik meid mõjutab. Mõne aja eest ilmus foorumis üks kirjutis sõjaaegse põlvkonna lapselapselt. Vanemad, st meie, umbes minu põlvkond – põgenike lapsed, kandes endas hirme ja traumasid. Või kasvades üles DDR – is. Mul on kogemus selleaegselt vennastekoguduse aastavahetuse kohtumiselt Herrnhutis, ühiskonnas, mis oli valitsetud ühe ideoloogia poolt. Kes ei aktsepteerinud seda ideoloogiat ei saanud ka ülikoolis õppida, seda jälitati. Üksteist vajati, et olla kindlad, et ei olda üksi, kui käidi teistel teedel. Või meie Surinaami õed ja vennad. Orjapidamise ajalugu on ikka veel aktuaalne. Et vanavanaema oli esimene, kes kingi tohtis kanda, mis oli inimeseks olemise märgiks peale orjapõlve – see kõik on üsna lähedal.

Vennad ja õed, kes Surinaamist Hollandisse tulid, kogesid vennastekoguduses seda kodust, seda, mis võõras keskkonnas neid kodumaaga sidus. Vennastekogudus oli koht, kuhu suurlinnas hajusalt elavad inimesed kokku tulid, et ennast uuesti minevikus määratleda: endised päritolumaa kogudused, perekonnad - ja ka söömine ei olnud viimase tähtsusega. Ühine keel ja ühised laulud. Otsustav oli see, et inimesed sel teel leidsid ühe usalduse saare, kuhu nad võõra maa argipäevast said koguneda, said vastu pidada.

Iseloomulik on, et me omame kõiki neid erisusi. Misjonialases diskussioonis olen ma kohanud mõistet „hübriid-identiteet“ või“ sidekriips-identiteet“. Ei ole olemas lihtsalt identiteeti. Me oleme surinaami -hollandlased või hindu- surinaami või vennastekogudus – maakiriklikud. Need identiteedid astuvad seda tugevamalt esile, mida kauem inimesed võõrsil elavad. Nüüd elab kolmas põlvkond surinaamlasi Hollandis. Nemad tunnevad Surinaami sel teel, et on oma vanematega või vanavanematega seda maad külastanud. Neil puudub oma kogemus Surinaamis elamisest. Siiski on vale öelda, et noor põlvkond on uude ühiskonda sobitunud. Identiteediküsimused jäävad püsima.

Kakskümmend aastat peale Saksamaade ühinemist ütles mulle üks endine idasakslane, et vaatamata sellele, et ta on elanud viimased aastakümned läänes või teistes maailma riikides, tunneb ta end seletamatul kombel ikka idasakslasena. On mõningaid surinaami noori, kes kunagi ei ole Surinaamis elanud, aga pöörduvad sinna tagasi, et seal õnne proovida. Osadel see õnnestub, teised tulevad mõne aja pärast Hollandisse tagasi. See on elu eri maailmade vahel ja ei ole imestamisväärne, et just noorem põlvkond soovib üheselt mõistetavust, selgeid vorme ja selgeid otsuseid ka usuküsimustes.

Ühistel konverentsidel, seminaridel kogeme seda väsitavalt, kui me peame pidevalt tõlkima. Tõlkimine on hind mille me selle „meie“ eest maksma peame. Me peame täpselt kuulama, ennekõike seda, mida ei öelda ja mida ridade vahel öeldakse, me ei pea leppima sellega mis pealispinnal on. Me ei pea mitte ära kuulama vaid vastupidi teistel ka meie lugudest laskma osa saada. Me peame valmis olema oma isiklikke lugusid rääkima. Mis mind liigutab, mis on mulle oluline, mida ma usun, mida ma loodan?

Ma arvan, et ainult seal saab „meie“ kirik olema, kus vennastekogudus on avatud, kus inimesed oma lugusid võivad rääkida ja kus need lood teine teise kõrval tohivad olla. Vend Rudy Polanen ütles 2006. aastal ettekandes „Kiriku multikultuursus“: Me vajame kohtumisi, mille käigus me teineteisele tõepoolest läheneme. Me peame folkloori fassaadi taga nägema ja otsima, mis teistele tõepoolest oluline on mis neid „liigutab“. See saab toimuda ainult usalduses, et ükski lugu ei ole vale vaid iga lugu on väärtuslik ja omab kohta meie kirikus.

