Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


Neljapäeval, 27. septembril, algusega kell 17.oo on Pühalepa palvemajas laulu-ja palvetund koos Soome sõpradega.

3.2.13

RÄNNAKUL


Meil pole siin jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat. Hb 13,14 ( 2013. aasta loosung)
 
Aastaloosung teeb mulle väljakutse. Heebrea kirja tundmatu autor meenutab Iisraeli rahva kõrberännakut (3,7 jj) ja kõnetab lugejaid kui teel olevat jumalarahvast. Autor tõmbab kaare Aabrahamist üle Moosese Kristuseni ja virgutab teele: „ jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist“ (12,1). Ja ta ütleb: rännaku eesmärgi saavutab vaid see, kes vaatab  Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale (12,2).

Elu on üks rännak. Alguses sünd ja lõpuks surm. Ka minu elu kristlasena on rännak. Ma püüan käia Jeesuse järgi. Ma rändan koos Jumalaga Jumala juurde. Ma olen teel. Kui ma rändama lähen siis saan ma ainult seda kaasa võtta, mida ma kanda jaksan. Mida pikem on matkatee, seda kergem ja väiksem peab olema matkakott. See, mida ma endaga kaasas kannan ei tohi mulle koormaks saada. Ka oma eluteele saan ma kaasa võtta seda, mis ei ole minu jaoks liialt raske.

Nii meenutab aastaloosung mulle ka lahtilaskmise, loobumise vajadust. Mida vajan ma õigupoolest oma eluteel? Milline koorem takistab mind edasi minemast? Millest ma pean ennast lahutama, distantseerima? Ja millised asjad kuuluvad tingimata minu reisikotti? Mis värskendab mind, mis virgutab? Millisesse oaasi suundun ma oma „kõrberännakul“?

Aastaloosung kutsub mind üles ajalikku, piiritletud elu seljataha jätma ja suunduma igavikulise otsingutele. Tee viib välja selle maailma kaduvusest, kohta, mis on igavene, ühte jäädavasse linna, igavesse paradiisi, lepitatud osadusse Jumalaga. Tee sinna viib ainult Jeesuse kaudu. Kristlasena olen teel oma igavesse koju Jumala juures. Ta võib kauges, lõputus igavikus olla – ja siiski ka juba siin veidi, maa peal. Sest tee ja otsimine algavad siin, maa peal, minu argipäevas. Olen kindel, juba siin võin jääva linna elemente leida.

Iga rännaku juures on tähtis, et me ei kaotaks silmist eesmärki. Ka siis kui see mõnikord minu silmade eest varjatud on, kui mäed varjavad, või ma oma silmi sinna tõsta ei jõua. Eesmärk kindlalt südames ja peas kinnitatud, pilk ja kogu jõud teel – nõnda marsin ma eel. Vähemasti püüan ma seda teha.

Aastaloosung on soov teele kaasa. See manitseb mind minu elus mitte väga sisse seadma. Inimesena pööran ma elus suure osa energiast välistele asjadele. Siiski omandi ja heaolu kasv on halvasti seotud selle mobiilsusega, mida meile  aastaloosung ütleb. Kogu oma omandit ei saa ma rännakule kaasa võtta. Vara vähendab minu mobiilsust. Heebrea kirja salm ütleb mulle selgelt – materiaalsed asjad ei oma väärtust Jumala ees. See salm on küsimus mulle ja ka kogudusele: mis takistab mind teel Jumala juurde? Mis on see ballast mis sulgeb minu/ meie tee tulevikku?

Aastaloosung on sõna seisaku ja mugava äraolemise vastu. Uue aasta alguses alustab ta just sealt, kus vana lõpetas. Kõik olid teel: Maarja ja Joosep, inglid ja karjased ja hommikumaa targad. Nende kohtumispaik ei olnud kena linnake ja võluv paik. Tagasihoidlikus laudas leidsid nad oma reisieesmärgi – Päästja.

Oma elurännakul võin ma paluda: kingi mulle kindel süda (13,9) ja kindel usk- et ma saaksin sellega arvestada, mille peale ma loodan ja et ma ei kahtleks selles, mida ma ei näe (11,1)

Thomas Przyluski. Herrnhuter Bote,227, Jan 2013