Piltmeenutus Pühalepa palvemaja 174. aastapäevalt.

On jälle põhjust Jumalale tänu tuua korda läinud aastapäevakoosoleku, eri paigust Hiiumaale tervitusi toonud sõpradele ja saare muusikaelu taas elavdanud külaliste eest.
Jumal õnnistagu ja tasugu ustava teenimise eest oma heldust mööda!

(Pildid ja videod: Anna Elisabeth Remmelg)

Pühalepa palvemaja aastapäevakoosolek

Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja aastapäeva koosolek toimub laupäeval, 25. juulil algusega kell 17.00.

Piltmeenutus Vennastekoguduse VII suvepäevalt Pühalepas AD 2018

Kiida mu hing Issandat.

Norbert Kissel, "Lobe den Herrn meine Seele". Kaasalaulmisvõimlus saksa ja eesti keeles.
Videolõik Bibel TV 15. aastapäeva oikumeeniliselt tänujumalateenistuselt aastal 2017.

Lauluteksti vabatõlge Markus Martin.

Ma olen avastanud, et maailm jutlustab

Fenja Gerstmanni jutuajamine Hamburgi vennastekoguduse jutlustaja Stefan Richter’iga:

Kas jutlustamine, arvestades kiriku tänaseid realiteete on ajakohane ja miks?

Olen tegelenud küsimusega: on siis õigupoolest midagi huvitavat ja uut, praegu ja täna neile, kes niigi alati jumalateenistusele tulevad. Mida neile peab ütlema? Enamikku teemasid ja jutlusesisusid oleme juba palju kordi kuulnud: Jumal on lähedal, Ta on meiega, Jumal lepib meiega, Ta kingib meile oma armastust, Ta on leitav, Ta on kandev sõna. Ja ka ümberpöördult tulevad need teemad jutlustes esile: Jumal on meist kaugel, Ta on varjatud, Ta mõistab meie üle kohut. Ta on meeleheitel meie pärast. Kelleni me ulatume oma kirikumonoloogidega?

Jutlustamine kuulub jumalateenistuse juurde. Ei oma tähtsust, kas meie ajal või mõnel teisel ajal. Meie, jutlustajad, peame endale selgeks tegema, et kui me inimeseni tahame jõuda peame mõtlema keelele ja vormile. Mulle isiklikult ei meeldi jutlused, kus mulle püütakse selgitada mingeid süstemaatilise teoloogia seoseid. Ma armastan pigem pilte ja lugusid, mis mulle midagi selgitavad või võimaluse ja ruumi annavad enda mõtete ja kogemuste jaoks.

Olen avastanud, et maailm jutlustab ja kuulutab mulle Jumala headust  sageli meeldivamalt, kui kiriku jumalateenistused selleks võimelised on. Üks teatritükk, kontsert või käik üle jõuluturu, jalutuskäik rannas, jalgpallimatš, üks film ja palju muud. Mulle tundub , et Jumal jõuab minuni pigem nende kanalite kaudu, kui sõnajumalateenistusel. Ja ma olen päris rõõmus, et meie kogudustes,  koosolekute raamis on alati aega kohtumisteks ja jutuajamisteks.

Sa ütled: ka maailm jutlustab. Mis on Sinu arvates jutlustamise ja ilmaliku kõne vahe?

Nagu ma just vihjasin: minu jaoks on  piirid liikuvad.  Ma leian, et Obama kõned olid ja on ehk head, julgustavad, virgutavad  ja ilusad jutlused . Legendaarsed on tema valimisvõitluse ajal peetud kõned. Ma tsiteerin meeleldi ka kantsler Merkelit: „ me saame sellega hakkama!“ Leian ka, et tänaste poliitikute hulgas ei ole nii häid „jutlustajaid“. Nad pigem propageerivad, kui kuulutavad häid sõnumeid. Ja siis ma mõtlen mõne jutluse juures kiriklikus kontekstis, et see ei ole ka midagi enamat, kui puhas propaganda.

