Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

16.8.10

Varasemad tõlked ja refereeringud:

LASE OMA VALGUS SÄRADA

TEIE OLETE MAAILMA VALGUS.EI SAA JÄÄDA MÄRKAMATUKS LINN, MIS ON MÄE OTSAS. EGA SÜÜDATA KA LAMPI JA PANDA VAKA ALLA, VAID LAMBIJALALE, NII ET SELLE VALGUS PAISTAB KÕIGILE MAJASOLIJATELE. NÕNDA PAISTKU TEIEGI VALGUS INIMESTELE, ET NAD TEIE HÄID TEGUSID NÄHES ÜLISTAKSID TEIE ISA, KES ON TAEVAS. Mt 5, 14-16

Vennaste Uniteedi Mandri Euroopa provintsi tänavuse sinodi teema on : Mida tähendame meie kui kristlased, kui vennastekogu, inimestele, kelle keskel me elame, meid ümbritsevale maailmale? Mida tähendan mina sinule, sina minule, meie Herrnhutile, meie Albaaniale, meie Euroopale 65 aastat peale II maailmasõja lõppu, praegu mai kuus 2010?

Jeesus ütleb: Teie olete valgus, sina oled valgus! Ta mõtleb sealjuures väikest leeki, nagu küünlal, mille me küünlajalale asetame ja süütame. Väike leek, aga palju valgust. See on teie tänane tunnistus ühiskonnale, ütleb Jeesus, teie olete maailma valguseks. Tahan siia juurde ütelda kolm asja:

Meie- Jeesusest valgustatud

Teie olete valgus! Aga kes on see „teie“? Kes oleme meie? Jeesus räägib oma jüngritega, ja neile on ta just öelnud: õndsad olete teie, kes vaimust vaesed olete, kes te kannatate, kes te nälga ja janu kannatate…. Meie oleme pimeduses, me ei suuda seda üksinda, me oleme piiratud, sageli täitsa põhjas, aga Jeesus ütleb: Südamlikud õnnitlused, te olete õndsad, ma kingin teile taevariigi, ma lohutan teid. Nõnda valgustab ta meid. Ja see kehtib eriti siis, kui peame ütlema: Ma olen ülekoormatud. Või ka siis, kui me peame ütlema, see ei õnnestunud, see on purunenud.

Kuidas Jeesus meid valgustab? Kindlasti oma Sõnaga, märkidega palves. Aga kindlasti ka õdede ja vendade kaudu. Ma istusin kord Lõuna Aafrikas Clarksonis oma büroos, oli aasta 1962. Uus inimene võõrastes oludes, elektrivalguse asemel õlilamp. Siis koputab vend Sidegu, üks koguduse töötegijaist uksele: Ma tahan midagi öelda. Meie osadus on nagu sogase veega lomp, aga Jeesus laseb eluvee pulbitseda. Tule, meie aitame selle välja valada. Ma mõistsin seda! Nii on ka valgusega. Zinzendorf on kord laulnud „ kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos, siis maailmgi tunneb, ütleb: „Siin on Jeesu jüngrid koos!“

Meie – valgus inimeste jaoks

Laske oma valgus paista inimeste ees. See ei ole mitte hooplemine, avaldus, ei see tähendab, lasta neile oma valgus paista, et ümbrus muutuks valgemaks kõikjal, kus te olete.

Me ei mõtle Zinzendorfi surmaastapäeval mitte niivõrd tema kojuminemisele, vaid tänuga tema elule ja tööle. Jeesus, meie Issand ja Õnnistegija särada lasta selles mida me ütleme ja teeme. Seal on meil kui vennastekogudusel palju võimalusi. Küünalt mitte kustutada, hirmu pärast, või hoida tema valgust endale vaid lasta sellel särada. Tema, Issand, on selle meile kinkinud, see on tema valgus. Ja kui me midagi teha saame, midagi, et Jumalariik ja tema õigus särada saaks, siis ei ole see heategu, millega me midagi teenime.

