Vennastekoguduse sümboolikast. Tall.

Tõlge Frieder Waas`i kirjutisest: "Das Lamm". (Herrnhuter Bote, Sept/Okt 2020)

 https://pyhalepa.blogspot.com/p/vennastekoguduse-sumboolikast-tall.html

Pildikesi Pühalepast 13.09.2020

 

Et kanda pikka aega head vilja

„Üle maailma on paljusid erinevaid viise, kuidas evangeeliumiga inimesteni jõutakse. Eestisse on jõudnud eelkõige USA-s ja Lääne-Euroopas loodud meetodid. Aga eestlane on omanäoline! Meil on mingi oma viis, kuidas suhtleme ja teistega sõbruneme, kuidas ellu uusi asju vastu võtame. Kui püüame üksühele rakendada mõnda näiteks USA-s hästitoimivat evangelismivormi, siis võib vabalt juhtuda, et meie sõnumit mõistetakse hoopis nii: kirikus on usuhullud. 

On oluline, et jääksime evangeeliumi jagades iseendaks, annaksime head sõnumit edasi loomulikult, mitte ei järgiks kramplikult mõnda etteantud skeemi. Peame seega igaüks just meile loomupärase viisi kõigepealt üles leidma!“

Sellise sissejuhatusega algab mullu sügisel kaante vahele saanud väike õppevihik pealkirjaga „Evangeeliumi isiklik jagamine“. Samanimeline töötuba, mis täiendab vihikut, toimus 21. jaanuaril ka vaimulike konverentsil. Vihik keskendub eelkõige sellele, et toetada koguduseliikme isiklikku kasvamist Jeesuse antud misjonikäsu elluviijaks jüngrina, kes oma igapäevaelus oskab ja julgeb inimestele rääkida, kes on Jeesus, mida tähendab kogudus ning millist lugu räägib Piibel tervikuna. 

Töötoa eesmärk oli koguduseliikmetega üheskoos vaadata asjaolusid, mis mõjutavad meie koguduse võimekust toetada iga kristlase isiklikku evangeelset tegevust selliselt, et see kannaks pikaajalist head vilja ning tooks inimeste ellu püsivaid muutusi – et nad leiaksid tee Jeesuse juurde, surma asemel igavesse ellu. Ehk siis, et inimene ka jääks usus püsima. Nii vihiku kui ka töötoa on koostanud allakirjutanu.

Töötoas avatakse kolm teemat, et suunata osalejaid asetama ennast teiste inimeste vaatevinklisse. Iga teema järel on ajurünnak, kus kõik osalejad saavad välja öelda oma mõtted. Esimene teema keskendub sellele, kuidas minu enda kogudus võib paista inimestele, kes ei ole kristlased ega tea kogudusest suurt midagi. 

Teises käsitletakse koguduse ressursse ning kolmandas suunatakse osalejaid mõtlema, millised ülesanded oma õpetajale paneme. Kas nende hulgas on ehk selliseid, mis õpetaja erialast ettevalmistust arvestades on tema aja väärkasutamine?

Miks oli töötuba vaimulike konverentsil? Ühest küljest seetõttu, et anda koguduste õpetajatele võimalus näha ja tutvuda, millist töötuba on igal kogudusel võimalik enda juurde kutsuda. Teiseks tähendab evangeelne tegevus koguduse kasvamist, mis seab senisest erinevad väljakutsed ka koguduse juhtidele, sh õpetajale. Koguduseliikmete evangeelsest tegevusest ei saa õpetaja kõrvale jääda. Nii, kuidas koguduseliikmed kasvavad Jeesuse antud misjonikäsu täitmisel, peab ka koguduse vaimulik kohandama oma igapäevatöö rõhuasetusi. 

