Üleilmse Vennaste Uniteedi 2009. aasta sinodil Londoni lähistel Hoddesdon´is esitasid pea-aegu kõik uniteedi provintsid oma liikmete statistika. Kokkuvõtted näitavad, et 70%liikmetest elab Aafrikas, 21 %Kariibi mere regioonis. Seega 91 % kogu Vennaste Uniteedi liikmeskonnast elab eelpool nimetatud piirkondades ja enamus neist on mustanahalised.
6% liikmetest elab Põhja- Ameerikas ja 3% Euroopa regioonis. Kokku9%. Uniteedi ühisest eelarvest kannavad Euroopa ja Põhja – Ameerika kogudused umbes 67%.
24- 25 juulil 2010toimus Pühalepa palvemaja juures Luguse pereosaduse eestvedamisel evangeelne lastelaager. Kavaga saab tutvuda SIIN , järgnevalt väike pildimeenutus:
Müüride langemine 1989 aastal ei olnud õnnistuseks mitte ainult meie vennastekogudusele tervikuna, vaid eriti rahvusvahelisele õdede tööle. Ka varem oli kontakte üksikute õdede vahel, kes tänu oma vanusele said kergemini riigi piire ületada, kuid alles ida-lääne vahelise müüri langemise järel sai töö viljakaks muutuda.
Eri maade õdede kontaktideks on erinevaid võimalusi. Üks olulisemaid oniga kahe aasta tagant toimuv Euroopa õdede kohtumine, kus on esindatud umbes 10 Euroopa riiki, kokku ca 60 osavõtjaga. Kolmeliikmeline ettevalmistav toimkond koosneb Inglismaa, Saksamaa ja Hollandi esindajast.Koos valitakse Piiblist teema, mida loetakse ja arutatakse-palju lauldakse. Teated erinevatelt maadelt annavad võimaluse osa saada eri maade õdede töödest- tegemistest. Kogu üritus tõlgitakse saksa ja inglise keelde. Väga tore on, et alati leidub piisavalt annetajaid, kes võimaldavad osavõtu ka nendel , kes muidu peaksid rahalistel põhjustel kõrvale jääma.
Aga on ka teisi võimalusi, kuidas õed saavad rahvusvahelisel tasandil kohtuda. Regulaarselt võtavad saksa ja hollandi õed osa Moravian Women´s Association´i kokkusaamistest Inglismaal ja samuti suurest ameerika õdede kogunemisest. Hollandi õedkülastavad regulaarselt õdede seminari, mis toimub igal sügisel Herrnhaag ´is. Ja siis on veel olemas üleilmne õdede töö – Moravian Women´s Consultation. See koguneb 1 kord Uniteedi sinodite vahelisel ajal ja tegeleb Piibli ja ühiskonnaelu teemadega. Iga provints saadab sinna kaks esindajat. Euroopa mannermaa provintsi jaoks on see üsna raske valik, kuna esindajaid valitakse 9 riigist, aga kokku vaid 2 õde.
Me oleme väga tänulikud, et erinevate maade õdesid liitev töö võimalik on, et saame üksteiselt seda, mis meid rikastab. Osalejate õdede kaudu jõuavad teated eri maades toimuvast kogudustesse ja iga liikmeni.
Tähendamissõna kadunud lambast , Mt 18,12-14Lk 15, 4-7: KES TEIE SEAST, KUI TAL ON 100 LAMMAST JA TA ÜHE NEIST KAOTAB, EI JÄTA NEED 99 KÕRBE EGA LÄHE KADUNULE JÄRELE, KUNI TA TEMA LEIAB? JA KUI TA ON LEIDNUD, VÕTAB TA RÕÕMUGA TEMA OMA ÕLGADELE. JA KUI TA KOJU TULEB, KUTSUB TA KOKKU SÕBRAD JA NAABRID NING ÜTLEB NEILE: RÕÕMUTSEGE ÜHES MINUGA, SEST MA LEIDSIN OMA LAMBA, KES OLI KADUNUD! MA ÜTLEN TEILE, NÕNDA ON TAEVAS ÜHEST KAHETSEVAST PATUSEST ROHKEM RÕÕMU KUI 99 ÕIGEST, KES PATUKAHETSUST EI VAJA. Karjasel on 100 lammast. Ühel hetkel on üks lammastest kadunud. Mida teha? Mida mina teeksin, kui ma oleksin karjane? Ma ei ole tegelikult kunagi karjasena karja hoidnud ja veel vähem lambakarja kuskil mägisel maal. Kindlasti on ka seal karjastel oma võtted, kuidas karja koos hoida, kuidas juhtida lambaid ühest kohast teise, otsides rohtu ja karjale vajalikku vett. Mind on ikka pannud mõtlema see tähendamissõna algus – missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta neid 99 kõrbe, ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab. Mina küll ei söandaks jätta 99 lammast ja minna otsima seda ühte. Eks või muidugi öelda, et need 99 ajati ennem turvalisse paika ja siis mindi kadunut otsima või oli seal veel teisigi karjaseid. Aga seda ei ole ei evangeeliumi tekstis meile öeldud. See võib olla ainult meie arvamus, et tähendamissõnast paremini aru saada. Aga kas on õige nõnda meelevaldselt toimida? Reiner Kanzleiter on öelnud, et see tähendamissõna on Jumala ja inimese vahelise armastuse lugu. Abiks on Erich Friedi luuletus „ See on mis ta on“. See on absurdsus, jama ütleb mõistus. See on mis ta on ütleb armastus. See on õnnetus ütleb kaalutlus. See ei ole muud, kui valu-ütleb hirm. See on perspektiivitu ütleb taip. See on mis ta on ütleb armastus. See on naeruväärne ütleb uhkus. See on kergemeelne ütleb ettevaatlikkus. See on võimatu ütleb kogemus. See on mis ta on ütleb armastus.