Me mõtleme praegu sellele, et juunis 100 aastat tagasi, 1910. aastal toimus Edinburgh´is esimene üleilmne misjonikonverents. Seal osales ka vennastekogudus 12 osavõtjaga. Ka siis öeldi, et rõõmusõnum on „kogu“ inimese jaoks. Sõna ja tegu, evangelisatsioon ja arenguabi, jumalateenistus ja haigla, põllumajandus ja kool. See on tähendusrikas, oluline, tähtis: Jeesus särada lasta - kõnes, teos. Need on elavad märgid Jeesusest. Selleks aitab meid Püha Vaim.

Neil päevil lugesin juhtumisi üht loosungiteksti 1. maist: Ava oma suu keeletuma heaks, õiguse tegemiseks kõigile tõbistele! Ava oma suu, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsale ja vaesele! /Õpetussõnad 31, 8.9/

Meie- hääl keeletutele

Kuningas Lemueli ema, keda me muidu ei tunne, annab oma pojale tema ametiks ühiskonnas otsustavalt tähtsat nõu: Ava oma suu keeletu heaks, õiguse tegemiseks kõigile põlatuile. Ava oma suu, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsale ja vaesele. Need on olulised, tähtsad ülesanded, mis Jumal meile usaldanus on.

Jeesus tegi seda, tema rääkis keeletute ja abitutega, Tema rääkis nende eest. Enam veel: Jeesus on oma kannatustes ja surmas meie eest täiesti keeletuks jäänud. Tema on Jumala Tall. Nii tohime ja tahame me häält tõsta nii hästi kui me oskame, meie ümbruskonnas, meie maal, maailmas ka üleilmses vennaste uniteedis. Nad rõõmustavad, kui keegi nende eest räägib. Ja meie jaoks on see tükike rõõmu Issandas. Selles teenimises läheneme me Talle. „ Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“

Keeletud hakkavad Jumalat ülistama, ka meie ülistame teda täna, sellel pühapäeval siin ja kõigis meie kogudustes, sinodil ja kogu uniteedis. Me teenime Teda, toome Talle tänu. Aamen

Henning Schlimm. Lass dein Licht leuchten.

Herrnhuter Bote, 2010, 07/08 Refereeris Lui Remmelg


reede, 1. jaanuar 2010

Palju liikmeid, palju eesmärke?

Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Rm 12, 4-5

Ent silm ei või öelda käele:“ Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele:“ Mul ei ole teid tarvis!“, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud. 1 Kr 12,21-22

Kahtlemata kulgeb koguduses kõik hästi, kui kõik ühes ja samas suunas sikutavad. Kui iga inimene just seda teeb, mis tema ülesanne on, mida temalt oodatakse, mida ta hästi oskab. Selliste perioodide kohta võib nähtavasti igast kogudusest näiteid tuua. Aga kestvalt see tavaliselt nii ei ole või on siis väga haruldane. Ikka esineb koguduses liikmete vahel olukordi, mis üldist harmooniat rikuvad. Millal oli meie koguduses viimati selline harmoonia ajajärk? Millal meil ei olnud maohaavu, või selg ei andnud tunda või ei olnud peavalusid?

Et meie keha, vaim ja hing tervena püsiksid, peame me midagi tegema. Peame investeerima, et meil hästi läheks. Rm 12,3-8 ja 1 Kr 12, 12-31 kasutab Paulus inimese keha koguduse näitena. Inimene on siis terve ja mitmekülgselt toimiv, kui kõik tema kehaliikmed just seda teevad, milleks nad loodud on, ilma erandite ja eristaatusteta. Pauluse järgi toimib nõnda ka Kristuse ihu, st kogudus. Iga inimene on liige, igat liiget vajatakse, keegi ei ole üleliigne, ei ole mingit hierarhiat.

Kui Zinzendorf esimesed ametid seadis olid tal nähtavasti Pauluse sõnad silme ees. Me elame praegu 21. Sajandis ja tingimused meie kogudustes on muutunud( kui võrdleme 18, sajandiga). Me peame jälle midagi investeerima, et erinevate liikmete koostöö meie kogudustes toimiks. Ükski inimene ei jää kauaks terveks ja vastupidavaks. Tervislik toit, küllaldane liikumine, ihu hooldus ja ka medikamendid hoiavad meid joonel – seda me teame. Ka meie koguduste tervis vajab sellist profülaktikat. Meie kaastöölised on tähtis vara. Ilma nende võimeteta, talentideta, aja ohverdamiseta ei ole ükski kogudus mõeldav. Nad hoiavad koguduse elavana.