Olukord, kus kogudusse lisandub uusi täiskasvanuid, kes on alles avastamas Jumalat oma elus, eeldab tugevat meeskonda. Uued usu juurde tulijad vajavad palju rohkem tähelepanu ja tuge kui näiteks kolmandat põlve kristlased. Me tihti palvetame, et Jumal annaks meile kogudusse ärkamise või saadaks meile kogudusse inimesi juurde. Aga kui tihti me ise küsime Jumala käest: armas Isa, milles peaksin mina ennast täiendama, et sina saaksid minu kogudusse saata hingi, kes otsivad oma elus „seda kõrgemat“?

Töötubade käigus tehtavate ajurünnakute küsimused on püstitatud selliselt, et suunata koguduse liikmeid vaatama nii oma koguduse hetkeolukorda kui ka võimalikke lahendusi. Loomulikult ei ole võimalik ühe töötoa raames lahendada ega isegi mitte püstitada kõiki küsimusi. Seetõttu ei olegi töötoa eesmärk jõuda valmis lahendusteni, vaid liikmete endi välja toodud punktide abil anda pilt nii koguduse juba olemasolevatest tugevustest kui ka pakilisematest kitsaskohtadest. Osalejad saavad lisaks oma koguduse punktidele ligipääsu MTÜ Kristus Igasse Kodusse (KrIK) siseveebi, kus on kokkuvõtted ka kõikidest teistest toimunud töötubadest.

Töötuba erineb koguduse tavalisest töökoosolekust selle poolest, et seda juhatab ning vestlust suunab koguduseväline isik, kes oskab peegeldada teemasid kõrvaltvaataja pilguga. Viimane aitab ületada üht meie inimlikku omadust – seisukohtade ja käsitluste kinnistumist igapäevaste asjade suhtes, mis ei aita leida uusi lahendusi vanadele väljakutsetele. 

Küll aga piirdub kõrvaltvaataja roll tõesti ainult kõrvalpilgu pakkumisega. Ajurünnaku käigus ideid genereerides toovad koguduse liikmed tegelikult ise välja, millised tugevused ja nõrkused on kogudusel olemas ning mille põhjal edasi liikuda. KrIK jääb kogudusi, kus töötuba toimunud on, toetama ideede rakendamisel.

 Ahti Kaera,
MTÜ Kristus Igasse Kodusse juht

Artikkel:"Eesti kirik" /20.09.2020

Tätoveeringud – poolt ja vastu.

Lühendatult ajakirjast Teensmag. Mein glaube. Mein leben. 5. 2020.

Poolt:

Minu keha katavad tähed, mis meenutavad mulle minu lahkunud vanavanemaid.

Mul on kroon, mis  meelde tuletab, et olen taevase Isa armastatud kuningalaps.

Ma armastan väga muusikat ja sellepärast kannan enda kehal väikest noodivõtit.

Nähtavasti lasen  ma tulevikus veel mõned tätoveeringud teha.

Jah, minu keha on Püha Vaimu tempel ja ma hoolitsen selle eest. 

( 1Kr. 6:19  Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?)

Ma toitun tervislikult, teen sporti, ehin ennast, ka tätoveeringud on kaunistus, nagu fotoalbum, mida ma endaga kogu aeg kaasas kannan.

Tätoveeringud olid juba aastatuhandeid tagasi. Juba siis kandsid inimesed oma nahale nende jaoks tähtsaid märke. Enamasti olid need märgid, mis tähistasid kuuluvust mingisse gruppi või siis ilusümbolid. Seega ei ole tätoveeringud mingi uus leiutis. Ka esimesed kristlased ja ristirüütlid kandsid tätoveeringuid, et oma kuuluvust näidata, samuti aadlikud. Ja ka täna otsustavad inimesed, et nad lasevad teha tätoveeringu näitamaks kuuluvust, näitamaks – meie seisame ühe ja sama asja eest.

Aga see, et Jumal  ei taha, et me tätoveerime? On üks kirjakoht 3Ms. 19:28.  

Ärge lõigake oma ihusse surnumärki ja ärge tehke endile söövitatud kriimustusi! Mina olen Issand!

