Meil on masu ehk majanduslik surutis, meil on perekonna kriis, moraali kriis, kiriku ilmalikustumine, koguduste kahanemine. Meil on enda isiklikud kriisid. Väidetakse, et isegi 2 aastastel on kriisid ja 4 aastastel ja muidugi teismelistel. Ajalehtedes ja uudistes igal pool kuuleme ebaõnnestumistest ja hädadest. Ja kui me inimestena kohtume üksteisega, kipuvad ka jututeemadeks olema raskused, hädad, õnnetused. Muret ja vaeva on meie ümber palju, aga kummalisel kombel tahame veel vaadata lavastusi haiglatest, tapmistest, olla kaasas kiirabibrigaadidel.
Miks ometi? Kas suudab siin veel keegi rõõmu tunda?
Räägitakse, et nõukogude riigis valitses tõsidus ja kurjus, elu oli rõõmutu. Aga kas see on ikka vaid selle perioodi ja selle riigi omapära?
On inimesi, kes suudavad ka raskustes ja isegi kannatustes rõõmsaks jääda. Nõnda on nad suureks toeks oma kaaslastele- mõjuvad rahustavalt, lootusrikkalt, aga mõnikord ja mõnedes inimestes ka ebalust tekitades. Selline olukord on ju ebatavaline. Aga inimene, kes on Jumala Vaimust puudutatud ongi maailma jaoks ebatavaline. Tema usub ju seda, mis oli kreeklastele narruseks ja meie rahva enamus võib selles mõttes ennast samastada UT aegse kreeklaskonnaga.
Kaeblemine on hoopis tänane norm, mitte rõõm ja tänulikkus. Kaeblemine, see on kõigile mõistetav. Aga inimene vajab rahu, vajab rõõmu.
Vaatasin läinud nädalal meie hukkunud sportlase ärasaatmise videolõiku Kaarli kirikust, kus kõneles ka Tiidrek Nurme. See oli rahu, mis temast õhkus, kui ta edastas leinatalitusel armastuse sõnumit. See oli rahu, mida võib vaid Jumal anda.
Koguja, kes on Piibliraamatu tuntud pessimist, ütleb tänases päevatekstis, et inimese võime tunda rõõmu, vaatamata elu raskustele ja muredele, näitab, et ta on saanud osa Jumala annist.
Kui meie elu ehk ei lähe nõnda nagu me loodame, kui meie palved jäävad vastuseta, võime ometi kindlad olla selles, et kõik meie päevad on Jumala käes. Jumal toimib teinekord meile mõistmatul viisil, ta on ju Jumal, Jumal Kõigeväeline ja meie üksnes inimesed. Tema teab mida me tõeliselt vajame, tema kaalub meie palved.
Kõigi raskuste kiuste tunda rõõmu. Mõelgem, selleks on ju niipalju põhjusi! Taotleme rõõmu, palume rõõmu! Rõõm on üks Vaimu vili nagu Galaatia kirjast loeme. Jumal võib ka melanhooliku koleerikuks või sangviinikuks muuta, kui ta seda tahab.
Me tahame ikka Jumalale piire seada, aga mida teab inimene oma Loojast? Inimene teab Jumalast Tema ilmutuse, loodu kaudu, aga seda ei saa öelda, et me teame Jumalast kõik, et me suudame kõik ära seletada. Igal pühapäeval ja ka teistel päevadel kuuleme jutlusi, kõnesid, mille aluseks on Pühakirja tekstid, ehk Jumala ilmutus, mis on kogutud Piibliraamatusse. On paljugi erinevalt mõistetavaid kohti või hoopis raskesti mõistetavat või vastuolulist. Aga kas inimene suudabki kõike mõista? Inimene ütleb, et on viga, ega seal ka kõik ei klapi. Või öeldakse, et inimene on kirjutamisel mängus ja sealt ka inimlik, mis on puudulik. Ometi peaksime usaldama Jumalat ja tema Sõna ja leppima asjaoluga, et kõik ei ole siin meile mõistetav.
Koguja ütleb 8,16 Kui ma pühendaksin oma südame tarkuse õppimisele ja tegude vaatlusele, mis maapeal tehakse päeval ja ööl ilma undki silmi saamata, siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ta ei mõista. Jah, kui isegi tark ütleks, et tema teab, ta siiski ei suudaks mõista.
Käes on september ja ilmad on vihmased ja üsna pimedad. Koolivaheaeg on lõppenud, enamiku töölkäijate puhkuski on möödas. Päikese ja soojaküllane suvi on mööda saanud. Kui palju võib ümbritsev meie meeleolu mõjutada? Kindlasti on sellel oma osa. Aga rõõm Kristuses ja rahu olgu meie saatjaks igasugustes olukordades. Kui see rahu ja rõõm kipub otsa saama on meil alati võimalus pöörduda oma Taevase Isa poole ja tema ei jäta meid ka raskustes, muredes ja sügise pimeduses. Tema annab mida me vajame.
On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ja nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast. /Koguja/