Teenimine koguduses vajab mängureegleid. Muidugi võin ma palli käega mängida, aga kui see on jalgpall, siis see ei lähe. Aitavad täpsed ülesannete kirjeldused. Kriitika ei tohi hävitav, kahjustav olla. Järelepärimine, abi pakkumine aitab, aga „paremini teadmine“ enamasti kahjustab. Kui kõike ei korraldata minu ettekujutuste kohaselt, aga see ometi on Jumala austamine, peaksime püüdma selle üle rõõmustada.

On selliseid teenimisvaldkondi, mida sageli ei märgata – näiteks palvetajad, kodude külastajad. Paulus juhib tähelepanu, et just need nõrgimana näivad on tähtsaimad. Võtkem siis vaatluse alla mitte nähtavad vaid ka nähtamatud, tagasihoidlikud.

Thomas Przyluski kirjutist „ Viele Glieder, viele Ziele?“ Herrnhuter Bote 12/ 2009 refereeris Lui Remmelg


pühapäev, 2. august 2009

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile… Jh 14,27

Meie elus on aegu, mil meie rahu põhineb ainult teadmatusel. Ent kui me elutegelikkusest teadlikuks saame, on tõeline sisemine rahu võimatu, kui me ei ole seda Jeesuselt saanud. Kui meie Issand räägib rahu, siis ta loob rahu, sest sõnad mida ta räägib, on alati „vaim ja elu“ Jh 6,63. Kas ma olen vastu võtnud seda, mida Jeesus räägib? „ …oma rahu ma annan teile…“ – rahu mis tuleb temale otsa vaatamisest ja täielikust arusaamisest ning tema vaikiva rahulolu vastuvõtmisest.

Kas oled sa praegu tugevasti häiritud ja rahutu? Kas sinus tekitavad kartust ja segadust lained ja pöörised, mida Jumal oma kõikenägevuses laseb sinu ellu tulla? Kas sa oled ümber pööranud kõik oma usu kivid ja vaadanud nende alla, ent pole siiski leidnud rahu, rõõmu ja tröösti allikat? Kas su elu näib sulle täiesti viljatu?

Siis vaata üles ja võta vastu Issanda Jeesuse vaikne rahulolu. Tema rahu peegeldumine sinus tõendab, et sa oled õige Jumala ees, sest sa väljendad oma vabadust pöörata oma mõtted temale. Kui sa ei ole õige Jumala ees, ei saa sa iial suunata mõtteid kuhugi mujale kui iseendale. Kui sa lased millelgi varjata Jeesuse palet enese eest, tekitab see sinus rahutuse või valeturvalisuse tunde.

Kas ka selle probleemi osas, mis sulle praegu peavalu valmistab, vaatad sa Jeesusele (Heebrea 12,2) ning võtad vastu tema rahu? Kui jah, siis on ta armuliseks rahuõnnistuseks, mis avaldub sinus ja sinu läbi. Aga kui sa püüad probleemist muretsedes jagu saada, hävitad sa Jeesuse tõhususe sinus, ning see, mis edasi juhtub on sulle kohaseks tasuks. Me muutume rahutuks, sest me ei ole võtnud arvesse Jumalat. Kui inimene Jeesuse Kristusega nõu peab, lakkab segadus, sest tema juures ei ole mingit segadust. Aseta kõik tema ette, ja kui pead vaatama tõtt raskuste, kaotuste ja murega, siis kuula tema sõnu: „ Sinu süda ärgu ehmugu!“

Oswald Chambers „Kirkuse kütkes“



esmaspäev, 27. juuli 2009

Rõõmustage

Kuhu Jumala armastuse uuendavad jõud on sisse pääsenud, seal puhkeb me elus midagi kevadetaolist. Sellest osadusest võrsunud elu särab sisemisest rõõmust, mis päiksena valgustab ja soojendab uuendatud südant. Kurjuse ja patu külmad ahelad on murtud, hirmud ja mured taandunud, kevadised rõõmulilled puhkevad.