Põhjapanevad ühe jutluse jaoks on järgmised elemendid: kuulajate elu tegelikkus, Piibli tekst, jumalateenistuslik situatsioon ja jutlustaja. Ma leian need neli elementi õigupoolest kõigis ühiskondlikes seostes. Jumalateenistus ei ole üritus, kus ma teistega kohtun vaid jumalateenistus on kogu minu elu varasest hilise tunnini ja hilisest varase tunnini.

Erisusi aluseks võttes, aga ka ühist – mis on üks hea jutlus sinu jaoks?

Kogu koosolek peaks kuidagi kooskõlas olema. Sellega ma ei taha öelda, et kõik peaks laitmatult kulgema vaid ma peaks tundma, et see on minu elust, mind võetakse tõsiselt, tunnen end kõnetatuna, ja jutlustaja ei taha mulle midagi demonstreerida .

Ja ma leian, et inimestel, kes jutlustavad ja koosolekuid juhatavad, ei oleks midagi koolituse või täiendkoolituse vastu näitlemise alal. Mitte, et õpetada kuidas teistele puru silma ajada, vaid endale selgeks teha, kuidas ma mõjun, kuidas seda parimal viisil edasi anda, mida ma tegelikult öelda tahan, kuidas ma saan või jään autentseks?

Ja veelkord -ma kuulan meeleldi ka „ maailma jutlusi“.

Mis on „Preacher- Slam" ja kuidas see toimub?

 

Preacher slam on põhimõtteliselt sama mis poetry slam (luuleprõmm), konkurss, kus kohtuvad mitte poeedid vaid jutlustajad. See on üks võistlus. Osalejad astuvad üles laval ja esitavad publikule tekste. Sealjuures on mitmeid reegleid, millest peab kinni pidama. Teksti ettekanne ei tohi olla pikem kui 6 minutit. Ettekandja ei tohi  oma ettekandega seoses mingeid dekoratsioone üles ehitada. Riietuse osas on reegel, et tuleb riietuda nagu kodus. Seega ei mingeid kostüüme. Esinemise järjekord loositakse.

Peale iga ettekannet saab osaleja hinnangu. Publiku hulgas olevatele isikutele jagatakse välja numbripakid numbritega 1-10. Need isikud moodustavad žürii. Publik saab žürii arvamust mõjutada sõbraliku või marulise aplausiga ja on hea, kui žürii publikuga arvestab. Zürii hindab ülesastujat hindega 1-10. Kaks või kolm paremat esinejat lähevad finaali, kus esitatakse uus ettekanne, mida hinnatakse sarnaselt või siis ainult publiku aplausitugevuse järgi.

Mida arvad, miks on olemas selline formaat?

Nähtavasti on vajadus ilusate tekstide kuulamise järele. Inimesed maksavad ju pääsme eest, et sellisele üritusele saada. Ja saal on täis või vähemasti hästi külastatud. Ja võib oma tundeid vabalt väljendada – aplodeerida, vilistada, karjuda, naerda. Jah, sealjuures tarvitatakse ka alkoholi, aga ma ei ole ühelgi üritusel näinud, et see oleks probleeme tekitanud. Niisiis: seltskondlikus õhkkonnas, klaasi õlle juures ilusaid tekste kuulata ja lasta end neist kaasa haarata – see tundub toimivat.

Aga on ka nii, et see formaat ei ole igal pool kasutatav. Ühe slami „liturgia“ ei ole midagi ülevat ega idüllilist tavapärases mõttes. Siia üks märkus: ma mõtlen, et peame loobuma ideest, et jumalateenistus peab alati toimuma ühe skeemi järgi. Ja seejuures ma ei arva, et me varieerime nõnda nagu see on meie lauluraamatus, vorm 1-6, vaid et me hoopis teisiti proovime. Mul ei ole midagi meie traditsiooni väärtuste vastu, aga mina olen Rolling Stones ja Eric Claptoniga suureks kasvanud ja kuulan meeleldi Otis Redding, Aretha Franklin, Amy Winehouse. Ja sellist elutunnetust tuleb meie kogudustes väga vähe ette.

