RÄNNAKUL

Meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat. Hb 13,14 ( 2013. aasta loosung)
 

Aastaloosung teeb mulle väljakutse. Heebrea kirja tundmatu autor meenutab Iisraeli rahva kõrberännakut (3,7 jj) ja kõnetab lugejaid kui teel olevat jumalarahvast. Autor tõmbab kaare Aabrahamist üle Moosese Kristuseni ja virgutab teele: „ jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist“ (12,1). Ja ta ütleb: rännaku eesmärgi saavutab vaid see, kes vaatab  Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale (12,2).

Elu on üks rännak. Alguses sünd ja lõpuks surm. Ka minu elu kristlasena on rännak. Ma püüan käia Jeesuse järgi. Ma rändan koos Jumalaga Jumala juurde. Ma olen teel. Kui ma rändama lähen siis saan ma ainult seda kaasa võtta, mida ma kanda jaksan. Mida pikem on matkatee, seda kergem ja väiksem peab olema matkakott. See, mida ma endaga kaasas kannan ei tohi mulle koormaks saada. Ka oma eluteele saan ma kaasa võtta seda, mis ei ole minu jaoks liialt raske.

Nii meenutab aastaloosung mulle ka lahtilaskmise, loobumise vajadust. Mida vajan ma õigupoolest oma eluteel? Milline koorem takistab mind edasi minemast? Millest ma pean ennast lahutama, distantseerima? Ja millised asjad kuuluvad tingimata minu reisikotti? Mis värskendab mind, mis virgutab? Millisesse oaasi suundun ma oma „kõrberännakul“?

Aastaloosung kutsub mind üles ajalikku, piiritletud elu seljataha jätma ja suunduma igavikulise otsingutele. Tee viib välja selle maailma kaduvusest, kohta, mis on igavene, ühte jäädavasse linna, igavesse paradiisi, lepitatud osadusse Jumalaga. Tee sinna viib ainult Jeesuse kaudu. Kristlasena olen teel oma igavesse koju Jumala juures. Ta võib kauges, lõputus igavikus olla – ja siiski ka juba siin veidi, maa peal. Sest tee ja otsimine algavad siin, maa peal, minu argipäevas. Olen kindel, juba siin võin jääva linna elemente leida.

Iga rännaku juures on tähtis, et me ei kaotaks silmist eesmärki. Ka siis kui see mõnikord minu silmade eest varjatud on, kui mäed varjavad, või ma oma silmi sinna tõsta ei jõua. Eesmärk kindlalt südames ja peas kinnitatud, pilk ja kogu jõud teel – nõnda marsin ma eel. Vähemasti püüan ma seda teha.

Aastaloosung on soov teele kaasa. See manitseb mind minu elus mitte väga sisse seadma. Inimesena pööran ma elus suure osa energiast välistele asjadele. Siiski omandi ja heaolu kasv on halvasti seotud selle mobiilsusega, mida meile  aastaloosung ütleb. Kogu oma omandit ei saa ma rännakule kaasa võtta. Vara vähendab minu mobiilsust. Heebrea kirja salm ütleb mulle selgelt – materiaalsed asjad ei oma väärtust Jumala ees. See salm on küsimus mulle ja ka kogudusele: mis takistab mind teel Jumala juurde? Mis on see ballast mis sulgeb minu/ meie tee tulevikku?

Aastaloosung on sõna seisaku ja mugava äraolemise vastu. Uue aasta alguses alustab ta just sealt, kus vana lõpetas. Kõik olid teel: Maarja ja Joosep, inglid ja karjased ja hommikumaa targad. Nende kohtumispaik ei olnud kena linnake ja võluv paik. Tagasihoidlikus laudas leidsid nad oma reisieesmärgi – Päästja.

Oma elurännakul võin ma paluda: kingi mulle kindel süda (13,9) ja kindel usk- et ma saaksin sellega arvestada, mille peale ma loodan ja et ma ei kahtleks selles, mida ma ei näe (11,1)

Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote,227, Jan 2013

Hiiumaa alliansspalvenädal

Hiiumaa alliansspalvenädala (13.01. - 20.01.2013) teenistuste kava on järgmine:

Pühapäev, 13.01 kell 17:00
Kärdla Kristliku Osaduse koguduses
jutlustab Tarmo Kähr

Esmaspäev, 14.01 kell 19:00
EEKBL Kärdla Baptistikoguduses
jutlustab Triin Simson