Rõõmupuudus – ilma Jumalata kannatavad inimesed kroonilise rõõmupuuduse all. Rõõmu püütakse asendada lõbustuste ja meelelahutustega. Lõbu pole aga niivõrd rõõmu asendaja, kuivõrd pigem tema kustutaja. Lõbustustega püütakse unustada elu tegelikkust. Kunstlikule meeleolutõusule järgneb aga sügav langus. Rõõmu elava vee kaevu asemel istutakse omakaevatud kaevu ääres, mille vesi on muutunud halvaks ja varjatud praod ei pea sedagi (vt Jr 2,13).

Rõõmuvaenulikud tegurid – alaline mure, närvitsemine oma maiste vajaduste pärast. Sisemine kärsitus, närvilisus, enesega riiusolemine. Hirm tuleviku ees. Riidlemised, kadetsemised, kättemaksumõtted.

Ei valud, eluraskused ega katsumused suuda röövida seda rõõmu. See kiirgab läbi tumedatest varjudest, mida elu meie teele toob. „ Kiidetud olgu… kõige lohutuse Jumal, kes lohutab meid kõigis me viletsustes, et me võime lohutada neid, kes on kõiksuguses viletsuses, lohutusega, millega Jumal meid lohutab“ 2 Ko 1,4. Paulus on vanglas, aga virgutab teisi rõõmule. „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen :“Olge rõõmsad!“ Fi 4,4. See on eriline tunnetus:“ Kui kurvastatud, aga ikka rõõmsad“ 2 Ko 6,10. Jeesus, minnes vastu oma kannatusele ja surmale, ütles:“ Seda ma olen rääkinud teile, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täieliseks“ Jh 15,11. Kes sellises olukorras jagab rõõmu teistele, sellel peab olema rõõmu üliküllus. „Jumala riik on… õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ Ro 14,17.

Rõõm on Jumalast meie jaoks ette nähtud loomulik seisund. See pole kergendustunne haiguse valude vahel ega süsti saamisest tekkinud leevendus, - see on surmahaigusest terveks saanud inimese rõõm. Kui inimene saab nii raskest haigusest terveks siis ta ei hüppa ega naera, vaid tal on terve inimese rahulik meel.

Uskliku rõõm on pidev. See on rohkem teadmine kui tunne. Rõõmu allikas ei ole mitte inimeses vaid Jumalas. „Olge rõõmsad Issandas!“ Et see rõõm on varjul Issandas, sellepärast „ükski ei võta teie rõõmu teilt ära“ Jh 16,22.

Rõõm Issandas rajaneb peamiselt sellele, mida tema on meie heaks teinud. Tema suri meie eest, et meil elu oleks. Tema tõusis üles, et me võiksime käia ülestõusmise jõus. Tema läkitas oma Püha Vaimu, mille kaudu ta on iga päev meie juures ja meie sees. Tema juhib oma Vaimu läbi meie elu nii, et kõik sündmused tulevad meile heaks. Tema on andnud meile oma Sõna, mis toidab, juhib, manitseb ja kinnitab. Tema läbi võime alati minna palves Isa armuaujärje ette kõigi oma vajadustega. Tema teeb, et me tahame ja võime elada temale meelepäraselt.

Uskliku inimese peamine rõõmuallikas on osadus Jumalaga. See avaldub eriti tänu –ja kiituspalves, millega me Isa ette tuleme. Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis minu sees, tema püha nime! Tema annab andeks kõik su pahateod ja tema parandab ära kõik su vigadused. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega kui pärjaga“ Ps 103, 1-4. Kui palju on Piiblis selliseid tänu-ja kiituslaule! Iga sellise laulu taga on hõiskav süda.

Puhast rõõmu annab usklikule ka osadus Jumala rahvaga. Armastus ja rõõm käivad ikka käsikäes. Esimesed kristlased Jeruusalemmas „ viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures“ Ap 2, 46-47. See on tõeline rõõmu ühiskond, kus kõik inimlikud erinevused ja lahkhelid on ületatud jumala armastusega, sest „ usklike hulk oli üks süda ja üks hing“ Ap 4, 23.

