Gröönimaa
Enne esimest
Gröönlmaa reisi lugesin sellest maast
välja antud raamatuid. Kuigi need olid erinevad nii väljaandmise aja poolest,
kui suunitluselt, oli neis ometigi ühist. Viidatud kirjanduses on üks teos –
Cranz, David „ Historie von Grönland enthaltend Die Beschreibung des Landes und
der Einwohner etc. Insbesondere die Geschichte der dortigen Mission der Evangelischen Brüder zu
Neuherrnhut und Lichtenfels.“ (2. Auflage,3 Bände Barby/Leipzig 1770). See on
raamat Gröönimaast, selle elanikest, siinsest vennaste misjoni ajaloost. Mis
raamat see küll on, mis veel 200 aastat hiljem leitakse lugemist väärivat?
Minu
uudishimu viis mind Cottbus´i vennastekoguduse
pastori Volker Mihan´i juurde. Esimesel
helistamisel ühel pärastlõunal sain vastuseks: „papa magab.“ Ma mõtlesin :
„tüüpiline kirik ja mis vana papa veel.“ Mõni päev hiljem sain ma temaga siiski ühenduse, mis mind
ihaldatud raamatule küll lähemale ei
viinud, kuid Volkeri huvi ühe võimaliku
ettekande vastu diapositiividega oli tekkinud.
Ja ühel
päeval seisis ta minu ukse taga, „vana papa“, kes sama vana on kui mina, et
näha pilte, millest olime rääkinud. Üldiselt olid Volkeri mõtted, kui ta minuga
telefonitsi rääkis sama „meeldivad“. Kui ta minu noorelt kõlavat häält
kajakkidest ja Gröönimaast jutustamas kuulis käis tal läbi pea vaid mõte, „miks
need igasugused helistavad siia.“
Viis aastat
hiljem, nagu peaaegu muinasjutus, on „vana papa“ ja see helistaja koos kajakki
ja ideega herrnhutlaste jälgi Gröönimaal
otsida, mitmel maal reisinud.
Nagu vennaste misjoni päevil nii ka täna, kulgeb
Gröönimaa reis üle Kopenhageni, kuigi ammugi mitte purjelaevadega Kopenhageni
vana Grönlandkai äärest.
Kõik mida
üks inimene Gröönimaast usub teadvat, leiab kinnitust, kui nähtavus on hea ja
ta lennureisijana läheneb saarele ida poolt. Seal on esmalt Ida Gröönimaa
hoovus, rannikuhoovus, mis väsimatult jäämasse polaaraladelt lõuna poole juhib.
Rannik tõuseb vastu kõrgmäestikku, mis on valge ja halli tonaalsusega. Taamal
paistavad lõpmatud sisemaa jääväljad.
Reisijaile üllatuseks on jõudmine Narsarsuaq´i.
Gröönimaa lõunaosas on päikesepaiste,
temperatuur üle 20 kraadi ja metsaga kaetud mäenõlvad. Esimene herrnhutlane,
kes 1765 seda paikkonda uuris oli misjonär Matthäus Stach (1711-1787).
Me sõidame
kajakkidega, algsete Gröönimaa liiklemisvahenditega mööda läänerannikut lõunast
põhja poole, et otsida üles esimeste misjonijaamade, Neuherrnhut´i ja
Lichtenfels´i asukohad. Napp aeg ei võimalda kahjuks lõunapoolseid misjonipaiku
külastada. Sellepärast viis meid helikopter lõuna Gröönimaa paradiisist
madallennul üle fjordide, ujuvate jäämägede, liustikumurrangute ja sisemaajää meie matka alguspunkti, sombusesse
Paamiut´i.
Paamiut,
mille taani keelne nimi on Frederikshab asutati 1742 aastal kaubanduspostina.
