Mt 7,21-27 Usuküsimus on inimese tähtsaim küsimus. Sellepärast on eksimisel ja iseenese petmisel selles asjas nii tähtsad, nii rasked tagajärjed. „Kokkuvarisemine oli ränk“ sellepärast, et küsimuse all olid nii suured väärtused, nimelt igavene inimhing, mis pärineb Jumalalt. Kui see hukkub, ei saa seda millegagi tasuda.
Ja siiski on palju neid, kes endid selles määratu suures asjas petavad! Antud tekstis annab Jeesus meile selles asjas väga tõsise hoiatuse: „Mitte igaüks , kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“ ei saa taevariiki.“ On midagi põrutavat ja lõpmata tõsist selles pildis, mida Jeesus siin meie ette tahab maalida. Viimsel päeval, sel suurel kohtupäeval, tuleb Jeesuse juurde palju neid, kes ütlevad: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Aga Jeesus ütleb neile need kohutavad sõnad:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ Me ei tahaks uskuda, et need on Jeesuse sõnad. Tema oli ju kõigepealt Jumala suure armastuse täielik ilmutaja. Sellepärast on meil raske uskuda, et ta peaks kord ütlema selliseid kohutavaid sõnu. Aga Jumala riigis on maksev selline tingimatu seadus, et ükski, kes ei ole uuesti sündinud, ei pääse sinna sisse.
Iseäranis tuleb tähele panna, et need, kellele Issand Jeesus peab kord ütlema need kõvad ja valjud sõnad, ei ole ju ometi olnud päris uskmatud inimesed, vaid vastupidi – vägagi agarad usuharrastajad. – Selliseid on meiegi ajal üsna palju. Nad käivad kirikuis ja kuulavad palvelais Jumala sõna, laulavad koraale ja teisi vaimulikke laule, paluvad, on laulukoorides, töötavad õmblusseltsides ja on tegevad teistes usulistes toimingutes. Nad mõtlevad, et kui nad elavad inimeste silmis välispidiselt ausat elu ja kui neil on sellele lisaks veel natukene usku – neile nagu ehteks -, siis arvavad nad endid olevat Jumalale meelepärased; ja et Jumal nagu ei teeks õigesti, kui ta neid vastu ei võtaks. Aga usuelu ei ole mitte seesama kui kristliku maailmavaate omamine või mõne ususüsteemi tõekspidamine. Ega ole see ka sama kui mõned vagad usulised tunded. Mitmed vaimustuvad ristiusu aatelisest ilust – nagu mõnest muustki ideelisest harrastusest. Mõned arvavad, et kui nad kirikus jutlust kuuldes lasevad voolata mõned üksikud pisarad ja tunnevad seepeale mingeid õndsaid tundmusi, siis võivad nad oma usueluga üsnagi rahul olla.
Aga mis kasu on sarnastest pisaratest, kui süda on siiski uuestisündimata? Mis kasu on sellest, kui me pealiskaudselt ainult suuga kordame üksteise järel sõnu „ Issand, Issand“, kui süda on siiski puhastamata, kui me ei tee Jumala sõna järele, mida meie südametunnistus räägib? Mis kasu on sellistest vagadest tunnetest, palvetest ja lausetest, kui süda on samaaegselt täis patuarmastust, täiesti kinni kõiges selles, mis pärineb sellest maailmast? – Mitme ennast usklikuks nimetaja elu on kõike muud kui uskliku elu. Ehk nad küll avalikes pattudes ei pöörle, on nende elu siiski täis salajasi patte. Nad petavad, nad valetavad, on salalikud, varastavadki, elavad oma lihalike kirgede järele, vihkavad teisi, räägivad üksteisest halba. Ega nad tahagi neist pattudest loobuda. Nad ei taha ennast alandada oma naabritelt andeks paluma, kui nad on neist halba rääkinud või vihas neile kurje sõnu ütelnud. Nad ei taha minna üles tunnistama, kui nad on kedagi petnud. Kuidas võiks siis asuda nende südameis Jumala rahu? – Jeesus ütleb:“ Te tunnete nad ära nende viljast. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.“ „Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“
Iseäranis tahaksin veel juhtida tähelepanu sellele, et isegi head välised usuelu avalikud ja selged tunnusmärgid ei ole alati tõsise, südamliku usuelu tunnuseks. Jeesus ütleb, et tema juurde tulevad kord sellised inimesed, kes on tema nimel ennustanud ja ajanud välja kurje vaime ning teinud isegi palju vägevaid tegusid. Need kõik on ju Piibli järgi elava usuelu tundemärgid. Aga siiski ütleb Jeesus neile:“ Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!“ – Jah, tõesti, kes võib nüüd õndsaks saada? Kui me paneme tähele meie ametlikku kiriklikku usuelu, ei ole meil isegi mitte sellist usuelu vilja ette näidata. Kuidas võimegi siis veel oma usueluga rahul olla? Jeesus ei küsi kord mitte meie usku, vaid usuelu vilja. Puu, mis vilja ei kanna, heidetakse armutult tulle. Kindlasti peame siin oma usuelu üle tõsiselt järele mõtlema, kas meie südame seisukord Jumala ees on õige – nimelt selline, et Jeesus meid kord oma lasteks tunnistab. Mis kasu on kõigest meie vahest aastakümneid kestnud usust, kui Jeesus siiski kord meid oma lasteks ei tunnista? Pettumus selles asjas on eriti raske. Oh häda meile, kui meie silmad kord liiga hilja avanevad! – Miks me peaksime endid petma?! Teisi inimesi võime küll petta ja vahest iseendidki, aga Jumalat ei saa me kunagi petta! Oh et me neid tõsiseid sõnu rohkem meeles peaksime! „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki, saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas!“ – Valeusku ja asjatut lootust on enam, kui me võime arvatagi.
