Kirikupäeval Tartus

Kirikupäev 2015 on lõppenud ja meie oma reisiseltskonnaga jälle tagasi kodusaarel. Pea aasta oli õpitud laulupäeva laule ning kavandatud Tartusse sõitu. Meie perekonnale lõppes kogu see ettevalmistus laululaval ja misjonitelgis. 

Taaniel, Tobias ja Anna Elisabeth lauljatena ja mina peamiselt misjonitelgis, vennastekoguduse laua taga. 

Kohe alguses ütlen, et tasus ikka minna. Suurtel vaimulikel kokkusaamistel on pea alati nõnda, et kõik, mida pakutakse ei ole kõigile vastuvõetav. Siiski ei peaks tervest üritusest sellepärast loobuma, sest ülekaalukas osa on seda väärt, et tulla, olla või aktiivselt kaasa lüüa. Lisaks võimalus kohtuda paljude tuttavatega, kellega muidu ehk ei saakski kokku.

Laulupeo proovid, õhtune avajumalateenistus Peetri kirikus, laulupäeva rongkäik ja kontsert ning misjonitelgis toimuv täitsid meie päevad ääreni, nõnda, et muudele kirikupäeva üritustele ega laste unistuste vabaajakeskustesse ei jõudnud meist keegi.

Misjonitelgis olid erinevate organisatsioonide tegevust tutvustavad esindused. Samuti toimusid telgis piiblitunnid, laste nukuteater ning muusikalised etteasted. 

Kakskümmend aastat Venemaal hõimurahvaste juures töötanud Juha ja Anu Väliaho tutvustasid koos Venemaa külalistega sealseid olusid ja tööd evangeeliumi kuulutamisel.

Misjonitelgis peeti ka kaks piiblitundi, kõnelejateks Arne Hiob Tallinnast ja Vallo Ehasalu Valga praostkonnast. Kes tundides osalesid võisid veenduda, et luterlus meie luteri kirikust siiski päris kadunud ei ole.

Vallo Ehasalu rääkis misjonist, toetudes Mt evangeeliumi tekstile 28,16jj. Mõned väljanopped esitatust:

+ selgeim koht ( Mt 28,16jj) mis räägib misjonist, kuigi sõna „ misjon“ Piiblis ei esine vaid see tuleb hiljem ja ladina keelest. VT-s vastab misjoni mõistele rohkem sõna „ kuulutus“.

+ euroopa kolonisaatorite jälgedes liikunud misjon oli kiire, aga enamasti on misjon aeglane (näit misjon Komide juures ja Mesopotaamia kirikute misjon Hiinas)

+ misjon tähendab ka paigal püsimist (jääge sinna kus olete, elage oma rahva keskel). Paigal püsimine viib meid inimestele lähemale, paigal püsimine aitab olla nendega, kes on meie läheduses. Jääge Jeruusalemma, oodake Isa tõotust (Apt 1,4), pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde (Mt 10,6).

 + VT näited: Joona ja Niineve – minemine. Js 2,3jj Jumal on Jeruusalemmas, inimene läheb Jumala juurde. Kui inimene on kaotanud Jumala, peab ta minema sinna, kus ta saab uue kontakti Jumalaga. Selle peab inimene ise ära tundma.

+ Mt 28, kui inimesed tunnevad ära Jeesuse, tulevad nad tema juurde. (näljane saab ise kuidagi aru, kust toitu saada, seda ei pea talle kuulutama)

+ Jumal võtab hirmu  sellelt, kelle ta oma teenistusse võtab.

+ eri aegadel on misjonile erinevalt tähelepanu pööratud. Keskajal oli misjonitöö täiesti kinni. Reformatsiooni ajal tõstetakse esile evangeelium ja minnakse koguduste juurde, kus põhiliseks on muutunud hierarhia, käsud, jmt. Ehk siis evangeeliumi viimine kogudustesse.

Arne Hiob´i piiblitunni teemaks oli:“ Peetruse ja Pauluse tee Rooma ja kirik tänapäeval“. See on väga lai teema ja ettekandja keskendus üksikutele punktidele. Arne Hiobilt on viimastel aastatel ilmunud mitmeid raamatuid, milledesse autor ka sissevaateid tegi.

Mõlemad piiblitunnid olid hästi külastatud ja vaatamata sellele, et üks tund kestis 90 minutit oldi valmis tähelepanelikult kuulama ja  ka lisaküsimusi esitama.

Kirikupäeval sai kohtuda ka mitmete meie vennastekoguduse inimestega. 

Õde Marika Kahar kirikumuusikuna, perekond Pootsmaad Hageri tänava ja Nissi palvemajast, Pirjo ja Marek Roots, Eha ja Eenok Haamer, Aivar Villems ja mitmed teised. Tundus, et meie koguduse väike tutvustus misjonitelgis oli vajalik nii meile endile, kui inimestele, kes misjonitelki sisse astusid. Telk iseenesest asus väga hea koha peal oli paraja suurusega ning mõnusalt jahe. Lisaks misjonitelgile oli lauluväljakul ka palvetelk.

Iga laulupäeva üks meeldejäävamaid hetki on laulupeorongkäik. 

