Aastapäevakoosolek liikuvas pildis

Nüüd on võimalik osalenuil meenutada või neil, kes Hiiumaale tulla ei saanud, osa saada Pühalepa palvemaja 168 aastapäevakoosolekust noore operaatori  kodukootud video vahendusel.

LASTELAAGER EMMASTES 6. – 7. AUGUST 2014

JEESUS

Sellesuvine lastelaager on läbi. Mõni päev on olnud mõtete kogumise aega - mis siis õigupoolest toimus?

Otsides märksõnu iseloomustamaks just tänavust laagrit, võiks nimetada: osalejate rohkus, troopiline kuumus, asukoht emmaste pastoraadi juures, abiliste, nii Soome- Rootsi, kui meie enda inimeste ind ja tublidus, ehk enam võimalusi laste vanusega arvestamiseks, täiskasvanute vestlusringid.

Õigupoolest algas laager juba teisipäeval vennaste palvemajas, kus võtsime vastu meie Soome-Rootsi abilised. Palveid on kuuldud ja abilisi on juba teist aastat. Sel aastal oli grupp veidi arvukam. Pooled täiskasvanud, pooled lapsed. Thomas ja Susanna Ahola koos laste Meija, Saara ja Amanda´ga. Perekond Ahlö – Mats, Heidi, Hannes ja Milja. Isa-poega Frederik ja Maximilian Flink. SLEFi lastetöö tegija Edny Fors. Torri Enlund ja perkond Peltola – Anja ja Jussi lastega – Viivi, Alex Lilja, Hilma.

 

Laager algas avapalvusega õpetaja Vilu juhatusel ja kohe seejärel läks tutvumiseks, tutvumismängude kaudu. Mina kahjuks mängima ei jõudnud ja tulemus oli ka kohe käes – kõigiga tuttavaks ei saanud.

 

Piiblitunnid toimusid kolmele vanusegrupile üheaegselt ja vanemate laste tunnid olid külaliste pidada. Väikeste, kuni 6 aastaste tunnid olid aga meie pühapäevakooli õpetaja Kai Kerk´i ja Triin Simsoni ette valmistatud.

 

Nagu igas lastelaagris, nõnda ka meil - oli palju laulu. Laulmisõpetaja Kristiina Harjak harjutas vanemate lastega, keda kogunes päris koori jagu. Mudilaste hoogsad laulutunnid olid koos Katrin Kõllo ja Karina Kääriga pastoraadi kabelis.

Pealelõunane aeg nõudis head füüsilist vastupidavust. Suuremate laste maastikumäng kuumas suvepäevas, ilma joogiveeta muutis mõnegi näo tõsiseks. Onu Aleksei mahamärgitud rada viis aga ujumiskohale lähemale. Kui viimane punkt oli läbitud, leitud tähtedest Vana Testamendi raamatu pealkiri nuputatud ja sellest raamatust looduslike vahenditega salm teepervele kirjutatud, hakkasime ujumiskohta otsima. selgus, et otsetee oli vahepeal suletud ja pidime pulle silmas pidades karjamaa ületama. Selgus ka, et me pullidele mingit huvi ei pakkunud. Kõige lähemal lamanud veis osutus hoopis surnuks.

Ujumine pärast sellist pikka rännakkut oli kindlasti kosutav. Soome – Rootsi abilised olid sõbralikud vetelpäästjad – turvamehed, mina siis aja limiteerija ja rääkivate boide sõbralike zestide, vähemsõbralikku, kuid arusaadavasse keelde tõlkija. Igati rammestunud seltskonnale halastasid laagrisse jäänud emad, kes maasikumängijad-ujujad autodega laagrisse tagasi sõidutasid. Mõni sitkem osaleja otsustas siiski koos korraldajatega jalgsi tagasi matkata. Ja oligi “ kondiproov“ edukalt sooritatud.

Õhtupalvele läksime kirikusse. Nõnda palju lapsi ei ole selles kirikus juba mõnda aega olnud. Tavapärase palvuse ebatavalisem osa oli draama teemal „ hea karjane“. Kirik oma +28 kraadise sisetemperatuuri ja määgivate lammastega oli meie jaoks üsnagi tõetruu pilt Palestiinast. Jeesus hea karjane ei jäta ühtegi lammast. Kui mõni karja juurest lahkubki, läheb ta talle järele,otsib, kutsub jälle karja juurde.

