Lugemissoovitus

Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk kirjutab ajalooajakirja Tuna jaanuarikuises numbris Pühalepa kihelkonna hernhuutlastest: "Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul: vennastekogu liikmeskond kihelkonna personaalraamatus aastatel 1817–1833" 

Hetkel saab kirjutist lugeda paberkandjal (võimalik laenutada ka Pühalepa palvemajast), hiljem ka interneti vahendusel.

MÄRKMEID VENNASTEKOGUDUSE SINODIST

6. aprillil oli mul võimalus viibida Tallinnas, Harku tänava palvemajas, vennastekoguduse aastakoosolekul. Nagu tavaks algas koololek jumalateenistusega, palve ja lauluga.

Esimesena rääkis kogudusevanem keerulisest olukorrast kirikus ja vennastekogudusest selle valgel. Nagu näha, kuulda on meie kirikus viimase aja teemaks ja konflikiks suhtumine vabamüürlusesse. Minule ennekogematu on selle juures, et lahendusi, liitlasi otsitakse kirikust väljapoolt. Seda tunnistavad õpetajate avalikud sõnavõtud päevalehtedes, televisioonis, raadios. Olles tavaline kirikuline paneb see mind ja arvan, et teisigi nagu tõmbetuule kätte kohas, kust otsin rahu ja turvalisust. Eks kogudusedki koosne küll vaid inimestest ja töötegijate ning õpetajategi kaaslane on ühtlasi see vana Aadam. Siiski on usklike inimeste kuulumine organisatsioonidesse nagu vabamüürlus väga küsitav. Kui ei olekski otseselt võõra, sünkretistlikul õpetusel seisva ühendusega tegemist siis oleks küsimus - kas ma peaksin oma soove, unistusi, salaunelmaid vms realiseerima, mõtlemata mida see kogudusevendadele või üldisemalt kaasa toob. Kas me peaksime iga hinna eest oma õigusi teostama ja sellega olukordi tekitama, kus isegi vaiksel nädalal on keskne mitte ristiusu peasündmus vaid oma õiguse otsimine. Harku palvemajas jäi mulle küll mulje, et kristlaste vabamüürlusse kuulumine ei leia meie  koguduses tunnustust.

Peavanema kõne koguduse jumalateenistusel tugines loosungiraamatus antud laupäevastele kirjakohadele: 

 Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest. Mina teen ja kes saaks seda takistada? /Js 43,13 Kristus ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas. /Kl 1,17

·       Soovime küll, et elu oleks rõõmus ja särav ning kurvastusest ei taha me kuulda, aga elu on paraku midagi muud. Selles maailmas, kus liigub ringi ka saatan, riietatuna valgusingli riideisse kogeme sageli tema rünnakuid. Palugem vaimude äratundmise andi, et oleksime võimelised vahet tegema heal ja kurjal.

·       Peaksime püüdma ka sinna poole, et meie kogudus suureneks. Samas peavad tegevussuunad olema õiged, et meie tööd ei hinnataks kord õlgede sarnaseks, mille tuli hävitab.

·       Ärkamine ei ole planeerimine ja tegevuskavade koostamine vaid Jumala Vaimu töö.

·       Alles seal saab midagi uut olema, kus inimene on võimeline pattu tunnistama ja andeks paluma. Eneseimetlusel puudub Jumala õnnistus.

·       Kui Jeesus Kristus on keskmes siis sa räägid ja sellel on tähendus. Enne ei juhtu midagi, kui vennastekogudus ise verevarju ei otsi.

·       Otsuse meie kohta, kui vagad me oleme, annab Jumal.

·       Mitte mina ei ole teinud, aga tänu Jeesusele, et Sa oled arvanud mind vääriliseks vastu võtma seda, mida Sa oled mulle anda tahtnud.

·       Kõik püsib koos Kristuses, mitte jumala usus.

·       Kas usutakse ka karistavat Jumalat? Kolgata mäel kuulutati pääsemist vaid ühele röövlitest. Meie aeg tahaks pääsemist ka sellele, kelle viimane sõna on Jumala needmine. Kas peaksime Jumala kohtu ära kaotama? Ei, ainult Kristuse veri saab meid kaitsta.