Üks on kadunud. Üks laps jättis pühapäevakooli. Üks inimene leidis teise tee. Kes jätaks 99 sinnapaika ja läheks seda ühte otsima. Mis saab siis teistest. Miks minnakse seda ühte otsima? Põhjus on ainult selles, et see üks on meile tähtsaim kõigist. Siin ei saa mõistuslikku seletust olla. Kui me kalkuleerima hakkame siis me nii ei käitu. See on õnnetus, ilma mingi kahtluseta. Kui me kaalutleme, järele mõtleme siis on ju alati nõnda olnud, et mõned inimesed jäävad kogudusest kaugele, lähevad ära, leiavad endale teise tee. See lihtsalt on nii. Nagu õnnetus, õnnetusi juhtub ikka. Ülejäänud inimesed on ju alles jäänud, vaatame kuidas nendega koos edasi minna. Kui selle õnnetusega palju tegelda, võib veel asi hullemakski minna. Oleme parem koos ja tunneme end hästi. See ei ole muud, kui valu ütleb hirm. Jätta ülejäänud 99 ja otsida seda ühte, see on nii vaevarikas. Kui ta juba kord läinud on siis on tal ka põhjused, miks ta nii otsustas. Kui mina teda veel tagasi tahan ei ole see kindlasti meeldiv, saan kuulda palju sellist, mida ma kuulda ei taha, mis minuski võib-olla küsimusi püstitab. Ma ei suuda seda süü koormat kanda, see muserdab mind, see on mu elu raskeks teinud, ütles kord üks kogudusest kaugeneja. Tema tee viis nende hulka, kus õpetatakse, et minul ei olegi pattu vaid see mis mind vaevab selle olen pärinud vanematelt. Selle süü lunastamiseks ei ole vaja Kristuse verd. See ei ole kaugeltki meeldiv, kuulata selliseid sõnu oma endise kogudusevenna suust. See on perspektiivitu ütleb taip, see on naeruväärne ütleb uhkus. Me oleme ju proovinud, aga mingeid tulemusi ei ole. Oleme otsinud, oleme kutsunud, oleme aega võtnud, inimesega tegelnud, palvetanud, aga tulemust ei ole. Kui me sedasi edasi tegutseme võime hoopis narriks jääda. Ta juba suhtubki minusse natuke imelikult. Tegelikult on ta ju täiskasvanud inimene ja ise teab, mida teeb. Ja kas tänapäeval, arvamuste paljususe juures on sobiklikki sedasi inimest mõjutada? See on mis ta on ütleb armastus. See on kergemeelne ütleb ettevaatus, see on võimatu ütleb kogemus. No kuulge, jätta 99 omapäi ja minna seda ühte otsima, see on ju sulaselge kergemeelsus. Riskid on liiga suured. Mis siis saab, kui vahepeal midagi juhtub? Kui tuleb äkki röövloom või varas ja viib veel mõne lamba minema. Ei, parem on jääda siiski nende 99 juurde. See ei ole ju mõeldav, et jätta 99 ja minna 1 otsima. Kes seda ennem on teinud. Kui üks kogudusevanem jätaks oma karja ja läheks ja tegeleks ühe kadunud hingega siis võib tulla hoopis selline olukord, et koguduse jaoks on ka karjane kadunud ja hakatakse nurisema või isegi uut töötegijat otsima. See on võimatu, nõnda käituda. Aga armastus ütleb, see on mis on. Kui räägitakse koguduse kasvamisest siis tahetakse, et tulijaid oleks ikka palju. Aga peaksime rõõmustama iga üksiku üle.Ei ole nähtavasti ka mingi uudis, et peaksimegi keskenduma mitte hulkadele vaid ühele. Kuigi ka hulkadele mõeldud ettevõtmised on vajalikud nagu ka usuõpetus on vajalik, kuigi see ei tee usklikuks, annab ta ikkagi inimesele orienteerumisabi mittemateriaalsetes küsimustes. Maailma teedel uitajad ei ole püüdjale kerge saak. Täielik pühendumine tuleb kindlasti kasuks. Püüame jätta kõrvale kõik kaalutlused, mis takistustena püüavad näida. Ainult armastus oma ligimese vastu, hukkamineva vastu - see saab olla selleks põhjuseks miks minna ja otsida.
Kas te olete eksinud lambaid ilma kõrbes ja orgudes nüüd nõnda otsimas hoolsalt käinud, kui Jeesus on otsinud meid? Kas te olete jälgi mööda kuristikku neil järele läind, kuni väsind ja ometi rõõmsalt oma lamba sealt koju ka viind?
See on see laul, mis on minu südamele ikka koputanud. See on ju iga kristlase kohus. Aga et ta oleks mitte kohus vaid soov, igatsus aidata inimesi kuulda Kristuse kutset.
