SEST MINU MÕTTED EI OLE TEIE MÕTTED, JA TEIE TEED EI OLE MINU TEED, ÜTLEB JEHOOVA

Jesaja 55,8

Selles piiblisalmis saab erinevus inimese ja Jumala vahel selgelt väljaöeldud. Inimlik mõtlemine ja tegutsemine ja jumalik mõtlemine ja teod on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Jumal ja inimene on erinevatel tasanditel. Jumal ei ole selline, nagu me teda ette kujutame. Või mitte ainult selline. Või mitte alati. Jumal on selle sõna paremas tähenduses „ ettekujuteldamatu“. Jumal on alati teine, kui me mõtleme.

Leian, et selline vaateviis on väga trööstiv. Ta võtab meilt surve mingist kindlast jumalapildist eeskuju võtta või kasutada seda kui mõõdupuud. Jumal ja tema tegutsemine ei ole meie ajudega mõõdetavad. Jumal on teiselpool meie ettekujutatavast maailmast. Just sellepärast on ta Jumal. Aegajalt peaksime seda endale meelde tuletama. See aitab meid maapeale jääda, maad jalge alt mitte kaotada. Ettekujutus, et Ta on alati meist suurem, mittemõistetav – see on ju midagi väga trööstivat.

Et me Jumalat ei saa inimlikesse mõtte -ja käitumismallidesse suruda on tõesti kasulik. See jätab meile ruumi isiklikeks mitmekülgseteks ettekujutusteks, soovideks, ootusteks Jumala ja tema teotsemise osas. Me võime ka üllatustega arvestada ja me võime oodata ka meie jaoks ettekujuteldamatut.

Me võime avatud olla Jumala tegutsemisele igasugustes olukordades : Just väljapääsmatutes olukordades, kus me oma ettekujutusjõuga lõpul oleme. Kus me enam mingeid väljapääse ei näe. Kui meid ümbritseb pimedus. Ka siis on Jumalal meie jaoks väljapääs. Konkreetses kogemuses me tunneme Jumala ära. Ja need kogemused Jumalaga on erinevatel inimestel nii erinevad.

Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks. 1 Kr 2,6-7

Paulus tundis kindlasti ära, et me Jumalat, Tema tarkust, inimlike mõtetega, sõnadega haarata ja kirjeldada ei suuda. Vaatamata sellele ta proovis ikkagi. Seda rasket keelt on märgata ka selles Korintose kirja lõigus. Ma pean paljusid Pauluse passaaze mitu korda ennem lugema, et jõuda arusaamisele. Nii ka siin. Ja kui lugeda tervet osa, kust see väike lõik on võetud, ka siis ei muutu midagi kergemaks. Pauluse keel on siin raske. Näib peaaegu, et teksti vorm vastab sisule: salapärane, šifreeritud, inimese tavapärase mõtlemise jaoks ei ole see mõeldud.

Sealjuures on lõigu tuum üsna lihtne (arvan mina): Jumal on täis saladust. Tema tarkust me ei tunne. Ta on ja jääb meie eest varjatuks. Me võime ennast pingutada, Piiblit lugeda, usuteadust õppida. Kasu ei ole. Ja nii on see ka hea! Sest mis oleks siis kui me Jumalat täielikult mõista võiksime? Kui me alati võime teada millal ja kuidas Ta toimib? Me kaotame siis palju: lootuse, tröösti, usalduse.

On kindel, et selle maailma suurim saladus on Jumala olemus. Saladus on niikaua mõjus ja jõu allikas, kuni ta on saladus. Avalik saladus ei ole enam mingi saladus ja ta kaotab oma võlu ja toime ja jõu. Loodame, et Jumal ja Tema tegutsemine veel kauaks meie jaoks saladuseks jäävad ja me seda saladust igal päeval uuesti avades lootust, kindlust ja usku oma elu tarvis võita võime.

Thomas Przyluski . Herrnhuter Bote, 11, 2010

1.OH PÖÖRA, PÖÖRA ÜMBER JA TULE TAGASI!

NII ÕRNALT JEESUS KUTSUB SIND, EKSIND PATUNE.

OH, KUI SA VÕIKSID MÕISTA, MIS RAHU TEMA SEES,

SA TULEKS KAHTLEMATA, SA TULEKS SILMAD VEES.

2. VEEL TÄNA TA SIND KUTSUB, TA KUTSUB SÜDAMEST.

TA TAHAB ÄRA PÄÄSTA SIND KÕIGIST PATTUDEST.

VEEL TÄNA ARMU, PÄÄSTMIST, TA PAKUB HINNATA;

EHK HOMME ON JU HILJA – PEAD HUKKA MINEMA!