Uuesti teema juurde tulles: Slam’is on just rohkem rock’n roll  ja bluus ja see kõnetab kliente, kelleni meie oma formaadiga enam ei ulata.

Millega jõuad sa siis inimesteni Preacher slam’il ehk mis on seal üks hea jutlus?

Esiteks: mis hästi kohale ei jõua on tekstid nn kirikukeeles. Sellega seoses ei teki slam ’is hea jutluse küsimust. Slam ’i tekstid on pigem väikesed kunstiteosed. Igal juhul jutlustavad need väikesed kunstiteosed iseenesest – leian ma. Kui õnnestub üks teema või probleemistik inimestele lähemale tuua, nii et kuulatakse, et meelsasti kuulatakse siis on juba palju saavutatud. Kui mul veel õnnestub kirikukauges kontekstis midagi rõõmusõnumist vahendada, veelgi parem.

Mis jõuab eriti hästi publikuni? Millised on sinu kogemused?

See sõltub publikust. Milline kunstivorm rohkem meeldib, seda ei saa kunagi ennem öelda. Luule, proosa, eleegia, aforismid – kõik on lubatud ja kõik on tulemuslik.

Kirikurahvas ei ole pigem selline publik, kes preacher slami külastab ja mittekiriklik publik ei lähe kirikusse vaid pigem kõrtsi poetry slam ’ile. See on igal juhul reegel. Nii siin, kui seal kehtib – kõik mis ette kantakse, seda hinnatakse. Mis mind võlub on see, et ma saan inimeste peal kindlaks teha, kuivõrd ma kirikukaugetele inimestele mõistetavalt oskan kõnelda. Sama küsimuse esitan ma endale ka kirikus: olen ma mõistetav, kas mul õnnestub öelda seda, mida ma tahan.

Tuleme lõpetuseks veel jutlustamise juurde tagasi. Kui tähtsaks sa pead jutlust jumalateenistuse osana?

See on väga erinev. Kuivõrd ma olen vastuvõtlik sõnale, mis tuleb teistelt? Olen kuulaja või vajan rahu või olen kaasalööja? Olen ma täidetud oma lugudega ja minu pea ning süda ei ole üldse vaba sellele, mida teised jutustavad ja kommenteerivad. Kas sõnad väljaspoolt ulatuvad minuni? On mul hea või halb tuju?

Niisiis, ma leian, et jutlustamine ei ole ilmtingimata vajalik. Isiklikult minu jaoks mitte. Mul on kahtlusi, mida ma ka teistega koguduses jagan. Mitte kõigiga, aga siiski mõnedega. Aga ma olen sellest teadlik, et mõned just hea jutluse pärast koosolekule tulevad. Aga ma saan palju enam tagasisidet laulude valiku või koosoleku atmosfääri, kui jutluse kohta.

 Küsimused esitas Fenja Gerstmann. HB. 288, Januar/ Februar 2020.

NB! Kirjutis ei kajasta blogipidaja vaateid

In memoriam

 Oh mis rõõm on näha saada Jeesust palgest palgesse,

Inglitega rõõmustada, minna surmast elusse.

 Seal kõik sõbrad kokku saavad, kes siit usus lahkunud.

Igavesti ühte jäävad, seal kõik vaev on unustud.

 /Laulud Talle kiituseks 515,2-3/
 

 

29. novembril kutsus Issand ajast igavikku 

vend Ärni Kiisküla (1. sept 1924 – 29. nov 2109). 

Paljudele tuntud laulumees nii solistina, kui koorides. Alati korrektne ja abivalmis.

Raadio 7 arhiivis on võimalik järelekuulata saadet, milles vend oma elust saatejuht Haldi Leinusega rääkis.

(Fotod: Eesti Kirik, Maarika Kahar, erakogu.)