TEIE OLETE MAAILMA VALGUS.EI SAA JÄÄDA MÄRKAMATUKS LINN, MIS ON MÄE OTSAS. EGA SÜÜDATA KA LAMPI JA PANDA VAKA ALLA, VAID LAMBIJALALE, NII ET SELLE VALGUS PAISTAB KÕIGILE MAJASOLIJATELE. NÕNDA PAISTKU TEIEGI VALGUS INIMESTELE, ET NAD TEIE HÄID TEGUSID NÄHES ÜLISTAKSID TEIE ISA, KES ON TAEVAS.Mt 5, 14-16
Vennaste UniteediMandri Euroopa provintsi tänavuse sinodi teema on : Mida tähendame meie kui kristlased, kui vennastekogu, inimestele, kelle keskel me elame, meid ümbritsevale maailmale? Mida tähendanmina sinule, sina minule, meie Herrnhutile, meie Albaaniale, meie Euroopale 65 aastat peale II maailmasõja lõppu, praegu mai kuus 2010?
Jeesus ütleb: Teie olete valgus, sina oled valgus! Ta mõtleb sealjuures väikest leeki, nagu küünlal, mille me küünlajalale asetame ja süütame. Väike leek, aga palju valgust. See on teie tänane tunnistus ühiskonnale, ütleb Jeesus, teie olete maailma valguseks. Tahan siia juurde ütelda kolm asja:
Meie- Jeesusest valgustatud
Teie olete valgus! Aga kes on see „teie“? Kes oleme meie? Jeesus räägib oma jüngritega, ja neile on ta just öelnud: õndsad olete teie, kes vaimust vaesed olete, kes te kannatate, kes te nälga ja janu kannatate…. Meie oleme pimeduses, me ei suuda seda üksinda, me oleme piiratud, sageli täitsa põhjas, aga Jeesus ütleb:Südamlikud õnnitlused, te olete õndsad, ma kingin teile taevariigi, ma lohutan teid. Nõnda valgustab ta meid. Ja see kehtib eriti siis, kui peame ütlema:Ma olen ülekoormatud. Või ka siis, kui me peame ütlema, see ei õnnestunud, see on purunenud.
Kuidas Jeesus meid valgustab? Kindlasti oma Sõnaga, märkidegapalves. Aga kindlasti ka õdede ja vendade kaudu. Ma istusin kord Lõuna Aafrikas Clarksonis oma büroos, oli aasta 1962. Uus inimene võõrastes oludes, elektrivalguse asemel õlilamp. Siis koputab vend Sidegu, üks koguduse töötegijaist uksele: Ma tahan midagi öelda. Meie osadus on nagu sogase veega lomp, aga Jeesus laseb eluvee pulbitseda. Tule, meie aitame selle välja valada. Ma mõistsin seda! Nii on ka valgusega. Zinzendorf on kord laulnud „ kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos, siis maailmgi tunneb, ütleb: „Siin on Jeesu jüngrid koos!“
Meie – valgus inimeste jaoks
Laske oma valgus paista inimeste ees. See ei ole mitte hooplemine, avaldus, ei see tähendab, lasta neile oma valgus paista, etümbrus muutuks valgemakskõikjal, kus te olete.
Me ei mõtle Zinzendorfisurmaastapäeval mitte niivõrd tema kojuminemisele, vaid tänuga tema elule ja tööle. Jeesus, meie Issand ja Õnnistegija särada lasta selles mida me ütleme ja teeme. Seal onmeil kui vennastekogudusel palju võimalusi. Küünalt mitte kustutada, hirmu pärast, või hoida tema valgust endale vaid lasta sellel särada. Tema, Issand, on selle meile kinkinud, see on tema valgus. Ja kui me midagi teha saame, midagi, et Jumalariik ja tema õigussärada saaks, siis ei ole see heategu, millega me midagi teenime.
Me mõtleme praegu sellele, et juunis 100 aastat tagasi, 1910. aastal toimus Edinburgh´is esimene üleilmne misjonikonverents. Seal osales ka vennastekogudus 12 osavõtjaga. Ka siis öeldi, et rõõmusõnum on „kogu“ inimese jaoks. Sõna ja tegu, evangelisatsioon ja arenguabi, jumalateenistus ja haigla, põllumajandus ja kool. See on tähendusrikas, oluline, tähtis: Jeesus särada lasta - kõnes, teos. Need on elavad märgid Jeesusest. Selleks aitab meid Püha Vaim.
Neil päevil lugesin juhtumisi üht loosungiteksti1. maist: Ava oma suu keeletuma heaks, õiguse tegemiseks kõigile tõbistele! Ava oma suu, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsale ja vaesele! /Õpetussõnad 31, 8.9/
Meie- hääl keeletutele
KuningasLemueli ema, keda me muidu ei tunne, annab oma pojale tema ametiks ühiskonnas otsustavalt tähtsat nõu: Ava oma suu keeletu heaks, õiguse tegemiseks kõigile põlatuile. Ava oma suu, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsale ja vaesele. Need on olulised, tähtsad ülesanded, mis Jumal meile usaldanus on.
Jeesus tegi seda, tema rääkis keeletute ja abitutega, Tema rääkis nende eest. Enam veel: Jeesus on oma kannatustes ja surmas meie eest täiesti keeletuks jäänud. Tema on Jumala Tall. Nii tohime ja tahame me häält tõsta nii hästi kui me oskame, meie ümbruskonnas, meie maal,maailmas ka üleilmses vennaste uniteedis. Nad rõõmustavad, kui keegi nendeeest räägib. Ja meie jaoks on see tükike rõõmu Issandas. Selles teenimises läheneme me Talle. „ Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“
Keeletud hakkavad Jumalat ülistama, ka meie ülistame teda täna, sellel pühapäeval siin ja kõigis meie kogudustes, sinodil ja kogu uniteedis. Me teenime Teda, toome Talle tänu. Aamen
Henning Schlimm. Lass dein Licht leuchten.
