Suur algus.
„Kes nüüd häälmeelel Tema sõna vastu
võtsid, neid ristiti ja sel päeval koguti nende juure ligi kolmtuhat hinge“ Ap
teod 2-14
See oli mingi suure suur algus.
Ristikoguduse sünnipäev. Tuhanded tulevad ligi, vaimustatud Peetuse jutlusest.
Nad vahest ei aimanudki, mis neid ees ootas – tagakiusamine, ahastus,
veretunnistaja surm. Paljud neist unustasid, et nad ristimise läbi Kristuse
tunnistajate hulka vastu võeti, unustasid siis, kui sünnipäeva rõõm sai
argipäeva töö mureks. Aga siiski ka nende esimeste hulgas oli veretunnistaja
püha verd, mis terve Kristuse kiriku seemneks sai.
Nüüd on taas selle suure alguse
mälestuspäev. Ristikoguduse saamise rõõm on Nelipühi kellade helinasse
kirjutatud. See oleks nagu sünnipäevapidu valitute miljonite tarvis terves
maailmas, kes ristimispüha saladuse kaudu vastu võetud selle koguduse osadusse.
Tuhandete ja taas tuhandete huultel saab elavaks Peetruse nelipühijutlus ja ka
kuulajaist ei ole puudu, aga siiski midagi on, mis, võrreldes seda mälestuspäeva
selle suure algusega, pidulised külmaks jätab.
Meie armastame elada mälestuste
rasvast. Ajalugu on meile kallim kui tänapäevaelu. Ka Peetruse jutlus on
muutunud ajalooks kui mälestus ühest Nelipühist, kus see kõik oli nii vägev ja
suur. Aga Nelipühi Vaimu töö ei ole kunagi jäänud peatuma üksi sinna
Jeruusalemma müüride vahele. Sääl oli vaid selle elu suur algus. Pea tõusevad
ligidal ja kaugel ikka uued ja uued tunnistajate hulgad ja teevad selle
sünnipäevapeo lõpmatu pikaks.
Kaovad aastad, kaovad esimesed
Peetruse jutluse järele pöördunud. Hävitatakse koos templiga ka esimene
kantsliase. Aga midagi jääb ometi sellest suurest – see Vaimu varjamatu
mõjutus, mille rajaks ei ole maad ega rahvad, mille mõõduks ei ole aastad ega
aeg.
Meie elame selle Nelipühi Vaimu
mõjutuse all, kuigi ka tänapäeval templis on palju päävangutajaid ja
irvitajaid. - Meie tunneme selle Vaimu imetööd, kuigi on paljusid Tema kulul
labase nalja heitjaid, isegi põlvitajate ringist.
Ka meie kodumaast on nagu Nelipühi
äratuse Vaimutuule kohisemine läbi puhumas, nagu ta mitmeil aegadel siin juba
end tunda on annud.
Ei ole küll neid rõõmsaid ühel päeval
etteastuvaid tuhandeid. Aga Jehoova armupäev on pikk ja Peetruse kuulutus kõlab
kaugele üle terve maailma mitmesajas keeles, ka templipõrand on lõpmatu laiaks
kuulajate kogumisasemeks saanud, kus iga päev leiame rõõmsaid tunnistajaid oma
pääsmist kuulutamas.
Veel tugevamini võiks Nelipühi Vaim
läbi murda südamete kindlusemüürist. See suur algus on seda väärt, et ta iga
üksiku südames jälle korduks ja see Vaimu valgus seda väärt, et ta üksiku hinge
täidaks rõõmu ja rahu ja soojusega.
Sinu kõige suurem kink on Nelipühi
Issandale Tema koguduse sünnipäevaks sinu pöördunu tunnistus Kristuse poole,
kelle oma sa tahad olla elus ja surmas ja nõnda üks neist elavaist Kristuse
kiriku kandjaist, kel Nelipühist saadik ei ole enam kallis ükski ohver selle
suure alguse mälestuseks.
19.V 34
Harri Haamer. „Tema käsi“. Pühade
mõtteid. Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna kirjastus. Tartu, 1934.
(kirjaviis muutmata)
