Pühalepas, 16.06.2015

 

 

 

 

 

Vennaste suvepäeva pilte Pikavere palvemajast

 

 

 

 

 

 

 

 

Nelipühi päeval.

Suur algus.

„Kes nüüd häälmeelel Tema sõna vastu võtsid, neid ristiti ja sel päeval koguti nende juure ligi kolmtuhat hinge“ Ap teod 2-14

See oli mingi suure suur algus. Ristikoguduse sünnipäev. Tuhanded tulevad ligi, vaimustatud Peetuse jutlusest. Nad vahest ei aimanudki, mis neid ees ootas – tagakiusamine, ahastus, veretunnistaja surm. Paljud neist unustasid, et nad ristimise läbi Kristuse tunnistajate hulka vastu võeti, unustasid siis, kui sünnipäeva rõõm sai argipäeva töö mureks. Aga siiski ka nende esimeste hulgas oli veretunnistaja püha verd, mis terve Kristuse kiriku seemneks sai.

Nüüd on taas selle suure alguse mälestuspäev. Ristikoguduse saamise rõõm on Nelipühi kellade helinasse kirjutatud. See oleks nagu sünnipäevapidu valitute miljonite tarvis terves maailmas, kes ristimispüha saladuse kaudu vastu võetud selle koguduse osadusse. Tuhandete ja taas tuhandete huultel saab elavaks Peetruse nelipühijutlus ja ka kuulajaist ei ole puudu, aga siiski midagi on, mis, võrreldes seda mälestuspäeva selle suure algusega, pidulised külmaks jätab.

Meie armastame elada mälestuste rasvast. Ajalugu on meile kallim kui tänapäevaelu. Ka Peetruse jutlus on muutunud ajalooks kui mälestus ühest Nelipühist, kus see kõik oli nii vägev ja suur. Aga Nelipühi Vaimu töö ei ole kunagi jäänud peatuma üksi sinna Jeruusalemma müüride vahele. Sääl oli vaid selle elu suur algus. Pea tõusevad ligidal ja kaugel ikka uued ja uued tunnistajate hulgad ja teevad selle sünnipäevapeo lõpmatu pikaks.

Kaovad aastad, kaovad esimesed Peetruse jutluse järele pöördunud. Hävitatakse koos templiga ka esimene kantsliase. Aga midagi jääb ometi sellest suurest – see Vaimu varjamatu mõjutus, mille rajaks ei ole maad ega rahvad, mille mõõduks ei ole aastad ega aeg.

Meie elame selle Nelipühi Vaimu mõjutuse all, kuigi ka tänapäeval templis on palju päävangutajaid ja irvitajaid. - Meie tunneme selle Vaimu imetööd, kuigi on paljusid Tema kulul labase nalja heitjaid, isegi põlvitajate ringist.

Ka meie kodumaast on nagu Nelipühi äratuse Vaimutuule kohisemine läbi puhumas, nagu ta mitmeil aegadel siin juba end tunda on annud.

Ei ole küll neid rõõmsaid ühel päeval etteastuvaid tuhandeid. Aga Jehoova armupäev on pikk ja Peetruse kuulutus kõlab kaugele üle terve maailma mitmesajas keeles, ka templipõrand on lõpmatu laiaks kuulajate kogumisasemeks saanud, kus iga päev leiame rõõmsaid tunnistajaid oma pääsmist kuulutamas.

Veel tugevamini võiks Nelipühi Vaim läbi murda südamete kindlusemüürist. See suur algus on seda väärt, et ta iga üksiku südames jälle korduks ja see Vaimu valgus seda väärt, et ta üksiku hinge täidaks rõõmu ja rahu ja soojusega.

Sinu kõige suurem kink on Nelipühi Issandale Tema koguduse sünnipäevaks sinu pöördunu tunnistus Kristuse poole, kelle oma sa tahad olla elus ja surmas ja nõnda üks neist elavaist Kristuse kiriku kandjaist, kel Nelipühist saadik ei ole enam kallis ükski ohver selle suure alguse mälestuseks.

19.V 34

Harri Haamer. „Tema käsi“. Pühade mõtteid. Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna kirjastus. Tartu, 1934.

(kirjaviis muutmata)

MIS ON PALVETAMINE?

Õige palve on Kristusesse uskuva südame pöördumine Jumala poole. Palvetamine on Jumala teenimine, kus me palume abi õigelt ja elavalt Jumalalt tõelises usus meie vahendaja Jeesuse Kristuse kaudu, et me saaksime seda, mida vajame ise või mida vajavad meie ligimesed. Palves me ülistame ja kiidame Teda selle eest, mis Ta on meile andnud ja tõotanud.

Palvetamine põhineb Jumala käsul ja Jumala Sõna tõotusel ning Tema halastusel, mitte meie teenetel.

Palvetamine on usu tulemus ja kuulub heade tegude kilda. See ei ole armuvahend. 

Kuid õige palvetamine ülendab usklikke, sest sellega liitub Jumala Sõna meenutamine ja kasutamine, Sõna aga on armuvahend, mille kaudu Jumal meiega kõneleb.

Ps 19,15 Olgu su meelepärast mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!

Ps 145,18 Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad!

Js 65,24 Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.

Mt 7,7 Paluge, siis antakse teile: otsige siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.

Mt 18,19 Kui kaks teie seast ühel nõul on maa peal mingi asja pärast, mida nad iganes paluvad, siis see saab neile minu Isalt, kes on taevas.

Jk 4,2 Teil ei ole, sest te ei palu.

