Hiiumaa alliansspalvenädal

Hiiumaa alliansspalvenädala (13.01. - 20.01.2013) teenistuste kava on järgmine:

Pühapäev, 13.01 kell 17:00
Kärdla Kristliku Osaduse koguduses
jutlustab Tarmo Kähr

Esmaspäev, 14.01 kell 19:00
EEKBL Kärdla Baptistikoguduses
jutlustab Triin Simson

Teisipäev, 15.01 kell 19:00
Pühalepa Vennastekoguduse palvelas
jutlustab Enno Tuulik

Kolmapäev, 16.01 kell 19:00
EEKBL Jausa koguduses
jutlustab Hüllo-Kristjan Simson

Neljapäev, 17.01 kell 19:00
EELK Kassari kabelis
jutlustab Kaljo Järva

Reede, 18.01 kell 19:00
EELK Emmaste Immaanueli koguduses
Koguduse pastoraadis
jutlustab Siim Kask

Laupäev, 19.01 kell 18:00
EELK Kärdla Ristija Johannese koguduses
Koguduse majas Pikk 26
jutlustab Enn Veevo

Pühapäev, 20.01 kell 14:00
EEKBL Lauka palvelas
jutlustab Lui Remmelg

MEIE IGAPÄEVANE HÜLJES ANNA MEILE TÄNAPÄEV

Kuulutustöö arktilistes piirkondades

Kuidas tõlkida Meie Isa palvet keeltesse ja maailma, kus ei tunta ei teravilja, puid ja vilju, ei kitsi, veiseid ega lambaid? Arktiliste piirkondade elu erineb olulisel määral maailma teiste piirkondade elukorraldusest. Meil on paljugi ühist eluga Tansaanias, Surinaamis ja Nikaraaguas. Inimesed elavad külades koos, nad toituvad ümbruskonna põldudel kasvavast, liha saadakse, kui tapetakse koduloomi, sigu, lambaid, veiseid, kanu. Muidugi kasvavad Surinaamis teised taimed ja viljad, kui meil ja üks veis erineb sellest, keda me kohtame Costa Ricas ja USA-s. Siiski põhimõtteliselt me tunneme seda elukeskkonda.

Arktilistes piirkondades, milleks vennastekogudusel on Gröönimaa, Labrador ja Alaska, on hoopis teised harjumused ja elamise vormid. Just maailma suurima saare, Gröönimaa elanikud ei võtnud meie elufilosoofiat pea üldse omaks. Inuitide, Gröönimaa põliselanike keeles on mitmeid sõnu hüljeste, vaalade ja kalade ning jäävarjundite kohta, aga puuduvad täielikult sõnad teravilja, leiva, koduloomade kohta, mis meile ja piibli maailmas tuttavad. Sealse rahva igapäevane toidus on hülged ja sellepärast tõlkisid misjonärid palveteksti nõnda: meie igapäevane hüljes anna meile tänapäev.

Arktiliste piirkondade misjonitöö erines juba algusest peale teistest piirkondadest üsna palju. Theodor Bechler on selle piirkonna töö mõned raskused ja probleemid vennaste kogemustele toetudes kokku võtnud. Kolm põhilist probleemideringi olid: misjonijaamade ülevalpidamine, ühendusteed ja asustus.

Misjonijaamade  ülevalpidamine

Kui Christian Davidi käest küsiti Kopenhaagenis, kuidas tema ja vennad ennast Gröönimaal elatada mõtlevad. Ta vastas: „Oma kätetöö ja Jumala õnnistusega.“ Nad tahtsid põllupidamisega tegeleda, teadmata, et sealne pinnas on pea täielikult kaljune. Nad plaanisid endale seal maja ehitada, aga ülem kammerhärra ütles, et seal ei ole üldse puitu, et midagi ehitada. Siis arvas Christian David, et nad kaevavad ennast pinnasesse. Seepeale ütles kammerhärra, et seda te ei pea tegema. Võtke puitu ja ehitage endale üks maja ja andis neile 50 taalrit.