Diakoonia Vennaste – Uniteedis (Euroopa mannermaa provints)

Vennaste hoolekandeasutused kutsuti ellu kohe, kui kogudused moodustati. See oli tingitud 18. - 19. sajandi praktilistest vajadustest -  elati ju koos koorimajades. Pea kõigis koguduses, mis on moodustatud enne 20. sajandit on ka hoolekandeasutus. Sinna hulka kuuluvad õigupoolest kõik asutused, mida inimene teatud elusituatsioonis vajab, seega ka koolid, internaadid, võõrastemajad.

Albaanias algas töö 26 aastat tagasi ennekõike naistetööna. Täna on lasteaiad mitmetes linnades, suvelaager koos külalistemajaga, töö autistidega ja sotsiaaltöö ühes linnas.

Amsterdam. Siinsel vennastekogudusel on 25 aasta eest asutatud algkool, lastele vanuses 4-12 aastat. Personal koosneb 33 töötajast, lisaks 7 vabatahtlikku. Eelmisel aastal oli koolis 385 last.

Kogudus osaleb ka ühes oikumeenilises projektis, mis tegeleb illegaalsete sisserändajatega – keeleõpe, nõustamine (õiguslikud ja sotsiaalsed probleemid, naistele paremate võimaluste loomine), riiete ja enda pesemise võimaluse pakkumine. Nädalas on 200-250 külastajat. Personal on enamasti vabatahtlikud.

Bad-Boll. Kuurorti hoone koos rehabilitatsioonikliinikuga on asutatud 1852. aastal ning 1926. aastal vennastekogudusele üle antud. Kuni tänase päevani on Bad Boll’i vennastekoguduse kirikusaal kuurorti peahoones.

Berliin – Neuköln.  Laste päevahoid on kirikusaaliga ühel krundil, seda aitab pidada Neukölni evangeelne kirikuringkond. Muuhulgas pakutakse lastele oaasisarnast rohelist elukeskkonda suurlinna südames. Kogudusel on ka lastering.

Ebersdorf. 1919 aastal loodi lastekodu „ Sonnenschein“ (päikesepaiste), mis asetseb endistes vendade maja töökodades. 1978 aastast on majutusasutus õpilasgruppidele, konfirmantide, laste ja noorte vabaajakeskuseks. Lisaks kaks korterit puhkajatele. Alates 2018. aastast on maja kohaliku koguduse ülalpidamisel.

Gnadau. Evangeelne Zinzendorf kool on avatud endises vendade majas. Kooli juured on 1781. aastal rajatud poiste ja tütarlaste koolis.

Herrnhaag.  Noorteprojekt, mis on ellu kutsutud Herrnhaagi sõprade ühingu ja Wetterau regiooni poolt 2000 . aastal.

1981. aastal moodustati Herrnhagi sotsieteet, mis pakub erinevate probleemidega inimestele ajutist elamisvõimalust.

Herrnhut. Evangeelsed Zinzendorfkoolid on  moodustatud lastevanemate initsiatiivil 2005. aastal, kui riiklik gümnaasium kohapeal suleti. Praegu on siin põhikool ja gümnaasium ja Herrnhuti Diakoonia erivajadustega õpilaste kool.

Konverentsi - ja majutuskeskus „Komensky“ on rajatud 1976 aastal kui Vennaste Uniteedi koolituskeskus. Kirik ja diakoonia kasutavad ruume erinevate ürituste korraldamiseks. Samuti on võimalused perepuhkuse veetmiseks ja gruppide vastuvõtmiseks.

Asutus Herrnhut’i Diakoonia on tegev erinevates paikades. Tema eelkäija on 1977 aastal Herrnhut’is loodud Johann Amos Comenius’e keskus vaimse puudega lastele ja noortele. Keskus loodi ajal mil sellise puudega lapsi ei õpetatud. Asutuse töövaldkonnad on eakate ja erivajadustega inimeste hoole, haridus, laste ja noortetöö, hospiitsi-  ja palliatiivtöö.