Samas olid ka taani luterliku misjoni esindajad. Matthäus Stach külastas seda
paika 3. augusil 1765, olles kuulutusreisil lõunasse. Viis päeva varem oli ta
oma reisi alustanud Lichtenfels´ist. Reisi alguse, 30. juuli loosung kõlas:“…
ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed...“. 28
kohalikku reisikaaslast lasid selle kirjakoha tõeks saada. Reis toimus sellele
ajale omaste umjakkide ehk naiste paatidega. Nende paatidega sõitsid ja neid
aerutasid naised. Paadid olid lahtised, ca 10 meetrit pikad, otstes teravnevad.
Mehed saatsid umjakke oma kajakkides. Liikumiskiirus oli mere ääres ja merel
elavate gröönimaalaste abiga tohutu. Lichtenfels´i ja Paamiuti vahekaugus linnulennul on 120 km
ja 2 päeva viiest ei saanud nad halbade ilmastikutingimuste tõttu sõita.
Oma ainukest
päeva Paamiut´is kasutasime pühapäevase jumalateenistuse külastamiseks. Kirik
on ilus, norra stiilis ehitis. Teenistuse lõpus soovis Volker kõneleda kohaliku
naiskirikuõpetajaga, kes nimetas ennast katehheediks ja kes vennaste Gröönimaa
misjonist ei teadnud midagi. Aga see võis ka meie teadmatusest tingitud olla,
sest Gröönimaa elanikud nimetavad herrnhutlasi hoopis noorliit´ideks.
Järgneval
hommikul, olles varustatud kolmeks ja pooleks nädalaks toidu ja kõige
vajalikuga, istusime lõpuks oma
kajakkidesse. Me ei jõudnud Lichtenfelsi mitte viie, vaid kuue päevaga ja
oleksime meeleldi kauemgi teekonda nautinud. Ja nõnda nagu Stach´gi, pidime
poolteist päeva paremat ilma ootama, et ei peaks suurimat takistust teel tormise merega ületama.
Lichtenfels,
kohalikus keeles Akunnaat asub umbes 25 km2 saarel. Kitsa väina kaudu on võimalik
jõuda imeilusasti kaitstud, kutsuvasse lahte. Koht on väike, mägedest
ümbritsetud, katla kujuline. Ja just see
pahandas Stach´i, kui ta paari venna ja kohalike saatjatega paiga uue misjonijaama
jaoks välja valis, sest ümberringi olid mäed ja koht oli pea polaarjoonel ning
kolm kuud ei olnud päikesepaistet. Aga parema paiga otsimine ei toonud edu ja
nõnda alustati 25. juulil 1758. aastal esimese kividest ja murumätastest maja
ehitusega. Kolm aastat hiljem saadi misjonijaamale Kopenhaagenis valmistatud
suur elumaja, mille kõrval oli kirikusaal. 1768. aastal elas Lichtenfelsis 257 gröönlast, kelledest 76 olid ristimata.
Selline inimeste kontsentratsioon ei olnud endistel aegadel võimalik ja seda
põhjusel, et maa ja veel enam meri ei suutnud tolleaegsete jahiviisidega nii
suurt inimeste hulka ühes kohas toita. Õige pea oli Lichtenfels tuntud, kui
Gröönimaa vaestemaja. Sealhulgas ei jätkunud kütteks triivpuitu ega hülgenahku
paatide valmistamiseks. Paadid aga olid vajalikud elatise hankimiseks. Need
olid probleemid, mida kohtas teiseski misjoni jaamades.
Olukord
teravnes ka seoses kaubavahetusega, mida
aastast 1774 korraldas Gröönimaa Kuninglik Kaubandusühing. Kaupmeeste poolt
püüti võimalikult palju hülgerasva, nahku ja morsa kihvasid kokku osta, teisalt
olid gröönlased huvitatud eurooplaste vahetuskaupadest – tubakast, nõeltest,
õngekonksudest ja relvadest. Nüüd juhtus õige sageli nõnda, et gröönlased osa
oma talvevarudest ära andsid ja ise seeläbi varakevadel puudusesse jäid.