3. KAS SEE ON SULLE ÜKSKÕIK, MIS JEESUS RISTIL TEIND?

EKS LIIGUTA SEE SÜDANT, TA SU EEST SURMA LÄIND?

EI UNUSTA SIND JEESUS, EHK TEDA PÕLGAD SA;

SEST MÕTLE TA SIND OSTNUD JU OMA VEREGA.

4. TA HELDE ISA SÜDA VEEL POLE KÜLMAKS LÄIND,

EHK KÜLL TA MITU AASTAT SU JÄREL NUTTES KÄIND.

TA SEISAB UKSE TAGA JA PALUB, KOPUTAB;

VÕIB OLLA VIIMAST KORDA TA SIND NÜÜD HOIATAB.

5. TA ALATI EI KUTSU, OH ARMAS SÕBER TEA:

SU ARMUPÄIKSE KIIRED NAD KUSTUVAD JU PEA.

SIND OOTAB JÄÄDAV VALU JA IGAVENE SURM –

OH PÖÖRA, PÖÖRA TÄNA, MIL VABA, PRII SUL ARM.

/ Võidulaulud 56/

Reis mandrile

Oktoobri viimasel pühapäeval sai teoks ammune soov külastada mandril asuvaid vennaste palvemaju. Kuna sellel pühapäeval oli Tõdva palvemaja aastapäev siis saigi reisi sihtpunktiks Tõdva.

Hiiumaa hommik oli imeline- soe, veidi sombune, värviviirulisse taevasse tõusva punase päikesekeraga. Oli koolivaheaja viimane päev ja buss ning hommikune laevgi rahvast tulvil.

Kui Tõdvale jõudsin oli piiblitund juba läbi saanud ja palvemajarahvas istus hoolsate perenaiste kaetud laudade taga. Kuigi räägitakse masust on Issand siiski andnud sedavõrd, et lauale on rohkem panna, kui süüa jaksatakse. Tänu selle eest!

Olin Tõdva palvemajas esimest korda. Hoone on ühtaegu vana ja uus. Vastne välisvooderdus, uus katus, siseruumi liigenduseks ehitatud vaheseinad, uusi tugikonstruktsioone ja uus põrand. Laste joonistused ja laagripäevist jäänu. Samas arhailised palkseinad ja valgustid. Enamuses lihtne, taluhoonetele omane käsitöö. Muust sisustusest tõusid esile kõrged kirikupingid, mis andsid lahedalt ruumi saabunud neljakümnele aastapäevalisele.

Peale ühist söömaaega jätkus aastapäev kuulutustunniga. Vendi oli tulnud Raplast ja Harku tn palvemajast, Saku vabakogudusest ja mujalt ümbruskonnast. Sõnavõtud vaheldusid lauludega- üldlaulud, segakvartett ja duett. Pikema kõne pidas v Priit Rannut. Tundus nagu oleks tegu ühe perekonna koosviibimisega, kõik oli lihtne ja loomulik.. Lõpupalves paluti jätkuvat Jumala armu sellele majale, et ka praegune sugupõlv leiaks tee esivanemate palvepaika. Peale tundi jäid osa inimesi veel juttu puhuma ja kohvi jooma, osa kiirustasid koduteele.

Tänu v Urmasele ja tema abikaasale jõudsin ka mina Tõdvalt tagasi linna ja sain õhtul osaleda veel Endla tänava palvemaja kuulutustunnis. Endlasse oli kogunenud ka umbes 40 inimest. Kuna ruum on väike siis peaaegu „täismaja“. Tundi juhatas v Priit Rannut. Üldlaulud olid vastavalt usupuhastuspühale võitlusliku sõna ja hooga. Soololauludega teenis õ Varju Kunz. Kõnelesid v Tiit Niilo Valkla baptistikogudusest ja v Priit Rannut Endlast. Tervitussõna oli ka Hiiumaalt.

Peale lõpupalvet mindi keldrikorrusele, et jätkata tundi kohvilaua taga. Nagu vend ütles – et kohvilauajutud ei muutuks kohvikujuttudeks, selleks võeti osa sõnast ja muusikalistest etteastetest osaduslauda kaasa.

Lõpetuseks tahan öelda, et igal pool kohtasin lahkeid, südamlikke inimesi. Tihedam läbikäimine, osadus on kindlasti see mis aitab meid tunda ühtse koguna. Nii saame üksteist kinnitada ja Jumalariigitöö omas lõigus üksteist aidata. Loodan, et meie Taevasel Isal on vennastekogudusega veel head plaanid ja me kasvame enam kokku üheks koguduseks, mis küll koguneb erinevates palvemajades. Olgu TEMA õnnistus ikka meie üle.