Herrnhuter Bote, 2010, 07/08 Refereeris Lui Remmelg
Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed. Rm 12, 4-5
Ent silm ei või öelda käele:“ Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele:“ Mul ei ole teid tarvis!“, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud. 1 Kr 12,21-22
Kahtlemata kulgeb koguduseskõik hästi, kui kõik ühes ja samas suunas sikutavad. Kui iga inimene just seda teeb, mis tema ülesanne on, mida temalt oodatakse, mida ta hästi oskab. Selliste perioodide kohta võib nähtavasti igast kogudusest näiteid tuua. Aga kestvalt see tavaliselt nii ei ole või on siis väga haruldane. Ikka esineb koguduses liikmete vahel olukordi, mis üldist harmooniat rikuvad. Millal oli meie koguduses viimati selline harmoonia ajajärk? Millal meil ei olnud maohaavu, või selg ei andnud tunda või ei olnud peavalusid?
Et meie keha, vaim ja hing tervena püsiksid, peame me midagi tegema. Peame investeerima, et meil hästi läheks. Rm 12,3-8 ja 1 Kr 12, 12-31 kasutab Paulus inimese keha koguduse näitena. Inimene on siis terve ja mitmekülgselt toimiv, kui kõik tema kehaliikmed just seda teevad, milleks nad loodud on, ilma erandite ja eristaatusteta. Pauluse järgi toimib nõnda ka Kristuse ihu, st kogudus. Iga inimene on liige, igat liiget vajatakse, keegi ei ole üleliigne, ei ole mingit hierarhiat.
Kui Zinzendorf esimesed ametid seadis olid tal nähtavasti Pauluse sõnad silme ees. Me elame praegu 21. Sajandis ja tingimused meie kogudustes on muutunud( kui võrdleme 18, sajandiga). Me peame jälle midagi investeerima, et erinevate liikmete koostöö meie kogudustes toimiks. Ükski inimene ei jää kauaks terveks ja vastupidavaks. Tervislik toit, küllaldane liikumine, ihu hooldus ja ka medikamendid hoiavad meid joonel – seda me teame. Ka meie koguduste tervis vajab sellist profülaktikat. Meie kaastöölised on tähtis vara. Ilma nende võimeteta, talentideta, aja ohverdamiseta ei ole ükski kogudus mõeldav. Nad hoiavad koguduse elavana.
Teenimine koguduses vajab mängureegleid. Muidugi võin ma palli käega mängida, aga kui see on jalgpall, siis see ei lähe. Aitavad täpsed ülesannete kirjeldused. Kriitika ei tohi hävitav, kahjustav olla. Järelepärimine, abi pakkumine aitab, aga „paremini teadmine“ enamasti kahjustab. Kui kõike ei korraldata minu ettekujutuste kohaselt, aga see ometi on Jumala austamine, peaksime püüdma selle üle rõõmustada.
On selliseid teenimisvaldkondi, mida sageli ei märgata – näiteks palvetajad, kodude külastajad. Paulus juhib tähelepanu, et just need nõrgimana näivad on tähtsaimad. Võtkem siis vaatluse alla mitte nähtavad vaid ka nähtamatud, tagasihoidlikud.
Thomas Przyluski kirjutist „ Viele Glieder, viele Ziele?“Herrnhuter Bote 12/ 2009 refereeris Lui Remmelg
Meie elus on aegu, mil meie rahu põhineb ainult teadmatusel. Ent kui me elutegelikkusest teadlikuks saame, on tõeline sisemine rahu võimatu, kui me ei ole seda Jeesuselt saanud. Kui meie Issand räägib rahu, siis ta loob rahu, sest sõnad mida taräägib, on alati „vaim ja elu“ Jh 6,63. Kas ma olen vastu võtnud seda, mida Jeesus räägib? „ …oma rahu ma annan teile…“ – rahu mis tuleb temale otsa vaatamisest ja täielikust arusaamisest ning tema vaikiva rahulolu vastuvõtmisest.
Kas oled sa praegu tugevasti häiritud ja rahutu? Kas sinus tekitavad kartust ja segadust lained ja pöörised, mida Jumal oma kõikenägevuses laseb sinu ellu tulla? Kas sa oled ümber pööranud kõik oma usu kivid ja vaadanud nende alla, ent pole siiski leidnud rahu, rõõmu ja tröösti allikat? Kas su elu näib sulle täiesti viljatu?
Siis vaata üles ja võta vastu Issanda Jeesuse vaikne rahulolu. Tema rahu peegeldumine sinus tõendab, et sa oled õige Jumala ees, sest sa väljendad oma vabadust pöörata oma mõtted temale. Kui sa ei ole õige Jumala ees, ei saa sa iial suunata mõtteid kuhugi mujale kui iseendale. Kui sa lased millelgi varjata Jeesuse palet enese eest, tekitab see sinus rahutuse või valeturvalisuse tunde.