Olen selles arvamises, et kindlasti suurem osa kõigist usuelu harrastajaist on sellised, kes rajavad oma usuelu ehitise liivale. See võib inimeste meelest iluski olla, kõik võivad teda kiita ja ülistada, aga siiski variseb see ükskord kokku, kui torm tuleb. Selle asemel on tõsise usuelu ehitis lihtsa, viletsa hurtsikku sarnane. Inimesed pilkavad ja naeravad selle üle. Maailm ei ole kunagi tõsiseid usklikke tundnud, vaid on alati nende peale nagu üle õla vaadanud ning neid taga kiusanud. Aga see on alati olnud tõsise usuelu kindlaks tundemärgiks. Ja mis sellest, kui maailm hurtsikut pilkab, kui siiski kord, viimsel läbikatsumisel , tormi tulles mõnigi uhke ja hiilgav ehitis haledasti kokku variseb, aga see põlatud hurtsikukene vastu peab, kuna ta oli ehitatud kaljule. Usuelu asjus on kõige tähtsam, et alus oleks õige ja kindel. Ja ehk küll igale kavaluseta usklikule toob palju kurbust ja südamevalu asjaolu, et tema koda on sagedasti üsna vilets, on talle siiski suureks trööstiks, et Jeesus kord selle koja omaks tunnistab, sest tema alus oli ometigi õige.
„Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“ Mis on siis Jumala tahtmise järgi tegemine, ilma milleta ei saa pääseda Jumala riiki? Selle kohta võib anda – ja antaksegi – palju lahkuminevaid juhatusi ja seletusi. Aga ärgem vaielgem sõnade üle! Kui me otsekohese südamega tõde otsime ja oleme sellele sõnakuulelikud, siis jõuame üksteisele üsna lähedale. Meie südametunnistus koos Jumala sõnaga ütleb meile küll, mis on Jumala tahtmine iga patuse, ümberpöördumata inimese suhtes. Juba Vanas Testamendis on Jumal ütelnud prohveti läbi:“ Õel jätku maha oma kombed ja nurjatu oma mõtted, ja pöördugu Issanda poole, sest ta annab väga palju andeks.“ Ja Jeesus ütleb:“ Kui te meelt ei paranda, siis lähete kõik hukka!“ Heebrea rahvale kirjutatud kirja 6 peatükis on Kristuse õpetuse algnõuded ja usuelu alused: meeleparandus surnud tegudest, õpetus ristimisest, kätepealepanemisest jne. Meeleparandus on kahetsemine, pattude täielik ülestunnistamine ning kahtluseta lootmine armu peale, mille Jumala armastus Kristuses sünnitab avatud südames. Õigel ärganud inimesel on instinktiivne vajadus südametunnistuse puhastamiseks. Aga just see ongi raske. Inimene ei taha alanduda ega tulla oma tegudega valguse ette, ta ei taha neid inimestele üles tunnistada, vaid läheb oma tuppa ja nurka, et seal vaikses palves neist lahti saada. Aga sel viisil ei saa südamepuhtust saavutada, ja usuelu ehitis on sellega liivale rajatud. Püha Vaim ei saa elama tulla sellisesse südamesse, mis ei taha oma roojusest lahkuda. Ei saa Püha Vaim sel puhul ka elavalt ilmutada sellele hingele meie usuelu ja õndsuse ainsat alust: Jeesust Kristust ja tema kallist lunastustööd.
Ärgem ehitagem oma koda liivale, et me ükskord meeleheites ei kahetseks!“ Mitte igaüks, kes mulle ütleb:“ Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.“
/ Õp Martti Miettineni jutlus Tallinna Jaani kirikus 5. 11. 1927/
