Armu ja rahu ja õnnistatud teekonda teile kõigile!
Täna tõi tee mind siia. Meil on ühine teekond, mida me käime ja see on kõige tähtsam asi, mida me meeles peame pidama.
Jutluse aluseks oli täna Pauluse väga tungiv palve Timoteusele, et ta mitte ei vaikiks, vaid ikka räägiks, olgu aeg sobiv või ebasobiv. Et ta ei laseks end heidutada, vaid ikka räägiks, sest tuleb aeg, kus inimesed ei tahagi kuulda kõike Jumala Sõna, vaid valida meelepärasema ja ülejäänus minna oma teed ja teha oma tahtmist.
Jumal juhtis mu tähelepanu ühele sündmusele, mis oli eelmisel nädalal väga kõnekas ja käis uudistest ja ajalehtedest läbi - Tšiili kaevurite päästmislugu. Ma ei olnud seda eriti jälginudki, kuidas see algas ja edasi läks, sest neid lugusid on nii palju, et jälle kuskil midagi juhtus, maavärinaid, maalihkeid, plahvatusi kaevandustes, kus surma sai nii ja nii palju.
Aga nüüd, kui Tšiili kaevurid päästetud said, olid pealkirjad päris suured. Jäin vaatama neid pilte ja uurisin, mis siis sel teemal varem on kirjutatud. Leidsin suure hulga väga huvitavaid kokkulangevusi Jumala päästelooga. Neid ma jagaksingi, sest mulle tundub see väga kõnekas ja on hea võrrelda.
33 kaevurit jäid maa alla lõksu 5. augustil. Sissepääsutunnel varises kokku ja esialgu ei teadnud mitte keegi, milline on olukord.17 päeva pidid nad seal maa all vastu pidama, ilma et oleks olnud olukorrast ülevaadet, kas nad on elus või mitte, kas on mingitki pääsemise lootust. Ka sõbrad-tuttavad ei teadnud midagi. Kui siis lõpuks päästmiseni jõuti – miks ma seda üldse räägin – see on ju väga piibellik teema. See on ju Jumala eesmärk, et Ta tahab meid päästa. Jeesuse nimi tähendab Päästjat. Sellepärast talle pandigi selline nimi, et Tema päästab oma rahva. Me räägime päästmisest ja igatseme päästmist. Sellepärast muutus see päästmise teema mulle väga tähtsaks selle näite varal.
Lõpuks jõuti tegeliku päästmiseni. Selleks kulus üle kahe kuu ja sellest sündmusest kujunes ülemaailmne meediasündmus. Seda vahendasid ligi kaks tuhat kohalesõitnud ajakirjanikku. Telepildi vahendusel jälgis päästmist miljard inimest üle kogu maailma. Vaadake, kui suur asi on päästmine ja pääsemine. See ei olnud mingi meelelahutuse number, et kas mingi sündmus kuskil toimus või ei toimunud, vaid sellest sõltus elu. Kohal oli Tšiili president. Ta ütles, et nad elasid üle maagilise öö, kui elu võitis surma. Päästmise puhul elu võidabki surma. Neljapäeva õhtul, eelmisel nädalal see kõik toimus. 23 tundi oldi päästmisega tegeldud, kui viimane nendest kaevuritest jõudis maapinnale. Taevasse lennutati 33 Tšiili rahvusvärvides õhupalli, kogu riigis vallandus enneolematu rõõmupidu, kirikukellad helisesid, tuletõrjesireenid undasid, autod sõitsid tuututades mööda linna. Kümned tuhanded inimesed hoidsid käes riigi lippu ja laulsid riigi hümni. Kõigil oli tohutu rõõm, šampanja voolas ojadena.
Saabus telegramm USA presidendilt, kes ütles: Meie mõtted ja palved on vaprate kaevuritega ja nende peredega ja kõigi nendega, kes on teinud kõik, et nad edukalt pääseks. See on lõpp, see on finaal, see on suurepärane.
Aga enne seda tuli nendest artiklitest välja terve rida ka vaimuliku pääsemise seisukohast huvitavaid asju.
