Vaikne käik („der stille Gang“ 1743-1783).

Nii dünaamilist liikumist, kui oli tol ajal vennastekogudus, polnud võimalik peatada, vaid see jätkus. Eriti neis kihelkondades, kus olid vennastekoguduse sõbralikud õpetajad ja aadlikud, näit. Urvastes Quandt, Kambjas Sutor, Kadrinas Neuhausen, Kullamaal Gutsleff ja Dahl, Ridalas böömi päritoluga Matschek ja Saaremaal superintendent Eberhard Gutsleff. Saaremaal, kus liikumine oli kõige elavam, sai ka kõige rohkem keskvalitsuse ranget kätt tunda, sest siin arreteeriti 1747.a. superintendent E. Gutsleff, Jämaja õp. Höltehof, teoloogia üliõpilane Fritsche, Tartus herrnhuutlik arst Kriegelstein. Kõik nad pandi kurikuulsasse Peter-Pauli kindlusesse Peterburis.

Kuna Herrnhutist tulnud saksa töötegijad keiserliku käskkirja järgi pidid maalt lahkuma, siis läks töö suurelt osalt eestlaste eneste kätte. Ent mitte kõik herrnhuutlased ei lahkunud: Matthias Friedrich Hasse oli Urvastes 1750. aastani. Juba enne tema lahkumist tuli 1747.a. Liivimaale Johann Peter Hesse, kellest sai vennastekoguduse töö juhataja nii Liivi- kui Eestimaal kuni selle perioodi lõpuni ja kauemgi veel, sest ta suri 1785.

Vabamad tuuled liikumises Katariina II-st kuni Aleksander I manifestini (1763-1817). Katariina II avas jälle vahepeal suletud Venemaa uksed Lääne-Euroopale. Ta soosis välismaalaste asumist Venemaale nii, et 11. veebruar 1764.a. andis ta südametunnistuse ja usuvabaduse Volga Sarepta herrnhuutlastele oma koloonia rajamiseks. Katariina II manifest ei puudutanud küll otseselt  Baltimaade vennastekoguduste tegevust ja nõnda jätkus siis nn vaikne käik ehk põrandaalune tegevus, kuid tegevus elavnes tunduvalt. Kui ajavahemikul  1729-43 asutati Eesti alale 3-4 palvemaja, siis perioodil 1764-1817 ehitati neid juba 48.

Liikumise õitse- ja langusaeg (1817-1948). 

Tsaar Aleksander I, kes oli ise Herrnhuti külastanud ja oli sellest vaimustatud, andis oma manifestiga 27. oktoober 1817 vennastekoguduse liikumisele Baltimail „rohelise tee“. Selle põhjal oleks vennastekogudus võinud ennast kuulutada iseseisvaks kirikuks nagu see oli Saksamaal, aga Herrnhut soovitas Läänemeremaade vennastekogudusel jääda ka edaspidi luterliku kiriku siseseks liikumiseks ehk „soolaks“ kirikus. Ent see keisri manifest sai nii õnneks kui õnnetuseks. Õnneks liikumise kasvule ja levikule, õnnetuseks aga liikumise sisese jõu ja ühtekuuluvustunde kahanemisele. Õnnetuseks selle poolest, et väline vennastekoguduse võidukäik ajas tolleaegse ratsionalistliku kiriku „tagajalgadele, nii et see hakkas vennastekoguduses nägema oma abilise asemel võistlejat.

Kiriku antud saatuslikuks löögiks vennastekogudusele sai 1832.a. välja antud kirikuseadus, mis riisus vendadelt vaba esinemisõiguse oma palvemajades – see asendati tsenseeritud palve- ja jutluseraamatute ettelugemisega palvetunnis ja edaspidine palvemajade ehitamine tehti sõltuvaks vastava koguduse õpetajast ja konsistooriumist. Seega lõigati liikumiselt ära tema tiivad ja mida tähendab  tiibadeta lind?