·       Ilma Jeesuse vereta ei ole kristlust.

·       Sõna patt on jäänud võõraks. Aga vaid need saavad koos Jumala paradiisi, kes on päästetud.

Need on mõtted peavanema kõnest.

Sinodi koosoleku esimeses osas kuulasime ülevaateid palvemajade tegevusest. Läinud aastal on kutsutud igavikku kaks koguduseliiget ja aastalõpu seisuga oli koguduse liikmete arv 140.Töö toimub palvemajades vabatahtliku heategevuse alusel. Palvetagem selle pärast, et Jumal kutsuks oma riigi tööle uusi kuulutajaid!

Nagu eelnevatelgi aastatel toimus korrapärane tegevus 10 palvemajas. Rahvarohkemad on Tallinnas asuvad Endla tänava ja Harku tänava palvemajad. Nendes palvemajades toimuvad tunnid igal nädalal ja on ka nädalasisesed tunnid. Ka Nissi palvemajas on tunnid igal nädalal. Teistes maapalvemajades (Kuusalu, Hageri, Nabala, Pikavere, Rapla, Tõdva, Pühalepa) kogunetakse 1 või 2 korda kuus. Lisaks on korraldatud erinevaid suuremaid kokkusaamisi – aastapäevad, laagrid.

Eelmisel aastal on tööd alustatud Pärnus, kus vastutavaks õeks on Tiina Janno. Pahkla palvemajas alustatud tunnid on praegu peatatud, kuna ümbruskonna rahva hulgas ei leidunud soovijaid. Tõsine kiri oli edastatud Rapla vennalt Kalju Kukelt. Rapla koguduse tundides on osavõtjate hulk jäänud väga väikseks. See on ka meie igaühe osa -  palvetada selle pärast, et Jumal varjaks ja hoiaks vendade tööd Raplas, annaks jõudu ja rõõmu.

Nabala palvemaja on möödaläinud aastal saanud uue välisilme põhjaliku remondi kaudu. Tõid on rahastatud annetajate ja projektide abil. Ka Hageri palvemaja katus, mis sai tugevasti kannatada on jällegi taastatud.

Nagu igal aastakoosolekul nõnda ka sel korral kuulati läinud aasta eelarve täitmise aruannet ja võeti vastu järgmise aasta eelarve. Mõttevahetus arenes eelarve tasakaalu küsimuses. Loodetavasti suudetakse lähiaastatel kulud ja tulud tasakaalustada. Selleks saame kõik kaasa aidata, kui mõtleme enam ka koguduse majandusliku toimimise peale ning suurendame oma annetusi. Ja ikka rõõmsa meelega. Tänu neile, kes eelarve tasakaalustamise pärast on muretsenud ja sõna võtsid.

Ka sellel aastal tahetakse pidada vennastekoguduse suvepäev. Sel korral oodatakse kõiki juunikuus Kuusalusse. See on võimalus, mida võiks ikka kasutada, et olla osaduses ühise kogudusena.

Sinodipäeva hea kordamineku eest olid hoolitsenud õed, kes katsid rikkaliku lõunalaua. Tänan ka omalt poolt Harku rahvast ja õdesid- vendasid, kes korraldamisraskusi kandsid. Hea oli seal olla ja kokku saada inimestega, keda aastaid või kuid ei olnud kohanud. Soovin Jumala õnnistust Harku palvemajale ja kogu meie kogudusele.

L.R. Pühalepast

(foto Harku tn. palvemaja FB lehelt)

RÄNNAKUL

Meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat. Hb 13,14 ( 2013. aasta loosung)
 

Aastaloosung teeb mulle väljakutse. Heebrea kirja tundmatu autor meenutab Iisraeli rahva kõrberännakut (3,7 jj) ja kõnetab lugejaid kui teel olevat jumalarahvast. Autor tõmbab kaare Aabrahamist üle Moosese Kristuseni ja virgutab teele: „ jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist“ (12,1). Ja ta ütleb: rännaku eesmärgi saavutab vaid see, kes vaatab  Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale (12,2).