Tartus algas see Toomemäelt ja kulges läbi kesklinna, Jakobi mäest üles, läbi Tähtvere pargi laulupeo platsile. Hiidlastest olid laulupeo rongkäigus Kärdla kiriku kammerkoor, naiskoor Heliko Kärdlast ja Pühalepa naiskoor Anna. Hiidlasi jätkus ka rongkäiguliste tervitajate hulka.

Kaks päeva Tartus olid pikad ja möödusid kiiresti. 

Pühapäeva varahommikul jätsime oma mõnusa öömaja Vaksali hostelis ja läksime raudteejaama juurde, et asuda bussiga läbi pühapäevase rahu kihutama Rohuküla sadama poole. Ja jõudsimegi esimesele praamile.

Aitäh heale reisiseltskonnale ja muidugi Kristiinale, kes meie Kärdla kiriku kammerkoorile ja lasteansamblile laulud õpetas ning sellega võimaluse andis olla tõeline laulupeoline, st seista laulukaare all.

L.R. 

Pühalepas, 16.06.2015

 

 

 

 

 

Vennaste suvepäeva pilte Pikavere palvemajast

 

 

 

 

 

 

 

 

Nelipühi päeval.

Suur algus.

„Kes nüüd häälmeelel Tema sõna vastu võtsid, neid ristiti ja sel päeval koguti nende juure ligi kolmtuhat hinge“ Ap teod 2-14

See oli mingi suure suur algus. Ristikoguduse sünnipäev. Tuhanded tulevad ligi, vaimustatud Peetuse jutlusest. Nad vahest ei aimanudki, mis neid ees ootas – tagakiusamine, ahastus, veretunnistaja surm. Paljud neist unustasid, et nad ristimise läbi Kristuse tunnistajate hulka vastu võeti, unustasid siis, kui sünnipäeva rõõm sai argipäeva töö mureks. Aga siiski ka nende esimeste hulgas oli veretunnistaja püha verd, mis terve Kristuse kiriku seemneks sai.

Nüüd on taas selle suure alguse mälestuspäev. Ristikoguduse saamise rõõm on Nelipühi kellade helinasse kirjutatud. See oleks nagu sünnipäevapidu valitute miljonite tarvis terves maailmas, kes ristimispüha saladuse kaudu vastu võetud selle koguduse osadusse. Tuhandete ja taas tuhandete huultel saab elavaks Peetruse nelipühijutlus ja ka kuulajaist ei ole puudu, aga siiski midagi on, mis, võrreldes seda mälestuspäeva selle suure algusega, pidulised külmaks jätab.

Meie armastame elada mälestuste rasvast. Ajalugu on meile kallim kui tänapäevaelu. Ka Peetruse jutlus on muutunud ajalooks kui mälestus ühest Nelipühist, kus see kõik oli nii vägev ja suur. Aga Nelipühi Vaimu töö ei ole kunagi jäänud peatuma üksi sinna Jeruusalemma müüride vahele. Sääl oli vaid selle elu suur algus. Pea tõusevad ligidal ja kaugel ikka uued ja uued tunnistajate hulgad ja teevad selle sünnipäevapeo lõpmatu pikaks.

Kaovad aastad, kaovad esimesed Peetruse jutluse järele pöördunud. Hävitatakse koos templiga ka esimene kantsliase. Aga midagi jääb ometi sellest suurest – see Vaimu varjamatu mõjutus, mille rajaks ei ole maad ega rahvad, mille mõõduks ei ole aastad ega aeg.

Meie elame selle Nelipühi Vaimu mõjutuse all, kuigi ka tänapäeval templis on palju päävangutajaid ja irvitajaid. - Meie tunneme selle Vaimu imetööd, kuigi on paljusid Tema kulul labase nalja heitjaid, isegi põlvitajate ringist.

Ka meie kodumaast on nagu Nelipühi äratuse Vaimutuule kohisemine läbi puhumas, nagu ta mitmeil aegadel siin juba end tunda on annud.

Ei ole küll neid rõõmsaid ühel päeval etteastuvaid tuhandeid. Aga Jehoova armupäev on pikk ja Peetruse kuulutus kõlab kaugele üle terve maailma mitmesajas keeles, ka templipõrand on lõpmatu laiaks kuulajate kogumisasemeks saanud, kus iga päev leiame rõõmsaid tunnistajaid oma pääsmist kuulutamas.

Veel tugevamini võiks Nelipühi Vaim läbi murda südamete kindlusemüürist. See suur algus on seda väärt, et ta iga üksiku südames jälle korduks ja see Vaimu valgus seda väärt, et ta üksiku hinge täidaks rõõmu ja rahu ja soojusega.

Sinu kõige suurem kink on Nelipühi Issandale Tema koguduse sünnipäevaks sinu pöördunu tunnistus Kristuse poole, kelle oma sa tahad olla elus ja surmas ja nõnda üks neist elavaist Kristuse kiriku kandjaist, kel Nelipühist saadik ei ole enam kallis ükski ohver selle suure alguse mälestuseks.

19.V 34

Harri Haamer. „Tema käsi“. Pühade mõtteid. Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna kirjastus. Tartu, 1934.

(kirjaviis muutmata)