Mt 18,20

JEESUS KRISTUS ÜTLEB: KUS KAKS VÕI KOLM ON MINU NIMEL KOOS, SEAL OLEN MINA NENDE KESKEL.

Ei loe hulk vaid Jeesuse kohalolu

Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. Need sõnad Matteuse evangeeliumist, mis ka selle kuu loosungiks on, aitavad väga hästi vennastekoguduse vaimsust mõista. Nad võtavad kokku kristliku usuelu kesksed punktid, mis on vennaste uniteedis eriti ilmekad.

Järgmiseks näitavad sõnad „kaks või kolm“ et Jeesuse jaoks ka nõnda väike grupp on oluline. Kirik ei pea tervet katedraali täitma – mida vennastekogudusel ka ei ole -, et Kristus seal kohal oleks. Ka siis kui kaks või kolm inimest kokku tulevad on Tema nende keskel. Ka siis, kui meie kirik ja meie kogudused on väiksed, kui mõnes paikkonnas vaid väike grupikene koguneb, on ISSAND seal. Osaduse jaoks Temaga on kohalolijate hulk tähtsusetu.

Torkab koguni silma, et Jeesus siin Matteuse evangeeliumis arve kaks või kolm nimetab ja mitte suuremaid rahvahulki. Arvan, et ka seal on Jeesus nende keskel, kus inimesi rohkem koos. Aga see julgustab, esmalt mitte arvudele vaatama vaid hoopis muule: kas kaks või kolm on kokku tulnud Tema nimel, Jeesuse Kristuse nimel. See osutab Herrnhuti vaimsuse keskmele, Jeesusele Kristusele.

Vennaste laulutraditsioonis torkab silma mulle see, kui oluline on nendes lauludes Jeesus Kristus. Ka siin on Ta kesksel kohal. Kui me peame koosolekut Tema nimel, kui me mõtleme Talle ja Isale, kui me Tema Sõna kuuleme ja Talle ülistuslaule laulame, siis on Ta tõesti seal. Et Tema keskmes seisab, see on otsustav, mitte see, kas tulevad vähesed või tuleb palju. Muidugi on alati hea, kui võimalikult paljud on vaimustuses.

Selle tõotuse krooniks on ütelus: Ta on „ nende keskel“. See ei jää niisiis mitte ainult puhtalt ilmalikuks ürituseks. Me ei ole kogudusena või väikegrupina mitte üksi isekeskis koos. Jeesus on tõepoolest seal, kus inimesed Tema nimel kogunevad. Ta ei ole kohal mitte ainult kindlatel kordadel nagu näiteks armulaua ajal, vaid alati, kui inimesed Tema nimel on kogunenud.

Me võime seda Jeesuse tõotust tõsiselt võtta: Kui me koguneme on ka Jeesus seal. See saab meile veelgi selgemaks, kuna me räägime rohkem koosolekutest kui jumalateenistustest. Igal kuulutuskoosolekul, igas laulutunnis, igal kogunemisel on Jeesus Kristus meie keskel. Me koguneme selles teadmises.

Dr Thomas Gerold, Bad Boll´i vennastekoguduse vikaar. Herrnhuter Bote, September 2011

Endla palvemaja 15. aastapäev 28. augustil 2011.a.

Algus kell 17.00 Lõpp 18.45 Osavõtjaid u 80
Juhatas vend Marek Roots

Harmooniumil mängis õde Marika Kahar

Muusikaline osa Kersti Kuusk´i ülistuskoorilt Oleviste kirikust.

Alustuseks laulis koor Iiri rhv. „Ole mu nägemus“. Solistina ja viiulil Helerin Kuusk.

Koguduse esimene laul laululehtedelt oli „See, kes mind kaitses koidu kumal“ KLPR 304.

Vend Marek Roots luges enne alguspalvet Vaimulike Loosungite raamatust tänased piiblisalmid, esmalt pühapäeva salm Ps 33:12 „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“.

Päevasalmid Ps 42:7 „Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde“ ja Jk 5:13 „Kui keegi teie seast kannatab kurja, siis ta palvetagu!“

Järgnes alguspalve.

Kogudus laulis teise lauluna laululehtedelt: „Jeesus, väärt küll oled Sa“ VL 286.

Õde Pirjo Roots luges pühakirja salmid VT 2Mo 19:1-8 ja UT Mk 12:28-34.

Koguduse kolmas laul oli „Kõlage, kõlage, hüüdjad hääled võimsal väel“ KLPR 249.

Õde Salme Niilisk luges ette palvemaja aastapäevaks saadetud tervitused. Neid oli 3.

1) Tervitus Herrnhutist Johannes Welschen´ilt.