Väliselt liikumine vana inertsi mõjul veel kasvas kuni möödunud sajandi keskpaigani, mil arvuliselt saavutati lagi. Eestis oli tol ajal 156 palvemaja 48340 liikmega ja osavõtjate arv palvetundidest tõusis75 000-ni. Siit peale läks käik allamäge, nii et Eesti Vabariigis 1929.a. , mil tähistati vennastekoguduse liikumise tuleku 200 aastapäeva, oli liikmete arv langenud 3 000. Liikumine hakkas elavnema vabariigi lõpuaastatel ja eriti Lõuna-Eestis Võrumaal, kuhu ehitati mitu uut palvemaja. Ent II maailmasõja lävel levisid lahkhelid vennastekoguduses endas, kui üks osa vennastekogudusest leidis vajaduse moodustada iseseisvat, kirikust sõltumatut vennastekogudust ja nõnda loodi vennastekoguduse kõrvale vennaste ühing. 1948.a. Nõukogude kord keelustas vennastekoguduse tegevuse, st ühe osa kiriku tegevusest, sest vennastekogudus on olnud ju algusest peale meie maal kirikusisene liikumine. Osadest palvemajadest said kiriku filiaalid.

1989.a. lõpus on esitatud EELK Konsistooriumile peapiiskopi kaudu avaldus kuulutada 1948.a. keeld vennastekogudusele kehtetuks ja anda  talle tagasi tema algsed õigused ja tegevusvabadus.

EELK korraline kirikukogu, mis oli koos Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 12.-13. juuni 1990.a., võttiski vastu otsuse legaliseerida vennastekoguduse töö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus selle endise põhikirja järgi.

Osvald Reier

Mida ütleks Jeesus...?

On hea näha jäägitult hõivatud koguduse töötajaid või juhte, kuulda, et koguduse liikmeid teenitakse vajaduse piires ja hoonedki väärikas korras.

Mõne aasta eest pääsesime üle lahe, kus meid paljuga üllatati. Vivamos misjonipäevadel ühes ettekandes oli kummaline pihtimus: meil on pea kogu elanikkond tulnud kiriku juurde, kuid me peame taotlema, et nad tuleksid ka Jumala juurde, muutuksid Tema kaastöölisteks oma ligimeste hulgas.

 
Tänases päevasõnas ütleb Jeesus sellele lisaks: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb “Issand, Issand“ ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist...“ Mt 7,2
 See hoiatav sõnum kajas jumaliku meelevallaga üle suure rahvahulga. Nimetu Galilea küngas sai maailmakuulsaks. Ent Mäejutlus lähenes lõpule. Majesteetlik sõnum vapustas arukaid kuulajaid: jumaliku mõõdu järgi ei jaksa keegi meist taevariiki jõuda, sest siitpeale eraldub kitsas tee laiast. Ühel neist räägitakse Jumalast, hüütakse Teda appi, kasutatakse abi ära, tehakse palju head tööd. Teisel teel aga antakse kõik – ka ennast – Temale uue loomingu aluseks. 
„Nüüd ei ela enam mina, Saulus – tark, tugev, terav ja õiglane variser, vaid Kristus elab minus“ Gl 2,20. 
„Te olete surnud, teie elu on varjul Kristusega Jumalas“. Kl 3,3. 
Nüüd teeb Paulus Isa tahet, saab selleks aina uut jõudu Kristuse risti saladusest. Ta misjoneerib koos piksepoja Johannesega, kellest sai äärmiselt leebe armastuse apostel. Peetrusele anti senise mõõga asemel taevavõti, sest Jumal oli tema uueks sünnitanud. 1 Pt 1,3. 
Sebedeuse pojad ei igatse enam ministri kohti, neil pole isiklikke nõudmisi, nad on valmis misjoneerima ja ka märtrisurma minema, sest tulemus on taevalik.

Kirjeldamatud imed toimusid inimeste täitumisel Püha Vaimuga nelipühil ja hiljem. Ainult nii sünnivad vaimulikud inimesed – taaselustatud Jumala lapsed, kelles saab elada Jumala Vaim. Neis valmivad ka Vaimu viljad ja tekib jõud ning armastus misjoneerida (mitte vägisi tirida või varrukast vedada. „Eesti Kirik“ nr 25).