Esimene laagripäev lõppes mängude, väikese lõkke ja grillimisega. saabuv öö tundus kujunevat ettearvamatuks. Taevast valgustasid välgunooled ja kostus kauget kõminat. Otsisime telgikatteid ja valmistusime….aga vihmapiir, nagu hommikul selgus, jäi meist ½ kilomeetri kaugusele. Mis öösel laagris veel juhtus, seda kuulevad korraldajad ehk hiljem, mõnikord alles aastate pärast. Tundus, et oli rahulik öö.

Teisel päeval lisandusid laagri tegevustele meisterdamine ja sport. Tüdrukud meisterdasid tädi Tiia juhendamisel, poisid Torri eestvedamisel linnupesakaste valmistades ja Markoga traadist „nuputamismängu“ vormides. Selgus - meisterdamine on sedavõrd haarav, et seda jätkati veel peale lõunasöökigi, kui jalgpalli mm-ist nakatunud palliplatsile kogunesid. Kui suuremad jalgpalli mängisid, siis mudilastele toimusid omad jooksumängud ning täiskasvanudki kogunesid, et arutada väikegruppides kasvatusteemadel - mille poolest erineb kristlik kasvatus tavalisest ja perekonna rollist laste kasvatamisel.

 Laager lõppes emmaste kirikus lastejumalateenistusega, mis oli avalikult välja kuulutatud ja tõi kirikusse ka muud rahvast. Mudilased ja „10 pluss, miinus“ koor laulsid laulutundides õpitud laule. Teenis õp H-K Simson.

Peale ühispildi tegemist suunduti uuesti pastoraadi juurde, et pidada mõni kõne, süüa õhtusöök ja asuda koduteele.

 

Tänan kõiki, kes kaasa aitasid, et laager just selline sai. Ilusaid päevi, mis veel puhkamiseks jäänud ja muidugi õnnistust uuele kooliaastale (mis Soome sõpradel juba täna algas)!

L. R.

Reisikirjad Endla palvela õdedelt.

Väljasõit Roela mõisa 19. juulil 2014.a

19. juulil sai teoks sellesuvine vennastekoguduse õdede osadusgrupi väljasõit. Oleme igatsenud, et igal suvel saame võtta vähemalt ühe päeva, mil olla omavahel osaduses, saada turgutust nii vaimule kui ka hingele ja seda kõike väljaspool tavapärast kokkusaamise kohta Endla tänava palvemajas. Kuna mõned aastad tagasi võõrustasid meid Katrin ja Peter Krienitz ja mälestused sellest külaskäigust jäid väga positiivsed, siis otsustasime ka sel aastal nende suvemõisa külastada.

 Tänu Urve Põldojale, kes kõik vajalikud kokkulepped pererahvaga sõlmis ja Salme Niiliskile, kes tegeles transpordiga seotud küsimustega. Reisiseltskond sai 16liikmeline, 15kohalisse bussi mahtusime kenasti ära.

Roelas võttis meid vastu energiline perenaine Katrin Krienitz, kes kõigepealt pakkus reisiseltsilistele kosutavat jooki ja siis tegi Peter Krienitz, kes on Wrangelite suguvõsa järeltulija, huvitava ja põhjaliku ülevaate Roela suvemõisa ajaloost ning rääkis põnevaid seiku oma esivanematest.

Tuntuimad nendest esivanematest on parun Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell (1796–1870), kes oli admiral, Riiginõukogu liige, maadeuurija, Keiserliku Teaduste Akadeemia auliige. Ferdinand Friedrich oli nii auväärne ja hinnatud mees, et Vene tsaar lubas ainult temal enesele vastu vaielda ja avaldada oma arvamust. Tuntud on ka Wilhelm von Wrangell (1831–1894), Eestimaa rüütelkonna peamees (1881–1884) ka Roela mõisnik.