23. augustil oli sellest sündmusest möödunud 2,5 nädalat. Katsume end panna nende inimeste olukorda, kes on olnud maa all 2,5 nädalat. Päev päeva järel ei mingeid andmeid, ei ühendust ega kontakti. Ja siis õnnestus luua esimene side nendega – õnnestus puurida esimene kanal nendeni välja. See oli 8 cm auk, kustkaudu sai sidevahendeid sisse lasta, sai ühenduse luua, sai toiduaineid ja arstimeid neile saata.
Mida need tegid, kes seal all olid, ega me täpselt ei teagi. Küllap seal juhtus asju, millest ei tahetagi rääkida. Selliseid pealkirju käis ka läbi. Aga kui aeg oli sealmaal, et kontakt oli loodud, kõige hädavajalikumad toimetused tehtud, päästmistöö ettevalmistused käisid, siis need, kes seal all olid, ütlesid, et me oleme ennast hästi sisse seadnud. Siin peame koosolekuid ja plaane, siin lõõgastume ja palvetame.
Kui jutt on Jumala päästest, siis meie maailm on võibolla samuti ennast sisse seadnud. Peame arvestama, et Jumala pääste on meie jaoks kaugemal. Tšiilis oli see kõigest 68 päeva. Meil on läinud väga palju aega. Inimkond vaevalt mäletab seda aega, kus kaotati kontakt taevase maailmaga, kus tunnel kokku varises. Piibli esimesed leheküljed räägivad sellest. Taevasest maailmast on inimkonnal ainult ähmane aimdus. Igatsus selle poole on – seda näitab seegi, kui palju religioone maa peal on. Ikka igatsus selle poole tagasi. Süüdistatakse Jumalat, miks need asjad siin maa peal sellised on, miks nad ei võiks paremad olla.
Loodi siis esimene ühenduskanal. Vahepeal oldi maa all ennast sisse seatud, peeti koosolekuid, peeti plaane, lõõgastuti ja palvetati. Nii teeme meiegi siin maa peal.
Siis vahepeal tuli periood, kus läks päris raskeks. Kaevurid olid ikkagi ligi 700 m sügavusel ja vahepeal tuli aeg, kus nad keeldusid täitmast päästetöötajate näpunäiteid. Selle taga oli suur stress. Nad olid vahepeal vihased selle peale, et saavad lähedastega nii vähe ühendust pidada. Olid vihased, et see, mis neile pakuti, polnud see, mida nad soovisid. Neile pakuti puuviljakonserve. Mina sööksin hea meelega ananassi või banaani. Kaevurid ütlesid, et need ei meeldi neile ja nõudsid hoopis sigarette ja alkoholi. Tuleb päris tuttav ette, või mis?
Jumal pakub meile asju, mida me tõeliselt vajaksime, aga meie tahame vaat niisuguseid asju. See on päris tore ja kõnekas fakt. Sellest võib aru saada. Need, kes on patu orjusse sattunud, nende jaoks on patt väga tähtis. Sõja ajal oli juhtumeid, kui pakuti leiba, siis vahetati leib suitsu vastu. Valiti suits, sest nii suur nälg oli selle järele. Sellises olukorras võime siis meie ka olla.
Psühholoogid ütlesid, et sellises olukorras, kus möödunud on kuus nädalat, see on arusaadav, seda ei pandud neile pahaks. Ja tõepoolest, kui tuleb viha, seda me kuuleme Jumala pääste suhtes siin maa peal ka tihtipeale - et miks Jumal asju kiiremini ei aja, miks pääste juba siin ei ole. Miks ei ole üks, kaks, kolm ja ongi terve maailm päästetud.
Vaadake, ei ole võimalik nii lihtsalt. Mitte sellepärast, et Jumal oleks võimetu, vaid meie, inimesed, oleme võimetud. Vend ütles siin, et üle 40 aasta tagasi sai ta päästetud. Minul on ka umbes niipalju. Mõnel vähem, mõnel rohkem, aga küllap me oleme märganud, ja eriti vaimulikus töös, et Jumalal on meie õpetamisega palju suurem töö, kui soome keele õpetamisega. Mina õppisin soome keele 3-4 aastaga ära, aga mõningaid Jumala asju olen õppinud kordades kauem.
