Juulikuu palve- ja laulutunni pilte

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vennastekoguduse suvepäev Nissi palvemajas 30. juunil 2012

Suvepäevale sõitsime juba 29. juuni päeval. Ilm oli imeilus-päikeseline ja tuulevaikne. Suur laev, mõned reisijad ja autod, kes nädalavahetuseks saarelt lahkumas.

 

Sõitsime Haapsalust Nissi poole. Mina olen vaid üks kord Nissist läbi sõitnud, kuigi Tallinn- Haapsalu maanteelt olen Nissi kiriku siluetti imetlenud aastakümneid. Tänu üle põldude paistvale kirikule jõudsime ilma ekslemata kohale. Nissi tundus mulle ühe kompaktse asulana, milles tooni annavad suured paneelelamud, jaanipäevaaegsete kõrgete keraheinaväljadega. Nostalgiline mälestuspilt lapsepõlvest, mil iga vaba tee- ja kraaviäär, õuenurk pidi andma talveheina üksiklehmapidaja elu ja pensionitoele.

Kui sageli on vaja kirikut või palvemaja otsida kuskilt metsast või muidu üksildasest paigast, kuna asustus maal on aastasadade jooksul nihkunud siis Nissis on teisiti – kõik on koos. Palvemaja kõrval on kohe korruselamud ja väikese jalutuskäigu kaugusel kirik ning kogudusemaja. Näha on, et koguduserahvas oma hoonete eest hoolitseb. Palvemaja on ilusate hooldatud lillepeenardega ja kirik ning selle ümbrus paljudele eeskujuks.

Vennaste suvepäev tõi koosolekutele avatavalt üle 100 inimese. Päev algas hommikul kell 10 avakoosoleku ja piiblitunniga ning  lõppes  kella 7 paiku õhtul muusika- ja misjoniõhtu ning lõpusõnadega. Paljud olid terve pika päeva, mõned jälle hommiku - või õhtupoolsetel koosolekutel.

Avakoosolekul rääkis peavanem v Haamer muuhulgas sellest, mis on siis vennastekogudus, milline roll on olnud kogudusel minevikus ja millele peaksime praegu enam keskenduma. Kogudus on väike, aga on olemas see seeme, see seemnevili, mis võib võrsuda ja vilja kanda. Vend küsis, kas oleme valmis end täielikult andma Jumala kätte ja ütlema – kasuta mind?

 

Piiblitunni pidas  v. Ehasalu Valgamaalt. Teema oli misjonist, aluseks UT Apt raamat. Üles kerkis jällegi see küsimus: “Mida teha?“ Kas peame ootama, et inimesed tuleksid Jumala kotta või peame ise aktiivsed olema ning tegutsema? Seekord jäi kõlama seisukoht, et meie istume paigal ja inimesed tulevad meie juurde kogudusse – see on Piibli järgne õpetus. Nagu nelipühapäevil, inimesed tulevad ja veenduvad. Arusaamine, et meie peame minema inimeste juurde on väga laialt levinud. Aga kas? oli v. Ehasalu küsimus kuulajatele.

Lähemalt puudutati veel küsimusi keeltega rääkimisest, UT ja VT suhtest, otsimisest.

„Jumal otsib inimest, mitte inimene Jumalat, mis on aktiivse inimese mõte, aga ei ole kunagi nõnda“ oli õpetaja väide, mis mõnelegi mõtteainet pakkus.

Piiblitund tekitas mitmeid küsimusi käsitluse osas ja mõned küsimused kuulajate poolt ka esitati. Omalt poolt arvan, et seda teemat jätkunuks mitmeks päevaks ja oleks ehk võinud veel väiksemateski ringides arutada ja oma küsimustele julgemalt vastuseid nõutada. Siiski oli päevakavas piiblitunniks vaid üks tund. Aga oli huvitav ja kuulajaid haarav ettekanne.

