Mt 18,20

JEESUS KRISTUS ÜTLEB: KUS KAKS VÕI KOLM ON MINU NIMEL KOOS, SEAL OLEN MINA NENDE KESKEL.

Ei loe hulk vaid Jeesuse kohalolu

Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. Need sõnad Matteuse evangeeliumist, mis ka selle kuu loosungiks on, aitavad väga hästi vennastekoguduse vaimsust mõista. Nad võtavad kokku kristliku usuelu kesksed punktid, mis on vennaste uniteedis eriti ilmekad.

Järgmiseks näitavad sõnad „kaks või kolm“ et Jeesuse jaoks ka nõnda väike grupp on oluline. Kirik ei pea tervet katedraali täitma – mida vennastekogudusel ka ei ole -, et Kristus seal kohal oleks. Ka siis kui kaks või kolm inimest kokku tulevad on Tema nende keskel. Ka siis, kui meie kirik ja meie kogudused on väiksed, kui mõnes paikkonnas vaid väike grupikene koguneb, on ISSAND seal. Osaduse jaoks Temaga on kohalolijate hulk tähtsusetu.

Torkab koguni silma, et Jeesus siin Matteuse evangeeliumis arve kaks või kolm nimetab ja mitte suuremaid rahvahulki. Arvan, et ka seal on Jeesus nende keskel, kus inimesi rohkem koos. Aga see julgustab, esmalt mitte arvudele vaatama vaid hoopis muule: kas kaks või kolm on kokku tulnud Tema nimel, Jeesuse Kristuse nimel. See osutab Herrnhuti vaimsuse keskmele, Jeesusele Kristusele.

Vennaste laulutraditsioonis torkab silma mulle see, kui oluline on nendes lauludes Jeesus Kristus. Ka siin on Ta kesksel kohal. Kui me peame koosolekut Tema nimel, kui me mõtleme Talle ja Isale, kui me Tema Sõna kuuleme ja Talle ülistuslaule laulame, siis on Ta tõesti seal. Et Tema keskmes seisab, see on otsustav, mitte see, kas tulevad vähesed või tuleb palju. Muidugi on alati hea, kui võimalikult paljud on vaimustuses.

Selle tõotuse krooniks on ütelus: Ta on „ nende keskel“. See ei jää niisiis mitte ainult puhtalt ilmalikuks ürituseks. Me ei ole kogudusena või väikegrupina mitte üksi isekeskis koos. Jeesus on tõepoolest seal, kus inimesed Tema nimel kogunevad. Ta ei ole kohal mitte ainult kindlatel kordadel nagu näiteks armulaua ajal, vaid alati, kui inimesed Tema nimel on kogunenud.

Me võime seda Jeesuse tõotust tõsiselt võtta: Kui me koguneme on ka Jeesus seal. See saab meile veelgi selgemaks, kuna me räägime rohkem koosolekutest kui jumalateenistustest. Igal kuulutuskoosolekul, igas laulutunnis, igal kogunemisel on Jeesus Kristus meie keskel. Me koguneme selles teadmises.

Dr Thomas Gerold, Bad Boll´i vennastekoguduse vikaar. Herrnhuter Bote, September 2011

Endla palvemaja 15. aastapäev 28. augustil 2011.a.

Algus kell 17.00 Lõpp 18.45 Osavõtjaid u 80
Juhatas vend Marek Roots

Harmooniumil mängis õde Marika Kahar

Muusikaline osa Kersti Kuusk´i ülistuskoorilt Oleviste kirikust.

Alustuseks laulis koor Iiri rhv. „Ole mu nägemus“. Solistina ja viiulil Helerin Kuusk.

Koguduse esimene laul laululehtedelt oli „See, kes mind kaitses koidu kumal“ KLPR 304.

Vend Marek Roots luges enne alguspalvet Vaimulike Loosungite raamatust tänased piiblisalmid, esmalt pühapäeva salm Ps 33:12 „Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks“.

Päevasalmid Ps 42:7 „Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde“ ja Jk 5:13 „Kui keegi teie seast kannatab kurja, siis ta palvetagu!“

Järgnes alguspalve.