Nähtavasti oli tol ajal tavaline, et kui lähedane inimene suri, lasti ennast kohe

tätoveerida, et sellega lahkunuid austada. Selle vastu ütleb Jumal nõnda nagu on kirjas 3Ms. 19:28.

On õige, et tätoveering ei saa olla moeaksessuaar ja sellepärast saab seda teha alles 18+. Väga oluline on ka valida õige teostaja, et rõõm tehtust oleks pikaajaline ja et ei peaks hakkama nahapõletikuga võitlema. Aga nii tore on kui teised inimesed küsivad tätoveeringu kohta ja sa saad rääkida oma elust ja usust.

Vastu:

Kui Piiblisse vaadata siis kõigepealt hakkab silma  3Ms. 19:28. Siin seisab ju... Ärge tehke endale tätoveeringuid. Kontekstist aga selgub, et mitte tätoveering ei ole halb vaid see, et Iisrael samastub teiste rahvastega.  Aga rohkem ütleb mulle tätoveerimise vastu Mk. 7:18 j.  Ja tema ütles neile: „Kas teiegi olete mõistmatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?” Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.  

Siin räägib Jeesus, et kõik toidud on puhtad. Ja ta nimetab väga lihtsa põhimõtte, miks see nii on. Mitte see mis meisse sisse läheb, vaid see mis meie südamest välja tuleb teeb meid roojaseks ja lahutab Jumalast. Ja sellega oleme nüüd küsimuse eest -  kuidas on lood minu südamega. Milleks ma vajan tätoveeringuid? Paulus ütleb 1Kr. 10:31  Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud -  tehke seda Jumala austamiseks!

 See kirjakoht jäi minu jaoks kõlama. Ma soovin tätoveeringut ju selleks, et see on huvitav, et ma olen iseteadlik, et olen teiste hulgas seeläbi tunnustatud. See ei ole üldse seotud tunnustuse otsimisega Jumala juures.

Aga mis räägib veel tätoveerimise vastu:

1.     Kui ma täna oma vanade särkide pilte vaatan, siis mõtlen, et kuidas mul sel ajal nii halb maitse võis olla. Selle taga on üks lihtne tõsiasi – meie maitse ajas muutub. See millega ma täna samastun on homme hoopis teine. Tätoveering on aastateks ja selle eemaldamine on hoopis kallim ja valusam, kui uue särgi ostmine.

2.     Mitte ainult maitse ei muutu, vaid ka nahk muutub ning sellega seoses muutuvad tätoveeringud ajapikku inetuks.

3.      Kui tätoveering sisaldab kristlikke sümboleid või lemmikkirjakohti siis ka need lemmikud muutuvad ajas meie jaoks. Ja kui Jeesus rääkis tema järel käimisest siis selleks ei olnud mitte sümbolid vaid isetu armastus teiste inimeste vastu Jh 13,35 

 Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te  üksteist armastate.”

4.     Ja viimane fakt. Mõnedes ( peamiselt islami) riikides on tätoveeringud keelatud. Mis saab, kui Jumal mind kunagi sellisele maale kutsub? Siis on tätoveering takistuseks, et neile Jeesusest rääkida.

Laiulaager "Tee, tõde, elu." Kaevatsi 2020

Vajutades ülemisele pildile näed laagriliste koostatud videot, alumise alt leiad EELK Maarja - Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prükki tehtud pildid.

 

Lastelaager Kaevatsi laiul 10.-12. august 2020

Juba kümne päeva pärast on algamas laiulaager: "TEE, TÕDE, ELU"!

 Toimumisaeg: 10.-12. august 2020 Kaevatsil

• Laiule minek Sarvelt 10. augustil kell 12.30
• Tegevused laiul: laagri püstitamine, avamine, söök, tutvumine saarega, õhtuüritus, piiblitunnid, vesiüritus, meisterdamine, ujumine, sport, kalastamine ja palju muud.
• Tegevused toimuvad kahes vanuserühmas.
• Lahkumine saarelt 12.augusti õhtul

*Laager on osalustasuta, soovi korral saab annetada korralduskulude katteks.