2) Tervitus peavanem Eenok Haamer´ilt

3) Tervitus Kuusalust Jaanus Jalakas´lt

Koor laulis kaks laulu. Esimeseks L. LeBlanc, P. Baloche „Üle kõigi nimede“. Solist oli Helerin Kuusk.

Ja teiseks K. Heizmann „Sõnad täis tarkust mul anna“, solist oli Üllar Kuusk.

Tiit Niilol oli südamel rääkida Hb 13:8 „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“ alusel. Selle sees on minevik, olevik ja tulevik ühes koos; usu, lootuse ja armastuse läbi, mis on kõrgem, kui kõik maine, rõhutas ta. Me pöördume oma Issanda poole, kui meil on ahastust ja muret, aga ärge unustage oma Jumalat ka õnnetundidel mitte, sest Tema on Kuningate Kuningas, Jeesus Kristus.

Vend Heljut Kapral: „Armsad, tervitan teid aastapäeva puhul ja tänan eriti meie külalisi, kes meile nii armsasti on musitseerinud“. Ta tegi tagasivaate vennastekoguduse ajaloole üldse ja rääkis ka sellest hoonest Endla tänaval. Lõpuks rõhutas ta palve tähtsust, armastuse ja üksmeele tähtsust ja soovis, et alati oleks meil osadus Jumalaga ja omavahel.

Õde Ilme Kuller jagas oma õnne ja rõõmu saadud sünnipäevaõnnitluste puhul ning tänas südamest kõiki, kellel on ikka jagada õnnistusi teistele.

Oleviste koori poolt ütles tervitussõnad dirigent Kersti Kuusk: „Tervitan teid Oleviste koguduse ja meie ülistuskoori poolt, mille väikese osana me täna siin oleme. Tahtsime tulla küll kaheksakesi, aga soovijaid oli tunduvalt rohkem ja nüüd on meid siin 15. Meil on väga hea meel, et tohime olla siin teie keskel. Jumala Sõna õhutab meid, et me õpetaksime ja manitseksime üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega. Ka meie koor laulab väga erinevat vaimulikku muusikat, aga meie sooviks on alati olnud, et kõik laulud oleksid lauldud Jumalale austuseks ja kogu südamest.

3 aastat tagasi oli meil võimalus kokku puutuda üle 100 aastaste lauludega. Me nimetasime need - „Esiisade laulud ja priilaste lood“. Meie kooris on enamuses noored inimesed ja ma olin üllatunud, kui hästi need vastu võeti. See oli imeline projekt. Nüüd oleme käinud neid laulmas Hiiumaal, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Keilas, Otepääl ja muidugi Olevistes. Otsustasime, et täna laulame ka siin mõned ja me teeme seda üheskoos“.

Esimesena kõlas Kersti juhatusel ühiselt „Armastus meid kõiki köidab“.

Siis paluti laulda kohalikel õdedel. Õed Marika, Lea, Laine, Valve ja Salme laulsid laulu „Ma leidsin raskes valus üht rõõmuallikat“.

Nüüd oli järg koori meesrühma käes: „Üks rahuingel“. Solist oli Üllar Kuusk.

„Talle pulmad“ üheskoos rahvaga. Laule saatsid harmooniumil Auri Niilo, mandoliinidel Helerin Kuusk, Edward Soon, Ermo Soon ja Üllar Kuusk.

Marek Rootsi jutlus oli 2Mo19:1-8 põhjal.

Kolmandal kuul pärast Iisraeli laste lahkumist Egiptusemaalt, just sel ajal, tulid nad Siinai kõrbesse, sest nad olid Refidimist teele läinud, Siinai kõrbesse tulnud ja kõrbes leeri üles löönud; Iisrael oli seal leeris mäe jalamil. Mooses läks üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes:

"Ütle nõnda Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele:

Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!"

Ja Mooses tuli ning kutsus rahva vanemad ja pani nende ette kõik need sõnad, nagu Issand teda oli käskinud. Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: "Me teeme kõik, mis Issand on öelnud." Ja Mooses viis rahva vastuse Issandale.

Oleviste koor: M. Metsala “Kummardun palveks“, solist Üllar Kuusk.

V Marek luges ette inimeste nimed, keda mälestasime: Alma Ok, Magda Paeküla, Priit Rannut, Voldemar Ilja, Salme Laurimaa, Helmi Auguste Tarve, Endel Kuller, Juta Maarand, Sirje Laar, Ester Elja Palias.

Mälestuslauluks laulis kogudus laululehtedelt 6. laulu: „Varsti, kui hiilgavad tähed on kustund“ VL 529.