Christian David ja sugulasd Christian ja Matthäus Stach läksid sinisilmsetena 1733. aastal Gröönimaale. Nad ei teadnud mis neid ees ootab – viljatu,  ilma puudeta maastik, väga väheste jahiloomadega. Üle 90 protsendi saarest oli kaetud jääga. Inuitid elasid suvel loomanahkadest telkides ja talvel pinnasest valmistatud kitsastes, vähese õhuga onnides. Nad toitusid peamiselt lihast. Enamasti püüti merest hülgeid vahel ka vaalasid ja kalu. Maismaal oli üksikuid põhjapõtru ja muskusveiseid. Misjonärid ei olnud nii osavad kütid ja kalastajad nagu pärismaalased seda olid. Muud toiduained ja kaubad – teravili, tangud, suhkur, kohvi, tee, tubakas, jm pidi toodama väljast. Hiljem toodi ka terved hooned ja kogudusesaalid laevadega kohale, kus nad siis uuesti üles ehitati. Ka süsi toodi väljast, kuna kohapeal puudus vajaminev küttematerjal. Misjonijaam arktikas oli alati kulukas ettevõtmine võrreldes soojemate piirkondadega.

Ühendusteed

Kui keegi soovis Gröönimaal ühest kohast teise minna siis pidi ta selleks paati kasutama. Jahipidamiseks kasutati kajakke. Kõiki teisi sõite tehti umiakidega (mis  on suuremad, hülgenahast valmistatud paadid). Neid suuremaid paate kasutasid ka misjonärid. Sõit selliste paatidega jäämägede vahel oli väga ohtlik. Mitte kõik kohalikud ei tulnud  jahilt tagasi. Surmajuhtumeid oli ka misjonäride hulgas.

Ühendus Euroopaga oli suvel ja väga lühikese aja jooksul, juulis, augustis. See oli alati suur rõõm, kui misjonijaama juurde ilmus suur purjekas. Uudised kodustelt ja vajaminev kogu järgmiseks talveks. Paari päeva jooksul, mil laev ankrus oli, pidid kirjad loetud olema ja vastused kirjutatud. Proviant tuli maale tuua ja panipaikadesse jagada. Oli ka aastaid, mil laev ei tulnud, seda eriti Napoleoni sõdade ajal 1808-1812. See tähendas misjonäridele kibedat nälga, mil söödi adru ja karpe ning püüti kotkaid tulistada. Hiljem püüti ka kahe aasta varustus korraga saata, et elu ei sõltuks nõnda palju laeva mittetulemisest.

Asustus

Gröönimaa on 6 korda suurem kui Saksamaa, aga seal elab täna 55 000 inimest. Asustatud on rannikud. Elatakse suurte peredena 5-15 inimest koos oma jahi, püügi piirkonnas. Kui saak väheneb, liigutakse teise kohta. Külastused ja suuremad rahvakogunemised olid haruldased, sest kohalikud tingimused ei võimaldanud seda. Misjonärid, kes 1733 aastal saabusid, tahtsid siin Herrnhut´ile ja teistele misjonipiirkondadele iseloomulikke asundusi rajada. Sellepärast julgustasid nad kohalikke misjonijaama lähedusse asuma, et neid õpetada ja jumalateenistusi pidada. Sageli tõi see aga kaasa halvema olukorra. Paljud pered ei suutnud ennast enam toita ja muutusid majanduslikult misjonäridest sõltuvaks. Peale selle tõid eurooplased kaasa haigusi, mis lõpetasid paljude inuitide elu.

Pärismaalaste koondamine misjonijaamade ümbrusesse oli vastuolus taanlaste poliitikaga, kes olid huvitatud, et inuitid elaksid rannikul hajutatult ning varustaksid ennast ise ja tooksid üleliigsed karusnahad, rasva ja liha taani ülesostjatele. Hiljem said ka misjonärid oma valearvestusest aru ja alustasid 19 saj II poolel uute jaamade (Umanak, Igdlorpait) ja välipostide moodustamist, et jääda inuitide juurde. Siiski ei saa suurtest rahvahulkadest siinses misjonitöös rääkida, sest liikmete arv ei ületanud kunagi 2000. Ka see on üks erisus võrreldes misjonitööga soojades piirkondades.

Niels Gärtner. Herrnhuter Bote, 12/2012.