Laagrisse on vaja kaasa võtta: vihmakindel telk, magamiseks vajaminev, sobilik riietus, ujumisriided, isikliku hügieeni vahendid, kauss, kruus, lusikas, ...

Registreerimine ja täiendav info: lui.remmelg@mail.ee , 56490254

NB! Kohtade arv on piiratud - kes ees, see mees.

Piltmeenutus Pühalepa palvemaja 174. aastapäevalt.

On jälle põhjust Jumalale tänu tuua korda läinud aastapäevakoosoleku, eri paigust Hiiumaale tervitusi toonud sõpradele ja saare muusikaelu taas elavdanud külaliste eest.
Jumal õnnistagu ja tasugu ustava teenimise eest oma heldust mööda!

(Pildid ja videod: Anna Elisabeth Remmelg)

Pühalepa palvemaja aastapäevakoosolek

Vennastekoguduse Pühalepa palvemaja aastapäeva koosolek toimub laupäeval, 25. juulil algusega kell 17.00.

Piltmeenutus Vennastekoguduse VII suvepäevalt Pühalepas AD 2018

Kiida mu hing Issandat.

Norbert Kissel, "Lobe den Herrn meine Seele". Kaasalaulmisvõimlus saksa ja eesti keeles.
Videolõik Bibel TV 15. aastapäeva oikumeeniliselt tänujumalateenistuselt aastal 2017.

Lauluteksti vabatõlge Markus Martin.

Ma olen avastanud, et maailm jutlustab

Fenja Gerstmanni jutuajamine Hamburgi vennastekoguduse jutlustaja Stefan Richter’iga:

Kas jutlustamine, arvestades kiriku tänaseid realiteete on ajakohane ja miks?

Olen tegelenud küsimusega: on siis õigupoolest midagi huvitavat ja uut, praegu ja täna neile, kes niigi alati jumalateenistusele tulevad. Mida neile peab ütlema? Enamikku teemasid ja jutlusesisusid oleme juba palju kordi kuulnud: Jumal on lähedal, Ta on meiega, Jumal lepib meiega, Ta kingib meile oma armastust, Ta on leitav, Ta on kandev sõna. Ja ka ümberpöördult tulevad need teemad jutlustes esile: Jumal on meist kaugel, Ta on varjatud, Ta mõistab meie üle kohut. Ta on meeleheitel meie pärast. Kelleni me ulatume oma kirikumonoloogidega?

Jutlustamine kuulub jumalateenistuse juurde. Ei oma tähtsust, kas meie ajal või mõnel teisel ajal. Meie, jutlustajad, peame endale selgeks tegema, et kui me inimeseni tahame jõuda peame mõtlema keelele ja vormile. Mulle isiklikult ei meeldi jutlused, kus mulle püütakse selgitada mingeid süstemaatilise teoloogia seoseid. Ma armastan pigem pilte ja lugusid, mis mulle midagi selgitavad või võimaluse ja ruumi annavad enda mõtete ja kogemuste jaoks.

Olen avastanud, et maailm jutlustab ja kuulutab mulle Jumala headust  sageli meeldivamalt, kui kiriku jumalateenistused selleks võimelised on. Üks teatritükk, kontsert või käik üle jõuluturu, jalutuskäik rannas, jalgpallimatš, üks film ja palju muud. Mulle tundub , et Jumal jõuab minuni pigem nende kanalite kaudu, kui sõnajumalateenistusel. Ja ma olen päris rõõmus, et meie kogudustes,  koosolekute raamis on alati aega kohtumisteks ja jutuajamisteks.

Sa ütled: ka maailm jutlustab. Mis on Sinu arvates jutlustamise ja ilmaliku kõne vahe?