Elu on üks rännak. Alguses sünd ja lõpuks surm. Ka minu elu kristlasena on rännak. Ma püüan käia Jeesuse järgi. Ma rändan koos Jumalaga Jumala juurde. Ma olen teel. Kui ma rändama lähen siis saan ma ainult seda kaasa võtta, mida ma kanda jaksan. Mida pikem on matkatee, seda kergem ja väiksem peab olema matkakott. See, mida ma endaga kaasas kannan ei tohi mulle koormaks saada. Ka oma eluteele saan ma kaasa võtta seda, mis ei ole minu jaoks liialt raske.

Nii meenutab aastaloosung mulle ka lahtilaskmise, loobumise vajadust. Mida vajan ma õigupoolest oma eluteel? Milline koorem takistab mind edasi minemast? Millest ma pean ennast lahutama, distantseerima? Ja millised asjad kuuluvad tingimata minu reisikotti? Mis värskendab mind, mis virgutab? Millisesse oaasi suundun ma oma „kõrberännakul“?

Aastaloosung kutsub mind üles ajalikku, piiritletud elu seljataha jätma ja suunduma igavikulise otsingutele. Tee viib välja selle maailma kaduvusest, kohta, mis on igavene, ühte jäädavasse linna, igavesse paradiisi, lepitatud osadusse Jumalaga. Tee sinna viib ainult Jeesuse kaudu. Kristlasena olen teel oma igavesse koju Jumala juures. Ta võib kauges, lõputus igavikus olla – ja siiski ka juba siin veidi, maa peal. Sest tee ja otsimine algavad siin, maa peal, minu argipäevas. Olen kindel, juba siin võin jääva linna elemente leida.

Iga rännaku juures on tähtis, et me ei kaotaks silmist eesmärki. Ka siis kui see mõnikord minu silmade eest varjatud on, kui mäed varjavad, või ma oma silmi sinna tõsta ei jõua. Eesmärk kindlalt südames ja peas kinnitatud, pilk ja kogu jõud teel – nõnda marsin ma eel. Vähemasti püüan ma seda teha.

Aastaloosung on soov teele kaasa. See manitseb mind minu elus mitte väga sisse seadma. Inimesena pööran ma elus suure osa energiast välistele asjadele. Siiski omandi ja heaolu kasv on halvasti seotud selle mobiilsusega, mida meile  aastaloosung ütleb. Kogu oma omandit ei saa ma rännakule kaasa võtta. Vara vähendab minu mobiilsust. Heebrea kirja salm ütleb mulle selgelt – materiaalsed asjad ei oma väärtust Jumala ees. See salm on küsimus mulle ja ka kogudusele: mis takistab mind teel Jumala juurde? Mis on see ballast mis sulgeb minu/ meie tee tulevikku?

Aastaloosung on sõna seisaku ja mugava äraolemise vastu. Uue aasta alguses alustab ta just sealt, kus vana lõpetas. Kõik olid teel: Maarja ja Joosep, inglid ja karjased ja hommikumaa targad. Nende kohtumispaik ei olnud kena linnake ja võluv paik. Tagasihoidlikus laudas leidsid nad oma reisieesmärgi – Päästja.

Oma elurännakul võin ma paluda: kingi mulle kindel süda (13,9) ja kindel usk- et ma saaksin sellega arvestada, mille peale ma loodan ja et ma ei kahtleks selles, mida ma ei näe (11,1)

Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote,227, Jan 2013

Hiiumaa alliansspalvenädal

Hiiumaa alliansspalvenädala (13.01. - 20.01.2013) teenistuste kava on järgmine:

Pühapäev, 13.01 kell 17:00
Kärdla Kristliku Osaduse koguduses
jutlustab Tarmo Kähr

Esmaspäev, 14.01 kell 19:00
EEKBL Kärdla Baptistikoguduses
jutlustab Triin Simson