Päeva esimene pool lõppes lõunasöögiga. Kohal oli ehtne puudega köetav välikatel ja maitsev supp valmis kohapeal. Perenaised olid sedavõrd tagasihoidlikud, et minusugune hajevil inimene ei märganudki, kuidas see toitlustamine kõik korraldati.

 

Pealelõunases kuulutustunnis kõnelesid palvemajade esindajad. Nissist vend Jüri Pootsmaa, Tallinnast Harku tänava palvemajast õde Laine Pootsmaa ja Endla tänava palvemajast vend Endel Mikker, Pikaverest õde Silvi Lootsmann, Hagerist vend Agu Kaljuste, Pühalepast vend Lui Remmelg, Nabalast vend Jaane Lend.

Kõnelesid veel Urmas Oras Tartust ja Elmar Reinsoo Kihelkonnalt Saaremaalt.

Vend Pootsmaa Nissist rääkis palvemaja ajaloost. Selle kandi rahvas oli jõukas ja üksmeelne. Palvemaja ehitati üles 10 kuuga. Peale palvemaja võõrandamist hoiti seal isegi laskemoona. Hiljem jaotati maja vaheseintega korteriteks ja oli kasutusel elamuna. Kui vaadata palvemaja lage on ka täna näha väikeste korterite asukohad.

Praegu on palvemaja  korrastatud,  ruumid on heledates toonides ja valgusküllased. Ka ümbrus on hooldatud ja õiterohke. Vend Pootsmaa ütles, et on  seda tänast päeva igatsusega oodanud ja tänab Jumalat, et siin Nissis on see seeme säilinud.

Üldlaule saatis õde Maarika Kahar Endla tn palvemajast. Õde Varju Kunz astus üles soololauludega. Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth Remmelg Pühalepast laulsid kaks laulu –  „Sama taevas, sama maa“ ja „ Päästa Eesti rahvas“. Kõige jõulisema heliga teenis Hageri koguduse puhkpill.

Päeva lõpu muusika – ja misjoniõhtu oli Juha ja Anu Väliaho juhtida. Muusika osas teenis perekond Jalakas. Vend Jaanus Jalakas Kuusalu palvemajast ütles ka tervituse. Õde Anu Väliaho rääkis misjonitööst Venamaal hõimurahvaste juures.

 

Aga aeg oli möödunud märkamatult ja päev veerenud õhtusse. Üheksa tunni sisse oli mahtunud väga palju. Väga palju. Pidin jälle tõdema, et olemise ja jutuajamise aega ei jäänudki. Kui siis küsiti, kas keegi on selle vastu, kui ka järgmisel aastal kokku tulla, ei olnud ainsatki häält. Tänu Jumalale selle võimaluse eest olla koguduse osaduses. Tänu korraldajatele ja kohaletulijatele.

 

Loodan küll, et ka järgnevatel aastatel leiame selle võimaluse kord aastas ühes palvemajas terve vennastekogudusega koos olla.

Lui Remmelg,

Pühalepa

Vennastekogudus Lätis 1918- 1940

19. saj  teisel poolel kaotas vennastekogudus mitmetel erinevatel välistel ja sisemistel põhjustel oma domineeriva rolli Liivimaa ühiskondliku elu sotsiaalses ja usulises elus lätlaste hulgas Liivimaal. Sellega seoses muutus ka koguduse identiteedi aktsent  – äratusliikumisest sai religioosne ühendus, kes toetub  traditsioonile. Vennastekogudus Lätis ei olnud organiseerunud ühenduseks kindla keskuse ja juhtimisega. Üksikud kogudused olid praktiliselt iseseisvad ja töötasid paikkonnas väljakujunenud traditsioonile. Enne I maailmasõda oli Liivimaal 150 palvemaja. Töö toimus neist vähemalt pooltes. Sõda pillutas rahva laiali. Arvatakse, et ca miljon lätlast lahkus oma kodudest. Sõja käigus hävines umber 2/3 palvemajadest kas täielikult või olid nad tugevate purustustega.