V Marek küsis, kas on veel lisada eespalvesoove ja paluti palvetada kooliminevate laste eest.

Lõpupalve pidasid Marek Roots ja Edgar Suurväli.

Lõpulaul oli seitsmes laul „Jumalaga, kuni näeme veel“ VL 574.

Sünnipäevalapsed kutsuti ette, neid oli 3 - Ilme Kuller, Jaanus Romandi, Elle Päiv. Ühiselt lauldi neile „Aasta aasta peale“ KLPR 416 .

Söögilauluks lauldi „Oh võtkem Jumalat“ KLPR 302.

Järgnes armastussöömaaeg palvemaja aias varikatuse all. Vihma ei sadanud, ilm oli ilus ja soe.

Seekordne aastapäeva koosviibimine oli kantud erilisest vaimust, oli palju rõõmu ühisest laulmisest ja kuuldud sõnumist.

Toome tänu Taevasele Isale, kes kõigel aitas korda minna!

Täname Oleviste ülistuskoori ja Kersti Kuuske, kes me südamed rõõmsa muusikaga täitsid!

Kõik said kanda oma nimed külalisraamatusse.

Endla palvemajas

September 2011.a.

UURI OMA USUELU ALUST !

Mt 7,21-27

Usuküsimus on inimese tähtsaim küsimus. Sellepärast on eksimisel ja iseenese petmisel selles asjas nii tähtsad, nii rasked tagajärjed. „Kokkuvarisemine oli ränk“ sellepärast, et küsimuse all olid nii suured väärtused, nimelt igavene inimhing, mis pärineb Jumalalt. Kui see hukkub, ei saa seda millegagi tasuda.

Ja siiski on palju neid, kes endid selles määratu suures asjas petavad! Antud tekstis annab Jeesus meile selles asjas väga tõsise hoiatuse: „Mitte igaüks , kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“ ei saa taevariiki.“ On midagi põrutavat ja lõpmata tõsist selles pildis, mida Jeesus siin meie ette tahab maalida. Viimsel päeval, sel suurel kohtupäeval, tuleb Jeesuse juurde palju neid, kes ütlevad: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Aga Jeesus ütleb neile need kohutavad sõnad:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ Me ei tahaks uskuda, et need on Jeesuse sõnad. Tema oli ju kõigepealt Jumala suure armastuse täielik ilmutaja. Sellepärast on meil raske uskuda, et ta peaks kord ütlema selliseid kohutavaid sõnu. Aga Jumala riigis on maksev selline tingimatu seadus, et ükski, kes ei ole uuesti sündinud, ei pääse sinna sisse.

Iseäranis tuleb tähele panna, et need, kellele Issand Jeesus peab kord ütlema need kõvad ja valjud sõnad, ei ole ju ometi olnud päris uskmatud inimesed, vaid vastupidi – vägagi agarad usuharrastajad. – Selliseid on meiegi ajal üsna palju. Nad käivad kirikuis ja kuulavad palvelais Jumala sõna, laulavad koraale ja teisi vaimulikke laule, paluvad, on laulukoorides, töötavad õmblusseltsides ja on tegevad teistes usulistes toimingutes. Nad mõtlevad, et kui nad elavad inimeste silmis välispidiselt ausat elu ja kui neil on sellele lisaks veel natukene usku – neile nagu ehteks -, siis arvavad nad endid olevat Jumalale meelepärased; ja et Jumal nagu ei teeks õigesti, kui ta neid vastu ei võtaks. Aga usuelu ei ole mitte seesama kui kristliku maailmavaate omamine või mõne ususüsteemi tõekspidamine. Ega ole see ka sama kui mõned vagad usulised tunded. Mitmed vaimustuvad ristiusu aatelisest ilust – nagu mõnest muustki ideelisest harrastusest. Mõned arvavad, et kui nad kirikus jutlust kuuldes lasevad voolata mõned üksikud pisarad ja tunnevad seepeale mingeid õndsaid tundmusi, siis võivad nad oma usueluga üsnagi rahul olla.