Sajanditepikkune kogemus näitab, et väga paljud petavad end ja eksitavad teisi, püüdes inimliku hoolsuse ja hea retoorikaga midagi jumalikku kaasinimestes sünnitada või kasvatada, mis kõlbaks Jumala riigis elama.

Meil ei sobi Jeesuse Kristuse sõnade tõsiduses kahelda . Meil pole neid millegagi asendada. 
Mida Ta ütles Nikodeemusele? Selles otsustavas kõnekompositsioonis (dialoogis) kaotab Iisraeli õpetaja kogu oma väärikuse Jh 3,1-13. Jeesus oli talle mõistetamatu (2 s), vaimust sünd tundmatu: seega vaimulik elu alustamata (3 ja 5 s), Iisraeli õpetajaks kõlbmatu (10 s), sest amet ja töö algab pärast sündi (7 s) ja suureks sirgumist. Ta oli töötanud ühe usulise vooluideoloogina, levitades vagasi jutte, prohvetisõnumeid ja pärimusi ajaloost, tundmata sealjuures Jumala Vaimu Väge. Selliste inimeste tee (neid on palju) jõuab kord Jumala trooni ette, nad esitavad teenete loetelu ning sealt kõlab otsus: „Ma ei tunne teid, minge ära!“ Mt 7,23. See Jeesuse sõnum tekitab hämmeldust, hirmu ja ka protesti, ent siia koondus Iisraeli rahva lunastusloo tuum, jutt Nikodeemusega käis mitmuses. Me ei või seda teksti ekstreemse hälbena üldarvestusest kõrvaldada, sest samale alusele ehitasid paljud prohvetid, samad sambad kannavad kogu kristlikku kirikut kui lunastususundi kehastust. Meile ei piisa käsust või keelust, pühalikust õpetusest või karmist manitsusest. Vajame vältimatult kivise südame asendamist lihasega Hs 36,26-29, uut kindlat vaimu, kaduva asendust kadumatuga 2Kr 4,13-18, sest kaduv sureb ja roiskub, ei kõlba säilitada ka kaunis kuues mitte.

Uue Testamendi lunastuslooline sõnum esitab sadades variantides nõudmised ja pakub täiusliku lahenduse iga inimese uussünniks, jumalalapse seisuse ja väärikuse taastamiseks. NB! Sünd on läbimurre uude, mis ei tähenda veel edukat elamist, vaid avab üleva võimaluse kasvada, areneda. Eriti emad kogevad seda oma habrast maimukest hellitades ja harides. Samuti toimib Püha Vaim Isa tahtel, Poja palvel Jh 14,15-18 meie kõikide uussünni 1Pt 1,22-25 ja edasise pideva kasvu ning vaimuliku elu ja töövõime kujunemisel Jh 14,23-26; 15,1-8; He 3,17-21; Jr 32, 39-41; Hs 36; Tt 2,11-14.

Kui uussünd toimub ristimisel, east sõltumata, siis olgem väga hoolsad seda säilitama ja arendama, sest imiku elu kestab välise hooleta vaid mõne päeva, ehk tudengite keeles öeldes: immatrikulatsioon ei garanteeri kellelegi diplomit. Näiteid leidub lugematu hulk. Taaveti vägev usk karjapoisina ei kestnud kaua. Tal tuli korduvalt silmaveega ahastades taastada osadus Issandaga. Saulus pidi murduma, Paulusele ei piisanud Ananiase õnnistusest Damaskuses: ta kinnitas, et sureb iga päev patule ja ärkab taas Kristusega ning oli sellisena võrratu misjonär.

Apostel Johannes hoiatab usklikke väga tõsiselt elama nii nagu Jeesus elas või oleme vaid sõnades Tema tunnistajad 1Jh 2,4; 9-11.