Väljavõtted Robert Võsu raamatust „ Evangeelne eetika“


reede, 17. oktoober 2008

Ps 51, 12

LOO MULLE, JUMAL, UUS PUHAS SÜDA, JA UUENDA MU SEES KINDEL VAIM!

Ps 51, 12 /Vennaste Uniteedi 2008. aasta noortetöö loosung/

Uut algust kaaluda – igal päeval.

Milline imeline palve. See on esimene mõte mis mu pähe tuleb, kui ma seda psalmi loen. Siin otsib üks palvetaja Jumala andestust. Täis lapselikku usaldust ulatab ta Jumalale oma määrdunud südame.

See oli kuningas Taavet, kes need sõnad oma Isa ette tõi, peale seda, kui prohvet Naatan ta silmad oli avanud. Taavet oli pattu teinud oma sõjamehe naisega. Naine jäi lapseootele ja kui Taavetil ei õnnestu ihuvilja naise seaduslikule mehele sokutada, saadab Taavet sõjamehe eesliinile kus ta hukkub. Kes seda lugu täpsemalt tahab uurida, avagu 2 Saamueli 11 ja 12.

Abielurikkumine, mõrv - ja siis? Vabandav sõna ehk? Või:“ma tahtsin küll, aga…“, mida me nii sageli kuuleme ka endas? Ei, lihtsalt vabandada, see ei lähe!

Ka Taavet saab sellest teadlikuks. „Loo mulle, Jumal, uus puha süda, ja uuenda mu sees ka kindel vaim.“

Nii seisab Taavet nagu laps Issanda ees. Ta teab, et ilma ohvrita ei saa ta oma südant puhtaks pesta. Ta ei ilusta midagi. Ei proovi vabandada ega ennast õigustada…

Jumal kingib meile Jeesuse ristisurmas uue alguse. Jumal ütleb meile: Ma olen sinuga. Ma ei mõista sind hukka. Kuidas sa elanud oled, see ei ole mulle meeldinud. See mida sa tegid oli ebaõige. See oli ebaõige, millega sa teistele kahju tegid ja mis sind ennast ennekõike kahjustas. Aga sinu teod ei kleepu sinu külge igaveseks. Sa saad edasi elada, eluga uuesti alustada.

Psalm 51 juhib meid pöördumisele ja meeleparandusele. Ta ütleb täiesti selgelt. Sa võid koos Jumalaga uuesti alustada. Sa võid Jumala juurde tulla. Ta võtab sind vastu avatud kätega. Ta hoiab sind oma tugeva käega.

Sõna :„Loo mulle, Jumal, uus puhas süda“ on meile kingitud ja me tohime seda igal päeval uuesti Jumala ette tuua. Võimaliku vastuse sellele meie palvele ma leidsin Hesekieli 36, 26-27 : „ Ja ma annan teile uue südame ja ma panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.

Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käiksite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.

Christina Bouws.



teisipäev, 29. juuli 2008

ÕNNISTATUD LAPSED

Jeesus näeb kõige väiksemaid

Ja nad tõid tema juurde lapsukesi, et ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:”Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumal riik! Tõesti ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” Ja ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ja õnnistas neid.

/Markuse 10, 13- 16/

“Lasteevangeelium” pöörab idamaa arusaamad peapeale. Jeesusega, Õnnistegija ja jutlustajaga, kes lapsi armastab on kõik korras. Aga et Ta jutuajamise täiskasvanutega katkestab, kui lapsed tulevad – seda ei ole küll kunagi olnud. Tõepoolest – üks ebaharilik evangeelium.

Aga ka sellesse maailma, kus mina olen üles kasvanud ei sobi selline käitumine.. Lastena pidime ikka ootama. Kauplustes pressisid kiirustavad täiskasvanud ennast ikka etepoole. Hommikul bussiga kooli sõites oli sama lugu ja nii pidime me alati seisma. Ja hambaarsti juures saadeti meid röntgenilaborisse ootama, kuna ootesaalis ei olnud piisavalt ruumi ning vahest unustati meid seal täitsa ära.

Jeesuse juures on kõik teisiti. Seda tean ma juba pühapäevakooliajast. Seal on lastel eesõigus ja täiskasvanud peavad ootama. Laste jaoks – puhas evangeelium!