Kas ka selle probleemi osas, mis sulle praegu peavalu valmistab, vaatad sa Jeesusele (Heebrea 12,2) ning võtad vastu tema rahu? Kui jah, siis on ta armuliseks rahuõnnistuseks, mis avaldub sinus ja sinu läbi. Aga kui sa püüad probleemist muretsedes jagu saada, hävitad sa Jeesuse tõhususe sinus, ning see, mis edasi juhtub on sulle kohaseks tasuks. Me muutume rahutuks, sest me ei ole võtnud arvesse Jumalat. Kui inimene Jeesuse Kristusega nõu peab, lakkab segadus, sest tema juures ei ole mingit segadust. Aseta kõik tema ette, ja kui pead vaatama tõtt raskuste, kaotuste ja murega, siis kuula tema sõnu: „ Sinu süda ärgu ehmugu!“
Kuhu Jumala armastuse uuendavad jõud on sisse pääsenud, seal puhkeb me elus midagi kevadetaolist. Sellest osadusest võrsunud elu särab sisemisest rõõmust, mis päiksena valgustab ja soojendab uuendatud südant. Kurjuse ja patu külmad ahelad on murtud, hirmud ja mured taandunud, kevadised rõõmulilled puhkevad.
Rõõmupuudus – ilma Jumalata kannatavad inimesed kroonilise rõõmupuuduse all. Rõõmu püütakse asendada lõbustuste ja meelelahutustega. Lõbu pole aga niivõrd rõõmu asendaja, kuivõrd pigem tema kustutaja. Lõbustustega püütakse unustada elu tegelikkust. Kunstlikule meeleolutõusule järgneb aga sügav langus. Rõõmu elava vee kaevu asemel istutakse omakaevatud kaevu ääres, mille vesi on muutunud halvaks ja varjatud praod ei pea sedagi (vt Jr 2,13).
Rõõmuvaenulikud tegurid – alaline mure, närvitsemine oma maiste vajaduste pärast. Sisemine kärsitus, närvilisus, enesega riiusolemine. Hirm tuleviku ees. Riidlemised, kadetsemised, kättemaksumõtted.
Ei valud, eluraskused ega katsumused suuda röövida seda rõõmu. See kiirgab läbi tumedatest varjudest, mida elu meie teele toob. „ Kiidetud olgu… kõige lohutuse Jumal, kes lohutab meid kõigis me viletsustes, et me võime lohutada neid, kes on kõiksuguses viletsuses, lohutusega, millega Jumal meid lohutab“ 2 Ko 1,4. Paulus on vanglas, aga virgutab teisi rõõmule. „Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen :“Olge rõõmsad!“ Fi 4,4. See on eriline tunnetus:“ Kui kurvastatud, aga ikka rõõmsad“ 2 Ko 6,10. Jeesus, minnes vastu oma kannatusele ja surmale, ütles:“ Seda ma olen rääkinud teile, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täieliseks“ Jh 15,11. Kes sellises olukorras jagab rõõmu teistele, sellel peab olema rõõmu üliküllus. „Jumala riik on… õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ Ro 14,17.
Rõõm on Jumalast meie jaoks ette nähtud loomulik seisund. See pole kergendustunne haiguse valude vahel ega süsti saamisest tekkinud leevendus, - see on surmahaigusest terveks saanud inimese rõõm. Kui inimene saab nii raskest haigusest terveks siis ta ei hüppa ega naera, vaid tal on terve inimese rahulik meel.
Uskliku rõõm on pidev. See on rohkem teadmine kui tunne. Rõõmu allikas ei ole mitte inimeses vaid Jumalas. „Olge rõõmsad Issandas!“ Et see rõõm on varjul Issandas, sellepärast „ükski ei võta teie rõõmu teilt ära“ Jh 16,22.
Rõõm Issandas rajaneb peamiselt sellele, mida tema on meie heaks teinud. Tema suri meie eest, et meil elu oleks. Tema tõusis üles, et me võiksime käia ülestõusmise jõus. Tema läkitas oma Püha Vaimu, mille kaudu ta on iga päev meie juures ja meie sees. Tema juhib oma Vaimu läbi meie elu nii, et kõik sündmused tulevad meile heaks. Tema on andnud meile oma Sõna, mis toidab, juhib, manitseb ja kinnitab. Tema läbi võime alati minna palves Isa armuaujärje ette kõigi oma vajadustega. Tema teeb, et me tahame ja võime elada temale meelepäraselt.
Uskliku inimese peamine rõõmuallikas on osadus Jumalaga. See avaldub eriti tänu –ja kiituspalves, millega me Isa ette tuleme. Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis minu sees, tema püha nime! Tema annab andeks kõik su pahateod ja tema parandab ära kõik su vigadused. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega kui pärjaga“ Ps 103, 1-4. Kui palju on Piiblis selliseid tänu-ja kiituslaule! Iga sellise laulu taga on hõiskav süda.
Puhast rõõmu annab usklikule ka osadus Jumala rahvaga. Armastus ja rõõm käivad ikka käsikäes. Esimesed kristlased Jeruusalemmas „ viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures“ Ap 2, 46-47. See on tõeline rõõmu ühiskond, kus kõik inimlikud erinevused ja lahkhelid on ületatud jumala armastusega, sest „ usklike hulk oli üks süda ja üks hing“ Ap 4, 23.
Väljavõtted Robert Võsu raamatust „ Evangeelne eetika“
LOO MULLE, JUMAL, UUS PUHAS SÜDA, JA UUENDA MU SEES KINDEL VAIM!