Mis on
jäänud nendest inimestest, kes siin kord elasid ja kannatasid? Seal on suure
elamu ja koosolekumaja vundament, mille ehitasid kord kaks misjonäri, koos
kohalike abilistega. Kolmas misjonär tervislikel põhjustel ehitusel ei
osalenud. Siin võib leida ka jälgi muldonnidest ja vundamente XX sajandi
esimesest poolest, aga siis tõmbus vennaste misjon Gröönimaalt juba tagasi. Võib märgata veel
väikest põllulappi või aeda koos kuivenduskraavidega ning tähtsaim tunnistaja
möödunust on muidugi kalmistu. Siia ei maetud mitte ainult Lichtenfelsi
koguduseliikmed vaid ka ristitud
inimesed ümbruskonnast. Leidsime ka kaks herrnhutlase hauda. Igal juhul
ühel oli kirjas Beatus Warmow. Volker
juhtis minu tähelepanu veel Herrnhutile tüüpilisele: valge sark, mille nurk
maapinnast välja ulatus. Peaks teadma, et Gröönimaal leidub väga vähe sellisid
kohtasid, kuhu saab hauda kaevata. Tavaliselt asetatakse puusärk maapinnale ja
selle peale kuhjatakse kivid.
Ainult 5
kilomeetrit Lichtenfelsist põhja pool asub Qeqertarsuatsiaat (Fiskenaeset), üks
maalilisi asundusi. 260 elanikku elavad
põhiliselt kalapüügist. Me valisime külastamiseks jalgsi tee, mis vennaste
misjoni ajal oli siin tavaline. Fiskenaeset asutati 1754 aastal taani
kaupmeeste poolt. Asunduse keskel asub tänapäeval kirik, mis Lichtenfelsi
vennaste kirikusaali osadest on ehitatud.
(järg)
Oli pühapäev, pühapäev sinise taevaga. Olime
veel mägedes, kui kirikukell jumalateenistusele kutsus. Jõudsime viimasel hetkel siiski täpselt palvusele.
Sõbralik kirikuruum, valgustatud
päikesekiirtest ja küünaldest , mis pingirea otstel mõlemalpool vahekäiku
põlesid. Jumalateenistus oli iseenesest mõistetvalt grööni keeles , siiski
õnnestus meil tänu lauluraamatutele, orelile ja kolmele kirikulisele kaasa
laulda. Lauluraamatut lehitsedes tegime kindlaks , et suhteliselt paljud
tekstid ja viisid on saksa päritolu, arvatavasti vennaste missjoni ajast. Peale
jumalateenistuse lõppu pastoriga
rääkides saime teada ,et tema isa oli nendega, kes 1920-tel aastatel kirikuhoone,
mis asus tol ajal Lichtenfels is, lahti monteerisid ja Fiskenaesset is jälle
üles ehtasid. Lichtenfels´is asunud vennaste lagunenud elumaja oli alles 5
aasta eest maha põlenud. Kahju.
Kuigi asulad on väga väikesed, võib leida
siiski alati ühe pisikese söögikoha, valmistoitude ja jookidega. Väljakul ei olnud näha ühtegi silti. Küsisime
ühelt noormehelt, kes minu arvamust kinnitas. Kohalik grillbaar nagu neid
söögikohti Taanis ja Gröönimaal nimetatakse, avatakse alles umbes kell 12. Nüüd
ei ole meil kuhugi kiiret. Mõne hetke pärast kohtame noormeest teist korda ja
ta küsib meilt, kas me soovime kohvi. Kui me jah ütleme mainib ta, et tema
naise nooremal vennal on täna sünnipäev ja võime seal ometi ühe kohvi juua. Kümne minuti pärast istusime soojas elutoas, kaetud
kohvilaua taga. Hoopis teisiti läks misionär Christian Stach´il 1735. aastal, kui
ta oli teist aastat misjonitööl. Ühel kuulutusreisil palus Stach kohalikult
naiselt vett. Seepeale ütles naine, kas ma ei tahaks talle õmblusnõela anda? Iga
lonksu vee eest peaks neile maksma. Kõiksugused maksmisviisid, see oli eurooplastega - vaalakütid, kaupmehed, misjonärid - vahetuskaubanduse tulemus.