Nagu ma just vihjasin: minu jaoks on  piirid liikuvad.  Ma leian, et Obama kõned olid ja on ehk head, julgustavad, virgutavad  ja ilusad jutlused . Legendaarsed on tema valimisvõitluse ajal peetud kõned. Ma tsiteerin meeleldi ka kantsler Merkelit: „ me saame sellega hakkama!“ Leian ka, et tänaste poliitikute hulgas ei ole nii häid „jutlustajaid“. Nad pigem propageerivad, kui kuulutavad häid sõnumeid. Ja siis ma mõtlen mõne jutluse juures kiriklikus kontekstis, et see ei ole ka midagi enamat, kui puhas propaganda.

Põhjapanevad ühe jutluse jaoks on järgmised elemendid: kuulajate elu tegelikkus, Piibli tekst, jumalateenistuslik situatsioon ja jutlustaja. Ma leian need neli elementi õigupoolest kõigis ühiskondlikes seostes. Jumalateenistus ei ole üritus, kus ma teistega kohtun vaid jumalateenistus on kogu minu elu varasest hilise tunnini ja hilisest varase tunnini.

Erisusi aluseks võttes, aga ka ühist – mis on üks hea jutlus sinu jaoks?

Kogu koosolek peaks kuidagi kooskõlas olema. Sellega ma ei taha öelda, et kõik peaks laitmatult kulgema vaid ma peaks tundma, et see on minu elust, mind võetakse tõsiselt, tunnen end kõnetatuna, ja jutlustaja ei taha mulle midagi demonstreerida .

Ja ma leian, et inimestel, kes jutlustavad ja koosolekuid juhatavad, ei oleks midagi koolituse või täiendkoolituse vastu näitlemise alal. Mitte, et õpetada kuidas teistele puru silma ajada, vaid endale selgeks teha, kuidas ma mõjun, kuidas seda parimal viisil edasi anda, mida ma tegelikult öelda tahan, kuidas ma saan või jään autentseks?

Ja veelkord -ma kuulan meeleldi ka „ maailma jutlusi“.

Mis on „Preacher- Slam" ja kuidas see toimub?

 

Preacher slam on põhimõtteliselt sama mis poetry slam (luuleprõmm), konkurss, kus kohtuvad mitte poeedid vaid jutlustajad. See on üks võistlus. Osalejad astuvad üles laval ja esitavad publikule tekste. Sealjuures on mitmeid reegleid, millest peab kinni pidama. Teksti ettekanne ei tohi olla pikem kui 6 minutit. Ettekandja ei tohi  oma ettekandega seoses mingeid dekoratsioone üles ehitada. Riietuse osas on reegel, et tuleb riietuda nagu kodus. Seega ei mingeid kostüüme. Esinemise järjekord loositakse.

Peale iga ettekannet saab osaleja hinnangu. Publiku hulgas olevatele isikutele jagatakse välja numbripakid numbritega 1-10. Need isikud moodustavad žürii. Publik saab žürii arvamust mõjutada sõbraliku või marulise aplausiga ja on hea, kui žürii publikuga arvestab. Zürii hindab ülesastujat hindega 1-10. Kaks või kolm paremat esinejat lähevad finaali, kus esitatakse uus ettekanne, mida hinnatakse sarnaselt või siis ainult publiku aplausitugevuse järgi.

Mida arvad, miks on olemas selline formaat?

Nähtavasti on vajadus ilusate tekstide kuulamise järele. Inimesed maksavad ju pääsme eest, et sellisele üritusele saada. Ja saal on täis või vähemasti hästi külastatud. Ja võib oma tundeid vabalt väljendada – aplodeerida, vilistada, karjuda, naerda. Jah, sealjuures tarvitatakse ka alkoholi, aga ma ei ole ühelgi üritusel näinud, et see oleks probleeme tekitanud. Niisiis: seltskondlikus õhkkonnas, klaasi õlle juures ilusaid tekste kuulata ja lasta end neist kaasa haarata – see tundub toimivat.