Peale sõdasid ja iseseisva riigi loomist 1918. aastal jätkus töö 50 palvemajas. Palvemajad olid iseseisvad, ilma keskse juhtimiseta. Töö toetus kohalikule vennaste traditsioonile ja ilmikjutlustajate autoriteedile. Enamik jutlustajatest olid auväärses eas, palvemajade hooned olid ajalooliselt väljakujunenult juriidiliselt eraomanduses. See ei seganud palvemajade tööd sugugi, kuna see oli samuti traditsiooni osa.

Arvandmete hulk iseseisvusaja alguse vennastekoguduse kohta on väga puudulik. Arvatakse, et vennastekogudusel oli iseseisvusajal 3000 liiget. Kui võtame aluseks, et sõdadevahelisel perioodil oli Lätis 50 palvemaja siis võib see liikmete arv tõenäoline olla. Kuigi kogudusel on pikk ajalugu ei olnud ta kunagi juriidiline isik, tegutsedes kõik need aastad mitteametlikult.

Algatus ühise Läti vennastekoguduse moodustamiseks tuli Riia vennastekogudusest. Ka siis ei olnud peapõhjuseks mitte organisatsiooni loomine, vaid hoopis Riia palvemaja mured. Kogu sõdade aja oli töö Riia koguduses  siiski jätkunud. Neil oli oma palvemaja Riia vanalinnas (Kaleju iela 8). Sõja lõppedes algas jälle regulaarne töö. Koguduse eestseisja ja enamik liikmeskonnast olid eakad inimesed, järelkasv oli väga väikene.

Saksa okupatsiooni ajal oli palvemaja juriidiline omanik muutunud. Novembris 1918 ettevõetud muutused viisid palvemaja saksa kogudusele. 1923. aastal andis Vennaste direktsioon Saksamaal advokaat Baumanisele õiguse omandi valitsemiseks koos õigusega , vajadusel palvemaja maha müüa. Kahtlemata ei olnud Riia vennad sellise asjade käiguga rahul. Neil ei olnud aga juriidilisi õigusi, kuigi nad olid hoonet kasutanud, remontinud ja säilitanud hoone. Pingeline olukord viis koguduse otsusele, et nad peavad õigusliku olukorra parandama. Nii moodustatigi 1923. aastal Läti Vennastekogudus. Eestvedajaks oli siin 72 aastane vend Karl Schilling. Sama vanad olid ka teised aktiivsed liikmed.

Kui läti kristlikud noored soovisid palvemaja ruume koosolekute pidamiseks siis võeti see soov rõõmuga vastu. Vendadel õnnestus osa neist noortest vennastekoguse töösse kutsuda. Sellel oli kaks tulemust: positiivne – noorte tegevus aitas riigi poolt aktsepteeritava organisatsiooni üles ehitada. Negatiivne pool oli see, et noorteühingu esindajad tõid kogudusse kaasa teise vaimsuse, mis oli üheks põhjuseks hilisemale raskele kriisile koguses.

Noorte eestvedaja ja hilisem tuntuim vennastekoguduse kaastööline oli Karlis Ozolinś. Kui nüüd oldi sunnitud moodustama juriidiliselt korrektne organisatsioon Riia Vannastekogudus, liikusid mõtted hoopis Läti Vennastekoguduse moodustamisele. Läti Evangeelse Vennastekoguduse asutamiskoosolek toimus 23. nov 1923. Riikliku tunnustuse sai organisatsioon 1924. aasta 24. aprillil.

Koguduse esimene ülesanne oli võitlus oma hoone eest Riias. See kohtuprotsess kestis mitu aastat.  See mõjutas ka koguduse vaimulikku tööd.

Vana tava kohaselt toimusid koguduse koosolekud Riia palvemajas pühapäeva hommikul kell 8 ja 12 (et ei oleks lut kiriku teenistustega samal ajal). Koosolekuid juhatasid ilmikjutlustajad ja pastor Martinś Apalitis. Läti vennastekoguduse identiteedi, tegevuse ja suundumuste osas olid Riia koguduses erinevad arvamused, mis tekitas koguduses ebaterveid pingeid.

