Kas sa ka palud (7. osa)

Seitsmendaks. Viimast korda tahan ma sinult küsida, kas sa ka palud? Sellepärast, et palumine on üks parematest abinõudest, et meid õnnelikuks teha.

Meie elame ilmas, mis on kannatusi täis. Niisugune olukord valitseb ilmas sest ajast saadik, kui patt sinna asus. Patu järeldus on kannatamine; ja nii kaua kui patt maailmas on, on asjata lootus, kannatuste alt vabaks saada. On tõsi, et osad sellest karikast vähem joovad ja teised  - rohkem. Meie ihu , meie varandus, meie perekonnad, meie lapsed, meie sugulased, teenijad, sõbrad, naabrid ja meie maapealne elukutse – need kõik on meile alaliseks igasuguste murede allikaks. Haigus, surm, kaotused, petetud lootused, lahkumised, tänamata meeled, laimdused – need kõik on igapäevased asjad. Ilma nendeta on  võimata elust läbi minna. Iga päev juhtume nendega kokku, hommiku teretavad nad meid voodist tõustes ja õhtul saadavad nad meid voodisse. Mida tunderikkamad meie oleme, seda valusamad on meile saatuse löögid, ja mida rohkem meie armastame, seda kibedamalt valame pisaraid.

Aga missugust abinõu peaksime siin ilmas otsima, et õnnelikuks saada? Kuidas võiksime ilma muredeta läbi rännata sellest pisarate orust? Ma ei tea paremat abinõu, kui kõik mured Issanda hoolde anda palves.

Seda õpetab meile niihästi Vana- kui ka Uus Testament. Mis ütleb kuningas Taavet selle kohta? – “ Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis tahan ma sind sest välja kiskuda, ja sina pead mind austama...” Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema peab sind üles, ja tema ei lase mitte igavesti kõikuda seda, kes õige on (Laul 50,15; 55, 23).” Ka apostel Paulus ütleb: “ Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõigis oma palumised palve ohkamiste läbi tänuga Jumalale teada saada. Siis Jumala rahu, mis ülem on kui kõik mõistus, hoiab teie südameid ja teie meeli Kristuse Jeesuse sees (Wilipi  4,9-7).” Samuti ütleb apostel Jakobus:” Kui keegi teie seast kurja kannatab, see palugu Jumalat (Jk 5, 13).”

Missugune on pühade meeste tegevus palves, kelle elulugu pühasse kirja on ülesse pandud. Nõnda tegi Jakob, kui ta oma venda Eesavit kartis. Nõnda tegi Mooses, kui Iisraeli rahvas teda kõrbes kividega surnuks tahtis visata. Nõnda tegi ka Joosua, kui Iisrael Ai linna all ära võideti. Nõnda tegi Hiskia, kui ta Assuri kuninga Sanheribi käest teotava kirja sai. Nõnda tegid usklikud, kui Peetrus oli vangi pandud. Ja nõnda tegi Paulus, kui ta Wilippi linna vangitorni oli visatud.

Ainus abinõu õnnelikuks saada siin kurjas ilmas on see, kui oma mured Issanda peale veeretame (1 Pt 5,7). Mingi asi ei tee usklikke hingesi nii õnnetuks, kui katse, ise oma koormat kanda. Peaksid nad oma puudusi rõhutud südamega Jumala hoolde andma, siis annaks ta neile oma koormat sama kergesti kanda, kui Simsoni Kaatsa linna väravaid. Aga kui nad sellest Issanda ees vaikivad, siis ärgu mõistku nad kellegile süüdi, kui juba liiva terake neid koormana rõhub.