Peale ühte päeva maal jätkus argipäevane
paadisõit. See sisaldas endas seitsme paiku tõusmist, hommikusööki, asjade
pakkimist ja paati viimist, et umbes kell üheksa vee peal olla.Volker täitis
oma päevi põhiliselt kalapüüdmisega ja mina tutvusin jalgsi lähima ümbrusega.
Mida rannikule lähemale ,kus väga tugevad tuuled puhuvad, seda hõredam on
taimestik. Seevastu võib fjordide sisemuses taimestik olla, mis koosneb kuni
1,5 meetri kõrgustest põõsasarnastest puudest. Siit tõid misjonärid ka
lammastele ja kitsedele talvesööta. Lõuna Gröönimaa misjonijaamas Lichtenau´s peeti
vahel ka lehmi. Peale selle kasutati vaevakaskede puitu, kui oli puudus triivpuidust.
Loomi kohtab siin harva. Vees on mõni
kord hülgeid ja vaalasid. Ükskord nägime
üht suuremat vaala , arvatavasti oli see kääbusvaal, kes kasvab kuni 10 meetri
pikkuseks. Maismaa loomadest on kõige rohkem rebaseid. Nad on üpris kartlikud,
kuna neid jahitakse. Samal põhjusel on ka põhjapõdrad üsna arad.
Neuherrnhut´i päevaraamatud 1759. aastast
teatavad: „nad tõid (misionär Johann Beck ja tema naine) Kopenhaagenist kaasa
kolm lammast , et proovida väikese loomapidamisega, mis õige hästi on edenenud
ja neile põhjapõtrade väheneva karja
juures on abiks olnud. Julianenabdistrikt’ ist
Gröönimaa lõuna osast teatati
juba1750 aastal põhjapõdrakarjade täielikust hävitamisest. Vahete vahel
jahtisid misjonärid ka lumekanasid. Need linnud paljunevad kiiresti, ning neid
võib ka tänapäeval hulgaliselt kohata. Seevastu
suured merelinndude kolooniad on munade korjamise ja ülejahtimise ohvriks
langenud. Sellegi poolest jäid vennad ja kõik teised Gröönimaa eurooplased ning
järk-järgult ka kohalikud alati sõltuvaks toiduainetest , mis toodi euroopast.Toiduained
olid misjoni algus- aastatel põhiliselt: herned, tangud, linnased, kohvi ja
suhkur.
Ühel
loendamatutest fjordidest aerutasime lõpuni. See ulatus 50 km maismaase. Tagumises osas ulatuvad mägiliustikud veeni
ja ka sisemaa jää saadab oma jäised tervitused merre. Ja see kõik koos eelpool
kirjeldatud taimestikuga. Et mitte sama fjordi mööda tagasi aerutada,
kasutasime soodsat kohta, et paat kõrval paiknevasset fjordi kanda. Sellega säästsime 30 kajakikilomeetrit.
Taolisi kohtasid kasutavad Gröönimaa elanikud sageli, mis võimaldab neil
vältida avamerele väljasõitu. Selliseid kohti on aga harva ning nad moodustavad seeläbi loomulike kogunemispaiku, mis on nagu
nõelasilmad pikal paadisõidul. Siin kohtusime terve reisi jooksul ainsate kajaki
sõitjatega. See oli üks Gröönima abielupaar Nuuk’ist, kes siin oma kajakki
ümberkandsid - vastassuunas.
Nuuksist
lõuna pool asuv Hjortetakken kuulutab
meile meie reisi lõppu. See õige järsk,
1188 meetrit kõrge mägi teenis endisaegseid
meremehi, kui teenäitaja ja gröönimaalasi kui ilmastikku ennustav märk , mille
tippu ümbritseb ootatava lõuna tormi korral väike udupilv. Kui me selle mäe
jalamile lähenesime ei olnud väikest udupilve näha. Oodatav vaade oli väärt, et
mäetippu ronida. Täielik enese ülehindamine. 1000 meetri kõrgusel muutus mägi nii järsuks ja kivid nii lahtiseks , et
me soovisime järelhüüdest, „kaks
kanuusõitjat mägironimisel allakukkunud, “ siiski loobuda. Nautisime pigem piiratud vaadet.