Kui me ajaloole vaatame siis märkame, et see ei ole üldse lapsi arvestades kirjutatud vaid täiskasvanute jaoks. Mitte sõnagi lastest. Jutt on ainult täiskasvanutest. Lapsed tunnevad ise, et Jeesus nende jaoks seal on. Täiskasvanud peavad kuulma:”Laske lapsukesed minu juurde tulla.”

Jeesus on pahane, sest jüngrid on jälle üliagarad. Nad püüavad lapsi eemale saata, kun ajatakse ju tähtsaid jutte. Nemad ei saa nagunii aru neist Jeeuse ja variseride vahelistest arutlustest.
Jeesus näeb aga asja teisiti. Armsad jüngrid, te ei mõista, laske lapsed siia tulla. Kirjatundjad võivad ära minna, sest lapsed kuuluvad Jumala riiki.

Jüngrid on sellise korralekutsumisega ehk harjunud, aga inimeste jaoks, kes Jeesusega just rääkisid võis see haavav olla. Nad olid Jeesusele just selliseid toredaid komplitseeritud küsimusi esitanud ja Jeesus oli nendega rääkima hakanud ja just nüüd tulevad lapsed.

Kirjatundjad said oma vastused ja tahtsid nüüd nähtavasti arutada, kellel on Jumala juures paremad väljavaated. See tähendab - nad teadsid juba seda - loomulikult Piiblit tundvad ja moraalselt laitmatud nagu nemad seda on. Aga just siin on Jeesuselt üllatav vastus:Lapsed! ”Kes Jumal riiki vastu ei võta nagu laps...”
Seda ei ole kerge mõista. Lapsed ei ole just palju õppinud, elu raskustes ja usuküsimustes ei ole neil veel mingeid kogemusi. Lapsed on kärsitud, võivad üsnagi egoistlikud olla. Jeesus, kas Sa ei tea seda? küsiksid nad.

Jeesus teab seda kõike. Ta ei ole ka ütelnud, et lapsed on paremad inimesed, targemad või süütumad, kui täiskasvanud. Ta ainult ütles: lapsed on eeskuju. Suure enesestmõistetavusega lasevad nad endale kingitusi teha. Nad võtavad selle vastu, mis neile pakutakse. Täiskasvanud seevastu peenutsevad: See ei oleks ju vajalik olnud, ei seda ma ei saa küll vastu võtta. Kuidas ma saaksin seda kõike tasuda? Nii räägivad nad, kui neile midagi kingitakse.
Kas te olete seda lastelt kuulnud? küsiks ehk Jeesus. Võib olla nende laste suust, kes juba nii suured on, et täiskasvanulikult püüavad käituda. Lapsed võtavad ilma mõtlemata, mida nad saavad. Ja Jumal jagab suureliselt. Tema ei mõtle, kas inimene vääriline on, vaid kas keegi on valmis lasta endale midagi kinkida.

Täiskasvanud tunnevad sageli, et lapsed segavad neid. Eriti siis, kui nad tahavad rahus olla või arutada tähtsaid küsimusi.
Jeesus ütleb, et iga inimene, noor või vana, rikas või vaene saab oma elus tähtsaima lihtsalt kingitusena. Niisiis, pange lapsi tähele, neilt võite nii mõndagi õppida. Palju õpivad lapsed täiskasvanutelt, aga mõndagi õpime neilt: Jumala lähedust, usaldust Jumala vastu ja tema häid ande lihtsalt vastu võtma.

Sellepärast on lapsed nii tähtsad: perekonnas, ühiskonnas, koguduses. Sellepärast on neil eriline koht Jumala riigis. Nad on “väiksed majesteedid, kes meile kõik midagi ütlevad.”
Frieder Waas, Herrnhut

reede, 20. juuni 2008

Siin on Jumalalt koht minule

Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsukene enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
Sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!

Ps 84, 4

See psalm on palverändurite laul, kes oma laulu teel Jeruusalemma laulsid. See on ka Määrimaa vendade laul, põgenike laul, kes panid aluse Herrnhut´ile. Seda psalmi tsiteerib Christian David, kui ta esimese puu Herrnhuti ülesehitamiseks langetab.