Meie kirik, kui üks provints ülemaailmses uniteedis. Ühtsus erinevuses.

Sageli oleme kasutanud seda mõistet „ühtsus erinevuses“ , et kirjeldada meie provintsi. Selle mõiste, määratluse kasutamine on õigustatud, kui me sellega tahame väljendada, et me erinevusi meie kirikus ületama ei pea. On erinevusi, mida me peaksime tõsiselt võtma. Mitte ainult isiklikke vaid ka kiriklikke.

Saksamaal me hindame vabakiriklikku traditsiooni kõrgelt. On iseenesestmõistetav, et vennastekoguduse liikmed on aktiivsed ja töötavad koguduses kaasa. Tegelikkuses on teisiti, aga pilt mis meil vennastekogudusest on – liikujate liikumine maakiriku koguduste sees. Igal juhul on meil ka siin hämmastav mitmekesisus vagadusvormides, ja ma oletan, et enamik vennastekoguduse liikmeid endalt küsivad : on see tõesti kirik, mida ma hindan ja kus ma ennast oma usuga koduselt tunnen ?

Vennastekogudus Hollandis (surinaami päritolu) on üks rahvakirik. See tähendab, et ei ole selget piiri liikmete ja mitteliikmete vahel. Mõnede jaoks on keel või surinaami toit ja sotsiaalne külg otsustav, miks nad vennastekogudusse tulevad. Ka kirikust eemal seisev inimene või koguduse sõber tuleb kiiremini kui Saksamaal mõttele, et oma ümmarguse sünnipäeva puhul oma juures kodus üks jumalateenistus pidada.

Ma arvan, et see on tõsine erinevus. Siia juurde tulevad selgelt erinevad kiriklikud traditsioonid, kui need mis surinaami liikmed on kaasa toonud. Paljude surinaamlaste jaoks oli ja on vennastekogudus Surinaamis normiks, vähemalt pilt sellest milline vennastekogudus on Surinaamis . Sakslaste jaoks on vennastekoguduse minevik siin. Meil on erinevad mõõdupuud, kui me otsustame, mis on vennastele omane mis mitte.

Sealjuures oleme ennem ikka enesestmõistetavalt öelnud, et Saksamaal on vennastekogudusel õiged traditsioonid. Me oleme oodanud, et surinaamlaseid siin integreeruvad ja see integratsioon tähendab, et nemad siin meie normidesse ja traditsioonidesse sobituvad. See kinnitub väikeste asjade kaudu, näiteks armulaud Zeist´is, kus oli diskussiooniks väikeste karikate kasutamine, mis on surinaami traditsioon, või suure ühise karika kasutamine. Aga ka fundamentaalsetes küsimustes nagu arusaam liikmeskonnast.

Ma arvan, meie provintsis jäävad paljude koguduseliikmete jaoks surinaamlased juurdetulijateks. Kui jagunemisvõitlus teravamaks muutub saab probleem nähtavamaks. Üks ikka ja jälle päevakorras olev probleem hollandi-surinaami kogudustes on koosolekuruumid. Kasvanud kogudused ei mahu hoonetesse ära. Meie provintsis on hooneid, aga nad asuvad vales kohas. Meil on ajalooline pärand, mis meid koormab või ka rahaliselt meie eelarvet toetab, aga meil ei ole hooneid seal, kus inimesed neid vajavad. Miks me säilitame seda, mis meil on ja miks meil ei ole julgust (teadmatusse, riskantsesse) tulevikku investeerida. See on minu mulje, et me struktuurides ja institutsionaalselt ühe piirini jõuame ja ei oma jõudu muutusteks. Me ei tee seda teadlikult, veel vähem pahatahtlikult. Aga need aastad, mil me üks provints oleme, ei ole siin midagi muutunud.