1928. aastal oli vennastekoguduse areng sealmaal, et võidi kavandada suuremaid ettevõtmisi, näiteks pidustusi  tähistamaks 200 aasta möödumist vennastekogudusliku liikumise algusest Liivimaal (1929). Pidustuste ettevalmistamine vähendas koguduses olevaid pingeid, kuid ei kaotanud neid. 200. aastapäeva tähistati palvemajades laialdaselt ja osavõtt oli aktiivne. Pidustused kulmineerusid 14.-15. Septembril  Valmieras. Läti Ev Luth Kiriku piiskop Karlis Irbe õnnistas pastoriametisse  hilisema Läti vennaste vaimse juhi Edgars Rumba. Teiste avaliku elu tegelaste seas osales ja tõi ka tervituse Läti president Gustav Zemgals. Pidusused leidsid kajastamist pressi poolt .

Selle aktiivsuse tõusu perioodil korrastati vennastekogudust kui organisatsiooni. Liivimaal toimusid umbes 40 palvemaja kui Läti Vennastekoguduse osakondade asutamiskoosolekud. See oli suur samm edasi ühtse organisatsiooni moodustamisel. Kohapealsete vendade jaoks olid need sammud siiski vähese tähtsusega. Läti Vennastekogudus jäi  kuni nõukogude okupatsioonini otsima oma sobivaimat vormi organisatsiooni osas. Sellist vormi, mis oleks arvesse võtnud erinevate palvemajade huvisid ja traditsioone. Aktiivsemad töötegijad organisatsiooni kujundamisel olid eestseisuse liikmed Karlis Ozolinś ja Janis `Smits (Riia Inglise instituudi direktor)

1929. aastal hakkas ilmuma vennastekoguduse ajakiri. Väljaanne ilmus mõningate vaheaegadega kuni 1940 aastani, neli korda aastas.

1930. aasta lõpul on näha tõsiseid märke saabuvast kriisist koguduses. Mis olid need põhjused:

*muudatused koguduses olid tehtud  kiirustades ja ilma põhjaliku aruteluta. Ilmalike ühingute vorm oli vennastekogudusele vähesobiv.

*erinevad olid arusaamad vennastekoguduse olemusest. Aktiivseim grupp oli arusaamisel, et peab  tuliselt edasi jutlustama ja liikmeskond peab koosnema „õigetest“ kristlastest. Teine grupp oli arvamusel, et suur äratuse aeg on möödas ja kogudus oma ajaloolise traditsiooniga on rahvale üks püha pärand. Kolmas grupp oli oma seisukohtadega eelmiste vahepeal.

* kogenematus uues organisatsioonilises vormis tegutseda.

*sel ajal olid koguduses tegevad need inimesed, kes ei mõistnud vennastekoguduse vaimsust ja püüdsid oma ideid teostada ebaausate võtetega.

Koguduses tekkinud pingete katalüsaatoriks sai uus luteri pastor Arvids Perlbahs, kes 1929. aasta aprillis ka vennastekoguduse vaimulikuks juhiks nimetati. Juba 1930 aastal langes ta vennastekoguduse konverentsil kriitika alla. Siiski anti talle võimalus jätkamiseks. Perlbahs omalt poolt alustas varjatud tegevust ja 1930 aasta lõpul korraldas  Riias skandaalse evangeeliuminädala, mille järel 1931 aastal moodustas ta vennastekoguduses uue osakonna nimega „äratusosakond“. Kasutades koguduse põhikirja nõrkust proovis ta aasta teisel poolel koguduse juhtimist enda kätte saada. Sündmused muutusid agressiivseks, skandaalseks, kaasati ka politsei. Temaatika leidis avalikus pressis kajastamist. Arvatakse, et viis aastat oli selle sündmuse järelmõju. Koguduse töö oli raskendatud. 1932 aastal kuulutas kohus A. Perlbahsi tegevuse seadusevastaseks. Perlbahs  astus kogudusest koos „ äratusosakonnaga“ välja ja moodustas uue organisatsiooni – Uus Vennastekogudus.