Peter Krienitz, ilmselt tänu sellele, et on väga põhjalikult oma suguvõsa uurinud, tõi esile palju huvipakkuvat ja tema tutvustav ringkäik mõisas oli lihtsalt võrratu.

Maja perenaine oli vahepeal valmistanud suurepärase lõuna ja mõisaprouale kohaselt katnud laua suurde saali. Pakuti täidetud pannkooke, mille nimi olevat ka „tule homme jälle“, lisaks perenaise enda tehtud torte, mis samuti väga hõrgutavad olid. 

Peale söögiosadust juhtis vend Eenok Haamer meid vaimulikku mõtisklusse. Laulsime üheskoos mõned vaimulikud laulud ja siis kuulasime mõtteid armastuse, jumalalaste ühtsuse ja koostöö teemal. Jumal on meid kõiki loonud erinevatena, meil on ka erinevad ülesanded jumalariigis, ometi oleme kõik Jumalale samavõrra olulised ja Tema armastab meid kõiki. Seega on ka meie kohus oma vendi ning õdesid aktsepteerida isegi siis, kui kõik, mis nad teevad ei tundu meile just õige olevat või kui nad ei kuulu meiega samasse konfessiooni. Armastus on ennekõike tegu ja maailm igatseb näha seda armastust usklike omavahelistes suhetes.

Oma reisiseltskonnaga pidasime meeles Eenok ja Eha Haameri pulmaaastapäeva kinkides neile roosi „Gloria Dei“ koduaeda istutamiseks. Roosi sai tänutäheks ka pererahvas.

Meie suvemõisas viibimist aitasid sisustada ja head meeleolu luua kaks perekoera – energiliste, sõbralike ja kaunitena tekitasid nad hulganisti elevust, kuigi noorim meie seltskonnast neid veidi pelgas. Tähelepanu vääris loomade sõnakuulelikkus, kuidas nad olid valmis toidu juures istuma ja sööma alles perenaise käskluse peale. Sellist enesedistsipliini ja –kontrolli vajame me kõik ka jumalalastena. Mitte alati pole see, mis silmale hea tundub, meile kohane maitsmiseks/proovimiseks. Annaks Jumal ise meile tarkust Tema tahtmist otsida ja Tema juhtimist järgida!

Pisut aega jalutasime mõisa ümbruses, käisime ka allikatel ja tuligi aeg lahkumiseks. Head soovid edasi antud, asusime teele esialgu Viru-Jaagupi kalmistule, kus külastasime perekond Wrangelite rahulat. Seejärel tagasitee Tallinnasse. Bussijuhi loal laulsime koos mitmeid vaimulikke laule – ka see oli julgustav ning oluline osa meie reisist.

Tänu Jumalale imepärase ilma eest, hästi kordaläinud reisi ning meeldivate reisikaaslaste eest! Aga samuti suur-suur tänu Katrin ja Peter Krienitzile, kes meid võõrustasid ja Eenok Haamerile, kes vaimukosutust jagas.

26-27. juulil toimus reis Hiiumaa palvemajade aastapäevale

Nabala palvemaja aastapäeval andis Peeter Kuller Lui Remmelgale nõusoleku kõneleda Pühalepa palvemaja aastapäeval ja nii hakkas kuju võtma Salme Niiliski peas juba ammu keerelnud mõte külastada väikese seltskonnaga Hiiumaad.

Reisiseltskonna moodustasid Peeter ja Ruti Kuller, Maie Takel, Aada Mikker, Salme Niilisk ja Helvi Kruusmann. Teekonda alustasime Endla tänava palvemaja juurest ja 10.00 väljuva praamiga saime Hiiumaale. Pühalepa palvela juures ootasid meid Lui ja Piret Remmelg oma 4 armsa lapsega ja perenaine oli valmistanud maitsva supi, mis reisilistele kehakinnituseks suurepärane oli.

 

Noore reisijuhi, Taaniel Remmelga, juhtimisel asusime Hiiumaaga tutvust tegema. Esimene sihtpunkt oli Tahkuna tuletorn, mille tippu Taaniel kibekähku ronis, enamus seltskonnast otsustas kuuma ilma tõttu siiski maapinnalt vaateid nautima jääda. 