Aga mis kasu on sarnastest pisaratest, kui süda on siiski uuestisündimata? Mis kasu on sellest, kui me pealiskaudselt ainult suuga kordame üksteise järel sõnu „ Issand, Issand“, kui süda on siiski puhastamata, kui me ei tee Jumala sõna järele, mida meie südametunnistus räägib? Mis kasu on sellistest vagadest tunnetest, palvetest ja lausetest, kui süda on samaaegselt täis patuarmastust, täiesti kinni kõiges selles, mis pärineb sellest maailmast? – Mitme ennast usklikuks nimetaja elu on kõike muud kui uskliku elu. Ehk nad küll avalikes pattudes ei pöörle, on nende elu siiski täis salajasi patte. Nad petavad, nad valetavad, on salalikud, varastavadki, elavad oma lihalike kirgede järele, vihkavad teisi, räägivad üksteisest halba. Ega nad tahagi neist pattudest loobuda. Nad ei taha ennast alandada oma naabritelt andeks paluma, kui nad on neist halba rääkinud või vihas neile kurje sõnu ütelnud. Nad ei taha minna üles tunnistama, kui nad on kedagi petnud. Kuidas võiks siis asuda nende südameis Jumala rahu? – Jeesus ütleb:“ Te tunnete nad ära nende viljast. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“ „Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“

Iseäranis tahaksin veel juhtida tähelepanu sellele, et isegi head välised usuelu avalikud ja selged tunnusmärgid ei ole alati tõsise, südamliku usuelu tunnuseks. Jeesus ütleb, et tema juurde tulevad kord sellised inimesed, kes on tema nimel ennustanud ja ajanud välja kurje vaime ning teinud isegi palju vägevaid tegusid. Need kõik on ju Piibli järgi elava usuelu tundemärgid. Aga siiski ütleb Jeesus neile:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ – Jah, tõesti, kes võib nüüd õndsaks saada? Kui me paneme tähele meie ametlikku kiriklikku usuelu, ei ole meil isegi mitte sellist usuelu vilja ette näidata. Kuidas võimegi siis veel oma usueluga rahul olla? Jeesus ei küsi kord mitte meie usku, vaid usuelu vilja. Puu, mis vilja ei kanna, heidetakse armutult tulle. Kindlasti peame siin oma usuelu üle tõsiselt järele mõtlema, kas meie südame seisukord Jumala ees on õige – nimelt selline, et Jeesus meid kord oma lasteks tunnistab. Mis kasu on kõigest meie vahest aastakümneid kestnud usust, kui Jeesus siiski kord meid oma lasteks ei tunnista? Pettumus selles asjas on eriti raske. Oh häda meile, kui meie silmad kord liiga hilja avanevad! – Miks me peaksime endid petma?! Teisi inimesi võime küll petta ja vahest iseendidki, aga Jumalat ei saa me kunagi petta! Oh et me neid tõsiseid sõnu rohkem meeles peaksime! „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki, saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas!“ – Valeusku ja asjatut lootust on enam, kui me võime arvatagi.

Olen selles arvamises, et kindlasti suurem osa kõigist usuelu harrastajaist on sellised, kes rajavad oma usuelu ehitise liivale. See võib inimeste meelest iluski olla, kõik võivad teda kiita ja ülistada, aga siiski variseb see ükskord kokku, kui torm tuleb. Selle asemel on tõsise usuelu ehitis lihtsa, viletsa hurtsikku sarnane. Inimesed pilkavad ja naeravad selle üle. Maailm ei ole kunagi tõsiseid usklikke tundnud, vaid on alati nende peale nagu üle õla vaadanud ning neid taga kiusanud. Aga see on alati olnud tõsise usuelu kindlaks tundemärgiks. Ja mis sellest, kui maailm hurtsikut pilkab, kui siiski kord, viimsel läbikatsumisel , tormi tulles mõnigi uhke ja hiilgav ehitis haledasti kokku variseb, aga see põlatud hurtsikukene vastu peab, kuna ta oli ehitatud kaljule. Usuelu asjus on kõige tähtsam, et alus oleks õige ja kindel. Ja ehk küll igale kavaluseta usklikule toob palju kurbust ja südamevalu asjaolu, et tema koda on sagedasti üsna vilets, on talle siiski suureks trööstiks, et Jeesus kord selle koja omaks tunnistab, sest tema alus oli ometigi õige.

„Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Mis on siis Jumala tahtmise järgi tegemine, ilma milleta ei saa pääseda Jumala riiki? Selle kohta võib anda – ja antaksegi – palju lahkuminevaid juhatusi ja seletusi. Aga ärgem vaielgem sõnade üle! Kui me otsekohese südamega tõde otsime ja oleme sellele sõnakuulelikud, siis jõuame üksteisele üsna lähedale. Meie südametunnistus koos Jumala sõnaga ütleb meile küll, mis on Jumala tahtmine iga patuse, ümberpöördumata inimese suhtes. Juba Vanas Testamendis on Jumal ütelnud prohveti läbi:“ Õel jätku maha oma kombed ja nurjatu oma mõtted, ja pöördugu Issanda poole, sest ta annab väga palju andeks.“ Ja Jeesus ütleb:“ Kui te meelt ei paranda, siis lähete kõik hukka!“ Heebrea rahvale kirjutatud kirja 6 peatükis on Kristuse õpetuse algnõuded ja usuelu alused: meeleparandus surnud tegudest, õpetus ristimisest, kätepealepanemisest jne. Meeleparandus on kahetsemine, pattude täielik ülestunnistamine ning kahtluseta lootmine armu peale, mille Jumala armastus Kristuses sünnitab avatud südames. Õigel ärganud inimesel on instinktiivne vajadus südametunnistuse puhastamiseks. Aga just see ongi raske. Inimene ei taha alanduda ega tulla oma tegudega valguse ette, ta ei taha neid inimestele üles tunnistada, vaid läheb oma tuppa ja nurka, et seal vaikses palves neist lahti saada. Aga sel viisil ei saa südamepuhtust saavutada, ja usuelu ehitis on sellega liivale rajatud. Püha Vaim ei saa elama tulla sellisesse südamesse, mis ei taha oma roojusest lahkuda. Ei saa Püha Vaim sel puhul ka elavalt ilmutada sellele hingele meie usuelu ja õndsuse ainsat alust: Jeesust Kristust ja tema kallist lunastustööd.

Ärgem ehitagem oma koda liivale, et me ükskord meeleheites ei kahetseks!“ Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“

/ Õp Martti Miettineni jutlus Tallinna Jaani kirikus 5. 11. 1927/

Maa ja meri kiidavad

11.- 12. augustil 2011 toimus Pühalepas Vennastekoguduse palvemaja juures Hiiumaa EELK ja Luguse pereosaduse koostöös lastelaager "Maa ja meri kiidavad".

Loe laste muljeid ja vaata kahe toreda laagripäeva pilte.

1.Ei jäeta vaeseks lapseks teid, sest kui saan ära läind, ma Rõõmustajat läkitan, teid väga kõrgest ehitan, mis Isa tõotand.

Oled saanud sa, oled saanud sa? Oled saanud sa Rõõmustajat? Siis maailm saab pattudest äratatud, kui sa saad püha Rõõmustajat.

2. Oh ärka, uinund kogudus, nüüd täiust omanda! Et kõik kes ilmas eksinud ja patu võrku sattunud, veel saaksid päästetud.

Oled saanud sa,….

3. Täis vaimuväge taevas veel, sealt jätkub kõikidel. Sest tungi palves ligi sa, end risti ette alanda, siis Vaim saab langema.

Oled saanud sa,…

4. Uut nelipüha kingi meil, oh Jumal, armust veel! Meid risti Vaimu tulega, et võime sulle elada, ja võitjad olla ka.

Oled saanud sa,…

Võidulaulud 85 (36)

Jk 4, 13-15

Kuulge nüüd, kes ütlete: „Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu“- teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub – selle asemel et ütelda: „ Kui Issand tahab ja me elame, siis teeme seda ja teist!“

Juudid olid minevikus ja on ka tänapäeval osavad ja edukad kaupmehed. See kirjakoht on vägagi iseloomulik näide ühtedest edukatest, enesekindlatest inimestest. Ja see sama suhtumine on praegugi väga levinud. Tänapäeva inimene, kes on paljugi saavutanud, sõltudes ehk loodusest vähem ja suudaks nagu rohkem erinevaid situatsioone ette näha - muutub üha enesekindlamaks. Mina otsustan, mina lähen, mina teen ja olen.

Siin, saarel elades, on mõnikord ehk rohkem tunnetatav inimese soovide ja tegelikkuse konflikt. Meri on see, mille kaudu meie eest otsustatakse, kas me läheme ja tuleme, saame mandrile või mitte. Plaanime - ja väga on vaja, aga istud ikka rahulikult kodus. Kui nüüd inimene juba arvestab sellega, siis tavaliselt säilitab ta ka rahuliku meele ja see vahel eristabki saareelanikku mandriinimesest. Rahulikult alluda looduse diktaadile, teades, et mina inimesena ei ole siin lõplik otsustaja.

Tundub nii, et mida parem aineline elujärg, seda enam enesekindlust on, seda enam arvatakse, et see kõik, mis mul, ongi mulle ette nähtud, see on minu pingutuste, taiplikkuse, kavaluse jne vili. Selline mõtteviis võib kergesti viia suurte probleemideni, kui elustandard, aineline jõukus peaks veidikenegi langema.

Kauplemine ei ole iseenesest halb, vt Hs 27,12jj Kohapealt odavalt osta ja viia mujale ning võimalikult kallilt müüa.