Kogudus laulis teise lauluna laululehtedelt: „Jeesus, väärt küll oled Sa“ VL 286.

Õde Pirjo Roots luges pühakirja salmid VT 2Mo 19:1-8 ja UT Mk 12:28-34.

Koguduse kolmas laul oli „Kõlage, kõlage, hüüdjad hääled võimsal väel“ KLPR 249.

Õde Salme Niilisk luges ette palvemaja aastapäevaks saadetud tervitused. Neid oli 3.

1) Tervitus Herrnhutist Johannes Welschen´ilt.

2) Tervitus peavanem Eenok Haamer´ilt

3) Tervitus Kuusalust Jaanus Jalakas´lt

Koor laulis kaks laulu. Esimeseks L. LeBlanc, P. Baloche „Üle kõigi nimede“. Solist oli Helerin Kuusk.

Ja teiseks K. Heizmann „Sõnad täis tarkust mul anna“, solist oli Üllar Kuusk.

Tiit Niilol oli südamel rääkida Hb 13:8 „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“ alusel. Selle sees on minevik, olevik ja tulevik ühes koos; usu, lootuse ja armastuse läbi, mis on kõrgem, kui kõik maine, rõhutas ta. Me pöördume oma Issanda poole, kui meil on ahastust ja muret, aga ärge unustage oma Jumalat ka õnnetundidel mitte, sest Tema on Kuningate Kuningas, Jeesus Kristus.

Vend Heljut Kapral: „Armsad, tervitan teid aastapäeva puhul ja tänan eriti meie külalisi, kes meile nii armsasti on musitseerinud“. Ta tegi tagasivaate vennastekoguduse ajaloole üldse ja rääkis ka sellest hoonest Endla tänaval. Lõpuks rõhutas ta palve tähtsust, armastuse ja üksmeele tähtsust ja soovis, et alati oleks meil osadus Jumalaga ja omavahel.

Õde Ilme Kuller jagas oma õnne ja rõõmu saadud sünnipäevaõnnitluste puhul ning tänas südamest kõiki, kellel on ikka jagada õnnistusi teistele.

Oleviste koori poolt ütles tervitussõnad dirigent Kersti Kuusk: „Tervitan teid Oleviste koguduse ja meie ülistuskoori poolt, mille väikese osana me täna siin oleme. Tahtsime tulla küll kaheksakesi, aga soovijaid oli tunduvalt rohkem ja nüüd on meid siin 15. Meil on väga hea meel, et tohime olla siin teie keskel. Jumala Sõna õhutab meid, et me õpetaksime ja manitseksime üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega. Ka meie koor laulab väga erinevat vaimulikku muusikat, aga meie sooviks on alati olnud, et kõik laulud oleksid lauldud Jumalale austuseks ja kogu südamest.

3 aastat tagasi oli meil võimalus kokku puutuda üle 100 aastaste lauludega. Me nimetasime need - „Esiisade laulud ja priilaste lood“. Meie kooris on enamuses noored inimesed ja ma olin üllatunud, kui hästi need vastu võeti. See oli imeline projekt. Nüüd oleme käinud neid laulmas Hiiumaal, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Keilas, Otepääl ja muidugi Olevistes. Otsustasime, et täna laulame ka siin mõned ja me teeme seda üheskoos“.

Esimesena kõlas Kersti juhatusel ühiselt „Armastus meid kõiki köidab“.

Siis paluti laulda kohalikel õdedel. Õed Marika, Lea, Laine, Valve ja Salme laulsid laulu „Ma leidsin raskes valus üht rõõmuallikat“.

Nüüd oli järg koori meesrühma käes: „Üks rahuingel“. Solist oli Üllar Kuusk.

„Talle pulmad“ üheskoos rahvaga. Laule saatsid harmooniumil Auri Niilo, mandoliinidel Helerin Kuusk, Edward Soon, Ermo Soon ja Üllar Kuusk.