Teisipäev, 15.01 kell 19:00
Pühalepa Vennastekoguduse palvelas
jutlustab Enno Tuulik

Kolmapäev, 16.01 kell 19:00
EEKBL Jausa koguduses
jutlustab Hüllo-Kristjan Simson

Neljapäev, 17.01 kell 19:00
EELK Kassari kabelis
jutlustab Kaljo Järva

Reede, 18.01 kell 19:00
EELK Emmaste Immaanueli koguduses
Koguduse pastoraadis
jutlustab Siim Kask

Laupäev, 19.01 kell 18:00
EELK Kärdla Ristija Johannese koguduses
Koguduse majas Pikk 26
jutlustab Enn Veevo

Pühapäev, 20.01 kell 14:00
EEKBL Lauka palvelas
jutlustab Lui Remmelg

MEIE IGAPÄEVANE HÜLJES ANNA MEILE TÄNAPÄEV

Kuulutustöö arktilistes piirkondades

Kuidas tõlkida Meie Isa palvet keeltesse ja maailma, kus ei tunta ei teravilja, puid ja vilju, ei kitsi, veiseid ega lambaid? Arktiliste piirkondade elu erineb olulisel määral maailma teiste piirkondade elukorraldusest. Meil on paljugi ühist eluga Tansaanias, Surinaamis ja Nikaraaguas. Inimesed elavad külades koos, nad toituvad ümbruskonna põldudel kasvavast, liha saadakse, kui tapetakse koduloomi, sigu, lambaid, veiseid, kanu. Muidugi kasvavad Surinaamis teised taimed ja viljad, kui meil ja üks veis erineb sellest, keda me kohtame Costa Ricas ja USA-s. Siiski põhimõtteliselt me tunneme seda elukeskkonda.

Arktilistes piirkondades, milleks vennastekogudusel on Gröönimaa, Labrador ja Alaska, on hoopis teised harjumused ja elamise vormid. Just maailma suurima saare, Gröönimaa elanikud ei võtnud meie elufilosoofiat pea üldse omaks. Inuitide, Gröönimaa põliselanike keeles on mitmeid sõnu hüljeste, vaalade ja kalade ning jäävarjundite kohta, aga puuduvad täielikult sõnad teravilja, leiva, koduloomade kohta, mis meile ja piibli maailmas tuttavad. Sealse rahva igapäevane toidus on hülged ja sellepärast tõlkisid misjonärid palveteksti nõnda: meie igapäevane hüljes anna meile tänapäev.

Arktiliste piirkondade misjonitöö erines juba algusest peale teistest piirkondadest üsna palju. Theodor Bechler on selle piirkonna töö mõned raskused ja probleemid vennaste kogemustele toetudes kokku võtnud. Kolm põhilist probleemideringi olid: misjonijaamade ülevalpidamine, ühendusteed ja asustus.

Misjonijaamade  ülevalpidamine

Kui Christian Davidi käest küsiti Kopenhaagenis, kuidas tema ja vennad ennast Gröönimaal elatada mõtlevad. Ta vastas: „Oma kätetöö ja Jumala õnnistusega.“ Nad tahtsid põllupidamisega tegeleda, teadmata, et sealne pinnas on pea täielikult kaljune. Nad plaanisid endale seal maja ehitada, aga ülem kammerhärra ütles, et seal ei ole üldse puitu, et midagi ehitada. Siis arvas Christian David, et nad kaevavad ennast pinnasesse. Seepeale ütles kammerhärra, et seda te ei pea tegema. Võtke puitu ja ehitage endale üks maja ja andis neile 50 taalrit.