Ps 51, 12 /Vennaste Uniteedi 2008. aasta noortetöö loosung/
Uut algust kaaluda – igal päeval.
Milline imeline palve. See on esimene mõte mis mu pähe tuleb, kui ma seda psalmi loen. Siin otsib üks palvetaja Jumala andestust. Täis lapselikku usaldust ulatab ta Jumalale oma määrdunud südame.
See oli kuningas Taavet, kes need sõnad oma Isa ette tõi, peale seda, kui prohvet Naatan ta silmad oli avanud. Taavet oli pattu teinud oma sõjamehe naisega. Naine jäi lapseootele ja kui Taavetil ei õnnestu ihuvilja naise seaduslikule mehele sokutada, saadab Taavet sõjamehe eesliinile kus ta hukkub. Kes seda lugu täpsemalt tahab uurida, avagu 2 Saamueli 11 ja 12.
Abielurikkumine, mõrv - ja siis? Vabandav sõna ehk? Või:“ma tahtsin küll, aga…“, mida me nii sageli kuuleme ka endas? Ei, lihtsalt vabandada, see ei lähe!
Ka Taavet saab sellest teadlikuks. „Loo mulle, Jumal, uus puha süda, ja uuenda mu sees ka kindel vaim.“
Nii seisab Taavet nagu laps Issanda ees. Ta teab, et ilma ohvrita ei saa ta oma südant puhtaks pesta. Ta ei ilusta midagi. Ei proovi vabandada ega ennast õigustada…
Jumal kingib meile Jeesuse ristisurmas uue alguse. Jumal ütleb meile: Ma olen sinuga. Ma ei mõista sind hukka. Kuidas sa elanud oled, see ei ole mulle meeldinud. See mida sa tegid oli ebaõige. See oli ebaõige, millega sa teistele kahju tegid ja mis sind ennast ennekõike kahjustas. Aga sinu teod ei kleepu sinu külge igaveseks. Sa saad edasi elada, eluga uuesti alustada.
Psalm 51 juhib meid pöördumisele ja meeleparandusele. Ta ütleb täiesti selgelt. Sa võid koos Jumalaga uuesti alustada. Sa võid Jumala juurde tulla. Ta võtab sind vastu avatud kätega. Ta hoiab sind oma tugeva käega.
Sõna :„Loo mulle, Jumal, uus puhas süda“ on meile kingitud ja me tohime seda igal päeval uuesti Jumala ette tuua. Võimaliku vastuse sellele meie palvele ma leidsin Hesekieli 36, 26-27 : „ Ja ma annan teile uue südame ja ma panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.
Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käiksite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.
Jeesus näeb kõige väiksemaid Ja nad tõid tema juurde lapsukesi, et ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:”Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumal riik! Tõesti ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!” Ja ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ja õnnistas neid. /Markuse 10, 13- 16/
“Lasteevangeelium” pöörab idamaa arusaamad peapeale. Jeesusega, Õnnistegija ja jutlustajaga, kes lapsi armastab on kõik korras. Aga et Ta jutuajamise täiskasvanutega katkestab, kui lapsed tulevad – seda ei ole küll kunagi olnud. Tõepoolest – üks ebaharilik evangeelium.
Aga ka sellesse maailma, kus mina olen üles kasvanud ei sobi selline käitumine.. Lastena pidime ikka ootama. Kauplustes pressisid kiirustavad täiskasvanud ennast ikka etepoole. Hommikul bussiga kooli sõites oli sama lugu ja nii pidime me alati seisma. Ja hambaarsti juures saadeti meid röntgenilaborisse ootama, kuna ootesaalis ei olnud piisavalt ruumi ning vahest unustati meid seal täitsa ära.
Jeesuse juures on kõik teisiti. Seda tean ma juba pühapäevakooliajast. Seal on lastel eesõigus ja täiskasvanud peavad ootama. Laste jaoks – puhas evangeelium!
Kui me ajaloole vaatame siis märkame, et see ei ole üldse lapsi arvestades kirjutatud vaid täiskasvanute jaoks. Mitte sõnagi lastest. Jutt on ainult täiskasvanutest. Lapsed tunnevad ise, et Jeesus nende jaoks seal on. Täiskasvanud peavad kuulma:”Laske lapsukesed minu juurde tulla.”
Jeesus on pahane, sest jüngrid on jälle üliagarad. Nad püüavad lapsi eemale saata, kun ajatakse ju tähtsaid jutte. Nemad ei saa nagunii aru neist Jeeuse ja variseride vahelistest arutlustest.
Jeesus näeb aga asja teisiti. Armsad jüngrid, te ei mõista, laske lapsed siia tulla. Kirjatundjad võivad ära minna, sest lapsed kuuluvad Jumala riiki.
Jüngrid on sellise korralekutsumisega ehk harjunud, aga inimeste jaoks, kes Jeesusega just rääkisid võis see haavav olla. Nad olid Jeesusele just selliseid toredaid komplitseeritud küsimusi esitanud ja Jeesus oli nendega rääkima hakanud ja just nüüd tulevad lapsed.
Kirjatundjad said oma vastused ja tahtsid nüüd nähtavasti arutada, kellel on Jumala juures paremad väljavaated. See tähendab - nad teadsid juba seda - loomulikult Piiblit tundvad ja moraalselt laitmatud nagu nemad seda on. Aga just siin on Jeesuselt üllatav vastus:Lapsed! ”Kes Jumal riiki vastu ei võta nagu laps...”