 

Teiseks huvitavaks paigaks oli „Eiffeli“ torni külastamine. Hämmastav, kui palju vahvaid asju saab hea pealehakkamise korral teha ja kui palju võimalusi annab lihtne kadakas! Pingid, kiiged, regi, rääkimata väikestest kuumaalustest ja mälestusplaatidest! Meie ainukesed mehed (Taaniel ja Peeter) proovisid muuhulgas kätt ka vibulaskmises – lõbu kui palju! 

Meeliülendav oli Reigi kiriku külastamine. Reigi kirik on üks teeliste kirikutest, mille uksed on külastajatele avatud. Oma väikese seltskonnaga nautisime suvekuumusest leevendust kirikuseinte vahel mõnusas jaheduses ja laulsime laulikutest mõned laulud. See oli koht, kus soovinuks kauemgi olla.

Pärast Reigit alustasime tagasisõitu Pühalepale, tehes kiire põike villavabrikusse ja jõudsime õigeaegselt aastapäeva teenistusele. Pühalepa palvela sai 168 aastaseks, Lui Remmelg tegi väikese ülevaate palvela ajaloost, tervitajaid oli lähemalt ja kaugemalt. Samuti võisime nautida kaunist muusikat, mille esitajaks olid lapsed ning kohalik laulukoor. 

 

Peeter Kuller meenutas oma jutluses esivanemate kindlat usku, kui ei peetud paljuks pikka teekonda kirikusse, sest südames põles armastus Jumala, ka kaasinimeste suhtes. Kord külvatud armastus kannab vilja ka aastaid hiljem ja teod, mida teeme lastele, tasuvad end tulevikus küllaga ära. Me vajame Jumalalt tarkuse ja ilmutuse vaimu ning juhtimist, et tunneksime ära, mis on see, mida meist igaüks võib teha oma ligimesele. Me kõik vajame armastust ja Jumal on selle armastuse meie sisse juba pannud. Jumal ise armastab meid ja kutsub meid seda armastust ka teistele välja jagama. Tegelikult on meil alati põhjust tänuks, Jumal on meie suhtes hea olnud, kuid elutee läbib ka orgusid ning olles orus, on tänusõnad nii rasked üle huulte tulema! Ometi julgustab Isa meid ka seal ja kingib neid sõpru, kes meid orust taas mäele aitavad. Vajame julgustajaid, peame ka ise olema teiste üles õhutajad. Jumal on ju pikameelne, Temas oleme kõik omavahel kokku liidetud ja kui vahel ka märkame, et vaenlane on hea külvi vahele ka lustet külvanud – las kõik kasvab ja omal ajal, lõikuspäeval eraldatakse hea halvast. Seniks aga armastagem ja tehkem head üksteisele.

Peale koosolekut ootas kõiki perenaiste hoole ja armastusega valmistatud kehakinnitus.

Õhtu jõudes läksime oma ööbimispaikadesse: Aada ja Salme Lui peresse, ülejäänud ööbisid perekond Martinite väikeses rannamajas. Südamest tänu armsatele peredele, kes nii palju hoolt ja armastust külaliste vastu üles näitasid.

Viimane Hiiumaal olemise päev oli samuti sisustatud jumalateenistustega. Hommikul oli hea võimalus osaleda Kärdla luteri kiriku teenistusel, peale seda sõitsime Hilleste palvemaja aastapäeva tähistama. 

Hilleste kogudus sai 90 aastaseks ja tähtpäevale oli kogunenud hulgaliselt rahvast nii Hiiumaalt kui ka pisut kaugemalt.

Kohalik pastor Enno Tuulik oli koosoleku juhataja, sõnavõttude vahel kõlas erinevat muusikat ja kõik kokku kujunes meeldivaks jumalateenistuseks, kust sai kosutust nii vaimule, hingele kui ka ihule.

Palade Priikoguduse pastor Enn Veevo tervituse aluseks oli Kl 3:8-14 rõhutades armastuse kui täiusliku sideme olulisust ja tähtsust.