Nuugi ees asub Habets´i saar. Siin maabus 1721.
aastal Taani misijonär Hanns Eged ja moodustas Gröönimaa missjoni. Ainult
seitse aastat oldi nendes rasketes oludes. 1728 aastal asuti parema
purjetamisvõimaluse tõttu , praegusesse Nuuki asukohta ning rajati sinna
missjonijaam ja kaubanduspost Godthab (Hea Lootus ). Egede pöördus 1736 aastal
Taani tagasi ja seal sai tast Gröönlandi misjoni juhataja.
1733.
aastal tulid esimesed vennad , vend
Matthäus Stach , Christian Stach ja Christian David, Godthab´i ja poole tunni jalgsitee kaugusele panid
nurgakivi Neuherrnhut’i missionijaamale. 1748 a valmis kirikusaal mis teenis kuni
vennastemisjooni lõpuni 1899aastal. Hoonete kompleksi on 250 aasta jooksul muudetud ja on nüüd peale renoveerimist 1980.
aastatel, koduks Gröönimaa ülikoolile. Kuigi Nuuk oma 14 000 elanikuga Gröönima
suurim linn ,kõikidest neetidest rebeneb, leidub selle vana misjonikiriku ümber
ruumi, mis mõningase fantaasia korral
möödaniku aimatavaks muudab. Auditoorjumis on seinaleht ,mis meenutab
hoone algupära.
Gröönimaalaste mälus on säilinud Samuel
Kleinschmidt nimi. 1814. aastal Gröönima Lichtenaus misjonääri peres sündinud,
üles kasvanud ja koolis käinud Saksamaal, Hollandis ja Taanis, tuli ta 27
aastasena Gröönimaale tagasi,et nagu tema isa vennaste misjooni teenida.
Tema grööni keele teadmised ületasid kaugelt
kolleegide omi. 1851. aastal ilmus tema grööni keele gramatika. Mõni aeg hiljem
muutus tervel Gröönimaal üldiseks tema poolt koostatud ortograafia, mis alles
1973. aastal õigekirja -reformiga asendati. Tema nimi on igal juhul ikka veel kõikjal
maakaardil näha. Ja nõnda ei ole mitte ainult tema järgi nimetatud tee, vaid ka
üks kool. Nuuki keskuses meenutab teda
mälestustahvel ja üks laternapost, kuhu ta vanasti oma laterna riputas, et
õhtul koduteel olles Godthabist Neuherrnhuti mitte eksida. Need sagedased
külastused nõndanimetatud konkurentide
juurde olid muuhulgas pingete
põhjuseks Samuel Kleischmidti ja tema
kolleegide vahel, mis lõpuks viis murranguni. Ta jäi kuni elu lõpuni vennaste
liikmeks ja tundis ennast nende
liikmena, aga töötas 1859. aastast kuni oma surmani Taani luterlikus riigi-
kirikus.
On veel
kaks tuntud vennastekoguduse liiget Gröönimaal. Seal on gröönlane Aron fon
Kangeq, üks Gröönimaa suuremaid kunstnike ja misjonäär Carl Juljus Spindler, kes
rikkalikku grööni laulude kogu on luuletanud ja välja andnud.
Need on niisiis jäljed mida hoomata võib , või
mis on jäädvustatud raamatutesse . Meie Gröönimaal viibimise lõpp ei olnud
vähem muinasjutuline, kui minu ja Volkeri kohtumine. Kui me esimesel õhtul
Nuukis oma telki tagasi pöördusime oli halb ilm seda kahjustanud. Kõige hullem oli see, et kõik riietus, kaasaarvatud
magamiskottid olid märjad. Ma mainisin juba kajaki ümberkandjaid Nuukist,
kellega me matkal kohtusimel. Meeleheitel olles valisme nende telefoni -numbri.Nad
võtsid meid vastu kahetoalises korteris sõnulseletamatu külalislahkusega. Meid
ja tsirka 100 kilo märga varustust.
Tekst: Götze,
Heiko. Herrnhuter Bote, 9/ 2008,
teksti illustreerivad pildid internetist