1932 aastal valiti rahva poolt armastatud luuletaja, 72 aastane Roberts Bersinś vennastekoguduse teiseks juhiks. Ta oli ametis 3 aastat, kuni oma surmani 6. Juunil 1935 aastal. Seda perioodi võib ka  „rahunemise ja haavade lakkumise ajaks“ nimetada.

1935 aasta lõpul valiti Läti Vennastekoguduse kolmandaks ja viimaseks juhiks  20. sajandil , luteri pastor Edgars Rumba. See oli vennastekogudusele hea valik, sest Rumba  omas autoriteeti luterlikus kirikus ja Läti intellektuaalide hulgas. 1938 aastal saab ta Uppsala ülikoolis teoloogidoktori kraadi. Teda austatakse siiani, kui Läti tuntuimat teoloogi.

Edgars Rumba ajal toimus vennastekoguduse arengus pööre.  Kired vaibusid ja algas eesmärgile orienteeritud tegevus. Sel perioodil tugevnes noorte tegevus. Üheks noortetöö juhiks oli hilisem Leedu Luterliku Kiriku rajaja ja esimene piiskop Janis Kalvans. Vennastekogudusel oli tihe koostöö Läti Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega. Koguse palvemaja Riia vanalinnas sai ühise tegevuse kohaks. Koguduse koosolekuid juhatasid akadeemilise haridusega luteri pastorid, aga ka tudengid. Otsiti uusi teenistuse vorme, peeti loenguid erinevatel teemadel, organiseeriti kokkusaamisi misjonäridega. Ka Riia kogudus otsis võimalusi kaasaaitamiseks misjonipiirkondades. Siiski vastavalt traditsioonile olid keskmes ilmikjutlustajad, kellele toetus vaimulik töö.

Juba 20 – tel aastatel oli kogudusel oma koor ja pühapäevakool.

Läti Vennastekoguduse tervest teoloogilisest arengust  annab tunnistust tõsiasi, et ühest viimastest tegemistest 1940 aasta suvel oli eri uskkondade vaimulike ja ilmikute oikumeeniline kokkusaamine. Osalesid ka ortodoksiad, katoliiklased jäid kõrvale.

Läti iseseisvuse ajal oli vennastekoguduse sidemed luteri kirikuga eeskujulikud, toetudes vastastikusele tähelepanule ja respektile. Läti esimene piiskop Karlis Irbe toetas vennastekogudust ja vastavalt võimalustele osales ka ise koguduse töös. Läti teine piiskop Teodors Grinbergs nimetati 1932 aastal vennastekoguduse auesimeheks. Ka maal asunud palvemajad töötasid koos luteri koguduste ja pastoritega.

Kui me vaatleme vennaste liikumist Liivimaal tervikuna, on huvitav jälgida, kuidas  see lugu iseseisvas demokraatlikus Lätis edasi läheb ja areneb. Vennastekogudus ja tema tegevus pidid sobituma  hoopis uude sotsiaal-poliitilisse olukorda. Uues olukorras pidi kogudus oma koha leidma, traditsioonid integreerima ja oma identiteedi defineerima. Võib öelda et olulisimad küsimused lahendati väga edukalt ja liikumisel oli tulevikku.

Esile võiks tõsta järgmist:

1)      Moodustati  üks suur ühtne Läti Vennastekogudus

2)      Herrnhutlusele omane vabatahtlik koostöö, mis liitis koguduse

3)      Koostöö Läti Ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega

Kahekümne aastaga õnnestus kogudusel uusi tegevusvorme leida ja olla osa ühiskonna vaimuelust. Kogudusel olid võimalused edaspidiseks pikemaajaliseks tegevuseks.