Lui Remmelg meenutas Lk 19:1-10, kuidas Sakkeus ei peljanud mooruspuu otsa ronimist, et näha Jeesust ja tänu sellele teole sai temast Jeesuse võõrustaja. Inimene muutub, kui Jeesus on teda külastanud ja oleks meil kõigil julgust ronida sinna „mooruspuule“, et näha Jeesuse imelisust!

Jausa koguduse pastor Kaljo Järva kõneles Ps 73 alusel, kuidas esialgu võib olla justkui kadedust nende suhtes, kes on õelad ja kelle elu näib ometi suurepärane olevat, kuid suhte arenedes tunnistab psalmist, et ei ole tal kedagi muud, kui ainult Jumal taevas. Jumal on, kes jääb igavesti ja ka peale meie surma jääb Tema meid varjama. Meie lootus on Jumalal ja sooviks on ikka jääda Tema lähedusse – siis ei meelita meid miski muu, mida maa pealt leida võime.

Käina koguduse pastor Siim Kask tervitas 1Jh 3:1 alusel – vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi! Me oleme Jumala lapsed ja Isana soovib Ta meid aidata, soovib meile parimat. Meie osa on see hea Temalt tänuga vastu võtta ja samas on meid kutsutud seda armastust kaasinimestele välja jagama.

Aastapäeva teenistuse peakõnelejaks oli Hilleste koguduse Soome sõpruskoguduse (Kerava) pastor. Jumal pole mõelnud, et kogudus on lihtsalt inimeste omavaheline osadus või ühendus. Kui asi sõltuks vaid inimestest, siis ei püsi miski 90 aastat. Iga kogudus ja iga inimene vajab ühendust Jumalaga, seda et Jumal teda puudutaks. Kuna Jumal on suur, siis on alati hea meenutada, kui oleme saanud tunda Tema armu ja väge. Js 55:1 kutsub prohvet kõiki januseid vee juurde ja jutt pole vaid loomulikust veest, olgugi et ka see on oluline. Allikast, millele Jumal meid kutsub, voolab vett, mis tugevdab me vaimulikku elu. Ilma Jumal väe mõjuta koguduste ja inimeste vaimulik kasv hääbuks. Jumal annab meile vett, nagu kõiki teisigi kingitusi, täiesti tasuta. Kõigil on võimalus sellest osa saada, saada piisavalt veini ja piima – häid asju, mida vaid Taevane Isa jagab oma lastele. See ongi evangeelium – hea sõnum: Jumal tahab anda oma lastele külluslikult, Ta tahab aidata ja kui hüüame, Ta kindlasti ka vastab.

Tervitusi anti edasi veel Iisraelist ja ka Tallinna Oleviste kogudusest, Hiiumaa Ametikooli ja Kärdla koguduse poolt, kuid südant puudutas ja rõõmustas noore mehe Joonatan Tuuliku tunnistus. Joonatan oli tänulik, et sai lapsepõlve veeta Hillestes ja tunda rõõmu vanaisa, kelle elu ta üleliia lihtsaks polnud teinud, ja koguduse armsate liikmete hoolest. Kõik see, mis temasse panustati, on kandnud head vilja ja nüüd on ta koos teistega loomas 3D koguduse filiaali Tallinnasse. Kui reaalsus, mida näeme, erineb igatsetust, siis paneme oma lootuse Jumalale. Jumal on kutsunud ühe seltskonna noori, et sõnum Jumalast jõuaks paljude noorteni, sest muudetud noorus võrdub muudetud maa.

Nii möödusid tunnid olles osaduses kaasusklikega ja peatselt tuli aeg tagasiteele asuda. Ilmselt kuumus ja rohked elamused olid meie reisiseltskonda väsitanud ja nii sõitsime peaasjalikult vaikides, olles südames tänulikud Jumalale hästi korda läinud reisi eest. Eriline tänu meie armsale autojuhile, kes ajal, kui teised lõõgastusid või koguni väikese uinaku tegid, ustavalt autorooli keeras.

Väljasõite meenutas ja pilte tegi õde Maie Takel

Lastelaagri pilte

Teise päeva lastejumalateenistuse järgsele lõpupildile päris kõik laagrilised ei jõudnudki, aga pilte sai palju ja toredaid muljeid veel enam. Suur tänu Jumalale kordaläinud laagri eest!