Ja tegelikult me õpime siin maa peal Jumala riigi asjadest üsna vähe. Milleks meile igavikku on tarvis? Võibolla selleks ongi igavikku vaja, et Jumala riigi asju põhjalikumalt õppida. Jumala riigi asjadega on tõsiselt raskusi. See selgub eriti siis, kui keegi püüab kellelegi teisele midagi seletada. Küsitakse ja küsitakse, aga vastused pärale ei jõua. Seletad niipidi, ei saa aru, seletad teistpidi, ikka ei saa aru, seletad kolmandat, neljandat, viiendat korda, kuni lüüakse käega: ei, see on jama. Jumal peab vaeva nägema, et üritada meid päästa, et üritada meile natukenegi midagi pähe sokutada enda mõtteist. Nii, et kui asi viibib, siis peame iseenda käest küsima: miks? Miks me oleme nii puupead nendes asjades, mis Jumal meile õpetada tahab? Muudes asjades saame kohati päris häid hindeid. Mõned saavad halvemaid ka, aga igasuguseid kõrgeid kraadegi saab siin maa peal.
Veel üks huvitav detail oli kogu selles loos. Kui see päästekanal sinna sai valmis puuritud – selleks kulus 33 päeva – siis see oli üsna kitsas. See ei olnud suur magistraaltee, et sõidad ja tunned ennast hästi. See päästekapp oli tehtud nii kitsas, et inimene vaevu mahtus sinna sisse. Ilmselt tehti selle arvestusega, et võimalikult kiiresti valmis saada. Muide, kaevuritele anti käsk viimased päevad lausa paastuda ja teha võimlemisharjutusi, et nad päästekapslisse ikka sisse mahuks ja oleks võimalik üldse pääseda.
Kui me tuleme Jumala riigi juurde, siis öeldakse, et pääsemise tee on kitsas tee. Jeesus ütles, et uks on küll lahti, aga paljud ei suuda sealt sisse astuda. „Võidelge, et te suudaksite sealt sisse astuda – sealt kitsast uksest. Ma ütlen teile, et paljud ei suuda.” Aga inimene mõtleb näiteks: Mida teised inimesed ütlevad, kui ma usklikuks hakkan. Ei, ma ei suuda.
Kui Jumal tahab meid päästa, siis Ta käsib vahel ka paastuda. Ma mõtlen seda laiemas mõttes. Toidu suhtes paastumine on kõige lihtsam. Kui Jumal ütleb, et teatud asju ära tee oma päästmise huvides, siis sa pead sellest „paastuma”.
Asi läks edasi. Kanal sai valmis, jõudis see päästekapp või puur sinna alla. Esimene asi oli see, et kõigepealt läks keegi ülevalt alla, mitte ei tõmmatud kedagi alt üles. Päästemeeskonnast läks keegi alla ja hakkas seal all korraldama, mis järjekorras keegi üles tõmmatakse.
Jällegi – Jumal tegutseb samal viisil. Ta ei kutsu esmalt üles, vaid Ta tuleb alla. Alguses tehti väike 8 cm avaus – see sai rutem valmis. See on ka väga kõnekas, sest täpselt samuti toimis Jumal meiega. Kõigepealt lõi ta väikese kanali, mille kaudu pääses Ta valgus maailma ja see kanal oli Iisraeli rahvas. Täpsemalt, need olid mehed, keda Jumal kutsus oma Sõna jagama. Need olid prohvetid sel ajal. Sealtkaudu tuli ülevalt hädavajalik info – näiteks kasvõi kümme käsku ja ohverdamisreeglid ja muud sellised asjad. Et me üksteist siin maailmas ära ei sööks ja paljaks ei varastaks jne. See oli väga vajalik.
Samuti sai sealtkaudu pidada sidet Jumalaga. Kehv see küll oli, aga siiski sai. Inimkond ja eelkõige Iisraeli rahvas sai kuulda, milline on Jumala tahe. Sealt kaudu läksid ka palved üles. Suur kanal sai valmis siis, kui Jumal ise sai inimeseks. Tema tuli siia meie hulka, siia maailma „kaevandusse“, elas siin, näitas, milline Jumala riik tegelikult välja näeb ja kuidas see toimib. Me oleme siin palju kaotanud. Tihti on meie pürgimus saada selle maailma sarnaseks, aga mitte Jumala sarnaseks.
