KES TEIE SEAST, KUI TAL ON 100 LAMMAST JA TA ÜHE NEIST KAOTAB, EI JÄTA NEED 99 KÕRBE EGA LÄHE KADUNULE JÄRELE, KUNI TA TEMA LEIAB? JA KUI TA ON LEIDNUD, VÕTAB TA RÕÕMUGA TEMA OMA ÕLGADELE. JA KUI TA KOJU TULEB, KUTSUB TA KOKKU SÕBRAD JA NAABRID NING ÜTLEB NEILE: RÕÕMUTSEGE ÜHES MINUGA, SEST MA LEIDSIN OMA LAMBA, KES OLI KADUNUD! MA ÜTLEN TEILE, NÕNDA ON TAEVAS ÜHEST KAHETSEVAST PATUSEST ROHKEM RÕÕMU KUI 99 ÕIGEST, KES PATUKAHETSUST EI VAJA. Karjasel on 100 lammast. Ühel hetkel on üks lammastest kadunud.
Mida teha? Mida mina teeksin, kui ma oleksin karjane?
Ma ei ole tegelikult kunagi karjasena karja hoidnud ja veel vähem lambakarja kuskil mägisel maal. Kindlasti on ka seal karjastel oma võtted, kuidas karja koos hoida, kuidas juhtida lambaid ühest kohast teise, otsides rohtu ja karjale vajalikku vett.
Mind on ikka pannud mõtlema see tähendamissõna algus – missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta neid 99 kõrbe, ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab. Mina küll ei söandaks jätta 99 lammast ja minna otsima seda ühte. Eks või muidugi öelda, et need 99 ajati ennem turvalisse paika ja siis mindi kadunut otsima või oli seal veel teisigi karjaseid. Aga seda ei ole ei evangeeliumi tekstis meile öeldud. See võib olla ainult meie arvamus, et tähendamissõnast paremini aru saada. Aga kas on õige nõnda meelevaldselt toimida?
Reiner Kanzleiter on öelnud, et see tähendamissõna on Jumala ja inimese vahelise armastuse lugu.
Abiks on Erich Friedi luuletus „ See on mis ta on“.
See on absurdsus, jama ütleb mõistus. See on mis ta on ütleb armastus.
See on õnnetus ütleb kaalutlus. See ei ole muud, kui valu-ütleb hirm.
See on perspektiivitu ütleb taip. See on mis ta on ütleb armastus.
See on naeruväärne ütleb uhkus. See on kergemeelne ütleb ettevaatlikkus.
See on võimatu ütleb kogemus. See on mis ta on ütleb armastus.
Üks on kadunud. Üks laps jättis pühapäevakooli. Üks inimene leidis teise tee. Kes jätaks 99 sinnapaika ja läheks seda ühte otsima. Mis saab siis teistest. Miks minnakse seda ühte otsima? Põhjus on ainult selles, et see üks on meile tähtsaim kõigist. Siin ei saa mõistuslikku seletust olla. Kui me kalkuleerima hakkame siis me nii ei käitu.
See on õnnetus, ilma mingi kahtluseta. Kui me kaalutleme, järele mõtleme siis on ju alati nõnda olnud, et mõned inimesed jäävad kogudusest kaugele, lähevad ära, leiavad endale teise tee. See lihtsalt on nii. Nagu õnnetus, õnnetusi juhtub ikka. Ülejäänud inimesed on ju alles jäänud, vaatame kuidas nendega koos edasi minna. Kui selle õnnetusega palju tegelda, võib veel asi hullemakski minna. Oleme parem koos ja tunneme end hästi.
See ei ole muud, kui valu ütleb hirm. Jätta ülejäänud 99 ja otsida seda ühte, see on nii vaevarikas. Kui ta juba kord läinud on siis on tal ka põhjused, miks ta nii otsustas. Kui mina teda veel tagasi tahan ei ole see kindlasti meeldiv, saan kuulda palju sellist, mida ma kuulda ei taha, mis minuski võib-olla küsimusi püstitab. Ma ei suuda seda süü koormat kanda, see muserdab mind, see on mu elu raskeks teinud, ütles kord üks kogudusest kaugeneja. Tema tee viis nende hulka, kus õpetatakse, et minul ei olegi pattu vaid see mis mind vaevab selle olen pärinud vanematelt. Selle süü lunastamiseks ei ole vaja Kristuse verd. See ei ole kaugeltki meeldiv, kuulata selliseid sõnu oma endise kogudusevenna suust.
See on perspektiivitu ütleb taip, see on naeruväärne ütleb uhkus. Me oleme ju proovinud, aga mingeid tulemusi ei ole. Oleme otsinud, oleme kutsunud, oleme aega võtnud, inimesega tegelnud, palvetanud, aga tulemust ei ole. Kui me sedasi edasi tegutseme võime hoopis narriks jääda. Ta juba suhtubki minusse natuke imelikult. Tegelikult on ta ju täiskasvanud inimene ja ise teab, mida teeb. Ja kas tänapäeval, arvamuste paljususe juures on sobiklikki sedasi inimest mõjutada? See on mis ta on ütleb armastus.
See on kergemeelne ütleb ettevaatus, see on võimatu ütleb kogemus. No kuulge, jätta 99 omapäi ja minna seda ühte otsima, see on ju sulaselge kergemeelsus. Riskid on liiga suured. Mis siis saab, kui vahepeal midagi juhtub? Kui tuleb äkki röövloom või varas ja viib veel mõne lamba minema. Ei, parem on jääda siiski nende 99 juurde. See ei ole ju mõeldav, et jätta 99 ja minna 1 otsima. Kes seda ennem on teinud. Kui üks kogudusevanem jätaks oma karja ja läheks ja tegeleks ühe kadunud hingega siis võib tulla hoopis selline olukord, et koguduse jaoks on ka karjane kadunud ja hakatakse nurisema või isegi uut töötegijat otsima. See on võimatu, nõnda käituda. Aga armastus ütleb, see on mis on.
Kui räägitakse koguduse kasvamisest siis tahetakse, et tulijaid oleks ikka palju. Aga peaksime rõõmustama iga üksiku üle.Ei ole nähtavasti ka mingi uudis, et peaksimegi keskenduma mitte hulkadele vaid ühele. Kuigi ka hulkadele mõeldud ettevõtmised on vajalikud nagu ka usuõpetus on vajalik, kuigi see ei tee usklikuks, annab ta ikkagi inimesele orienteerumisabi mittemateriaalsetes küsimustes.
Maailma teedel uitajad ei ole püüdjale kerge saak. Täielik pühendumine tuleb kindlasti kasuks. Püüame jätta kõrvale kõik kaalutlused, mis takistustena püüavad näida. Ainult armastus oma ligimese vastu, hukkamineva vastu - see saab olla selleks põhjuseks miks minna ja otsida.
Kas te olete eksinud lambaid ilma kõrbes ja orgudes nüüd
nõnda otsimas hoolsalt käinud, kui Jeesus on otsinud meid?
Kas te olete jälgi mööda kuristikku neil järele läind,
kuni väsind ja ometi rõõmsalt oma lamba sealt koju ka viind?
See on see laul, mis on minu südamele ikka koputanud.
See on ju iga kristlase kohus. Aga et ta oleks mitte kohus vaid soov, igatsus aidata inimesi kuulda Kristuse kutset.
20. Juulil 2010, Lui Remmelg, Pühalepas
