Kuulutustöö arktilistes piirkondades
Kuidas tõlkida Meie Isa palvet keeltesse ja maailma, kus ei
tunta ei teravilja, puid ja vilju, ei kitsi, veiseid ega lambaid? Arktiliste
piirkondade elu erineb olulisel määral maailma teiste piirkondade
elukorraldusest. Meil on paljugi ühist eluga Tansaanias, Surinaamis ja
Nikaraaguas. Inimesed elavad külades koos, nad toituvad ümbruskonna põldudel
kasvavast, liha saadakse, kui tapetakse koduloomi, sigu, lambaid, veiseid,
kanu. Muidugi kasvavad Surinaamis teised taimed ja viljad, kui meil ja üks veis
erineb sellest, keda me kohtame Costa Ricas ja USA-s. Siiski põhimõtteliselt me
tunneme seda elukeskkonda.
Arktilistes piirkondades, milleks vennastekogudusel on
Gröönimaa, Labrador ja Alaska, on hoopis teised harjumused ja elamise vormid.
Just maailma suurima saare, Gröönimaa elanikud ei võtnud meie elufilosoofiat
pea üldse omaks. Inuitide, Gröönimaa põliselanike keeles on mitmeid sõnu
hüljeste, vaalade ja kalade ning jäävarjundite kohta, aga puuduvad täielikult
sõnad teravilja, leiva, koduloomade kohta, mis meile ja piibli maailmas
tuttavad. Sealse rahva igapäevane toidus on hülged ja sellepärast tõlkisid
misjonärid palveteksti nõnda: meie igapäevane hüljes anna meile tänapäev.
Arktiliste piirkondade misjonitöö erines juba algusest peale
teistest piirkondadest üsna palju. Theodor Bechler on selle piirkonna töö mõned
raskused ja probleemid vennaste kogemustele toetudes kokku võtnud. Kolm
põhilist probleemideringi olid: misjonijaamade ülevalpidamine, ühendusteed ja
asustus.
Misjonijaamade ülevalpidamine
Kui Christian Davidi käest küsiti Kopenhaagenis, kuidas tema
ja vennad ennast Gröönimaal elatada mõtlevad. Ta vastas: „Oma kätetöö ja Jumala
õnnistusega.“ Nad tahtsid põllupidamisega tegeleda, teadmata, et sealne pinnas
on pea täielikult kaljune. Nad plaanisid endale seal maja ehitada, aga ülem
kammerhärra ütles, et seal ei ole üldse puitu, et midagi ehitada. Siis arvas
Christian David, et nad kaevavad ennast pinnasesse. Seepeale ütles kammerhärra,
et seda te ei pea tegema. Võtke puitu ja ehitage endale üks maja ja andis neile
50 taalrit.
Christian David ja sugulasd Christian ja Matthäus Stach
läksid sinisilmsetena 1733. aastal Gröönimaale. Nad ei teadnud mis neid ees
ootab – viljatu, ilma puudeta maastik,
väga väheste jahiloomadega. Üle 90 protsendi saarest oli kaetud jääga. Inuitid
elasid suvel loomanahkadest telkides ja talvel pinnasest valmistatud kitsastes,
vähese õhuga onnides. Nad toitusid peamiselt lihast. Enamasti püüti merest
hülgeid vahel ka vaalasid ja kalu. Maismaal oli üksikuid põhjapõtru ja
muskusveiseid. Misjonärid ei olnud nii osavad kütid ja kalastajad nagu
pärismaalased seda olid. Muud toiduained ja kaubad – teravili, tangud, suhkur,
kohvi, tee, tubakas, jm pidi toodama väljast. Hiljem toodi ka terved hooned ja
kogudusesaalid laevadega kohale, kus nad siis uuesti üles ehitati. Ka süsi
toodi väljast, kuna kohapeal puudus vajaminev küttematerjal. Misjonijaam
arktikas oli alati kulukas ettevõtmine võrreldes soojemate piirkondadega.
Ühendusteed
Kui keegi soovis Gröönimaal ühest kohast teise minna siis pidi
ta selleks paati kasutama. Jahipidamiseks kasutati kajakke. Kõiki teisi sõite
tehti umiakidega (mis on suuremad,
hülgenahast valmistatud paadid). Neid suuremaid paate kasutasid ka misjonärid.
Sõit selliste paatidega jäämägede vahel oli väga ohtlik. Mitte kõik kohalikud
ei tulnud jahilt tagasi. Surmajuhtumeid
oli ka misjonäride hulgas.
Ühendus Euroopaga oli suvel ja väga lühikese aja jooksul,
juulis, augustis. See oli alati suur rõõm, kui misjonijaama juurde ilmus suur
purjekas. Uudised kodustelt ja vajaminev kogu järgmiseks talveks. Paari päeva
jooksul, mil laev ankrus oli, pidid kirjad loetud olema ja vastused kirjutatud.
Proviant tuli maale tuua ja panipaikadesse jagada. Oli ka aastaid, mil laev ei
tulnud, seda eriti Napoleoni sõdade ajal 1808-1812. See tähendas misjonäridele
kibedat nälga, mil söödi adru ja karpe ning püüti kotkaid tulistada. Hiljem
püüti ka kahe aasta varustus korraga saata, et elu ei sõltuks nõnda palju laeva
mittetulemisest.
Asustus
Gröönimaa on 6 korda suurem kui Saksamaa, aga seal elab täna
55 000 inimest. Asustatud on rannikud. Elatakse suurte peredena 5-15
inimest koos oma jahi, püügi piirkonnas. Kui saak väheneb, liigutakse teise
kohta. Külastused ja suuremad rahvakogunemised olid haruldased, sest kohalikud
tingimused ei võimaldanud seda. Misjonärid, kes 1733 aastal saabusid, tahtsid
siin Herrnhut´ile ja teistele misjonipiirkondadele iseloomulikke asundusi
rajada. Sellepärast julgustasid nad kohalikke misjonijaama lähedusse asuma, et
neid õpetada ja jumalateenistusi pidada. Sageli tõi see aga kaasa halvema
olukorra. Paljud pered ei suutnud ennast enam toita ja muutusid majanduslikult
misjonäridest sõltuvaks. Peale selle tõid eurooplased kaasa haigusi, mis
lõpetasid paljude inuitide elu.
Pärismaalaste koondamine misjonijaamade ümbrusesse oli
vastuolus taanlaste poliitikaga, kes olid huvitatud, et inuitid elaksid
rannikul hajutatult ning varustaksid ennast ise ja tooksid üleliigsed
karusnahad, rasva ja liha taani ülesostjatele. Hiljem said ka misjonärid oma
valearvestusest aru ja alustasid 19 saj II poolel uute jaamade (Umanak,
Igdlorpait) ja välipostide moodustamist, et jääda inuitide juurde. Siiski ei
saa suurtest rahvahulkadest siinses misjonitöös rääkida, sest liikmete arv ei
ületanud kunagi 2000. Ka see on üks erisus võrreldes misjonitööga soojades
piirkondades.
Niels Gärtner. Herrnhuter Bote, 12/2012.