Marek Rootsi jutlus oli 2Mo19:1-8 põhjal.

Kolmandal kuul pärast Iisraeli laste lahkumist Egiptusemaalt, just sel ajal, tulid nad Siinai kõrbesse, sest nad olid Refidimist teele läinud, Siinai kõrbesse tulnud ja kõrbes leeri üles löönud; Iisrael oli seal leeris mäe jalamil. Mooses läks üles Jumala juurde ja Issand hüüdis teda mäelt, öeldes:

"Ütle nõnda Jaakobi soole ja kuuluta Iisraeli lastele:

Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima!"

Ja Mooses tuli ning kutsus rahva vanemad ja pani nende ette kõik need sõnad, nagu Issand teda oli käskinud. Ja kogu rahvas vastas üksmeelselt ning ütles: "Me teeme kõik, mis Issand on öelnud." Ja Mooses viis rahva vastuse Issandale.

Oleviste koor: M. Metsala “Kummardun palveks“, solist Üllar Kuusk.

V Marek luges ette inimeste nimed, keda mälestasime: Alma Ok, Magda Paeküla, Priit Rannut, Voldemar Ilja, Salme Laurimaa, Helmi Auguste Tarve, Endel Kuller, Juta Maarand, Sirje Laar, Ester Elja Palias.

Mälestuslauluks laulis kogudus laululehtedelt 6. laulu: „Varsti, kui hiilgavad tähed on kustund“ VL 529.

V Marek küsis, kas on veel lisada eespalvesoove ja paluti palvetada kooliminevate laste eest.

Lõpupalve pidasid Marek Roots ja Edgar Suurväli.

Lõpulaul oli seitsmes laul „Jumalaga, kuni näeme veel“ VL 574.

Sünnipäevalapsed kutsuti ette, neid oli 3 - Ilme Kuller, Jaanus Romandi, Elle Päiv. Ühiselt lauldi neile „Aasta aasta peale“ KLPR 416 .

Söögilauluks lauldi „Oh võtkem Jumalat“ KLPR 302.

Järgnes armastussöömaaeg palvemaja aias varikatuse all. Vihma ei sadanud, ilm oli ilus ja soe.

Seekordne aastapäeva koosviibimine oli kantud erilisest vaimust, oli palju rõõmu ühisest laulmisest ja kuuldud sõnumist.

Toome tänu Taevasele Isale, kes kõigel aitas korda minna!

Täname Oleviste ülistuskoori ja Kersti Kuuske, kes me südamed rõõmsa muusikaga täitsid!

Kõik said kanda oma nimed külalisraamatusse.

Endla palvemajas

September 2011.a.

UURI OMA USUELU ALUST !

Mt 7,21-27

Usuküsimus on inimese tähtsaim küsimus. Sellepärast on eksimisel ja iseenese petmisel selles asjas nii tähtsad, nii rasked tagajärjed. „Kokkuvarisemine oli ränk“ sellepärast, et küsimuse all olid nii suured väärtused, nimelt igavene inimhing, mis pärineb Jumalalt. Kui see hukkub, ei saa seda millegagi tasuda.

Ja siiski on palju neid, kes endid selles määratu suures asjas petavad! Antud tekstis annab Jeesus meile selles asjas väga tõsise hoiatuse: „Mitte igaüks , kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“ ei saa taevariiki.“ On midagi põrutavat ja lõpmata tõsist selles pildis, mida Jeesus siin meie ette tahab maalida. Viimsel päeval, sel suurel kohtupäeval, tuleb Jeesuse juurde palju neid, kes ütlevad: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Aga Jeesus ütleb neile need kohutavad sõnad:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ Me ei tahaks uskuda, et need on Jeesuse sõnad. Tema oli ju kõigepealt Jumala suure armastuse täielik ilmutaja. Sellepärast on meil raske uskuda, et ta peaks kord ütlema selliseid kohutavaid sõnu. Aga Jumala riigis on maksev selline tingimatu seadus, et ükski, kes ei ole uuesti sündinud, ei pääse sinna sisse.

