Fenja Gerstmanni jutuajamine Hamburgi vennastekoguduse jutlustaja Stefan Richter’iga:
Olen tegelenud
küsimusega: on siis õigupoolest midagi huvitavat ja uut, praegu ja täna neile,
kes niigi alati jumalateenistusele tulevad. Mida neile peab ütlema? Enamikku
teemasid ja jutlusesisusid oleme juba palju kordi kuulnud: Jumal on lähedal, Ta
on meiega, Jumal lepib meiega, Ta kingib meile oma armastust, Ta on leitav, Ta
on kandev sõna. Ja ka ümberpöördult tulevad need teemad jutlustes esile: Jumal
on meist kaugel, Ta on varjatud, Ta mõistab meie üle kohut. Ta on meeleheitel
meie pärast. Kelleni me ulatume oma kirikumonoloogidega?
Jutlustamine kuulub
jumalateenistuse juurde. Ei oma tähtsust, kas meie ajal või mõnel teisel ajal.
Meie, jutlustajad, peame endale selgeks tegema, et kui me inimeseni tahame
jõuda peame mõtlema keelele ja vormile. Mulle isiklikult ei meeldi jutlused,
kus mulle püütakse selgitada mingeid süstemaatilise teoloogia seoseid. Ma
armastan pigem pilte ja lugusid, mis mulle midagi selgitavad või võimaluse ja
ruumi annavad enda mõtete ja kogemuste jaoks.
Olen avastanud, et maailm
jutlustab ja kuulutab mulle Jumala headust sageli meeldivamalt, kui kiriku
jumalateenistused selleks võimelised on. Üks teatritükk, kontsert või käik üle
jõuluturu, jalutuskäik rannas, jalgpallimatš, üks film ja palju muud. Mulle
tundub , et Jumal jõuab minuni pigem nende kanalite kaudu, kui
sõnajumalateenistusel. Ja ma olen päris rõõmus, et meie kogudustes, koosolekute raamis on alati aega kohtumisteks
ja jutuajamisteks.
Sa ütled: ka maailm jutlustab. Mis on Sinu arvates jutlustamise ja ilmaliku kõne vahe?
Nagu ma just vihjasin:
minu jaoks on piirid liikuvad. Ma leian, et Obama kõned olid ja on ehk head,
julgustavad, virgutavad ja ilusad jutlused
. Legendaarsed on tema valimisvõitluse ajal peetud kõned. Ma tsiteerin meeleldi
ka kantsler Merkelit: „ me saame sellega hakkama!“ Leian ka, et tänaste
poliitikute hulgas ei ole nii häid „jutlustajaid“. Nad pigem propageerivad, kui
kuulutavad häid sõnumeid. Ja siis ma mõtlen mõne jutluse juures kiriklikus
kontekstis, et see ei ole ka midagi enamat, kui puhas propaganda.
Põhjapanevad ühe jutluse
jaoks on järgmised elemendid: kuulajate elu tegelikkus, Piibli tekst,
jumalateenistuslik situatsioon ja jutlustaja. Ma leian need neli elementi
õigupoolest kõigis ühiskondlikes seostes. Jumalateenistus ei ole üritus, kus ma
teistega kohtun vaid jumalateenistus on kogu minu elu varasest hilise tunnini
ja hilisest varase tunnini.
Erisusi aluseks
võttes, aga ka ühist – mis on üks hea jutlus sinu jaoks?
Kogu koosolek peaks
kuidagi kooskõlas olema. Sellega ma ei taha öelda, et kõik peaks laitmatult
kulgema vaid ma peaks tundma, et see on minu elust, mind võetakse tõsiselt,
tunnen end kõnetatuna, ja jutlustaja ei taha mulle midagi demonstreerida .
Ja ma leian, et
inimestel, kes jutlustavad ja koosolekuid juhatavad, ei oleks midagi koolituse
või täiendkoolituse vastu näitlemise alal. Mitte, et õpetada kuidas teistele
puru silma ajada, vaid endale selgeks teha, kuidas ma mõjun, kuidas seda
parimal viisil edasi anda, mida ma tegelikult öelda tahan, kuidas ma saan või
jään autentseks?
Ja veelkord -ma kuulan
meeleldi ka „ maailma jutlusi“.
Mis on „Preacher- Slam"
ja kuidas see toimub?
Preacher slam on
põhimõtteliselt sama mis poetry slam (luuleprõmm), konkurss, kus kohtuvad mitte
poeedid vaid jutlustajad. See on üks võistlus. Osalejad astuvad üles laval ja
esitavad publikule tekste. Sealjuures on mitmeid reegleid, millest peab kinni
pidama. Teksti ettekanne ei tohi olla pikem kui 6 minutit. Ettekandja ei tohi oma ettekandega seoses mingeid dekoratsioone
üles ehitada. Riietuse osas on reegel, et tuleb riietuda nagu kodus. Seega ei
mingeid kostüüme. Esinemise järjekord loositakse.