Huvitavat lugemist

Kirjutis vennastekoguduse ajaloost:

Aira Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele. Kolm palvekirja aastatest 1845-1846. Ajalooline Ajakiri 2012, 3/4.

Jõulukuiseid pilte Pühalepast

Laulu- ja palvetund detsembris

TÕUSE, PAISTA, SEST SINU VALGUS TULEB JA ISSANDA AUHIILGUS KOIDAB SU KOHAL. Js 60,1

Advendiaja laulu- ja palvetund toimub teisipäeval, 18. detsembril 18.30 algusega. Laulab Kärdla kiriku kammerkoor.

Vaimulikud loosungid 2013

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2013. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 283. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel  ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas Endla tn 68, tel 6608004 või 53359850, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee. Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi  ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Hiiumaal on võimalik loosungiraamatut soetada Pühalepa palvemajas (5649 0254 lui.remmelg@mail.ee)

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2013. aastal!

ARMSAD USU VENNAD, ÕED!

Et meil pärast patust pöörmist veel mõnda kõntsa ja tükki sest vanast inimesest tüli tegemas Õnnistegijast lahutamas on, on vaidlemata tõde. Meie ütleme küll – sagest, mõtleme õige südamest apostel Paulusega: „Ma elan, aga mitte enam mina, vaid Kristus Jeesus minu sees. Aga vaata, ometi paistab pea teiste ja viimaks ka meie oma silma: ma elan, aga mitte veel kõigis Kristus Jeesus, vaid mitmes asjus veel mina ise. Nõnda ennast ja pisut teisi tähele pannes, olen ennast raskete mõtetega vaevanud: Kas Jumal võib veel niisugust looma pruukida? Kas ta võib teda veel aidata?! –

Meie Õnnistegija lunastamise tööst ei puudu mul teadmist, aga kui palju on sellest õiget tundmist ja väge? – Ma tänan südamest Issandat ta pika meele rikkuse eest ja tänan, et tema vägev armukäsi mind selle püha saladuse poole talutamas on; ma tänan, et üht ime armast, vaigist ja kõrge alandusega ehitud valgust silmitseda tohin, üksisilmi sinna sisse vaadates, ei ole mul mõistusest selle ees piisanud. Seda ime igavest saladust sügavamalt läbi katsudes vajub nutt rõõmu hõiskamisega ühes mu peale. Niisugusesse vaiksusesse vajudes lõpeb tõeste kõik mõistus! – Usus ligemale tungides, muudavad kõik mõtted ennast üheks ehmatamise väärt pildiks: Jumal inimene! – Jumal Ketsemane aias urmne ja verine! – Jumal, kui tapa Tall, täis sülge, verd ja haavu, Kolgatal needmise puu peal! – Jah, ja mitte üksi maailma ja minu endiste pattude pärast; vaid ka mu igapäevased suured süüd ja vead, mis selles ühte võtta: „Ma elan, aga mitte veel kõik kõigis Kristus Jeesus, vaid veel mitmes asjus mina ise,“ vajutasid raskesti ta peale. Täis häbi ja kartust; siiski et teist kohta ja paika ei olnud, kui tahtsin meele äraheitmise eest põgeneda, tungisin usus veel ligemale ja vaata: just seesama kannataja Jumala Tall sirutab oma käed mulle ussikesele lahkesti vastu, ja palub mult südant; jah südant! Jah just sedasama ärarikutud südant; - üht südant kus üks – ehk küll nõder, aga ilma kavaluseta tõsine tahtmine ja igatsemine sees valitsemas: „Jeesus sinu päralt! – Üksi sinu oma tahan ma olla! – Ma ei suuda, aita mind su nõtra looma!“ Seda temale andes, on ta ka mulle kui kõlvatumale luba annud, Kolgatal Tema risti all viibida, ja seal viibides on see paik mulle see ainus, kust mulle kõik on osaks saanud, mis õnneks võib nimetada. Tall ristis on mu laul! Ehk küll kui kidakeelne, siiski ei või, ei taha ma muud, kui sest paigast, sest Tallest laulda.

Johannes Dunkel. Eessõnast raamatule: „ Laulud Kolgata risti all ehk Verine Tall meie kõige armsam laul.“ Tallinnas, 1893.