Seda perioodi võib pidada Liivimaa vennastekoguduse kolmandaks õitseajaks.

/Gundars Ceipe. Brüdergemeine in Lettland 1918-1940. Internationaler Theologischer Dialog in der Brüder- Unität. Heft Nr 15 Europa – Ausgabe Winter 2010. Lühendatult   L. R.
Fotodel ühe arhailise Läti vennaste palvemaja välis- ja Ringi palvemaja sisevaade./

KUNINGAMÄNG ÄRKAMISAJA KOIDIKUL

Raamatu autor filosoofiadoktor Aldur Vunk

See on raamat Eesti ühiskonna kujunemisloost

Muuhulgas saab lugeda ka vennaste tegemistest 18. Ja 19. sajandi Liivimaal

Vennastekoguduse sinod

Selle aasta juuni alguses toimus Saksamaal Vennastekoguduse Euroopa mannermaa provintsi korraline sinod. Osalejaid oli 10 euroopa riigist ja Tansaaniast.

Sinod arutab koguduse aktuaalseid küsimusi ja võtab vastu otsuseid, samuti valib direktsiooni liikmed. Kokku tullakse üle aasta, erinevates kohtades. Järgmine sinod toimub Zeist´is (Holland).

Kuidas alustada sinodit? Ikka laulutunniga. Laulud kõlasid hollandi, tsehhi, inglise, kisauheli, eesti, … keeles.

Vend Peter Vogt ütles oma avasõnas muuhulgas: „ Järgnevatel päevadel oleme koos teel. Sealjuures me ei ole üksi. Me koguneme Jeesuse Kristuse nimel ja loodame, et Ta on meie keskel.“

Kuna sel korral oli sinodi saadikute hulgas rohkem „uusi“, peatuti põhjalikumalt koosoleku töö korralduslikel küsimustel.

Pühapäeva hommik oli pilvine ja vihmane. Peale vaimulikku koosolekut oli näha üksikuid päikesekiiri. Terve päev oli jaheda tuule, vihmahoogude ja vähese päikesepaistega.

Tervitusi tõi sinodile Königsfeldi bürgermeister Friz Link, kes meenutas, et sinod on peale 1965. Ja 1992. aastat kolmandat korda Königsfeldis. Sel aastal on kohalikul kogudusel ka kolm sünnipäeva – 200 aastaseks saavad kirikukoor, pasunakoor ja kirikusaal.

Tervitus oli ka EKD (Saksa Evangeelne Kirik) poolt.

Sellel sinodil sai hääleõiguse Albaania. Albaania vennad ühinesid euroopa provintsiga 2010. aastal.

Esmaspäev on jälle sajune. Peale lõunat oli küll veidi päikest.

Sõna said külalised. Pastor Volker Fritz Badeni maakirikust, kes  rääkis arengutest oma kirikus. Hubert Bouz Ühendusest Kristlikud Kirikud Baden-Würtenbergis rääkis  -personal, ressursid ja planeerimine koguduseteenimises ja noortetöös.

Päeva lõpus tervitasid vennastekoguduse noored ühe lühifilmiga, mis  oli tehtud varakevadel Neudietendorfis. Kohapealse koguduse noored kutsusid külalisi  värskelt remonditud keldriruumi, mis on nende oma ruum.

Külalisena Ülemaailmsest Vennaste Uniteedist rääkis vend Clement Mwaitebele Tansaania lõunaprovintsist. Ta tõi tervitusi 580 000 tansaania õe-venna poolt, kes meie eest palvetavad. Venna sõna sinodile oli – pidage silmas, mida Jeesus soovis. Tema peab olema keskmes.

Vend Wolfgang Schaible, koolivalitsuse juhataja Zinzendorf koolidest Königsfeldis tervitas koolijuhtkonna nimel. Koolides on 1 100 õpilast. Koolid juhatavad usu juurde, aga me ei taha sundida. Muidugi loodame, et seemned, mis me siin külvame, ka tärkavad.