Üks linnupesa altari kohal. Iga kirikuteenija oleks sellest ehmunud, tooks kohe redeli ja püüaks seda kõrvaldada. Me ei armasta mustuse pärast tuvisidki kirikute ümbruses, rääkimata siis linnupesadest altari kohal.
Arvatavasti on aga Määrimaa põgenikel seda salmi lugedes hoopis teine pilt silme ees.
Nad olid juba põlvkondade viisi harjunud jumalateenistusi varjatud metsakohtades pidama. Kivi oli altarilauaks millel seisid veinikarikas ja leivataldrik ja selle kohal puude okstel pesitsesid taevalinnud. Sellistes kohtades kogesid nad Jumala lähedust ja koguduse kasvavat ühtsust.

Altar linnupesade all, seda nad teadsid, see oli varjumise -ja koosolekukoht ühele tagaaetavale kogudusele.
Piiblis on linnud sageli võrdpildiks inimestest, keda taga ajatakse ja kes elavad pidevas ohus. Pesa on pilt varjatusest, kaitsest, kohast kus rahu leida, ja altar on koht kus inimesed Jumala lähedalolu tunnetavad, koht kus Jumala Sõna rohkem maksab, kui see mida inimesed räägivad või teevad, koht kus Jumala riik meie maailma sisse murrab.

Linnupesa altari juures, räägib sellest, et taga ajatud inimesed leiavad varju Jumala juures.
Mõtiskledes selle Psalmi-pildi üle torkab mulleüks sõna eriti silma: "Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa." See tähendab leidnud.
Looduses on see teisiti, seal peab ka lind usinasti töötama, et õigel ajal pesa valmis punuda.

Ka inimesed on teatud eluetapil täiesti pesapunumise ja majaehitamisega seotud. Seotud nii palju, et muuks enam aega ei jäägi.
Siin psalmis ei ole juttu ehitamisest, usinusega saavutamisest vaid leidmisest. Pesa on juba olemas. Jumala juures on meile juba sõna otseses mõttes valmis pesa. Küsimus on vaid selles, kas me ta leiame, kus me ta leiame ja millal me ta leiame. See on igal meist erinev. Üks leiab selle juhuslikul, teine pika otsimise järgi. Üks leiab selle oma nooruse aastatel, teine vanaduses. Üks rasketel aegadel, teine õnnepäevadel. Üks leiab pesa, mille talle Jumal vennastekoguduses on valmistanud, mõni teine mõnes teises koguduses.

Tähtis on siin tegelikult vaid üks: et me ühel päeval avastame: Siin ! Siin see on. Küll võibolla näeb kõik teisiti välja, kui me oleme ühte pesa ettekujutanud. Oluline on, et me enda jaoks avastame: "Siin on Jumalalt koht minule" või psalmi sõnadega:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa. Sinu altarid, mu Jumal ja kuningas."

Pesa on lindude jaoks eluliselt tähtis: pesa annab pesasoojust ja kaitset, pesas haudutakse, pesas kasvatatakse pojad ülesse. Aga lind ei jää pesasse. Ta lendab välja, laulab oma hommikulaulu, lendab läbi maa, muretseb endale toitu, laulab oma õhtulaulu ja pöördub oma pesasse tagasi - ikka ja jälle.

Mõtlen, et selline linnupesa ei ole paha pilt meie jaoks. Seal võib kogudus kui üks pesa olla, mis pesasoojust annab ja kaitset tormides, kus midagi uut võidakse välja haududa, ehk kasvab seal järelpõlvgi. Seal jutustavad vanemad oma kogemustest. Seal on koht, kus ihu ja hing rahu, kosutust ja virgutust leiab. Kuid siis lendab igaüks jälle välja oma argipäeva, teeb oma tööd ja laulab oma elulaulu.
Lindude eluruum ei ole mitte pesa vaid avarused, aga ilma pesata kuhu ta ikka tagasipöörduda võib ei saa ta avarustes oma laulu laulda. Kas ei võiks selline pesa meie kogudus olla, nii minu või veel kellegi jaoks. Koht, kuhu me ikka jälle tagasipöörduda saame., aga mitte selleks et jääda vaid ikka välja lennata, et seal oma eluviisi laulda.Laulda laulu sellest, et Jumala armastus igal hommikul on uus või laulda vana palverändurite laulu, mille üks salm kõlab:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa; Sinu altarid, mu kuningas ja Jumal."