Aga on ka nii, et see formaat ei ole igal pool kasutatav. Ühe slami „liturgia“ ei ole midagi ülevat ega idüllilist tavapärases mõttes. Siia üks märkus: ma mõtlen, et peame loobuma ideest, et jumalateenistus peab alati toimuma ühe skeemi järgi. Ja seejuures ma ei arva, et me varieerime nõnda nagu see on meie lauluraamatus, vorm 1-6, vaid et me hoopis teisiti proovime. Mul ei ole midagi meie traditsiooni väärtuste vastu, aga mina olen Rolling Stones ja Eric Claptoniga suureks kasvanud ja kuulan meeleldi Otis Redding, Aretha Franklin, Amy Winehouse. Ja sellist elutunnetust tuleb meie kogudustes väga vähe ette.

Uuesti teema juurde tulles: Slam’is on just rohkem rock’n roll  ja bluus ja see kõnetab kliente, kelleni meie oma formaadiga enam ei ulata.

Millega jõuad sa siis inimesteni Preacher slam’il ehk mis on seal üks hea jutlus?

Esiteks: mis hästi kohale ei jõua on tekstid nn kirikukeeles. Sellega seoses ei teki slam ’is hea jutluse küsimust. Slam ’i tekstid on pigem väikesed kunstiteosed. Igal juhul jutlustavad need väikesed kunstiteosed iseenesest – leian ma. Kui õnnestub üks teema või probleemistik inimestele lähemale tuua, nii et kuulatakse, et meelsasti kuulatakse siis on juba palju saavutatud. Kui mul veel õnnestub kirikukauges kontekstis midagi rõõmusõnumist vahendada, veelgi parem.

Mis jõuab eriti hästi publikuni? Millised on sinu kogemused?

See sõltub publikust. Milline kunstivorm rohkem meeldib, seda ei saa kunagi ennem öelda. Luule, proosa, eleegia, aforismid – kõik on lubatud ja kõik on tulemuslik.

Kirikurahvas ei ole pigem selline publik, kes preacher slami külastab ja mittekiriklik publik ei lähe kirikusse vaid pigem kõrtsi poetry slam ’ile. See on igal juhul reegel. Nii siin, kui seal kehtib – kõik mis ette kantakse, seda hinnatakse. Mis mind võlub on see, et ma saan inimeste peal kindlaks teha, kuivõrd ma kirikukaugetele inimestele mõistetavalt oskan kõnelda. Sama küsimuse esitan ma endale ka kirikus: olen ma mõistetav, kas mul õnnestub öelda seda, mida ma tahan.

Tuleme lõpetuseks veel jutlustamise juurde tagasi. Kui tähtsaks sa pead jutlust jumalateenistuse osana?

See on väga erinev. Kuivõrd ma olen vastuvõtlik sõnale, mis tuleb teistelt? Olen kuulaja või vajan rahu või olen kaasalööja? Olen ma täidetud oma lugudega ja minu pea ning süda ei ole üldse vaba sellele, mida teised jutustavad ja kommenteerivad. Kas sõnad väljaspoolt ulatuvad minuni? On mul hea või halb tuju?

Niisiis, ma leian, et jutlustamine ei ole ilmtingimata vajalik. Isiklikult minu jaoks mitte. Mul on kahtlusi, mida ma ka teistega koguduses jagan. Mitte kõigiga, aga siiski mõnedega. Aga ma olen sellest teadlik, et mõned just hea jutluse pärast koosolekule tulevad. Aga ma saan palju enam tagasisidet laulude valiku või koosoleku atmosfääri, kui jutluse kohta.

 Küsimused esitas Fenja Gerstmann. HB. 288, Januar/ Februar 2020.

NB! Kirjutis ei kajasta blogipidaja vaateid