Iseäranis tuleb tähele panna, et need, kellele Issand Jeesus peab kord ütlema need kõvad ja valjud sõnad, ei ole ju ometi olnud päris uskmatud inimesed, vaid vastupidi – vägagi agarad usuharrastajad. – Selliseid on meiegi ajal üsna palju. Nad käivad kirikuis ja kuulavad palvelais Jumala sõna, laulavad koraale ja teisi vaimulikke laule, paluvad, on laulukoorides, töötavad õmblusseltsides ja on tegevad teistes usulistes toimingutes. Nad mõtlevad, et kui nad elavad inimeste silmis välispidiselt ausat elu ja kui neil on sellele lisaks veel natukene usku – neile nagu ehteks -, siis arvavad nad endid olevat Jumalale meelepärased; ja et Jumal nagu ei teeks õigesti, kui ta neid vastu ei võtaks. Aga usuelu ei ole mitte seesama kui kristliku maailmavaate omamine või mõne ususüsteemi tõekspidamine. Ega ole see ka sama kui mõned vagad usulised tunded. Mitmed vaimustuvad ristiusu aatelisest ilust – nagu mõnest muustki ideelisest harrastusest. Mõned arvavad, et kui nad kirikus jutlust kuuldes lasevad voolata mõned üksikud pisarad ja tunnevad seepeale mingeid õndsaid tundmusi, siis võivad nad oma usueluga üsnagi rahul olla.

Aga mis kasu on sarnastest pisaratest, kui süda on siiski uuestisündimata? Mis kasu on sellest, kui me pealiskaudselt ainult suuga kordame üksteise järel sõnu „ Issand, Issand“, kui süda on siiski puhastamata, kui me ei tee Jumala sõna järele, mida meie südametunnistus räägib? Mis kasu on sellistest vagadest tunnetest, palvetest ja lausetest, kui süda on samaaegselt täis patuarmastust, täiesti kinni kõiges selles, mis pärineb sellest maailmast? – Mitme ennast usklikuks nimetaja elu on kõike muud kui uskliku elu. Ehk nad küll avalikes pattudes ei pöörle, on nende elu siiski täis salajasi patte. Nad petavad, nad valetavad, on salalikud, varastavadki, elavad oma lihalike kirgede järele, vihkavad teisi, räägivad üksteisest halba. Ega nad tahagi neist pattudest loobuda. Nad ei taha ennast alandada oma naabritelt andeks paluma, kui nad on neist halba rääkinud või vihas neile kurje sõnu ütelnud. Nad ei taha minna üles tunnistama, kui nad on kedagi petnud. Kuidas võiks siis asuda nende südameis Jumala rahu? – Jeesus ütleb:“ Te tunnete nad ära nende viljast. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“ „Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“

Iseäranis tahaksin veel juhtida tähelepanu sellele, et isegi head välised usuelu avalikud ja selged tunnusmärgid ei ole alati tõsise, südamliku usuelu tunnuseks. Jeesus ütleb, et tema juurde tulevad kord sellised inimesed, kes on tema nimel ennustanud ja ajanud välja kurje vaime ning teinud isegi palju vägevaid tegusid. Need kõik on ju Piibli järgi elava usuelu tundemärgid. Aga siiski ütleb Jeesus neile:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ – Jah, tõesti, kes võib nüüd õndsaks saada? Kui me paneme tähele meie ametlikku kiriklikku usuelu, ei ole meil isegi mitte sellist usuelu vilja ette näidata. Kuidas võimegi siis veel oma usueluga rahul olla? Jeesus ei küsi kord mitte meie usku, vaid usuelu vilja. Puu, mis vilja ei kanna, heidetakse armutult tulle. Kindlasti peame siin oma usuelu üle tõsiselt järele mõtlema, kas meie südame seisukord Jumala ees on õige – nimelt selline, et Jeesus meid kord oma lasteks tunnistab. Mis kasu on kõigest meie vahest aastakümneid kestnud usust, kui Jeesus siiski kord meid oma lasteks ei tunnista? Pettumus selles asjas on eriti raske. Oh häda meile, kui meie silmad kord liiga hilja avanevad! – Miks me peaksime endid petma?! Teisi inimesi võime küll petta ja vahest iseendidki, aga Jumalat ei saa me kunagi petta! Oh et me neid tõsiseid sõnu rohkem meeles peaksime! „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki, saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas!“ – Valeusku ja asjatut lootust on enam, kui me võime arvatagi.