Seda ei ole kerge mõista. Lapsed ei ole just palju õppinud, elu raskustes ja usuküsimustes ei ole neil veel mingeid kogemusi. Lapsed on kärsitud, võivad üsnagi egoistlikud olla. Jeesus, kas Sa ei tea seda? küsiksid nad.
Jeesus teab seda kõike. Ta ei ole ka ütelnud, et lapsed on paremad inimesed, targemad või süütumad, kui täiskasvanud. Ta ainult ütles: lapsed on eeskuju. Suure enesestmõistetavusega lasevad nad endale kingitusi teha. Nad võtavad selle vastu, mis neile pakutakse. Täiskasvanud seevastu peenutsevad: See ei oleks ju vajalik olnud, ei seda ma ei saa küll vastu võtta. Kuidas ma saaksin seda kõike tasuda? Nii räägivad nad, kui neile midagi kingitakse.
Kas te olete seda lastelt kuulnud? küsiks ehk Jeesus. Võib olla nende laste suust, kes juba nii suured on, et täiskasvanulikult püüavad käituda. Lapsed võtavad ilma mõtlemata, mida nad saavad. Ja Jumal jagab suureliselt. Tema ei mõtle, kas inimene vääriline on, vaid kas keegi on valmis lasta endale midagi kinkida.
Täiskasvanud tunnevad sageli, et lapsed segavad neid. Eriti siis, kui nad tahavad rahus olla või arutada tähtsaid küsimusi.
Jeesus ütleb, et iga inimene, noor või vana, rikas või vaene saab oma elus tähtsaima lihtsalt kingitusena. Niisiis, pange lapsi tähele, neilt võite nii mõndagi õppida. Palju õpivad lapsed täiskasvanutelt, aga mõndagi õpime neilt: Jumala lähedust, usaldust Jumala vastu ja tema häid ande lihtsalt vastu võtma.
Sellepärast on lapsed nii tähtsad: perekonnas, ühiskonnas, koguduses. Sellepärast on neil eriline koht Jumala riigis. Nad on “väiksed majesteedid, kes meile kõik midagi ütlevad.” Frieder Waas, Herrnhut
Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsukene enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
Sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!
Ps 84, 4
See psalm on palverändurite laul, kes oma laulu teel Jeruusalemma laulsid. See on ka Määrimaa vendade laul, põgenike laul, kes panid aluse Herrnhut´ile. Seda psalmi tsiteerib Christian David, kui ta esimese puu Herrnhuti ülesehitamiseks langetab.
Üks linnupesa altari kohal. Iga kirikuteenija oleks sellest ehmunud, tooks kohe redeli ja püüaks seda kõrvaldada. Me ei armasta mustuse pärast tuvisidki kirikute ümbruses, rääkimata siis linnupesadest altari kohal.
Arvatavasti on aga Määrimaa põgenikel seda salmi lugedes hoopis teine pilt silme ees.
Nad olid juba põlvkondade viisi harjunud jumalateenistusi varjatud metsakohtades pidama. Kivi oli altarilauaks millel seisid veinikarikas ja leivataldrik ja selle kohal puude okstel pesitsesid taevalinnud. Sellistes kohtades kogesid nad Jumala lähedust ja koguduse kasvavat ühtsust.
Altar linnupesade all, seda nad teadsid, see oli varjumise -ja koosolekukoht ühele tagaaetavale kogudusele.
Piiblis on linnud sageli võrdpildiks inimestest, keda taga ajatakse ja kes elavad pidevas ohus. Pesa on pilt varjatusest, kaitsest, kohast kus rahu leida, ja altar on koht kus inimesed Jumala lähedalolu tunnetavad, koht kus Jumala Sõna rohkem maksab, kui see mida inimesed räägivad või teevad, koht kus Jumala riik meie maailma sisse murrab.
Linnupesa altari juures, räägib sellest, et taga ajatud inimesed leiavad varju Jumala juures.
Mõtiskledes selle Psalmi-pildi üle torkab mulleüks sõna eriti silma: "Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa." See tähendab leidnud.
Looduses on see teisiti, seal peab ka lind usinasti töötama, et õigel ajal pesa valmis punuda.
Ka inimesed on teatud eluetapil täiesti pesapunumise ja majaehitamisega seotud. Seotud nii palju, et muuks enam aega ei jäägi.
Siin psalmis ei ole juttu ehitamisest, usinusega saavutamisest vaid leidmisest. Pesa on juba olemas. Jumala juures on meile juba sõna otseses mõttes valmis pesa. Küsimus on vaid selles, kas me ta leiame, kus me ta leiame ja millal me ta leiame. See on igal meist erinev. Üks leiab selle juhuslikul, teine pika otsimise järgi. Üks leiab selle oma nooruse aastatel, teine vanaduses. Üks rasketel aegadel, teine õnnepäevadel. Üks leiab pesa, mille talle Jumal vennastekoguduses on valmistanud, mõni teine mõnes teises koguduses.
Tähtis on siin tegelikult vaid üks: et me ühel päeval avastame: Siin ! Siin see on. Küll võibolla näeb kõik teisiti välja, kui me oleme ühte pesa ettekujutanud. Oluline on, et me enda jaoks avastame: "Siin on Jumalalt koht minule" või psalmi sõnadega:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa. Sinu altarid, mu Jumal ja kuningas."