Koguduse arengukavagi võib ka teatud mõttes vajalik olla, samas ei maksa arvata, et see arengukava või sihtide seadmine ka meid sinna viib, millest me unistame. Kavad vajavad ikka ja jälle korrigeerimist ja kui need kavadki väga olulisele kohale asetada, neid liialt tähtsustada, võime sageli kurvastuda, et see või teine eesmärk on ikkagi kättesaamatus kauguses. Kuid jah, planeerimine ei ole iseenesest halb tegevus. Sellele viitab ka kirjakoha sõna „selle asemel, et ütelda“. Meie elu on Jumala käes.

Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Mt 6, 34. Me ei tea õigupoolest mis homme juhtub. Võime küll kavandada, kuid inimene on kaduv. Selle kaduvuse sümbolina on toodud siin tekstis „suits“. Kuidas saab kaduv inimene siis midagi kindlat homse päeva kohta väita. Jah tal on ehk elukogemus, mis ühte või teist asja kinnitab.

Kui Issand tahab, siis me elame ja teeme seda ja teist. Paulus on kasutanud neid sõnu ja mõnedes kirjakohtades jätnud ka ütlemata. Igal juhul, kui me ka neid ei ütle, peaksime sellega arvestama, sellele mõtlema, et me saame väga kindlalt näivaid „asju“ väita vaid tingimisi. Selle tänapäevase inimese jaoks ehk liialt kõrgelennulise väljendi kasutamine võiks siiski loomulik olla, kuna see aktualiseerib ikka ja jälle väga olulise tõsiasja – lõplikult ei ole inimene otsustaja, vaid seda on Jumal, meie Taevane Isa. Kõik sünnib nõnda nagu Kõigeväeline seda sündida laseb. Kas see meie plaanidega ühtib selgub siis, kui aeg selleks on käes.

Billerbeck: Rabide kirjanduses on järgmine lugu:

Oli rikas mees, kellel palju põldusid, aga polnud küllalt härgi põldude kündmiseks. Mida see mees tegi? Mees võttis oma rahakoti 100 teenariga ja läks teise linna, et osta künniloomadeks härgi või lehmi. Teel tuli vastu Eelija (olgu ta õnnistatud!) Eelija küsis, kuhu sa lähed? Mees vastas- lähen külasse, kus on härgi, et osta sealt härgi või lehmi. Eelija õpetas-ütle, kui Jumal tahab, siis.. Mees vastas, kas ta tahab või ei taha, kuid vaata, raha on mul siin ja ma teen mis mul vaja teha. Edasi minnes kaotas mees oma raha ära ja pidi tooma kodunt uue raha.

Teist korda kohtus ta Eelijaga, järgnes samasugune kõnelus ja jälle läks mehel raha kaduma. Veelkord käis mees kodust uut raha toomas ja veelkord kohtus ta Eelijaga. Eelija küsis jälle – kuhu sa lähed? Seekord vastas mees – härgi ostma, kui Jumal tahab. Seepeale ütles Eelija – mine rahus ja õnn sulle kaasa. Edasi minnes leidis mees oma raha üles ja sai rohke õnnistuse osaliseks.

Mida siit järeldada see on vast kõigile selge – mitte arvata, et mina olen lõplik otsustaja.

Vennastekoguduse Endla palvemaja väljasõit Hiiumaale

30. ja 31. juulil 2011.a. oli meil võimalus külastada hiidlaste kutsel Pühalepa palvemaja, kirikut ja palju teisi paiku.

Suurde bussi kogunes meid laupäeva hommikul 33 vennastekoguduse õde-venda ja ka teisi sõpru. Paljudel olid kaasas lapsed. Saime kaela korraliku paduvihma, mis tekitas parasjagu elevust. Oli ka ju öö läbi vihma sadanud. Väänasime riided kuivemaks ja jätsime selle vee all olevate tänavatega linna maha. Sõit läks Rohuküla poole. Bussijuhiks oli meie sõber Martin, kellega ennegi palju rännatud. Laulsime bussis kogu tee, et päike tuleks välja. Pühalepas ainult tibutas veel natuke ja õhtuks oligi ilm ilus.

Jõudsime rõõmsatena pool 12 Pühalepa kiriku juurde, kus ootas meid vend Lui Remmelg. Tal olid kaasas pojad Taaniel ja Tobias. Lui viis meid Ametikooli ühiselamusse, kuhu oli ette nähtud enamuse majutus. Enamuse seepärast, et Kiiskülad ja Remmelgad pakkusid majutust ka oma kodudes.

Inimesed said oma asjad ära panna ja kogunesime jällegi bussi, et matka jätkata. Esimesena peatusime pisikeses Käina kogudusemajas, kus ootas meid õde Selma Kadak, et sealset tööd tutvustada. Laulsime seal ühes koos „Õnnista ja hoia“. Käisime ka Käina kiriku varemetes, kus toimuvad lageda taeva all suvisel ajal jumalateenistused.