Jumalarahvas koosneb kallihinnalistest indiviididest. Ei mingit hajumist Brahmanisse või Nirvaanasse. Hallist massist erksana eraldumine on loomulik ja vajalik. Nii äratab Jumala Vaim aina kedagi nagu prohvetid, apostlid, kirikuisad, Petrus Valdas, John Wicklif, Jan Hus, Martin Luther, N.L.v Zinzendorf jt. , kes andusid võitlema tardumuse või inimliku diktaadi vastu kirikus. Täna tahan tänuga esile tõsta krahv Zinzendorfi, kui Herrnhuti Vennaste Uniteedi asutaja. Õieti tegutses tugev pietistlik liikumine juba katoliiklikus Tšehhis kuningas Podiebradi ajal (1457.a.). Nad omasid ligu 400 kogudust Böömi-Määrimaal (Moravian Church), olid vennalikus koostöös M. Lutheri jt protestantidega. Nad taotlesid tingimusteta uussündi ja seejärel tihedat osadust Kristusega ning omavahel (koinonia). Nad püüdsid teha Isa tahet. Nende piiskopiks 1656-70 oli kuulus pedagoogikateadlane Johann Amos Comenius. Hiljem keelustati see algne Vennastekogudus, juhid pagendati. Üks grupp neist tuli luterlikule Saksamaale – Oberlausitzi, kus krahv N.L.v. Zinzendorf lahkesti neile oma mõisast maad eraldas ja peagi Herrnhutiks nimetatud uues asulas Bertelsdorfi kiriku juures uue Vennastekoguduse moodustas. Tõsise usumehena suutis ta ühispalvetes ja õpetustes oma kaasvõitlejaid innustada aina sügavamale pühitsustaotlusele, mis kulmineerus laialdases pattude tundmises ning andestuse otsimises Jumala ja kaasinimeste ees. Kristuse andestav armastus toimis taas võimsana paljude südameis ühisel armulaual Bertelstorfi kirikus 13. Augustil 1727.a. Nüüd oldi valmis misjonitööks, mida Püha Vaim alustab meis ja siis jätkab teistes. Kaks aastat hiljem saabusid peamiselt jalgsi esimesed kuulutajad Riiga, Volmarisse ja jõuluks ka Tallinna. Siin töötas mitu Halle pietistliku kooliga õpetajat - Mickwitz, Vierorth, Gutsleff jt., kes külalised väga lahkesti vastu võtsid ja kohe evangeelsele tööle rakendasid. Selles koostöös äratas Jumala Püha Vaim paljusid tõsisele usule, kuigi vastav koordineeriv keskus veel puudus.

Rõõmu ja tänuga mainin siinkohal prof. dr. theol. Voldemar Ilja äsjailmunud raamatut tolle ulatusliku äratusliikumise algperioodi sündmustest (1730-1743) ja tugevast mõjust meie rahvavaimses ja sotsiaalses arengus. Algul sai pärisorjast inimene, siis Jumala perekonna teadlik liige, paruni ja pastoriga ühepikkune. Tohutu tähtis tõdemus – eks ole!

Jään seekord võlgu pikema selgituse järgnevast, kuid olen rõõmus ja tänan taas Jumalat Tema imetegude ja valguse eest meie armsa Maarjamaa mustas minevikus. Sama valgust vajame kaasaegses kitsikuses, eetilises kriisis. Peame taasavastama toonased vaimuvara allikad, taotlema taas aktiivset koostööd kõikväelise jumalaga, sest Tema tuleb taas meie töid hindama. Tema jälgib ka ateistlike meeleolude arengut meie maal ja reageerib peagi vastavalt vajadusele.

Õigel teel püsimiseks küsigem: „Mida ütleks Jeesus selle kohta?“*

1995.a.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem

Osvald Reier (1928-2002)

----------------------------------------------------------------

* pealkirja "Was würde Jesus dazu sagen"/ "Mida ütleks Jeesus selle kohta?" on nimetatud/ nimetanud Martin Niemöller (saksa ev. teoloog) oma elumotoks.

Kas te hoomate minu armastust?