Pesa on lindude jaoks eluliselt tähtis: pesa annab pesasoojust ja kaitset, pesas haudutakse, pesas kasvatatakse pojad ülesse. Aga lind ei jää pesasse. Ta lendab välja, laulab oma hommikulaulu, lendab läbi maa, muretseb endale toitu, laulab oma õhtulaulu ja pöördub oma pesasse tagasi - ikka ja jälle.
Mõtlen, et selline linnupesa ei ole paha pilt meie jaoks. Seal võib kogudus kui üks pesa olla, mis pesasoojust annab ja kaitset tormides, kus midagi uut võidakse välja haududa, ehk kasvab seal järelpõlvgi. Seal jutustavad vanemad oma kogemustest. Seal on koht, kus ihu ja hing rahu, kosutust ja virgutust leiab. Kuid siis lendab igaüks jälle välja oma argipäeva, teeb oma tööd ja laulab oma elulaulu.
Lindude eluruum ei ole mitte pesa vaid avarused, aga ilma pesata kuhu ta ikka tagasipöörduda võib ei saa ta avarustes oma laulu laulda. Kas ei võiks selline pesa meie kogudus olla, nii minu või veel kellegi jaoks. Koht, kuhu me ikka jälle tagasipöörduda saame., aga mitte selleks et jääda vaid ikka välja lennata, et seal oma eluviisi laulda.Laulda laulu sellest, et Jumala armastus igal hommikul on uus või laulda vana palverändurite laulu, mille üks salm kõlab:" Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsukene enesele pesa; Sinu altarid, mu kuningas ja Jumal."
Ma igatsen rahu. Mitte just nüüd jõuluajal, vaid tegelikult alati.
Riid ja konfliktid on mulle vastumeelsed. Ma armastan harmooniat, leplikkust. See, et sõjaseisukord ei valitse, sellest üksi on mulle vähe.
Ettekujutus, et lammas ja hunt koos mängivad ja mõlemad rohtu söövad meeldib mulle.
Ma armastan rahu ja korrastatust, nii välises kui sisimas. See on minu rahu.
Orkaan Nikaraaguas. Õed ja vennad on jäänud ilma koduta, on raskusi igapäevase toidugagi.
Atentaat Kabuulis. Jälle on tapetud süütud inimesed. Kui palju sarnast igal päeval.
Raudteetöötajate streik jätkub. Kas üks vähemus tohib nii jõuliselt oma õigusi nõuda?
Ebaõnnestumine kutsetöös. Ülemus lükkas tagasi minu läbimõeldud ettepanekud; positiivse vastuse ja töö saab minu töökaaslane.
Kodu – lapsed karjuvad ja tülitsevad, ütlemisi jätkub vanematelegi. Me oleme täitsa nõutud.
See on minu elu.
Jeesus Kristus, Jumala Poeg on maailma tulnud. Jõulute aeg tuletab meile meelde, et oleme Tema kaudu jälle ühendatud Jumalaga.
“Mina olen Tee ja Tõde ja Elu; keegi ei saa Isa juurde muidu, kui minu kaudu.”
“Kristus on meie rahu”. Tema saab meid aidata, tehes meile rahu Jumalaga.
Jeesus Kristus – rahusaadik?
Tal endal ei olnud rahu pea kunagi.
Vaevalt sündinud, pidi ta koos perekonnaga põgenema. Poisikesena templis – ja pahandus vanematega. Kiusaja poolt pea eksiteele viidud.
Tema tervendamised ja jutlused vaimustasid ühtesid ja pahandasid teisi. Ta astus üle olemasolevatest piiridest ja ühendas vastandeid.
Konfliktid sagenesid, tüli teravnes. Ja lõppes ristil.
Jeesus oli ümbritsetud rahulolematusega täpselt samamoodi nagu meiegi tänapäeval. Ja vaatamata sellele kiirgas ta välja rahu. Inimestele, kellega ta siis kokku puutus ja meile tänasel päeval.
Rahutuse keskel olles näis Jeesus pea alati rahu omavat. Miks?
Ta elab ühes alandlikus, intensiivses ühenduses Jumalaga. Ta teab, et on kantud sellest lähedasest suhtest.
Temas valitseb kindlus, usaldus ja turvalisus.
Oma tugevust ootab ta – ja saab Jumalalt.
Tema leidis oma rahu.
Ja Sina?
...nagu liiv ühes liivakellas – nii aeglaselt ja siiski katkematult, muutumatult – nii ajatult ja siiski nii pidurdamatult voolab õli üle juuste.
See näib mulle nagu üks väike igavik. Südamepekslemise ja kätevärinaga seguneb veidike uhkust ja senitundmatut rahu.
Õli lõhn täidab ruumi....
Ma olen õnnelik.
Kui ma õli veel veidike puudutan, tõstab Jeesus pilgu ja vaatab üles....
Ma olen nii süvenenud, et võpatusega kuulen, kui üks jünger teravalt ütleb- nii hinnalist õli olen pillanud, oleksin raha ehk vaestele annetanud.
Tunnen end lummusest vabastatuna. Minu sees midagi kui plahvatunuks. Sügav pettumus,nõrdimus, kui mingi süütunne ja siiski ka mitte.
Ma upun mittemõistmise kurbusesse, kuni mu silmad täituvad pisaratega.
Ma valmistun minema. Siiski, Jeesus hoiab mind tagasi ja pöördub jüngri poole....