Kalna (Lätis)  Christian David’i kool on rajatud 1991 aastal ühe luteri kiriku pastoripaari poolt. Esimene mitteriiklik kool taasiseseisvunud Läti Vabariigis võttis vastu 60 last.

Internaatkool, ühine praktiline töö, vaimulik keskkond, vabad õppevormid, oikumeeniliselt avatud. Alates 1999 aastast on pikaajaline koostöö Vennaste Uniteediga.

Könidsfeld „Noa laev“ vennastekoguduse evangeelne lastehoid. Koostöö Christoph-Blumhardt’i majaga, kus lapsed saavad ka lõunasöögi.

Vanade – ja hooldekodu Christoph – Blumhardt’i maja avati 1957. aastal. Oluline osa on vabatahtlike tööl. Toetatud elamise ja päevahoolduse pakkumine.

Zinzendorfkoolid, millede eelkäija on 200 aasta tagune tüdrukute asutus. 3 gümnaasiumi, 1 reaalkool, kutsekool ja internaadid. Regulaarselt õpib siin välismaa õpilasi, peamiselt Hiinast.

Neuwied. Tänane evangeelne eakatekeskus avati Herrnhut ’i kvartalis 1971. aastal. Oluline osa on koguduse vabatahtlike tööl. Regulaarselt toimuvad evangeelsed ja katoliku jumalateenistused. Laupäevane laulutund ja pühapäevane jumalateenistus vennaste kirikusaalist kantakse üle.

Herrnhut’i lastemaja on lasteaed koos sõimega. Lasteaed tegutseb aastast 1756. Enamiku laste emakeel ei ole saksa keel. Erilist rõhku pannakse keeleõppele.

Niesky. Lahutamatult  on seotud paikkonnaga diakonisside asutus „ Emmaus“. Ta on loodud 1866. aastal Gnadenfeldis ja aastast 1883 omab keskuse Nieskys. Emmause õdedel oli 20. sajandi keskpaigani leeprahospital Jerusalemmas. Tänapäeval on neil rehabilitatsiooni -keskus Lääne Jordanimaal.

Nieskys asuval keskusel on veel erinevaid asutisi : Vanadekodu, laste päevahoid, toetatud elamine endises emade majas, kutsekool hooldajatele, ambulatoorsed hospiitsi ja palliatiivteenused, statsionaarne hospiits, kus on ka kaks lapsekohta. Emmause haigla koos meditsiinikooliga.

Neugnadenfeld. Lastepäevahoid avati 1952 aastal ühe rahvusvahelise põgenikeorganisatsiooni toetusel.

Tossens. Zinzendorfkool (põhikool ja  gümnaasium), avati 1946. aastal. 1950/51 lisandus internaat, mis töötas kuni 1997. aastani.

Zeist. (Holland) Comeniuse kool on algkool, kus õpivad lapsed alates 4. eluaastast. 1985. aastast asub kool koguduse krundil ja on koguduseeluga hästi seotud. Paljude laste jaoks on see ainuke kontakt kirikuga. Juba 1750. aastal oli siin poistekool.

Carstens, Erdmann. Diakonische Einrichtungen in der Brüder-Unität. HB, 285 Juli/August 2019. Refereeris: L.R.

Reis Herrnhut`i (2. osa)

Konverents algas tervitusteõhtu ja palvusega. Euroopa mannermaal asuvad suuremad kogudused Hollandis ja Saksamaal. Lühitutvustuseks said aga sõna vähemad  - Zürich, Sockholm ja Pühalepa. Rootsi venna tervitusest jäi meelde, et kristlasi on Rootsis 2-4 %, mis on väga, väga  väike arv. Ka vennastekogudus Stockholmis oli väga väike, aga  on suuremaks saamas isikliku kutse ja alfa- kursuste kaudu.

