Nädal on sellest, kui
tänavune lastelaager lõppes. Mis siis toimus?
Esmaspäeval enne laiule
sõitmist olime koos Emmaste kirikus õhtupalvel, et tänada Jumalat olnu eest ja
paluda Tema õnnistust laagripäevadele. Soomest oli sel korral tulnud neli
abilist – Edny, kes juba mitu aastat meie laagrites olnud, suveteoloog Simon Jern
ja abielupaar Boyan ja Jarle. Lisaks meie inimesed, kes ei saanud laagris mitte
ainult olla, vaid omasid ka kindlaid ülesandeid – tõlkimine, palvuse pidamine,
rühmavanema ülesanded, toitlustamine, vabaaja sisustamine, jm.
Kokku oli meid
29.
Laiule sõitsime 3
paadiga. Ilm oli üsna tuuline ja merel igav ei hakanud. Saime üsna märjaks.
Laiule saamiseks sulpsatasime vööni vette ja kandsime oma kotid, pakid kaldale.
Kui kogu kraam oli maja juurde veetud oli selle päeva raskem osa seljataga.
Laagripäevad kulgesid
juba harjumuspärase päevakava järgi – palvused, piiblitunnid, õhtuüritused,
sport, maastikumäng, laiuga tutvumise retked, ujumine, kalastamine, jm.
Nagu eelmiselgi aastal
oli Markus ürituse jäädvustaja ja ta tegi seda põhjalikult.
Tänavuse laagri eripära
oli ehk see, et jälle osales 2 rühma – nooremad ja vanemad lapsed. Laiu
tingimuste kohta oli meid õige palju, aga minu kartused olid asjatud. Kõik
laabus väga hästi. Eks laiuelu olegi olme mõttes tänapäeva noorele
inimesele ekstreemsed, aga sellel kõigel on ka oma positiivne pool.
Tänu Jumalale kordamineku
eest. Tänu ka kõigile abilistele – Ülo, Karina, Markus, Aleksei, Edny, Simon,
Boyan, Jarle.