Teisipäev, 15.01 kell 19:00
Pühalepa Vennastekoguduse palvelas
jutlustab Enno Tuulik

Kolmapäev, 16.01 kell 19:00
EEKBL Jausa koguduses
jutlustab Hüllo-Kristjan Simson

Neljapäev, 17.01 kell 19:00
EELK Kassari kabelis
jutlustab Kaljo Järva

Reede, 18.01 kell 19:00
EELK Emmaste Immaanueli koguduses
Koguduse pastoraadis
jutlustab Siim Kask

Laupäev, 19.01 kell 18:00
EELK Kärdla Ristija Johannese koguduses
Koguduse majas Pikk 26
jutlustab Enn Veevo

Pühapäev, 20.01 kell 14:00
EEKBL Lauka palvelas
jutlustab Lui Remmelg

MEIE IGAPÄEVANE HÜLJES ANNA MEILE TÄNAPÄEV

Kuulutustöö arktilistes piirkondades

Kuidas tõlkida Meie Isa palvet keeltesse ja maailma, kus ei tunta ei teravilja, puid ja vilju, ei kitsi, veiseid ega lambaid? Arktiliste piirkondade elu erineb olulisel määral maailma teiste piirkondade elukorraldusest. Meil on paljugi ühist eluga Tansaanias, Surinaamis ja Nikaraaguas. Inimesed elavad külades koos, nad toituvad ümbruskonna põldudel kasvavast, liha saadakse, kui tapetakse koduloomi, sigu, lambaid, veiseid, kanu. Muidugi kasvavad Surinaamis teised taimed ja viljad, kui meil ja üks veis erineb sellest, keda me kohtame Costa Ricas ja USA-s. Siiski põhimõtteliselt me tunneme seda elukeskkonda.

Arktilistes piirkondades, milleks vennastekogudusel on Gröönimaa, Labrador ja Alaska, on hoopis teised harjumused ja elamise vormid. Just maailma suurima saare, Gröönimaa elanikud ei võtnud meie elufilosoofiat pea üldse omaks. Inuitide, Gröönimaa põliselanike keeles on mitmeid sõnu hüljeste, vaalade ja kalade ning jäävarjundite kohta, aga puuduvad täielikult sõnad teravilja, leiva, koduloomade kohta, mis meile ja piibli maailmas tuttavad. Sealse rahva igapäevane toidus on hülged ja sellepärast tõlkisid misjonärid palveteksti nõnda: meie igapäevane hüljes anna meile tänapäev.

Arktiliste piirkondade misjonitöö erines juba algusest peale teistest piirkondadest üsna palju. Theodor Bechler on selle piirkonna töö mõned raskused ja probleemid vennaste kogemustele toetudes kokku võtnud. Kolm põhilist probleemideringi olid: misjonijaamade ülevalpidamine, ühendusteed ja asustus.

Misjonijaamade  ülevalpidamine

Kui Christian Davidi käest küsiti Kopenhaagenis, kuidas tema ja vennad ennast Gröönimaal elatada mõtlevad. Ta vastas: „Oma kätetöö ja Jumala õnnistusega.“ Nad tahtsid põllupidamisega tegeleda, teadmata, et sealne pinnas on pea täielikult kaljune. Nad plaanisid endale seal maja ehitada, aga ülem kammerhärra ütles, et seal ei ole üldse puitu, et midagi ehitada. Siis arvas Christian David, et nad kaevavad ennast pinnasesse. Seepeale ütles kammerhärra, et seda te ei pea tegema. Võtke puitu ja ehitage endale üks maja ja andis neile 50 taalrit.

Christian David ja sugulasd Christian ja Matthäus Stach läksid sinisilmsetena 1733. aastal Gröönimaale. Nad ei teadnud mis neid ees ootab – viljatu,  ilma puudeta maastik, väga väheste jahiloomadega. Üle 90 protsendi saarest oli kaetud jääga. Inuitid elasid suvel loomanahkadest telkides ja talvel pinnasest valmistatud kitsastes, vähese õhuga onnides. Nad toitusid peamiselt lihast. Enamasti püüti merest hülgeid vahel ka vaalasid ja kalu. Maismaal oli üksikuid põhjapõtru ja muskusveiseid. Misjonärid ei olnud nii osavad kütid ja kalastajad nagu pärismaalased seda olid. Muud toiduained ja kaubad – teravili, tangud, suhkur, kohvi, tee, tubakas, jm pidi toodama väljast. Hiljem toodi ka terved hooned ja kogudusesaalid laevadega kohale, kus nad siis uuesti üles ehitati. Ka süsi toodi väljast, kuna kohapeal puudus vajaminev küttematerjal. Misjonijaam arktikas oli alati kulukas ettevõtmine võrreldes soojemate piirkondadega.