Jõudsime Luguse palvemajja. Vihm oli üle. Pidasime palvemajas pikniku, jagasime ühisele lauale kaasatoodud annid. Perekond Martin oli korrastanud palvemaja ja toonud meile ka Kärdlast allikavett. Seda, mis meie ühisest söögilauast pärast üle jäi, tundus olevat küll 12 korvitäit. Laulsime ka seal mitu laulu. Lui pojad Taaniel ja Tobias viisid meid mööda kitsast treppi ülemisse tuppa. Millise uhkustundega näidati meile oma pühapäevakoolis tehtud töid ja jutustati võidu, mida nad seal kõik teevad.

Tegime ringsõidu ümber Kassari saare, käisime iidses Kassari kabelis, kust ei tahtnud kuidagi ära tulla, vaimsus oli nii hea. Seal laulsime mitu laulu. Kabel meenutas natuke Sutlepa kabelit Vabaõhumuuseumis, sest ka Kassaris ei ole elektrit vaid kõik toimub küünlavalgel. On siis ka mõistetav, et just seal armastavad pruutpaarid laulatamas käia.

Oli aeg tagasi minna Pühaleppa. Palvemajas algas kell 17.00 kuulutuskoosolek, mida juhatas vend Lui Remmelg. Peakõnelejaid oli kaks - Aldur Vunk Pärnust Immaanueli kogudusest, kes rääkis vennastekoguduse liikumisest Eestimaal ja Aare Kimmel, kes pidas jutluse Fl 3:12-16 põhjal. Tema jutluse tekst on seda väärt, et selle toome eraldi ära. (vt. eelmist postitust) A. Kimmel alustas palvega ja tema jutlus lõppes palvega ning ühise „Meie Isa palvega“. Vahele kuulsime väga heal tasemel ansamblilaulu. Ansamblit juhatas Merle Adelman. Nad õppisid need laulud eelmisel aastal ja nüüd tuletasid meelde ning laulsid uuesti välja. Regulaarselt nad ei pidavat koos käima. Laulud olid: spirituaalid „Sügav jõgi“, „Järgne mul“, „Jakobi redel“, „Kuule, kes koputab…“, „Olen rändur“.

Koosoleku lõpus võttis sõna veel Enno Tuulik, Hilleste koguduse pastor. Ta rääkis Hiiumaa palvemajade ajaloost ja sellest, et suvekuudel on seal veelgi elu, aga talvekuudel jääb kõik vaikseks. Ta kutsus inimesi hommegi tulema Hilleste palvemajja, kus toimub palvemaja 87. aastapäeva jumalateenistus. Lõpuks laulis kogudus ühiselt laululehtedelt (Vaimulikud laulud nr 470) „Kõik tõotussõnad on „jah“ ja „aamen“.

Kõiki koguduse laule saatis harmooniumil Kristi Ugam.

Sel õhtul tegid meie kõigi südamed soojaks need oraanžides värvides rättide ja pluusidega lapsukesed, kes seal samas Luguse ülemises toas pühapäevakoolis käivad. Nende laul ja pillimäng oli nii liigutav, lapsed ise nii naerusuised, et neid kuulates ja vaadates ei saanud keegi jääda külmaks. Oli kohe näha, kuidas Hiiumaal panustatakse lastesse, õpetades neid maast madalast Jeesust Kristust tundma ja sellega kasvatatakse peale kristlik põlvkond. Kui koduselt tundsid lapsed end nii palvemajas, kui selle ümbruses. Mängiti puuhunniku otsas sõbralikult koos, või roniti pähklipuu otsa pähkleid korjama. Keegi kuskil viga ei saanud ega olnud kellegi nuttu kuulda.

Lui kutsus hüvasti jättes kohtuma homme hommikul kell 10.00 Pühalepa kirikus jumalateenistusel.

Imeilus päev oli õhtusse jõudnud. Matkalised mandrilt läksid majutuskohta puhkama.

31. juuli algas Pühalepa kirikus armulauaga jumalateenistusega, mille pidas EELK Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Jumalateenistusel laulis Tallinna Jaani naiskoor Aivi Otsniku juhatusel. Ärni Kiisküla laulis Marje Singi laulu „Oota Jehoovat“. Harmooniumil saatis teda Marika Kahar. Ristiti kaks väikest lapsukest - Miloone Aurelia ja Hildegard. Milliseid kauneid nimesid Hiiumaal pannakse!