Zürichis on kokkusaamine jumalateenistuseks 2x kuus. On ka armulauaosadus ja koos käiakse piibliringis. Kaks korda aastas  on suuremad kokkusaamised.

Tervituse ütles ka vend Ida-India saartelt, kes on praegu koos perega tööl Genfis.

(Foto: FB/Herrnhuter - Evangelische Brüder Unität - Moravians)

Avaõhtu pantomiim (Foto: E. Carstens)

Õhtupalve kõne osa oli pantomiimina. Konverentsile saabujad võisid tulla koos peredega ja  oli ka lapsi. Mulle tundus, et seetõttu olid palvused nõnda kujundatud, et ka lapsed oleksid kaasatud. Vaimulike kõnede asemel oli pantomiim või õpetlik jutustus igapäevasest elust. Näiteks lugu jõehobusest ja ninasarvikust, kes kohtusid kitsal rajal ning kumbki ei tahtnud teed anda ning muid lugusid.

Kelgutamas (Foto: Andreas Tasche)

Käisin koos Joeliga ka laste rühmas, mis tegevuse vormi poolest sarnanes meie pühapäevakooliga. Erinevus oli ehk tantsimise, kui keeleoskust mittevajava suhtlemisviisi kasutamine.

Teise päeva pealelõunal sõitsid lapsed Zittau loomaaeda ja meie läksime raekotta kohtuma umbes Haapsalu suuruse Zittau linna ülemlinnapeaga. Kuulsime ettekannet elust regioonis, kus kohtuvad kolme riigi- Poola, Tśehhi ja Saksamaa piirid. Zittau on kunagi olnud rikas linn, aga praegu väheneva elanikkonnaga Ida Saksa ääremaa. Isegi ajaloolises kesklinnas on tühje maju ja kortereid. Linnapea, noor ja energiline, end ateistina määratlev, oli väga optimistlik ja tutvustas meid piiriülese koostööga, mis on edu toonud. Siiski nimetas ta mineviku varje, mis ikka ja jälle esile kerkivad. Kuhu selle koostööga kunagi välja jõutakse, seda ta ei teadnud isegi – sõltub üldistest poliitilistest suundumustest. Kohaliku võimu koostöö nn suurte kirikutega eriti sotsiaalvallas on hea, karismaatikutesse suhtus ettevaatlikult.

Zittau raekoda (Autori foto)

Teisel päeval oli kokkusaamine teemal „ Seksuaalse vägivalla ennetamine“ ning õhtul enne palvust kuulasime direktsiooni esindajate sõnavõtte oma vastutusala teemadel.

Kuna konverentsi teema oli dialoog siis oligi enamus üritusest sellise suunitlusega. Dialoog ja meedia. Kuidas kasutada sotsiaalmeediat kogudusetöös, projektid, täiendkoolitused kogudustes. Ettekanded olid ka andmekaitsest ja töökaitsest. Ühel päeval külastasime  Zinzendorf gümnaasiumi uut hoonet.

Pilte Zinzendorf gümnaasiumist (Autori fotod)

Piiblitunnid olid  Uue ja Vana Testamendi teemadel ning võis valida, millise grupiga soovisid liituda. Kasutati erinevaid meetodeid – vestlust, pibliodraamat, piblioloogi.

Viimane täispäev lõppes piduliku õhtusöögiga, mille teise osa moodustasid erinevad kohaletulnute etteasted – flöödiansambel, projektikoor, ühislaulmine, äraarvamismäng ja õhtujutt maast, kus sõnu pidi ostma.

(Foto: FB/Herrnhuter - Evangelische Brüder Unität - Moravians)

Olen väga tänulik, et sain Saksamaale sõita ja sellest konverentsist osa võtta. Kohtasin paljude kenade inimestega ning sain ehk veidike aimu sellest, kuidas vennad mujal elavad. Eriti meeldisid õpetamise meetodid, mille kaudu teemasid käsitleti.

Kuigi oleme mitmeski erinevad oleme siiski kõik vennad Kristuses.