Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

15.5.17

Kas sa ka palud (7. osa)

Seitsmendaks. Viimast korda tahan ma sinult küsida, kas sa ka palud? Sellepärast, et palumine on üks parematest abinõudest, et meid õnnelikuks teha.

Meie elame ilmas, mis on kannatusi täis. Niisugune olukord valitseb ilmas sest ajast saadik, kui patt sinna asus. Patu järeldus on kannatamine; ja nii kaua kui patt maailmas on, on asjata lootus, kannatuste alt vabaks saada. On tõsi, et osad sellest karikast vähem joovad ja teised  - rohkem. Meie ihu , meie varandus, meie perekonnad, meie lapsed, meie sugulased, teenijad, sõbrad, naabrid ja meie maapealne elukutse – need kõik on meile alaliseks igasuguste murede allikaks. Haigus, surm, kaotused, petetud lootused, lahkumised, tänamata meeled, laimdused – need kõik on igapäevased asjad. Ilma nendeta on  võimata elust läbi minna. Iga päev juhtume nendega kokku, hommiku teretavad nad meid voodist tõustes ja õhtul saadavad nad meid voodisse. Mida tunderikkamad meie oleme, seda valusamad on meile saatuse löögid, ja mida rohkem meie armastame, seda kibedamalt valame pisaraid.

Aga missugust abinõu peaksime siin ilmas otsima, et õnnelikuks saada? Kuidas võiksime ilma muredeta läbi rännata sellest pisarate orust? Ma ei tea paremat abinõu, kui kõik mured Issanda hoolde anda palves.

Seda õpetab meile niihästi Vana- kui ka Uus Testament. Mis ütleb kuningas Taavet selle kohta? – “ Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis tahan ma sind sest välja kiskuda, ja sina pead mind austama...” Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema peab sind üles, ja tema ei lase mitte igavesti kõikuda seda, kes õige on (Laul 50,15; 55, 23).” Ka apostel Paulus ütleb: “ Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõigis oma palumised palve ohkamiste läbi tänuga Jumalale teada saada. Siis Jumala rahu, mis ülem on kui kõik mõistus, hoiab teie südameid ja teie meeli Kristuse Jeesuse sees (Wilipi  4,9-7).” Samuti ütleb apostel Jakobus:” Kui keegi teie seast kurja kannatab, see palugu Jumalat (Jk 5, 13).”

Missugune on pühade meeste tegevus palves, kelle elulugu pühasse kirja on ülesse pandud. Nõnda tegi Jakob, kui ta oma venda Eesavit kartis. Nõnda tegi Mooses, kui Iisraeli rahvas teda kõrbes kividega surnuks tahtis visata. Nõnda tegi ka Joosua, kui Iisrael Ai linna all ära võideti. Nõnda tegi Hiskia, kui ta Assuri kuninga Sanheribi käest teotava kirja sai. Nõnda tegid usklikud, kui Peetrus oli vangi pandud. Ja nõnda tegi Paulus, kui ta Wilippi linna vangitorni oli visatud.

Ainus abinõu õnnelikuks saada siin kurjas ilmas on see, kui oma mured Issanda peale veeretame (1 Pt 5,7). Mingi asi ei tee usklikke hingesi nii õnnetuks, kui katse, ise oma koormat kanda. Peaksid nad oma puudusi rõhutud südamega Jumala hoolde andma, siis annaks ta neile oma koormat sama kergesti kanda, kui Simsoni Kaatsa linna väravaid. Aga kui nad sellest Issanda ees vaikivad, siis ärgu mõistku nad kellegile süüdi, kui juba liiva terake neid koormana rõhub.

On olemas sõber, kes alati on valmis meid aitama ja ootab üksnes, et me talle kaebame oma häda, - sõber, kes siin maapeal elades vaeste haigete ja koormatute peale halastas, - sõber kellel inimeste südamed tuntud on, sest inimesena elas ta meie seas kolmkümmendkolm aastat, - sõber, kes nutjatega võib nutta, sest ta on täis kõige palavamat armastust ja osavõtmist, - sõber, kes küll vägev on aitama, ja keda mingisugune raskus ei või kohutada. See sõber on meie Issand Jeesus Kristus. Kõige parem abinõu meie õnnelikuks saamiseks on see, kui alati oma südamed armsa ja kalli sõbrale avame.

Issand Jeesus võib meid kõiki õnnelikuks teha, kes teda appi hüüavad ja endid täiesti tema kätte usaldavad, - väliste mõjude peale vaatamata. Ta võib neile hinge rahu saata vangikodades, rahulikku meelt vaesuses, tröösti puuduses ja haiguses, ja tihti ülisuure rõõmuga nende südamed täita, keda omaksed maha jätavad, ehk kes ise jälle neist lahkuma peavad ja rõõmu isegi haua kaldal. Temas on armutäius koos, kust iga usklik hing võib armu armu peale võtta, kui aga janunema peaks. Oh millal tuleb ükskord aeg, mil inimesed hakkavad aru saama, et tõsine õnn mitte välistes juhtumistes ei seisa, vaid südame sisemises seisukorras.

Palve võib risti kergendada, olgu see nii raske kui tahes. Ta võib Issandat kutsuda meid seda aidata kandma. Palve võib meile värava avada, kui meil tee näib kinni pandud olevat. Ta kutsub Issandat ütlema:” Tee on siin, mine seda kaudu!” Palve võib meie rinda lootuse kiiri visata ka siis, kui kõik näib kadunud olevat; võib abi tuua sel ajal, kui kõik, keda armastasime lahkusid ja meie jäime üksinda, üsna ilma abita. Ta võib meid sellele lähendada, kes üksi võib anda elu ja küllust ja öelda mässavatele voogudele:” Vaikige!” Aga inimesed on sagedasti nii pimestatud, et nad ei märka, nagu Haagar kõrbes, enese lähedal eluvee allikat.

Armas lugeja! Mu palavam soov on sind õnnelikuna näha. Ma tean, et ma ei või sulle ette panna õnnistusrikkamat küsimust, kui see:” kas sa ka palud?”