Peale iga ettekannet saab
osaleja hinnangu. Publiku hulgas olevatele isikutele jagatakse välja numbripakid
numbritega 1-10. Need isikud moodustavad žürii. Publik saab žürii arvamust
mõjutada sõbraliku või marulise aplausiga ja on hea, kui žürii publikuga
arvestab. Zürii hindab ülesastujat hindega 1-10. Kaks või kolm paremat esinejat
lähevad finaali, kus esitatakse uus ettekanne, mida hinnatakse sarnaselt või
siis ainult publiku aplausitugevuse järgi.
Mida arvad, miks on
olemas selline formaat?
Nähtavasti on vajadus
ilusate tekstide kuulamise järele. Inimesed maksavad ju pääsme eest, et
sellisele üritusele saada. Ja saal on täis või vähemasti hästi külastatud. Ja
võib oma tundeid vabalt väljendada – aplodeerida, vilistada, karjuda, naerda.
Jah, sealjuures tarvitatakse ka alkoholi, aga ma ei ole ühelgi üritusel näinud,
et see oleks probleeme tekitanud. Niisiis: seltskondlikus õhkkonnas, klaasi
õlle juures ilusaid tekste kuulata ja lasta end neist kaasa haarata – see
tundub toimivat.
Aga on ka nii, et see
formaat ei ole igal pool kasutatav. Ühe slami „liturgia“ ei ole midagi ülevat
ega idüllilist tavapärases mõttes. Siia üks märkus: ma mõtlen, et peame loobuma
ideest, et jumalateenistus peab alati toimuma ühe skeemi järgi. Ja seejuures ma
ei arva, et me varieerime nõnda nagu see on meie lauluraamatus, vorm 1-6, vaid
et me hoopis teisiti proovime. Mul ei ole midagi meie traditsiooni väärtuste
vastu, aga mina olen Rolling Stones ja Eric Claptoniga suureks kasvanud ja
kuulan meeleldi Otis Redding, Aretha Franklin, Amy Winehouse. Ja sellist
elutunnetust tuleb meie kogudustes väga vähe ette.
Uuesti teema juurde
tulles: Slam’is on just rohkem rock’n roll ja bluus ja see kõnetab kliente, kelleni meie
oma formaadiga enam ei ulata.
Millega jõuad sa siis
inimesteni Preacher slam’il ehk mis on seal üks hea jutlus?
Esiteks: mis hästi kohale
ei jõua on tekstid nn kirikukeeles. Sellega seoses ei teki slam ’is hea jutluse
küsimust. Slam ’i tekstid on pigem väikesed kunstiteosed. Igal juhul
jutlustavad need väikesed kunstiteosed iseenesest – leian ma. Kui õnnestub üks
teema või probleemistik inimestele lähemale tuua, nii et kuulatakse, et
meelsasti kuulatakse siis on juba palju saavutatud. Kui mul veel õnnestub
kirikukauges kontekstis midagi rõõmusõnumist vahendada, veelgi parem.
Mis jõuab eriti hästi
publikuni? Millised on sinu kogemused?
See sõltub publikust.
Milline kunstivorm rohkem meeldib, seda ei saa kunagi ennem öelda. Luule,
proosa, eleegia, aforismid – kõik on lubatud ja kõik on tulemuslik.
Kirikurahvas ei ole pigem
selline publik, kes preacher slami külastab ja mittekiriklik publik ei lähe
kirikusse vaid pigem kõrtsi poetry slam ’ile. See on igal juhul reegel. Nii
siin, kui seal kehtib – kõik mis ette kantakse, seda hinnatakse. Mis mind võlub
on see, et ma saan inimeste peal kindlaks teha, kuivõrd ma kirikukaugetele
inimestele mõistetavalt oskan kõnelda. Sama küsimuse esitan ma endale ka
kirikus: olen ma mõistetav, kas mul õnnestub öelda seda, mida ma tahan.
Tuleme lõpetuseks veel
jutlustamise juurde tagasi. Kui tähtsaks sa pead jutlust jumalateenistuse
osana?
See on väga erinev.
Kuivõrd ma olen vastuvõtlik sõnale, mis tuleb teistelt? Olen kuulaja või vajan
rahu või olen kaasalööja? Olen ma täidetud oma lugudega ja minu pea ning süda
ei ole üldse vaba sellele, mida teised jutustavad ja kommenteerivad. Kas sõnad
väljaspoolt ulatuvad minuni? On mul hea või halb tuju?
Niisiis, ma leian, et
jutlustamine ei ole ilmtingimata vajalik. Isiklikult minu jaoks mitte. Mul on
kahtlusi, mida ma ka teistega koguduses jagan. Mitte kõigiga, aga siiski
mõnedega. Aga ma olen sellest teadlik, et mõned just hea jutluse pärast
koosolekule tulevad. Aga ma saan palju enam tagasisidet laulude valiku või
koosoleku atmosfääri, kui jutluse kohta.
Küsimused esitas Fenja Gerstmann. HB. 288,
Januar/ Februar 2020.
NB! Kirjutis ei kajasta blogipidaja
vaateid