Olen selles arvamises, et kindlasti suurem osa kõigist usuelu harrastajaist on sellised, kes rajavad oma usuelu ehitise liivale. See võib inimeste meelest iluski olla, kõik võivad teda kiita ja ülistada, aga siiski variseb see ükskord kokku, kui torm tuleb. Selle asemel on tõsise usuelu ehitis lihtsa, viletsa hurtsikku sarnane. Inimesed pilkavad ja naeravad selle üle. Maailm ei ole kunagi tõsiseid usklikke tundnud, vaid on alati nende peale nagu üle õla vaadanud ning neid taga kiusanud. Aga see on alati olnud tõsise usuelu kindlaks tundemärgiks. Ja mis sellest, kui maailm hurtsikut pilkab, kui siiski kord, viimsel läbikatsumisel , tormi tulles mõnigi uhke ja hiilgav ehitis haledasti kokku variseb, aga see põlatud hurtsikukene vastu peab, kuna ta oli ehitatud kaljule. Usuelu asjus on kõige tähtsam, et alus oleks õige ja kindel. Ja ehk küll igale kavaluseta usklikule toob palju kurbust ja südamevalu asjaolu, et tema koda on sagedasti üsna vilets, on talle siiski suureks trööstiks, et Jeesus kord selle koja omaks tunnistab, sest tema alus oli ometigi õige.

„Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Mis on siis Jumala tahtmise järgi tegemine, ilma milleta ei saa pääseda Jumala riiki? Selle kohta võib anda – ja antaksegi – palju lahkuminevaid juhatusi ja seletusi. Aga ärgem vaielgem sõnade üle! Kui me otsekohese südamega tõde otsime ja oleme sellele sõnakuulelikud, siis jõuame üksteisele üsna lähedale. Meie südametunnistus koos Jumala sõnaga ütleb meile küll, mis on Jumala tahtmine iga patuse, ümberpöördumata inimese suhtes. Juba Vanas Testamendis on Jumal ütelnud prohveti läbi:“ Õel jätku maha oma kombed ja nurjatu oma mõtted, ja pöördugu Issanda poole, sest ta annab väga palju andeks.“ Ja Jeesus ütleb:“ Kui te meelt ei paranda, siis lähete kõik hukka!“ Heebrea rahvale kirjutatud kirja 6 peatükis on Kristuse õpetuse algnõuded ja usuelu alused: meeleparandus surnud tegudest, õpetus ristimisest, kätepealepanemisest jne. Meeleparandus on kahetsemine, pattude täielik ülestunnistamine ning kahtluseta lootmine armu peale, mille Jumala armastus Kristuses sünnitab avatud südames. Õigel ärganud inimesel on instinktiivne vajadus südametunnistuse puhastamiseks. Aga just see ongi raske. Inimene ei taha alanduda ega tulla oma tegudega valguse ette, ta ei taha neid inimestele üles tunnistada, vaid läheb oma tuppa ja nurka, et seal vaikses palves neist lahti saada. Aga sel viisil ei saa südamepuhtust saavutada, ja usuelu ehitis on sellega liivale rajatud. Püha Vaim ei saa elama tulla sellisesse südamesse, mis ei taha oma roojusest lahkuda. Ei saa Püha Vaim sel puhul ka elavalt ilmutada sellele hingele meie usuelu ja õndsuse ainsat alust: Jeesust Kristust ja tema kallist lunastustööd.

Ärgem ehitagem oma koda liivale, et me ükskord meeleheites ei kahetseks!“ Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“

/ Õp Martti Miettineni jutlus Tallinna Jaani kirikus 5. 11. 1927/