Selle küsimusega, mis on käesoleva aasta üleilmse naiste palvepäeva juhtlause, jõuame Jeesuse kannatusloo viimaste päevade keskele, nagu sellest teatab evangelist Johannes. Kogunedes jüngritega ühisele söömaajale, teab Jeesus, et teda ootab surm. Üllatuseks nähtavasti mõnelegi, Jeesus tõuseb, võtab ära üleriide ja paneb endale ümber linase rätiku, mis oli tol ajal ühe teenija orja riietus. Ta valab anumasse vett ja hakkab oma jüngrite jalgu pesema. Kui ka viimase jüngri jalad on kuivatatud, istub ta tagasi ühisesse ringi ja küsib: „Kas te saate aru, mida ma teile olen teinud?“Selle küsimusega, mis esmalt tundub nii lihtne, annab Jeesus oma jüngritele teada, et tema tegu, mida nad just kogesid, sisaldab rohkemat, kui üks lihtne vastus. Tõepoolest, Jeesus valmistab sellega oma jüngreid ette, et nad saaksid aru tema eelseisvast kannatusest ja ristisurmast. Jalgade pesemine, kui märk tema teenivast armastusest, seisab nagu märk tema eneseandmisest ristipuul.

Kõigekõrgema Poeg läheb sügavuste sügavusse, ta kummardub oma jüngrite jalatolmu, ta kummardub kuni ristisurmani ja ütleb nõndaviisi kogu maailmale, et Jumala armastus on lõputult sügav, lõputult sügav.

Kui ma käin mööda Emmause diakonisside asutust, tunnen, et ei ole küllaldane võtta tõsiselt vaid inimeste väliseid vajadusi ja neid täita. Ei ole piisav, kui me ainult ihu eest hoolt kanname.

Kui paljudele meie lastele on laste päevahoid „ Seemneke“ nagu üks oaas, kus nad oma ihu ja hinge võivad kosutada. Armastav sõna, õrn peasilitus, osavõtlik lohutus väiksemal ja suuremal kurbusehetkel –  seda vajavad kõik lapsed, kuid seda ei koge kõik lapsed oma ümbruskonnas, oma perekonnas.

Et ihu eest hoolitsemise kõrval samatähtis on hoolitseda hinge eest, seda kogen ikka ja jälle, kui haiglas patsientidega või vanadekodus hoolealustega kohtun. Mitte kõik patsiendid ei saa terveks, kuid siiski on mõnigi võinud kogeda, et Emmauses viibimise ajal on sisemiselt midagi terveks saanud, midagi mida ta seni ei suutnud. Võib olla on selleks tervendajaks hooldaja osavõtlikkus või diakonissi julgustav sõna. Mõtlen konkreetselt ühele abielupaarile, kes üheaegselt pidid meie haiglas lamama. Sellele ajale langes nende kuldpulmapäev. Nad olid silmnähtavalt mures selle pärast, kuidas nad sellele päevale vastu lähevad. Tegelikult said nad koos abiliste ja perekonnaga seda päeva tõelise pidupäevana pühitseda – meie kabelis ja kohvikus ning pereringis oma haiglatoas.

Kui ma lõpetuseks täitsa isiklikult  küsimusele: „ kas te hoomate minu armastust“ mõtlen ja sealjuures liigutavaid elamusi meenutan, milles ma teiste tegudes pea märkamatult, õrnal viisil Jumala õnnistavat lähedust võisin tunda, küsin ma: võin  ma üldse teisiti, kui tema armastusest oma suul ja silmadel ja kätel teistele rääkida lasta?

Christiane Bättermann. Herrnhuter Bote 3/2015

NB!

Teisipäeval, 17.03 korralist palve- ja laulutundi Pühalepa palvemajas ei toimu. Vabandame!

Herrnhuti missionäride jälgedel Gröönimaal

Väljaandes Herrnhuter Bote, 9/ 2008
ilmus reisikirjeldus Gröönimaal, Herrnhuti misjonäride jälgi otsinud autorilt.  
Tõlke esimest ja teist osa saab lugeda siit.