Siis, kui Jeesus tuli, oli tee lahti. Ta läks kõige pimedamasse ja süngemasse paika – lausa surmavalda välja, ja tuli sealt välja. Siis oli tee juba kõigile avatud ja lahti. Ent isegi mitte sel puhul ei öeldud kaevuritele, et nüüd on auk sees ja andke tulla. Hakake ronima, kes jõuab kiiremini. Kaevurid ei oleks jaksanud välja tulla – ikkagi kolmveerand kilomeetrit. Jõudu ei oleks jätkunud. Seetõttu tuli lasta sinna alla see kapp ja hakata neid ükshaaval välja aitama.
Päästmine on individuaalne asi. Ükshaaval saab võtta Jeesuse Kristuse vastu. Igaüks isiklikult peab seda tegema. Ei aita, et ma kuulun kogudusse, kus enamus on loodetavasti võtnud Kristuse vastu. Et olen ka nimekirjas ja küll mind ka tõmmatakse, kui olen samas liftis. On selliseid lifte, kuhu suur hulk rahvast mahub korraga sisse. Ainult üks korraga mahtus sellesse lifti ja ta pidi nõustuma sinna astuma. Nendel ei olnud küsimust, nad astusid sisse. Kui aga Jumal meile oma „päästekapsli” saadab Jeesuse Kristuse näol ja saadab individuaalselt, siis mõnelgi jääb sinna sisse astumata.
Nad tõmmati sealt välja, neil ei kästud ronida. See kõneleb seda, et isegi kui me Jeesusesse Kristusesse usume, meie pääsemise lootus ei ole meie enda suutlikkuses, palvetes, heategevuses, milles iganes. Meile ei öelda, et Jeesus ronis välja, ronige nüüd teie ka, vaid Jeesus tuleb sinna alla, ütleb: Mina olen siin, kas sa tuled sisse?
Piibel kasutab väljendit - kes on Kristuses. Teie olete Kristuses. Jumal on teid asetanud Kristusesse. Kristus ongi see „päästekapsel”. Kui me oleme Tema sees, siis Tema tõmbab meid välja. Kui me ei ole Temas, siis me võime Teda küll heaks kiita, aga me oleme asjast väljaspool. Niisugused detailid peaksid meile kõigile väga selged olema.
Kui nüüd üks nendest kaevuritest, kes oli nende eestkõnelejaks kujunenud, oli maa peale jõudnud, siis 2,5 tundi hiljem andis ta juba teleintervjuu. Ta nimetas maailma kõige imelisemaks asjaks armastust, mitte jõudu, sest armastus oli see, mis neid ühendas maa all ja maa peal. Jõudu oleks võinud ka ülistada, et kui vägevad puurid ja tehnika. Ta tänas kogu südamest valitsust ja päästjaid. Ütles, et uskus kogu aeg pääsemisse. Uskus kahte asja – uskus Jumalasse, ja palvetati Jumala poole, aga ka professionaalidesse, sest nende abi oli ka tähtis. Mitte nii, et mina paati ei astu, mind päästab Jumal otse. Selline teine lugu on ka olemas. Pärast oli usklik Jumala peale solvunud, et miks teda ära ei päästetud. Aga tuli välja, et Jumal saatis algul paadi, siis helikopteri ja veel muudki, aga neid vastu ei võetud. Mida siis veel vaja oli? Nii on, kui Jumala päästet ära ei tunta.
Nii et usaldati professionaale ja usaldati Jumalat. On alati hea, kui usaldame Jumalat ja oskame ka oma osa teha selles, mida Jumal käsib teha.
Ta ütles veel väga kõneka asja: „Olin Jumala ja kuradi juures. Nad võitlesid minu pärast ja Jumal võitis.” Oo! Üks päästetud mees saab aru, kus ta oli olnud. Ühest küljest oli Jumal ligi, teisest küljest kurat. Täpselt sellises olukorras oleme siin maailmas kõik. Mõlemad on meile ligi, mõlemad kutsuvad, mõlemad ahvatlevad. Jumal ütleb: tule ma päästan sind. Kurat aga: et ära tee välja, pane edasi. Nad võitlevad minu pärast omavahel. Kumb saab minu südames võidu?