Integratsioon, nii ütleb üks uurimus, mis Hollandi kirikunõukogu 2006 aastal on välja andnud, on üks „sündmus“, millel on kaks poolt. Mõlemad pooled liiguvad üksteise suunas. See tähendab ka, et on vaja teha järeleandmisi, kompromisse sõlmida, millestki ära öelda. Mitte ükskõiksus ei ole nõutud, vaid tõeline huvi üksteise vastu. Seda ka surinaami kogudustes. Selles osas on möödunud aastakümnete jooksul üht-teist tehtud. Kui ma sinoditele mõtlen siis istusid surinaamlased varem seal nagu statistid. Aga ma märkan ka, et Hollandis ei ole huvi meie provintsi vastu mitte suur. Ta on väga kaugel. Surinaam on palju lähemal, kuigi geograafiliselt kaugel. Siin on veel palju teha.

Vaatamata küsimustele on palju ühist. Ajalool on tähtis identiteeti süvendav ülesanne. On hea meenutada, et me oleme alati üks sisserändajate kirik olnud. Me võime öelda, et meie vanemad olid rändavad määrid. Tänaseni kuulub migratsioon meie kiriku põhikogemuste hulka. Lisaks on misjoniliikumine sageli tihedas seoses sisserändega toimunud. Kui ma Zeistis üle kalmistu lähen siis on siia maetute sünnikohad sageli väga kaugel.

Otsustav on , ma mõtlen, et sisserännet meie kirikus mitte ainult saatusena ei nähtaks, mis meid kaasa haarab, vaid teadlikku kui teed. Ainult siis, kui me kõik selles traditsiooni näeme - niisiis keegi ei ole juurde tulnud, mil teised juba kodus olid - ainult siis on meie provintsis ühine areng. Ja ainult, kui me migratsiooni mitte kui üht saatust näeme, vaid seda, mis meile tuumaks on: rändav Jumalarahvas olla, võime me edasi areneda ja edasist teed kujundada. Soov stabiilsuse järele on vaid seal liialt suur, kus nähakse ühiskondlike muutuste dünaamikat ohustatult ja võõralt .

Me ei räägi vähemast, kui meie alusele järelemõtlemisest. See alus ei ole muutunud, see on Jeesus Kristus. Ma tõin välja mõiste sidekriips-identiteet, et sisserändajate identiteeti kirjeldada. Mis on see mis hoiab seda identiteeti koos. Võiks öelda Jeesus Kristus. Just selles kokkupandud identiteedis võib ta meile lähedal olla. Aga mitte ainult seda, ta on lõpuks ka see sidekriips mis meid kui kirikut koos hoiab.

Meie teoloogia ja meie usk on väga erinevad. Nii näeme me ka Jeesus Kristust erinevate silmadega. See mis meid kui keskpunkt koos hoiab on Tema ja mitte mingi kindel pilt Temast, kuigi see on meie provintsi enamuse oma. Meil on ikka oht üks kindel pilt Temast absoluudiks muuta. Kellelgi ei ole Jeesuse monopoli. Sellepärast peame oma rännakul alati otsima Jeesus Kristust ja tema osa meie jaoks. Ja meie ühtsus on alati üks usutud ühtsus teadmises, et me kõik nagu sisserändajad teel oleme.

Kuhu oleme teel?

Mida saame teha, et koos minna?

Me oleme kirik ühes väga dünaamilises ühiskonnas. Arengute kiirenemine teeb paljudele inimestele tüli. Me oleme teel nagu tagaajatavad ja sellepärast on arusaadav, miks inimesed kirikust pidepunkti otsivad. Kinnihoidmine kindlatest traditsioonidest, kordadest, kindlast maailmapildist, mida me mõnikord kogudustes kogeme ja võib-olla kahetseme ei tunnista mitte seisakust vaid on üks vastureaktsioon dünaamikale, mis meid hingetuks muudab. On ju igaühele selge, et „ameerika mägedes“ peab ennast tugevasti kinni hoidma.

Me oleme Hollandis sinodi otsuse tulemusel, mis käsitles koguduse uuenemist, erinevates kohtades sellest rääkinud. Diskussioon oli näiteks, kas vennastekoguduses peab armulauale tulemiseks olema valgesse riietatud. Paljude liikmete jaoks on see üks oluline traditsioon. Võiks küsida: kas ei ole midagi tähtsamat rääkida? Aga see oleks liiga lihtne-ei saadaks aru, milleks see tähtis on. On iseloomulik, mida ütles üks õde: „see on nähtavasti väline, aga väline erisus on vähemasti ühetähenduslik. Kes peaks seda otsustama, mis inimese sees on?“ Jutt on sellest, mis on nimetamisväärne, mis meid iseloomustab, mis meile identiteedi annab.