Jan Hus´i jutluseauhind 2015

2015. aastal saab 600 aastat sellest, kui Jan Hus ketserina tuleriidal ära põletati. Mitte väikese tähtsusega olid tema Praha Petlemma kabelis peetud jutlused, mis selle maailma vägevates vaenu tekitasid. On piisavalt põhjust Jan Hus´i surma mõistmise mälestusaastal tegelda sellega, mis talle oluline oli:

Sellepärast annab Vennaste-Uniteet välja Jan Hus´i jutlusepreemia 2015, jutluste eest, mis: ammutab oma jõu Piiblist; kasutab arusaadavat keelt; ei säästa kirikut ega ühiskonda.

Osavõtutingimused:

• Jutlus esitada hollandi, saksa või tsehhi keeles
• Alustekst kas Vanast või Uuest Testamendist
• Kõrgem usuteaduslik haridus ei ole eelduseks
• Jutluse juurde märkida jutlustamise situatsioon (koht, aeg, kuulajaskond)

Auhind: 1. 2015 eurot

2. auhind noorele jutlustajale (alla 27a) 1415 eurot

3. 600 eurot

Jutlused esitada hiljemalt 6. juuli 2015 aadressil: Evangelische Brüder-Unität, z.H. Benigna Carstens, Postfach 21, 02745 Herrnhut, Deutschland.

Otsi tõde

Kuula tõde

Õpi tõde

Armasta tõde

Räägi tõtt

Hoia tõde

Kaitse tõde kuni surmani, 

sest tõde vabastab sind patust, kuradist, hinge surmast ja lõpuks igavesest surmast, igavesest eraldatusest Jumala Armust. 

/Jan Hus 1412/

Allikas: Herrnhuter Bote. Jan/ Feb 2015

Issand ütleb: Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu,

ma seon haavatut ja kinnitan nõtra,

aga lihava ja tugeva ma hävitan.

Ma karjatan neid nagu õige.

Hs 34, 16

Kadunud – eksinud – haavatud – otsitud – leitud – seotud.

See kaalukas salm on keskmeks nõndanimetatud suures karjaste peatükis. Hesekiel räägib heast karjasest, ta ütleb: ma ise hoolitsen teie eest ……

Kõik need sõnad räägivad suurest õrnusest ja südamlikkusest.

Järgnevalt püüame seda Luuka evangeeliumile toetudes selgitada.

Ma tahan kadunu jälle üles otsida ( Lk 15,8-10)

Siin räägitakse kaotsiläinud väärtuslikust hõberahast. Aga usu mind – sina ja iga inimene on rohkem väärt. Sa oled kuldraha, hindamatu, ainulaadne kuldraha. Kui see kukub ja oma teed veereb ja kuhugi nurka kaob või ühte prakku kukub ei jäta Jumal ennem, kui Ta tema uuesti leiab. Ta otsib, leiab ja vabastab sind. See on Issand.

Ma tahan eksinu tagasi tuua ( Lk 15, 1-7)

Kui sa tegelikult kogudusse kuulud, aga kaugenenud oled või kahtled või oled koguni meeleheitel. Kui sa oled lõputult kaugel, nii sisemiselt kui väliselt, kui sa ennast väljatõugatuna tunned, kui sa üksi oled siis sind varitseb oht.

Tema tahab eksinu tagasi tuua. Tema tõotab seda sulle. Tema toob sind tagasi. Lase Tal seda teha.

Ma tahan haavu siduda ( Lk 15,11j)

Armas õde ja vend! See karjane on üks Isa, sinu Isa. Ükskõik, kuidas sa välja näed, kui purunenud ja murtud sa oled. Ei oma tähtsust, millised on sinu haavad ja armid, kas sa oled süüdlane või süütu. Tema ütleb: mina tahan sind siduda, mina olen Issand, sinu arst.

Usalda Talle oma haavad, oma haavatud hing, oma valu ja Ta teeb mida Ta on öelnud. Nagu palsamiga võiab Ta sinu haavad ja seob sind armastusega. See on tõotus Issandalt, selleks kuuks ja kõigiks aegadeks.

Michael Pietras. Krelingen.