Jumal võitis! Elu võitis! Kas ei ole suurepärane sõnum ühelt Tšiili kaevurilt! Vahepeal oli nälg ja surmahirm. 17 päeva pidid nad ilma abita läbi ajama, kannatama nälga ja tundma surmahirmu. Igaüks sai kahe päeva peale ainult 2 teelusikatäit tuunikala, pool tassi piima ja küpsise. Tänu Jumalale, et niigi palju oli. Janu aitas kustutada kaevanduse käigust nirisev vesi.
Alates 23. augustist, kui 2,5 nädalat oli möödas, said nad juba selle esimese puuraugu kaudu toiduaineid, mis olid suure valgusisaldusega, ja ka ravimeid. Alkoholi neile, muide, ei antud, arst keelas ära. Elasid ilmselt üle.
Me siin maailmas ei taju oma olukorda võibolla nii hulluna, nagu tajusid Tšiili kaevurid, sest meil on siin palju avaram. Siin tihti päike paistab, vihma sajab, vili kasvab, omavaheline sõprus on olemas, ja kuigi me vahel tahaks taevas eri osakondadesse minna, on ikkagi mingi ühine tee ja ühine osadus ka olemas. Päris üksikud me ei ole, oleme ikka koos.
Kõige raskem päästmise juures, mida Jumal teostab, on veenda inimesi, et nad üldse vajavad päästet. Kes sellest juba aru saab, sellega on lihtsam. Suurem osa inimesi leiavad, et elu on täitsa lahe niigi, mis päästmist veel vaja on.
See on nüüd see, mille puhul Paulus Timoteust vannutab. Timoteus koges nagu Pauluski, et sugugi ei võeta rõõmuhõisetega vastu, kui ta läheb kuulutama Jumala Sõna. Piitsa saad hoopis. Vangi pannakse jne. Paulus sai seda palju tunda. Tekib tunne, et milleks ma siis rabelen ja pean inimestele peale suruma seda, mida nad ei taha?
Isegi kristlastena võime minna seda teed, et küsime, mida inimesed ootavad, ja pakume siis seda. Aga kas kristlus oleks üldse sündinud, kui Jeesus oleks ka sedasama teinud? Oleks läinud juutide juurde ja küsinud: „Mida te soovite? Mina Jumalana võin vastata.” Siis oleks läinud kreeklaste juurde: „Mida teie soovite? Olete kõrge teaduse ja kultuuriga rahvas – mis teid huvitaks, et te tuleksite minuga koosolekutele?” Ja läinud roomlaste juurde: „Millised on teie ootused? Ma püüan nüüd vastata teie ootustele ja siis ma loodan, et tulete kõik minuga kaasa!”
Kas kristlus oleks üldse sündinud, kui niiviisi oleks toimitud? Vaevalt küll! Ei juudid, ei kreeklased ega roomlased ei teagi, mida nad oma päästeks vajavad. Eestlased ja soomlased ka enamus ei tea. Alles siis saame teada, kui Jumal saab meid valgustada ja teeb meile teatavaks, mis on hea, nagu Miika raamatus öeldi täna: „Tema on andnud sulle teada, mis on hea.” Ilma selleta me arvame ise, mis on hea – suits ja alkohol on kõige paremad, ja muu sarnane.
Algul aeti napilt läbi. Oli mis oli. Õnneks ei jäetud päästetöid pooleli – isegi siis mitte, kui all hakati trotsima ja öeldi, et me ei täida teie näpunäiteid; kui vihastati, et miks asi kiiremini ei käi. Ei tehtud järeldust, et nojah, võibolla te ei tahagi päästetud saada, ja mis me siis ikka puurime. Ei, päästjad tegutsesid edasi. Jumal tegutseb ka edasi – hoolimata sellest, et maailmas väga aeglaselt taibatakse mida ta tahab. Inglid tegutsevad edasi.