Uuenemine võrdsustatakse Hollandis karismaatilise uuenemisega. Meie kogudused, ka noortetöö areneb nähtavasti osaliselt selles suunas. Tekkivad pinged. Võiks arvata, et karismaatiline - uusnelipühilik tuleb afrosurinaami kultuurist. See on evangeeliumi inkulturatsioon, kuigi just selles liikumises lükatakse kõik sünkretistlikud praktikad kõrvale. See ei ole mitte ainult teoloogiline suund. Hiljuti ütles mulle üks surinaami õde:“ Me oleme ikka üks euroopa kirik, mis Surinaamis toimub, sellega ei ole meil midagi pistmist.“ Siin seisab meie ees üks nõrk koht. Ainult siis, kui me „ hübriid-identiteedist“ teadlikult kinni hoiame, leiame oma tee, mis ulatub kaugemale tänasest generatsioonist.

Hirme vähendada ja usaldus saavutada. See on kogu meie provintsile vajalik. Me vajame ruume ja kohti kokkusaamisteks, kus me ei istu mitte ainult üksteise kõrval, vaid kus me endale raske „tõlkimise töö“ võtame, et üksteist paremini mõista. Ma tahaksin seepärast julgustada uuesti kogudusekontakte elustama ja neid eluga täitma. Nad tunduvad mulle mõnikord nagu aastatesse jõudnud abielu, kus ei ole kaaslasele enam niipalju öelda. Sealjuures ei ole nad partnerlust veel kaugeltki viljakaks muutnud.

Üks oluline raskuspunkt meie edasises arengus on noortetöö. On vähe ülepiirilist noortetööd. See on seotud sellega, et noortetöö Hollandis kulgeb hoopis teisiti, kui Saksamaal. Siiski peaksime kultuuride vahelisi kontakte otsima ja mitte piirduma oma grupiga, kuigi see teinekord olukorra mitmeski asjas keerukamaks muudab.

Ma näen vennastekoguduse tulevikku selles, et me lahkume teelt olla pastorite kirik. Koguduseteenijate konverentsil Herrnhutis 2007 aastal esitati küsimus, mis juhtub, kui saksa koguduseteenija kutsutakse ametisse Hollandisse või kuskile mujale. Selgus, et see tekitaks paljudes hirmu, kas ma pastori rolliga hakkama saan. Pastori roll Hollandis erineb vastavast rollist Saksamaal. Aga ka Saksamaa kogudused ütlevad, et ilma kohapealsete töötegijata (pastor) me hakkama ei saa. Mida see ütleb koguduse kohta? Hollandis on kogudusetöö suuresti vabatahtlike kanda, muidu ei saadaks hakkama. Töötegija roll tulevikus on motiveerida, koolitada, olla saatja vabatahtlikule. Me vajame rohkem koolitusi ja vabatahtlike toetamist.

On vaja kirik ja kogudused orienteerida misjonile ja seda just oma ühiskonnas. Kui me seda suudame siis oleme jätkusuutlikud. Misjon rahvakiriku sees. Peaksime tegelema küsimusega, milline on meie koguduse tähtsus ühiskonnas. Mure edasikestmise pärast on raske. Ainult seal, kus me oma ninaesisest kaugemale näeme ja kus kõik ainult meie ümber ei keerle, suudame me edasi püsida: Saksamaal näiteks koolides ja hoolekandes. Hollandis koolides ja multikultuurses keskkonnas.

Ma usun, et me kõik otsime oma kirikus tükikest kodu. Aga meie ettekujutus kodusest on erinev. Mõni küsib eneselt just peale 2009. aasta sinodit või meie provintsi arengute taustal – kas Vennaste-Uniteet on veel see kirik, kus ma ennast koduselt tunnen. Me peaks end uuesti selles kirikus määratlema. Siiski on meil see, mis meist teistest eristab ja see on mitmekesisus, paljusus. Selles paljususes toimib palju tsentrifugaaljõude. Vaatamata kõigile suurtele erinevustele on meil ühine ülesanne, üks missioon.

Lühendatult ajakirjast „Herrnhuter Bote 12, 2010.