teisipäev, 25. detsember 2007

Jeesuselt õppida- tähendab, elada rahus

Ma igatsen rahu. Mitte just nüüd jõuluajal, vaid tegelikult alati.
Riid ja konfliktid on mulle vastumeelsed. Ma armastan harmooniat, leplikkust. See, et sõjaseisukord ei valitse, sellest üksi on mulle vähe.
Ettekujutus, et lammas ja hunt koos mängivad ja mõlemad rohtu söövad meeldib mulle.
Ma armastan rahu ja korrastatust, nii välises kui sisimas. See on minu rahu.

Orkaan Nikaraaguas. Õed ja vennad on jäänud ilma koduta, on raskusi igapäevase toidugagi.
Atentaat Kabuulis. Jälle on tapetud süütud inimesed. Kui palju sarnast igal päeval.
Raudteetöötajate streik jätkub. Kas üks vähemus tohib nii jõuliselt oma õigusi nõuda?
Ebaõnnestumine kutsetöös. Ülemus lükkas tagasi minu läbimõeldud ettepanekud; positiivse vastuse ja töö saab minu töökaaslane.
Kodu – lapsed karjuvad ja tülitsevad, ütlemisi jätkub vanematelegi. Me oleme täitsa nõutud.
See on minu elu.

Jeesus Kristus, Jumala Poeg on maailma tulnud. Jõulute aeg tuletab meile meelde, et oleme Tema kaudu jälle ühendatud Jumalaga.
“Mina olen Tee ja Tõde ja Elu; keegi ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu.”
“Kristus on meie rahu”. Tema saab meid aidata, tehes meile rahu Jumalaga.
Jeesus Kristus – rahusaadik?
Tal endal ei olnud rahu pea kunagi.
Vaevalt sündinud, pidi ta koos perekonnaga põgenema. Poisikesena templis – ja pahandus vanematega. Kiusaja poolt pea eksiteele viidud.
Tema tervendamised ja jutlused vaimustasid ühtesid ja pahandasid teisi. Ta astus üle olemasolevatest piiridest ja ühendas vastandeid.
Konfliktid sagenesid, tüli teravnes. Ja lõppes ristil.

Jeesus oli ümbritsetud rahulolematusega täpselt samamoodi nagu meiegi tänapäeval. Ja vaatamata sellele kiirgas ta välja rahu. Inimestele, kellega ta siis kokku puutus ja meile tänasel päeval.
Rahutuse keskel olles näis Jeesus pea alati rahu omavat. Miks?
Ta elab ühes alandlikus, intensiivses ühenduses Jumalaga. Ta teab, et on kantud sellest lähedasest suhtest.
Temas valitseb kindlus, usaldus ja turvalisus.
Oma tugevust ootab ta – ja saab Jumalalt.
Tema leidis oma rahu.
Ja Sina?


Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote 12/2007

teisipäev, 21. august 2007

Passion 2007


...nagu liiv ühes liivakellas – nii aeglaselt ja siiski katkematult, muutumatult – nii ajatult ja siiski nii pidurdamatult voolab õli üle juuste.
See näib mulle nagu üks väike igavik. Südamepekslemise ja kätevärinaga seguneb veidike uhkust ja senitundmatut rahu.
Õli lõhn täidab ruumi....
Ma olen õnnelik.
Kui ma õli veel veidike puudutan, tõstab Jeesus pilgu ja vaatab üles....

Ma olen nii süvenenud, et võpatusega kuulen, kui üks jünger teravalt ütleb- nii hinnalist õli olen pillanud, oleksin raha ehk vaestele annetanud.
Tunnen end lummusest vabastatuna. Minu sees midagi kui plahvatunuks. Sügav pettumus,nõrdimus, kui mingi süütunne ja siiski ka mitte.

Ma upun mittemõistmise kurbusesse, kuni mu silmad täituvad pisaratega.
Ma valmistun minema. Siiski, Jeesus hoiab mind tagasi ja pöördub jüngri poole....