On olemas sõber, kes alati on valmis meid aitama ja ootab üksnes, et me talle kaebame oma häda, - sõber, kes siin maapeal elades vaeste haigete ja koormatute peale halastas, - sõber kellel inimeste südamed tuntud on, sest inimesena elas ta meie seas kolmkümmendkolm aastat, - sõber, kes nutjatega võib nutta, sest ta on täis kõige palavamat armastust ja osavõtmist, - sõber, kes küll vägev on aitama, ja keda mingisugune raskus ei või kohutada. See sõber on meie Issand Jeesus Kristus. Kõige parem abinõu meie õnnelikuks saamiseks on see, kui alati oma südamed armsa ja kalli sõbrale avame.

Issand Jeesus võib meid kõiki õnnelikuks teha, kes teda appi hüüavad ja endid täiesti tema kätte usaldavad, - väliste mõjude peale vaatamata. Ta võib neile hinge rahu saata vangikodades, rahulikku meelt vaesuses, tröösti puuduses ja haiguses, ja tihti ülisuure rõõmuga nende südamed täita, keda omaksed maha jätavad, ehk kes ise jälle neist lahkuma peavad ja rõõmu isegi haua kaldal. Temas on armutäius koos, kust iga usklik hing võib armu armu peale võtta, kui aga janunema peaks. Oh millal tuleb ükskord aeg, mil inimesed hakkavad aru saama, et tõsine õnn mitte välistes juhtumistes ei seisa, vaid südame sisemises seisukorras.

Palve võib risti kergendada, olgu see nii raske kui tahes. Ta võib Issandat kutsuda meid seda aidata kandma. Palve võib meile värava avada, kui meil tee näib kinni pandud olevat. Ta kutsub Issandat ütlema:” Tee on siin, mine seda kaudu!” Palve võib meie rinda lootuse kiiri visata ka siis, kui kõik näib kadunud olevat; võib abi tuua sel ajal, kui kõik, keda armastasime lahkusid ja meie jäime üksinda, üsna ilma abita. Ta võib meid sellele lähendada, kes üksi võib anda elu ja küllust ja öelda mässavatele voogudele:” Vaikige!” Aga inimesed on sagedasti nii pimestatud, et nad ei märka, nagu Haagar kõrbes, enese lähedal eluvee allikat.

Armas lugeja! Mu palavam soov on sind õnnelikuna näha. Ma tean, et ma ei või sulle ette panna õnnistusrikkamat küsimust, kui see:” kas sa ka palud?”

VENNASTEKOGUDUSE SUVEPÄEV SAKU-TÕDVA PALVELAS

Laupäeval  10. juunil 2017.a. algusega kell 11.00 toimub  Saku-Tõdva palvemajas (Tõdva küla, Saku vald) vennastekoguduse kuues suvepäev teemal „Usupuhastus“. Ettekande peab õpetaja Mihkel Kukk. Rühmatööd, muusika- ja palvehetked, toitlustamine. Päeva lõpus musitseerivad Ott Indermitte (bariton), Kristjan Nõlvak (viiul) ja Marika Kahar (klahvpillid).

Suvepäevale oodatakse kõiki, kellele vennastekogudus on südamelähedane või kes soovivad vennastekoguduse liikumisega lähemalt tutvuda. Oodatakse kõiki, kes otsivad vaimulikku kosutust, kinnitust ja osadust.

Päeva korraldab Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Suvepäeva osavõtutasu on 10 eurot (sisaldab kaks söögikorda), tasumine kohapeal.

Oma osavõtusoovist palume teatada hiljemalt 7. juuniks mob 53359850või e-post: info@vennaste.ee

Teated:

Kui Jumal lubab, siis mai esimesel teisipäeval, 2.mail kl. 18 00 on Pühalepas tund. Külla on tulemas jutlustajavennad Soomest Bengt Strengell ja Juhani Martikainen.

Mai kolmandal teisipäeval, 16. mail kl. 18 00 palve ja laulutunnis külalisena SLEF (Rootsi lutertlik evangeeliumiühing) noortetöö sekretär Edny Fors.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse kuulutusnädal

Tallinnas Endla tn. 68 palvemajas:

Neljapäev 6. aprill kell 18.00. Kõneleb peavanem Eenok Haamer.