Ühendusteed

Kui keegi soovis Gröönimaal ühest kohast teise minna siis pidi ta selleks paati kasutama. Jahipidamiseks kasutati kajakke. Kõiki teisi sõite tehti umiakidega (mis  on suuremad, hülgenahast valmistatud paadid). Neid suuremaid paate kasutasid ka misjonärid. Sõit selliste paatidega jäämägede vahel oli väga ohtlik. Mitte kõik kohalikud ei tulnud  jahilt tagasi. Surmajuhtumeid oli ka misjonäride hulgas.

Ühendus Euroopaga oli suvel ja väga lühikese aja jooksul, juulis, augustis. See oli alati suur rõõm, kui misjonijaama juurde ilmus suur purjekas. Uudised kodustelt ja vajaminev kogu järgmiseks talveks. Paari päeva jooksul, mil laev ankrus oli, pidid kirjad loetud olema ja vastused kirjutatud. Proviant tuli maale tuua ja panipaikadesse jagada. Oli ka aastaid, mil laev ei tulnud, seda eriti Napoleoni sõdade ajal 1808-1812. See tähendas misjonäridele kibedat nälga, mil söödi adru ja karpe ning püüti kotkaid tulistada. Hiljem püüti ka kahe aasta varustus korraga saata, et elu ei sõltuks nõnda palju laeva mittetulemisest.

Asustus

Gröönimaa on 6 korda suurem kui Saksamaa, aga seal elab täna 55 000 inimest. Asustatud on rannikud. Elatakse suurte peredena 5-15 inimest koos oma jahi, püügi piirkonnas. Kui saak väheneb, liigutakse teise kohta. Külastused ja suuremad rahvakogunemised olid haruldased, sest kohalikud tingimused ei võimaldanud seda. Misjonärid, kes 1733 aastal saabusid, tahtsid siin Herrnhut´ile ja teistele misjonipiirkondadele iseloomulikke asundusi rajada. Sellepärast julgustasid nad kohalikke misjonijaama lähedusse asuma, et neid õpetada ja jumalateenistusi pidada. Sageli tõi see aga kaasa halvema olukorra. Paljud pered ei suutnud ennast enam toita ja muutusid majanduslikult misjonäridest sõltuvaks. Peale selle tõid eurooplased kaasa haigusi, mis lõpetasid paljude inuitide elu.

Pärismaalaste koondamine misjonijaamade ümbrusesse oli vastuolus taanlaste poliitikaga, kes olid huvitatud, et inuitid elaksid rannikul hajutatult ning varustaksid ennast ise ja tooksid üleliigsed karusnahad, rasva ja liha taani ülesostjatele. Hiljem said ka misjonärid oma valearvestusest aru ja alustasid 19 saj II poolel uute jaamade (Umanak, Igdlorpait) ja välipostide moodustamist, et jääda inuitide juurde. Siiski ei saa suurtest rahvahulkadest siinses misjonitöös rääkida, sest liikmete arv ei ületanud kunagi 2000. Ka see on üks erisus võrreldes misjonitööga soojades piirkondades.

Niels Gärtner. Herrnhuter Bote, 12/2012.

Huvitavat lugemist

Kirjutis vennastekoguduse ajaloost:

Aira Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele. Kolm palvekirja aastatest 1845-1846. Ajalooline Ajakiri 2012, 3/4.

Jõulukuiseid pilte Pühalepast

Laulu- ja palvetund detsembris

TÕUSE, PAISTA, SEST SINU VALGUS TULEB JA ISSANDA AUHIILGUS KOIDAB SU KOHAL. Js 60,1

Advendiaja laulu- ja palvetund toimub teisipäeval, 18. detsembril 18.30 algusega. Laulab Kärdla kiriku kammerkoor.

Vaimulikud loosungid 2013

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2013. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 283. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel  ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas Endla tn 68, tel 6608004 või 53359850, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee. Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi  ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Hiiumaal on võimalik loosungiraamatut soetada Pühalepa palvemajas (5649 0254 lui.remmelg@mail.ee)

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2013. aastal!