Pastor Daniel Matjeke Tsehhist tõi tervitusi Böömi Vendade Evangeelselt Kirikult. Ta meenutas meid siduvat ühist ajalugu. Sidemed kirikute vahel on ka täna tihedad.

Vennastekogudus on laulev kogudus ja käesolev sinod on selle tunnistaja. Istungid algavad ja lõpevad lauluga. Laul ühendab ka erineval seisukohal olevaid. Just raskete väitluste eel ja järel on näha, kuivõrd oluline on laul ja palve, mis toob esile selle, mis meid seob, mis on meile ühine.

Õhtupalves meenutati meie mannermaa provintsi taasühinemist 20 aastat tagasi. Just Königsfeldis toimus ida ja lääne ühine koosolek. Ka meenutati Eesti vendade liitumist 20 aasta eest. Imeks arvati seegi, et meil on täna Zinzendorf gümnaasium Herrnhutis . See on üks suur kingitus, et me saame jälle üks olla, ilma ida-lääne piirita.

Tervituse ütles vend Eenok Haamer, kes koos tõlk, õde  Katrin Krienitziga peatselt koduteele asumas. Nähtavasti on see EEVK peavanemale viimaseks sinodiks.

Neljapäeva hommik tõi mureliku  teate, üks protokollija oli pidanud öö veetma Villingeni haiglas. Sinodi liikmed külastasid venda lõunapausi ajal. Esimesed uuringud näitasid, et suuremaks muretsemiseks pole põhjust.

Rootsi vendade poolt tervitas vend Mike Boije Göteborgist. Ta rääkis Göteborgi koguduse sotsiaal- ja misjonitööst. Vend oli esimest korda sinodil ja kõige rohkem rõõmu pakkusid talle koosolekute vaheajad, kus sai palju uusi inimesi tundma õppida ja sidemeid luua. See oligi rootsi venna jaoks olulisim sellel sinodil.

Kolm vennastekoguduse piiskoppi ei saanud tervislikel põhjustel sinodi töös osaleda. Theodor Gill, Henning Schlimm saatsid sinodile tervituse, vend Helmut Reichel külastas sinodi juhatust ja ütles samuti tervituse.

Püha Õhtusöömaaja pühitsemisega lõpetati selleaastane sinod Königsfeldis. Viimasel päeval külastas sinodit Badeni maapiiskop Ulrich Fischer. Muuhulgas meenutas ta ka 600 aasta möödumist Konstanzi kontsiilist (1415), mis seob Badeni maakirikut ja Vennaste Uniteeti. 1415. aastal põletati tuleriidal Tsehhi reformaator Jan Hus. Vend Theodor Clemens (Bad Boll´ist) tänas piiskopi viitega ühele surinaami laulule –„kui sajab on see erilise õnnistuse aeg“. Siin Königsfeldis sadas palju, see on märk õnnistusest siin Badenis.

Südamlikult tänati vendasid, kellede teenistusaeg uniteedi juhtivates ametites lõppes. Sealhulgas vend Wolfgang Schmidt´i, kes oli ametis alates 1975.aastast. Sinod lõppes palve ja lauluga „Masithi“

Ametlikku teadet sinodist saab lugeda järgmisest „Herrnhuter Bote“ numbrist.

/Thomas Przyluski rikkaliku pildimaterjaliga ülevaadetvennastekoguduse sinodist Königsfeldis, mis ilmus uniteedi kodulehel refereeris L.R/

Tänu ja rõõmuga saame alljärgnevalt avaldada ka meie peavanema Eenok Haameri lühikese ülevaate Vennastekoguduse sinodist Saksamaal:

2.-9.juunini toimus Ülemaailmse Herrnhuti Vennastekoguduse Euroopa mandrimaa sinod Saksamaal Königsfeldis Schwarzwaldis. Eesti Evangeelse Vennastekoguduse esindajatena viibisid seal 1.-7.juuni hommikuni allakirjutanu Eenok Haamer ja Katrin Krienitz. K. Krienitz oli tõlgi ülesannetes, et saaksin ka peentest nüannsidest aru ja võiksin seisukohti esitada täpselt. Kuna ma ei oska saksa keelt liiga hästi.
Kaks  teemat olid tähtsamad - Leitbildi s.t. Juhtpildi kindlaks vormimine ja homopartnerite kooselu kiriklik õnnistamine. Leitbild kujutab endast reeglite välja kujundamist, mis peaks nähtavale tulema vennastekoguduse liikmete käitumises ja suhtlemises ümbritseva keskkonnaga. Selle normistiku üle arutlemine hakkas tunduma mulle uue usutunnistuse vormimisena. Selle peale ütlesin, et teie ei tee ju uut usutunnistust. Mille järel keegi neist kujundajatest ütles, et olen teinud õige märkuse ja nad püüavad seda arvesse võtta. Olen arusaamisel, et ei ole võimalik usklike elu normatiivide kehtestamise kaudu laitmatuks muuta. Meie elus peaks kajastuma see, missugune on meie läbikäimine ja vahekord elava Jumalaga ja kas me oleme pattu kahetsedes ja andeksandmist Temalt vastu võttes uuenemist kogenud. Kui see ühendus puudub, siis ei aita ka parim normistik.
Homopartnerite kooselu õnnistamise probleem oli teine, mis kirgi kergitas. Algul tundus nagu oleks enamik sinodist osavõtjatest selle poolt. Kuid püüdsime rääkida võimalikult paljude inimestega ja selgus, et see pole nii. Ainult on neid, kes ei julge seda otse välja ütelda, et nad on vastu. See hirm pani mind mõtlema. Kas sellist otsust võetaksegi vastu sellepärast, et kardetakse, mida maailm meist mõtleb. Ütlesin oma lahkumiskõnes, et hirm on patt, sest kardame erineda ilmalikust suunast. See tuleb sellest, kui Jeesus Kristus pole meie elu alus. Tema läks ristile, sest maailma ei saanud Tema suunda määrata, aga Tal tuli täita ülesanne, milleks oli Ta siia maailma saadetud. Tema annab ka meile jõudu, et suudame selle maailma meelsuse rünnakutele vastu panna.
Olime tänulikud, et leidsime väga tugevaid toetajaid. Külalisena oli sinodil Tansaania vennastekoguduse kirikute president Clement Mwaitebele. Temaga leidsime ühise keele. Saksamaal on vennastekoguduse liikmeid 5800. See president ütles, et tema seisab kiriku eesotsas, millesse kuulub 100 050 liiget ja nemad on vastu igasugusele homopartnerite õnnistamisele ja kui keskus seda otsustab, siis nad lahkuvad ühendusest. Ka Läti esindajad olid vastu ja kinnitasid, et nad on sama meelt nagu eestlased.Meie arusaamine on, et ristiinimestena me ei saa joosta selle maailma ettekirjutuste järele. Sellepärast panen südamele kõigile, kes ohtu näevad, palvetage, et Jumalariik jääks meie keskel ja kogu maailmas püsima. Kui Jumal on meie poolt, kes saab olla siis meie vastu.

Eenok Haamer

Vennastekoguduse peavanem

Väikesed "ehitajad"

Maikuises palve- ja laulutunnis astusid oma kevadise reisi muusikalise kavaosaga üles Luguse pereosaduse pühapäevakoolilapsed. Vaata selle lingi kaudu.

Vaimulik suvepäev

Nissi vennastekoguduse palvemajas toimub laupäeval, 30. juunil algusega kell 10 00 vaimulik suvepäev. Oodatakse kõiki, kelle jaoks vennastekogudus on südamelähedane. Korraldavad Eesti Evangeelne Vennastekogudus ja Nissi kogudus. Info marek.roots@eelk või 51931501, Marek Roots