Jumal on kutsunud oma Sõna kuulutajad sellesse ametisse, et nad kuulutaks ikka, olgu aeg kohane või mitte. Küsitagu ja kuulatagu või mitte. Paulus lausa vannutab Timoteust: „Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.” (2Tm 4:1) Asi on tõsine.
„Ning Tema kuningriigi ilmumise nimel astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse ja julgusta igati pika meelega.” (2Tm 4:2) Samal ajal tulevad teised, kes tahavad ainult valikuliselt võtta Jumala Sõna, nagu restoranis, kus on pikk nimekiri menüüs: „Seda ma võtan, seda ma ei võta. Ei taha, ei maitse.” Niiviisi tahavad paljud meist võtta ka Jumala Sõna. Paulus ütleb, et see aeg tuleb, aga sellest ei saa lähtuda, vaid tuleb kuulutada täit Jumala Sõna, sest see on täiega vajalik. Muidu ei tulegi päästet. Muidu tuleb ainult enesepettus ja eksitus.
„Aga sina, Tiomoteus, ole igati kaine, kannata kurja.” (2Tm 4:5) Miks seda veel peab – kurja kannatama? Jumal võiks ikka õnnistada ja kaitsta, nii et mingit kurja ei ole. Kas ta ei suuda või ei taha? Paulus ütleb: „Kannata kurja!” Kusagil ütleb, et kannata kurja nagu Jeesuse Kristuse õilis sõdur! „Tee evangeeliumi kuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!”
Küsimus on lõpuks selles, mida ütles Tšiili president siis, kui viimane, 33 kaevur tuli maapinnale: „Me elasime üle maagilise öö, kui elu võitis surma!”
Selles kuulutuses ja usus, mis meile on antud, on antud täpselt see väljakutse – elu tahab võita surma. Pääste tahab võita meie ükskõiksuse, tuimuse, hoolimatuse, vastumeelsuse, viha ja kõik, mis meil selle vastu võib olla. Päästetöö käib ikka, ja meie kõik – meile on antud üleskutse, et me seda jagaksime. Küllap see on problemaatiline. Oleme proovinud ja on öeldud, et ära seleta ega topi oma usku. Ja võibolla olemegi vait jäänud. Mis siis aitab? Võibolla aitab see, kui läheme kõigepealt ise korralikult sellesse kapslisse sisse – ei ole kuidagi väljaspool ega vaata ainult üle ukse. Et ei tea, usun ka ja ei usu, täpselt ei teagi.
Jeesus ütles: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis te kannate palju vilja.” Ei ole võimalik, et võib olla, aga võibolla ka mitte, kes seda teab jne. „Kes jääb minusse!” Vaadake, siin on meie suurepärane võimalus. Jumala pääste ei ole midagi ebamäärast, mingi luul või selline, et vaatame kuhu see maailm läheb. Paistab, et läheb ikka hukatusse.
Ei! Lõpuks võidab elu. Üks kord on ta juba võitnud – siis, kui Jeesus Kristus tuli. Ja meie igaühe jaoks võidab siis, kui meid see „kapsel“ viib siit maailmast ära ja me oleme igavesti Temaga.
Aamen!
See on Pauluse tunnistus. Ta oli olnud variser haritud ja ustav. Innukas muuõpetuse levitajate tagakiusaja. Siis aga toimus Damaskuse teel sündmus, mis muutis kogu Pauluse järgneva elu. Kuna ta oli innukas kristlaste tagakiusajana siis oli ta ka oma uues elus, Kristuse kuulutajana, innukas. See innukus tõi talle rohkesti ebameeldivusi nende poolt, kelle teenistuses ta enne pöördumist oli olnud. Paulust varitsetakse, püütakse tappa. Nendeks, kes seda teevad ei ole mitte Rooma võimu esindajad vaid suguvennad juudid ise. Nüüd on Paulus nende rollis, keda ta ise alles oli jälitanud, kohtu ette vedanud ja surma saatnud. Kuigi Paulusel oli palju raskusi ei olnud juutidel õnnestunud teda kõrvaldada. Seistes nüüd kuninga ees võib ta tunnistada, et ta on Jumalalt abi saanud. 