Christian David ja sugulasd Christian ja Matthäus Stach läksid sinisilmsetena 1733. aastal Gröönimaale. Nad ei teadnud mis neid ees ootab – viljatu,  ilma puudeta maastik, väga väheste jahiloomadega. Üle 90 protsendi saarest oli kaetud jääga. Inuitid elasid suvel loomanahkadest telkides ja talvel pinnasest valmistatud kitsastes, vähese õhuga onnides. Nad toitusid peamiselt lihast. Enamasti püüti merest hülgeid vahel ka vaalasid ja kalu. Maismaal oli üksikuid põhjapõtru ja muskusveiseid. Misjonärid ei olnud nii osavad kütid ja kalastajad nagu pärismaalased seda olid. Muud toiduained ja kaubad – teravili, tangud, suhkur, kohvi, tee, tubakas, jm pidi toodama väljast. Hiljem toodi ka terved hooned ja kogudusesaalid laevadega kohale, kus nad siis uuesti üles ehitati. Ka süsi toodi väljast, kuna kohapeal puudus vajaminev küttematerjal. Misjonijaam arktikas oli alati kulukas ettevõtmine võrreldes soojemate piirkondadega.

Ühendusteed

Kui keegi soovis Gröönimaal ühest kohast teise minna siis pidi ta selleks paati kasutama. Jahipidamiseks kasutati kajakke. Kõiki teisi sõite tehti umiakidega (mis  on suuremad, hülgenahast valmistatud paadid). Neid suuremaid paate kasutasid ka misjonärid. Sõit selliste paatidega jäämägede vahel oli väga ohtlik. Mitte kõik kohalikud ei tulnud  jahilt tagasi. Surmajuhtumeid oli ka misjonäride hulgas.

Ühendus Euroopaga oli suvel ja väga lühikese aja jooksul, juulis, augustis. See oli alati suur rõõm, kui misjonijaama juurde ilmus suur purjekas. Uudised kodustelt ja vajaminev kogu järgmiseks talveks. Paari päeva jooksul, mil laev ankrus oli, pidid kirjad loetud olema ja vastused kirjutatud. Proviant tuli maale tuua ja panipaikadesse jagada. Oli ka aastaid, mil laev ei tulnud, seda eriti Napoleoni sõdade ajal 1808-1812. See tähendas misjonäridele kibedat nälga, mil söödi adru ja karpe ning püüti kotkaid tulistada. Hiljem püüti ka kahe aasta varustus korraga saata, et elu ei sõltuks nõnda palju laeva mittetulemisest.

Asustus

Gröönimaa on 6 korda suurem kui Saksamaa, aga seal elab täna 55 000 inimest. Asustatud on rannikud. Elatakse suurte peredena 5-15 inimest koos oma jahi, püügi piirkonnas. Kui saak väheneb, liigutakse teise kohta. Külastused ja suuremad rahvakogunemised olid haruldased, sest kohalikud tingimused ei võimaldanud seda. Misjonärid, kes 1733 aastal saabusid, tahtsid siin Herrnhut´ile ja teistele misjonipiirkondadele iseloomulikke asundusi rajada. Sellepärast julgustasid nad kohalikke misjonijaama lähedusse asuma, et neid õpetada ja jumalateenistusi pidada. Sageli tõi see aga kaasa halvema olukorra. Paljud pered ei suutnud ennast enam toita ja muutusid majanduslikult misjonäridest sõltuvaks. Peale selle tõid eurooplased kaasa haigusi, mis lõpetasid paljude inuitide elu.

Pärismaalaste koondamine misjonijaamade ümbrusesse oli vastuolus taanlaste poliitikaga, kes olid huvitatud, et inuitid elaksid rannikul hajutatult ning varustaksid ennast ise ja tooksid üleliigsed karusnahad, rasva ja liha taani ülesostjatele. Hiljem said ka misjonärid oma valearvestusest aru ja alustasid 19 saj II poolel uute jaamade (Umanak, Igdlorpait) ja välipostide moodustamist, et jääda inuitide juurde. Siiski ei saa suurtest rahvahulkadest siinses misjonitöös rääkida, sest liikmete arv ei ületanud kunagi 2000. Ka see on üks erisus võrreldes misjonitööga soojades piirkondades.

Niels Gärtner. Herrnhuter Bote, 12/2012.

Huvitavat lugemist

Kirjutis vennastekoguduse ajaloost:

Aira Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele. Kolm palvekirja aastatest 1845-1846. Ajalooline Ajakiri 2012, 3/4.

Jõulukuiseid pilte Pühalepast