Kirikust läksime jällegi palvemajja. Saime keha kinnitada sooja supiga ja kell 13.30 algas teine kuulutuskoosolek vend Lui juhatusel. Kuulasime laule ja sõnavõtte ning laulsime ka ise. Alguslaul oli Vaimulikud laulud nr 128 „Jumala Poeg, kel nimeks Jeesus“.

Sõna võtsid ja tervitusi tõid vennad Heljut Kapral, Aivar Villems, Hillar Vatsel, Endel Mikker, Vello Laili, Aldur Vunk.

Solistiteks olid Ärni Kiisküla, Varju Kunz, kes teenised lauluga ja Kalev Vatsel, kes mängis kannelt.

Väike koor Endla palvemajast laulis Marika Kahari juhatusel 3 laulu:

„Valguse maale“, „Õnnis igatsemine“ ja Armastus meid kõiki köidab“.

Vend Lui rääkis, kuidas ta alustas tegutsemist vennastekoguduse Pühalepa palvemajas. Ta jutustas järgmist:

See ei olnud ehk niivõrd vennastekogudusse sattumine, kui aktiviseerumine koguduses. Olin juba vennastekoguduse liige ja teadsin küll, et siin ei ole olijaid, vaid kõik peavad tegema vasavalt oma võimetele või nendele talentidele, mis on antud. Siiski olin selles suhtes täitsa kaasaegne inimene – ei tahtnud suuri siduvaid muutusi, vaid püüdsin ikka mugavat, harjumuspärast kirikuliikme elu elada. Aga ühel korral, kui olin Kärdlas Timo Lige oikumeenilisel koosolekul, kõneles Timo prohvet Haggai raamatu alguse tekstile toetudes, kuidas me jookseme oma asjade pärast, elame oma elu, ehitame ja kaunistame oma kodusid, kuid Issanda tempel on varemetes. See puudutas mind sedavõrd, et tegin otsuse tühjalt seisvasse Pühalepa palvemajja minna ja seal püüda oma kohust täita. Oleme nüüd juba mitu aastat siin majas käinud, jõudumööda kohendanud, tunde pidanud ja ka muid üritusi korraldanud.

Ja mis juhtus nüüd eile Pühalepa kirikus, on mulle samuti suureks kinnituseks. Nimelt - sellel nädalavahetusel, kui oleme suutnud siin esimese suurema koosoleku pidada, kuulen Pühalepa kiriku kantslist jutluse alustekstina jälle sama kirjakohta , mis aastaid tagasi Timo juures - Haggai raamatust. Tean, et need ei ole juhused, vaid see ongi Jumal, kes meid juhib. See on kinnitus, et Timo juures kuuldu ja selle järel tehtud otsus ei olnud juhus, emotsioon, vaid kindel suunamine. Olen väga tänulik Taevasele Isale selle armu eest, selle selguse eest. Olen sageli küsinud, mis on see minu osa, kas ma teen õigeid asju või on see niisama jooksmin? Küsima ehk peabki, niikaua, kui vastuse saad.

Tänu vend Luile selle sõnumi eest! See oli julgustav ja kinnitav tunnistus meile kõigile.

Ka selle õhtu meeleoluandvaks osaks olid kõikjal sagivad lapsed oraanžides. Neile oli küll samal ajal suurte inimeste koosolekuga organiseeritud oma tegevus palvemaja õuel telgis, aga neid jagus kõikjale, vanusest mõni nädal kuni 12-13 aastani välja. Nende sagimine ei seganud kedagi, vastupidi, neid armsakesi oli lihtsalt tore vaadata. Ja kui nad siis veel koosviibimise lõppedes kõik ette läksid ja meile lahkumiseks laulu „Õnnistussõnad“ (autor Tõnis Teras) koos isside-emmedega laulma hakkasid, läksid minu silmad küll märjaks.

Järgnes südamlik jumalagajätt ja mandri rahvas kogunes kes bussi, kes autodesse. Lui tõi meile bussi veel abikaasa Pireti küpsetatud kringli, mida me laevasõidul nautisime.

Tagasiteel tegime bussis „vaba mikrofoni“, kus kõik said oma muljeid avaldada ja need olid positiivsed, kui mitte öelda ülihead. Aga andsime tänu Jumalale, kes kõik nii hästi korraldas ja lubas korda minna. Koju jõudes säras jälle päike.

Südamest tänu Luile, tema perele, kõikidele peredele, kooli direktorile Ülo Kikasele, Pühalepa rahvale, kes te meid soojade südametega vastu võtsite ja võõrustasite! See armastus, abivalmidus ja kokkuhoidmine, mis teie perede vahel valitseb, jääb meile kauaks meelde.

Jäägu Jumala rahu te üle!

Salme Niilisk

Endla palvemaja