Selle
küsimusega, mis on käesoleva aasta üleilmse naiste palvepäeva juhtlause, jõuame
Jeesuse kannatusloo viimaste päevade keskele, nagu sellest teatab evangelist
Johannes. Kogunedes jüngritega ühisele söömaajale, teab Jeesus, et teda ootab
surm. Üllatuseks nähtavasti mõnelegi, Jeesus tõuseb, võtab ära üleriide ja
paneb endale ümber linase rätiku, mis oli tol ajal ühe teenija orja riietus. Ta
valab anumasse vett ja hakkab oma jüngrite jalgu pesema. Kui ka viimase jüngri jalad
on kuivatatud, istub ta tagasi ühisesse ringi ja küsib: „Kas te saate aru, mida
ma teile olen teinud?“Selle küsimusega, mis esmalt tundub nii lihtne, annab
Jeesus oma jüngritele teada, et tema tegu, mida nad just kogesid, sisaldab
rohkemat, kui üks lihtne vastus. Tõepoolest, Jeesus valmistab sellega oma
jüngreid ette, et nad saaksid aru tema eelseisvast kannatusest ja ristisurmast.
Jalgade pesemine, kui märk tema teenivast armastusest, seisab nagu märk tema
eneseandmisest ristipuul.
Kõigekõrgema
Poeg läheb sügavuste sügavusse, ta kummardub oma jüngrite jalatolmu, ta
kummardub kuni ristisurmani ja ütleb nõndaviisi kogu maailmale, et Jumala
armastus on lõputult sügav, lõputult sügav.
Kui ma käin
mööda Emmause diakonisside asutust, tunnen, et ei ole küllaldane võtta tõsiselt
vaid inimeste väliseid vajadusi ja neid täita. Ei ole piisav, kui me ainult ihu
eest hoolt kanname.
Kui
paljudele meie lastele on laste päevahoid „ Seemneke“ nagu üks oaas, kus nad
oma ihu ja hinge võivad kosutada. Armastav sõna, õrn peasilitus, osavõtlik
lohutus väiksemal ja suuremal kurbusehetkel –
seda vajavad kõik lapsed, kuid seda ei koge kõik lapsed oma
ümbruskonnas, oma perekonnas.
Et ihu eest
hoolitsemise kõrval samatähtis on hoolitseda hinge eest, seda kogen ikka ja
jälle, kui haiglas patsientidega või vanadekodus hoolealustega kohtun. Mitte
kõik patsiendid ei saa terveks, kuid siiski on mõnigi võinud kogeda, et
Emmauses viibimise ajal on sisemiselt midagi terveks saanud, midagi mida ta
seni ei suutnud. Võib olla on selleks tervendajaks hooldaja osavõtlikkus või
diakonissi julgustav sõna. Mõtlen konkreetselt ühele abielupaarile, kes
üheaegselt pidid meie haiglas lamama. Sellele ajale langes nende kuldpulmapäev.
Nad olid silmnähtavalt mures selle pärast, kuidas nad sellele päevale vastu
lähevad. Tegelikult said nad koos abiliste ja perekonnaga seda päeva tõelise
pidupäevana pühitseda – meie kabelis ja kohvikus ning pereringis oma
haiglatoas.
Kui ma lõpetuseks
täitsa isiklikult küsimusele: „ kas te
hoomate minu armastust“ mõtlen ja sealjuures liigutavaid elamusi meenutan,
milles ma teiste tegudes pea märkamatult, õrnal viisil Jumala õnnistavat
lähedust võisin tunda, küsin ma: võin ma
üldse teisiti, kui tema armastusest oma suul ja silmadel ja kätel teistele
rääkida lasta?
Christiane
Bättermann. Herrnhuter Bote 3/2015
