Meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat. Hb 13,14 ( 2013. aasta loosung)
Aastaloosung teeb mulle väljakutse.
Heebrea kirja tundmatu autor meenutab Iisraeli rahva kõrberännakut (3,7 jj) ja
kõnetab lugejaid kui teel olevat jumalarahvast. Autor tõmbab kaare Aabrahamist
üle Moosese Kristuseni ja virgutab teele: „ jookskem kannatlikkusega meile
määratud võidujooksmist“ (12,1). Ja ta ütleb: rännaku eesmärgi saavutab vaid
see, kes vaatab Jeesusele, usu
alustajale ja täidesaatjale (12,2).
Elu on üks rännak. Alguses sünd ja
lõpuks surm. Ka minu elu kristlasena on rännak. Ma püüan käia Jeesuse järgi. Ma
rändan koos Jumalaga Jumala juurde. Ma olen teel. Kui ma rändama lähen siis
saan ma ainult seda kaasa võtta, mida ma kanda jaksan. Mida pikem on matkatee,
seda kergem ja väiksem peab olema matkakott. See, mida ma endaga kaasas kannan
ei tohi mulle koormaks saada. Ka oma eluteele saan ma kaasa võtta seda,
mis ei ole minu jaoks liialt raske.
Nii meenutab aastaloosung mulle ka
lahtilaskmise, loobumise vajadust. Mida vajan ma õigupoolest oma eluteel?
Milline koorem takistab mind edasi minemast? Millest ma pean ennast lahutama,
distantseerima? Ja millised asjad kuuluvad tingimata minu reisikotti? Mis
värskendab mind, mis virgutab? Millisesse oaasi suundun ma oma „kõrberännakul“?
Aastaloosung kutsub mind üles
ajalikku, piiritletud elu seljataha jätma ja suunduma igavikulise otsingutele.
Tee viib välja selle maailma kaduvusest, kohta, mis on igavene, ühte jäädavasse
linna, igavesse paradiisi, lepitatud osadusse Jumalaga. Tee sinna viib ainult
Jeesuse kaudu. Kristlasena olen teel oma igavesse koju Jumala juures. Ta võib
kauges, lõputus igavikus olla – ja siiski ka juba siin veidi, maa peal. Sest
tee ja otsimine algavad siin, maa peal, minu argipäevas. Olen kindel, juba siin
võin jääva linna elemente leida.
Iga rännaku juures on tähtis, et me
ei kaotaks silmist eesmärki. Ka siis kui see mõnikord minu silmade eest
varjatud on, kui mäed varjavad, või ma oma silmi sinna tõsta ei jõua. Eesmärk
kindlalt südames ja peas kinnitatud, pilk ja kogu jõud teel – nõnda marsin ma
eel. Vähemasti püüan ma seda teha.
Aastaloosung on soov teele kaasa. See
manitseb mind minu elus mitte väga sisse seadma. Inimesena pööran ma elus suure
osa energiast välistele asjadele. Siiski omandi ja heaolu kasv on halvasti
seotud selle mobiilsusega, mida meile
aastaloosung ütleb. Kogu oma omandit ei saa ma rännakule kaasa võtta.
Vara vähendab minu mobiilsust. Heebrea kirja salm ütleb mulle selgelt –
materiaalsed asjad ei oma väärtust Jumala ees. See salm on küsimus mulle ja ka
kogudusele: mis takistab mind teel Jumala juurde? Mis on see ballast mis sulgeb
minu/ meie tee tulevikku?
Aastaloosung on sõna seisaku ja
mugava äraolemise vastu. Uue aasta alguses alustab ta just sealt, kus vana
lõpetas. Kõik olid teel: Maarja ja Joosep, inglid ja karjased ja hommikumaa
targad. Nende kohtumispaik ei olnud kena linnake ja võluv paik. Tagasihoidlikus
laudas leidsid nad oma reisieesmärgi – Päästja.
Oma elurännakul võin ma paluda: kingi
mulle kindel süda (13,9) ja kindel usk- et ma saaksin sellega arvestada, mille
peale ma loodan ja et ma ei kahtleks selles, mida ma ei näe (11,1)
Thomas Przyluski.
Herrnhuter Bote,227, Jan 2013