Reedel 7. aprillil kell 18.00. Kõneleb Juha Väliaho.

Laupäeval 8. aprillil kell 17.00. Kõneleb Jüri Vallsalu.

Pühapäeval 9. aprillil kell 17.00. Kõneleb Arne Hiob.

Teretulemast kõigile!

Kas sa ka palud ? (5. osa)

Viiendaks. Ma küsin, kas sa ka palud? seepärast, et usinas ja väsimata palves peitub pühitsuse ülem saladus.

Kes vähegi inimeste elu on tähele pannud, see teab kui suur on vahe kristlase ja kristlase vahel. Mõlemad sõdivad Issanda sõjaväes, kuid eesrinnas võitlejate ja seljataguste vahel on suur vahe. Kõik on küll sõdijad, aga kui vahvasti heitlevad ühed ja kui aralt ja hooletult teised! Kõik nad teevad Issanda tööd; aga kui palju teevad ühed ja kui vähe teised! Kõik nad on Issanda küünlajalad; aga kuidas hiilgavad ühed ja kuidas suitsevad teised! Kõik nad jooksevad võitu; aga kui usinasti- ühed ja kui laisalt – teised! Kõik nad armastavad üht ja sedasama Issandat ja Õnnistegijat; aga kui palavalt ühed ja kui leigelt teised! Ma küsin iga tõsise kristlase käest eks see ole tõsi?

On mõningaid Jumala lapsi, kes oma ümberpööramise päevast peale sammugi edasi ei astu. Nad on “uuesti sündinud”, aga jäävad eluks ajaks lapsepõlve. Nad on Issanda koolilapsed, aga viibivad alatiselt aabitsa ehk alumises klassis. Nad läksid küll lammaste lauta, aga heitsid sinna magama. Aasta aasta järel veavad nad eneste järel ikka ühed ja samad patud. Nad räägivad sulle ikka  samadest läbielamistest. Nende seedimine ei võta muud rooga vastu, kui piima ( 1 Kr 3,2j); ja sa võid neis märgata tuimust kõige vastu, mis nende kitsast silmaringist üle käib, ülepea – kõike neid omadusi, mida meie juba aastate jooksul nende juures muutmatult nägime. Ma räägin seda kurvastuse ja murega. Aga ma küsin iga  õiglase kristlase käest: “ eks see ole tõsi?”

Jumala laste seas on ka neid, kes nähtavasti jõudsalt edasi sammuvad. Nad kosuvad, kui rohi peale vihma ja kasvavad nagu Iisrael Egiptuses. Nad tungivad ettepoole nagu Kideon; olgugi, et nad vahest väsimust tunnevad, tungivad nad siiski edasi ja võtavad armu armu peale. Nendega kokku puutudes võib igal ajal märgata, et nad armastuses ikka täielikumaks said ja, et nende sisemine inimene igapidi jõudsasti kasvas. Aasta aastalt tungivad nad sügavamalt ristiusu saladustesse; sügavama teadmise, usu ja tundmise sisse. Neil ei ole mitte üksnes head teod, elava usu tunnistajatena, vaid nad on nendes koguni agarad ja väsimatud. Nende ettevõtted on kõrged, mis ikka ülikena tagajärgedega lõpevad. Juhtub ehk vahest, et nad komistavad, siis tõusevad nad ka kohe ülesse. Ja kõige selle juures peavad nad endid armetumateks, kõlvatumateks sulasteks ja mõtlevad enestest, et nad midagi ise ei jõua teha. Need on inimesed, kes vaga ja jumalakartliku elu mõistavad teistele teha meeldivaks ja armsaks. Sagedasti panevad nad oma eluga koguni ilmalikke inimesigi imestama, ja neist peetakse lugu ka isemeelsete ilmainimeste poolt. Need on inimesed, keda on väga armas kuulda ja näha ja kelle läheduses alati tahad viibida. Nendega kokku puutudes, tuleb tundmine, et nad nagu Mooses, vist praegu Jumalat palgest palgesse nägid. Neist lahkudes tunned sa, kuidas nende seltsis viibimine sind soojendas, sinu hing oleks nagu tule juures viibinud. Ma tean, et sarnaseid inimesi vähe leidub. Ma küsin ainult: kas see pole tõsi?

