Seitsmendaks. Viimast korda tahan ma sinult
küsida, kas sa ka palud? Sellepärast, et palumine on üks parematest abinõudest,
et meid õnnelikuks teha.
Meie elame ilmas, mis on
kannatusi täis. Niisugune olukord valitseb ilmas sest ajast saadik, kui patt
sinna asus. Patu järeldus on kannatamine; ja nii kaua kui patt maailmas on, on
asjata lootus, kannatuste alt vabaks saada. On tõsi, et osad sellest karikast
vähem joovad ja teised - rohkem. Meie
ihu , meie varandus, meie perekonnad, meie lapsed, meie sugulased, teenijad, sõbrad,
naabrid ja meie maapealne elukutse – need kõik on meile alaliseks igasuguste
murede allikaks. Haigus, surm, kaotused, petetud lootused, lahkumised, tänamata
meeled, laimdused – need kõik on igapäevased asjad. Ilma nendeta on võimata elust läbi minna. Iga päev juhtume
nendega kokku, hommiku teretavad nad meid voodist tõustes ja õhtul saadavad nad
meid voodisse. Mida tunderikkamad meie oleme, seda valusamad on meile saatuse
löögid, ja mida rohkem meie armastame, seda kibedamalt valame pisaraid.
Aga missugust abinõu
peaksime siin ilmas otsima, et õnnelikuks saada? Kuidas võiksime ilma muredeta
läbi rännata sellest pisarate orust? Ma ei tea paremat abinõu, kui kõik mured
Issanda hoolde anda palves.
Seda õpetab meile
niihästi Vana- kui ka Uus Testament. Mis ütleb kuningas Taavet selle kohta? – “
Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis tahan ma sind sest välja kiskuda, ja sina
pead mind austama...” Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema peab sind üles,
ja tema ei lase mitte igavesti kõikuda seda, kes õige on (Laul 50,15; 55, 23).”
Ka apostel Paulus ütleb: “ Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõigis oma
palumised palve ohkamiste läbi tänuga Jumalale teada saada. Siis Jumala rahu,
mis ülem on kui kõik mõistus, hoiab teie südameid ja teie meeli Kristuse
Jeesuse sees (Wilipi 4,9-7).” Samuti
ütleb apostel Jakobus:” Kui keegi teie seast kurja kannatab, see palugu Jumalat
(Jk 5, 13).”
Missugune on pühade
meeste tegevus palves, kelle elulugu pühasse kirja on ülesse pandud. Nõnda tegi
Jakob, kui ta oma venda Eesavit kartis. Nõnda tegi Mooses, kui Iisraeli rahvas
teda kõrbes kividega surnuks tahtis visata. Nõnda tegi ka Joosua, kui Iisrael
Ai linna all ära võideti. Nõnda tegi Hiskia, kui ta Assuri kuninga Sanheribi
käest teotava kirja sai. Nõnda tegid usklikud, kui Peetrus oli vangi pandud. Ja
nõnda tegi Paulus, kui ta Wilippi linna vangitorni oli visatud.
Ainus abinõu õnnelikuks
saada siin kurjas ilmas on see, kui oma mured Issanda peale veeretame (1 Pt
5,7). Mingi asi ei tee usklikke hingesi nii õnnetuks, kui katse, ise oma
koormat kanda. Peaksid nad oma puudusi rõhutud südamega Jumala hoolde andma,
siis annaks ta neile oma koormat sama kergesti kanda, kui Simsoni Kaatsa linna
väravaid. Aga kui nad sellest Issanda ees vaikivad, siis ärgu mõistku nad
kellegile süüdi, kui juba liiva terake neid koormana rõhub.
On olemas sõber, kes
alati on valmis meid aitama ja ootab üksnes, et me talle kaebame oma häda, -
sõber, kes siin maapeal elades vaeste haigete ja koormatute peale halastas, -
sõber kellel inimeste südamed tuntud on, sest inimesena elas ta meie seas
kolmkümmendkolm aastat, - sõber, kes nutjatega võib nutta, sest ta on täis
kõige palavamat armastust ja osavõtmist, - sõber, kes küll vägev on aitama, ja
keda mingisugune raskus ei või kohutada. See sõber on meie Issand Jeesus
Kristus. Kõige parem abinõu meie õnnelikuks saamiseks on see, kui alati oma
südamed armsa ja kalli sõbrale avame.
Issand Jeesus võib meid
kõiki õnnelikuks teha, kes teda appi hüüavad ja endid täiesti tema kätte
usaldavad, - väliste mõjude peale vaatamata. Ta võib neile hinge rahu saata
vangikodades, rahulikku meelt vaesuses, tröösti puuduses ja haiguses, ja tihti
ülisuure rõõmuga nende südamed täita, keda omaksed maha jätavad, ehk kes ise
jälle neist lahkuma peavad ja rõõmu isegi haua kaldal. Temas on armutäius koos,
kust iga usklik hing võib armu armu peale võtta, kui aga janunema peaks. Oh
millal tuleb ükskord aeg, mil inimesed hakkavad aru saama, et tõsine õnn mitte
välistes juhtumistes ei seisa, vaid südame sisemises seisukorras.
Palve võib risti
kergendada, olgu see nii raske kui tahes. Ta võib Issandat kutsuda meid seda
aidata kandma. Palve võib meile värava avada, kui meil tee näib kinni pandud
olevat. Ta kutsub Issandat ütlema:” Tee on siin, mine seda kaudu!” Palve võib
meie rinda lootuse kiiri visata ka siis, kui kõik näib kadunud olevat; võib abi
tuua sel ajal, kui kõik, keda armastasime lahkusid ja meie jäime üksinda, üsna
ilma abita. Ta võib meid sellele lähendada, kes üksi võib anda elu ja küllust
ja öelda mässavatele voogudele:” Vaikige!” Aga inimesed on sagedasti nii
pimestatud, et nad ei märka, nagu Haagar kõrbes, enese lähedal eluvee allikat.
Armas lugeja! Mu palavam
soov on sind õnnelikuna näha. Ma tean, et ma ei või sulle ette panna
õnnistusrikkamat küsimust, kui see:” kas sa ka palud?”