Kuidas peame enestele niisugust vahet seletama? Mispärast on ühed ristiinimesed palju täielikumad ja jumalakartlikumad, kui teised? Ma arvan, et sajast juhtumisest üheksakümneviie juures põhjuseks on hooletu ja tuim palve. Ma olen kindel, et need, kes palju paluvad – ka palju saavad; kes aga vähe paluvad – ka vähe saavad, kuid kes hoopiski ei palu, need ka midagi ei saa.

Ma tean, et minu arvamine mõningat paneb imestama. Ma ei kahtle mitte, et paljud peavad kõrget vagadust iseäraliseks anniks, mida ainult vähesed äravalitud võivad omandada. – Nad imestavad seda eemalt vaadeldes ja piibliraamatust lugedes; kuid veel suurem on nende imestus, kui nad tõsist vagadust elus juhtuvad nägema ehk kuulma. Aga mõte, et niisuguse kõrge vagaduse tipule igaüks võib saada – pole vist iialgi neis tõusnud. Nad vaatavad vagaduse, kui eesõiguse  peale, mis ainult mõne õnnelikule osaks saab, aga koguni mitte kõigile usklikkudele. Ma olen kindel, et niisugune vaade on ülikardetav eksitus.

Ma olen kindel, et meie vaimu kosumine ripub ära peaasjalikult nende abinõude tarvitamisest, mis igaühele kergesti kättesaadavad, kui millegist muust. Muidugi ei taha ma sellega öelda, nagu oleks meil õigus oodata erakorralisi vaimu andeid. Aga ma räägin seda, et kui inimene ennast kord juba Jumala meelevalla alla on andnud, siis oleneb tema  enese hoolsusest, Jumalast kätteusaldud abinõude tarvitamises kas ta kõrget vagadust kätte saab, ehk sellest eemale jääb. Ja ma kinnitan julgesti, et usin palve üks neist pea abinõudest on, mille abil nõdrad usklikud võivad saada täiskasvanuteks Kristuse koguduses.

Loe Piiblist tähtsamate Jumala sulaste elukirjeldusi ja näita siis mulle, kas ühe ainsa peale, kes mitte poleks olnud hoolas paluja. Ole kindel, armas lugeja, palve võib palju korda saata.

Palve läbi voolab meisse alati Püha Vaimu uuesti, ja tema üksi algab meie südames armu tööd ja teeb seda lõpuni. Aga Püha Vaimu tahtmine on, et meie teda selle pärast peaksime paluma; ja need kes teda rohkesti paluvad – tunnevad ka rohkem enestes tema vägevat mõju.

Palve on kõige mõjuvam abinõu kuradi ja meie südames asuvate pattude vastu. Patt ei või seal vastu panna, kus südamelik palve taeva poole tõuseb. Kurat peab taganema, kui me Issandat palume teda ära ajada. Aga meie peame oma hinge seisukohta täiesti taevase arsti ees avama, kui me igapäev Temalt tahame saada abi. Meie peame Issanda jalge ette heitma meis elutsevaid roojaseid vaimusid ja Tema poole kisendama, et Ta neid meist kaugele sügavusesse ära saadaks.

Armas lugeja! Kas tahad armus kasvada ja vagaks lapseks saada? Kui see su palavam soov on, siis usu, et tähtsamat küsimust sulle ettepanna ei või, kui see: kas sa ka palud?