Ps 50,15 Ja hüüa mind appi kitsikuse päevil; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au.

Ps 103,3 Kiida mu hing Issandat ja ära unusta kõiki tema heategusid! Ta annab andeks kõik su pahateod, tema parandab kõik su vigadused!

 

Allikas: Martin Lutheri Väikese katekismuse seletus

VENNASTEKOGUDUSE VAIMULIK SUVEPÄEV PIKAVERES

Laupäeval 13. juunil algusega kell 11.00 toimub Pikavere vennastekoguduse palvemajas (Pikavere küla, Koonga vald, Pärnumaa) vennastekoguduse suvepäev teemal „Palve“. 
Ettekanne õpetaja Kristjan Luhametsalt. Rühmatööd, muusika- ja palvehetked, toitlustamine.

Vennastekoguduse suvepäev toimub juba neljandat korda – varem Nissi, Kuusalu ja Nabala palvemajades. Suvepäevale oodatakse kõiki, kellele vennastekogudus on südamelähedane või kes soovivad vennastekoguduse liikumisega lähemalt tutvuda. Oodatakse kõiki, kes otsivad vaimulikku kosutust, kinnitust ja osadust.

Päeva korraldab Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Suvepäeva osavõtutasu on 10 eurot (sisaldab kaks söögikorda), tasumine kohapeal.

Oma osavõtusoovist palume teatada hiljemalt 8. juuniks. Info: 6608 004 või 53359850. E-post: info@vennaste.ee

Lähem info vennastekoguduse kohta www.vennaste.ee

Pildikillukesed aprillikuu palve- ja laulutunnist.

Vaikne käik („der stille Gang“ 1743-1783).

Nii dünaamilist liikumist, kui oli tol ajal vennastekogudus, polnud võimalik peatada, vaid see jätkus. Eriti neis kihelkondades, kus olid vennastekoguduse sõbralikud õpetajad ja aadlikud, näit. Urvastes Quandt, Kambjas Sutor, Kadrinas Neuhausen, Kullamaal Gutsleff ja Dahl, Ridalas böömi päritoluga Matschek ja Saaremaal superintendent Eberhard Gutsleff. Saaremaal, kus liikumine oli kõige elavam, sai ka kõige rohkem keskvalitsuse ranget kätt tunda, sest siin arreteeriti 1747.a. superintendent E. Gutsleff, Jämaja õp. Höltehof, teoloogia üliõpilane Fritsche, Tartus herrnhuutlik arst Kriegelstein. Kõik nad pandi kurikuulsasse Peter-Pauli kindlusesse Peterburis.

Kuna Herrnhutist tulnud saksa töötegijad keiserliku käskkirja järgi pidid maalt lahkuma, siis läks töö suurelt osalt eestlaste eneste kätte. Ent mitte kõik herrnhuutlased ei lahkunud: Matthias Friedrich Hasse oli Urvastes 1750. aastani. Juba enne tema lahkumist tuli 1747.a. Liivimaale Johann Peter Hesse, kellest sai vennastekoguduse töö juhataja nii Liivi- kui Eestimaal kuni selle perioodi lõpuni ja kauemgi veel, sest ta suri 1785.

Vabamad tuuled liikumises Katariina II-st kuni Aleksander I manifestini (1763-1817). Katariina II avas jälle vahepeal suletud Venemaa uksed Lääne-Euroopale. Ta soosis välismaalaste asumist Venemaale nii, et 11. veebruar 1764.a. andis ta südametunnistuse ja usuvabaduse Volga Sarepta herrnhuutlastele oma koloonia rajamiseks. Katariina II manifest ei puudutanud küll otseselt  Baltimaade vennastekoguduste tegevust ja nõnda jätkus siis nn vaikne käik ehk põrandaalune tegevus, kuid tegevus elavnes tunduvalt. Kui ajavahemikul  1729-43 asutati Eesti alale 3-4 palvemaja, siis perioodil 1764-1817 ehitati neid juba 48.

Liikumise õitse- ja langusaeg (1817-1948). 

Tsaar Aleksander I, kes oli ise Herrnhuti külastanud ja oli sellest vaimustatud, andis oma manifestiga 27. oktoober 1817 vennastekoguduse liikumisele Baltimail „rohelise tee“. Selle põhjal oleks vennastekogudus võinud ennast kuulutada iseseisvaks kirikuks nagu see oli Saksamaal, aga Herrnhut soovitas Läänemeremaade vennastekogudusel jääda ka edaspidi luterliku kiriku siseseks liikumiseks ehk „soolaks“ kirikus. Ent see keisri manifest sai nii õnneks kui õnnetuseks. Õnneks liikumise kasvule ja levikule, õnnetuseks aga liikumise sisese jõu ja ühtekuuluvustunde kahanemisele. Õnnetuseks selle poolest, et väline vennastekoguduse võidukäik ajas tolleaegse ratsionalistliku kiriku „tagajalgadele, nii et see hakkas vennastekoguduses nägema oma abilise asemel võistlejat.

Kiriku antud saatuslikuks löögiks vennastekogudusele sai 1832.a. välja antud kirikuseadus, mis riisus vendadelt vaba esinemisõiguse oma palvemajades – see asendati tsenseeritud palve- ja jutluseraamatute ettelugemisega palvetunnis ja edaspidine palvemajade ehitamine tehti sõltuvaks vastava koguduse õpetajast ja konsistooriumist. Seega lõigati liikumiselt ära tema tiivad ja mida tähendab  tiibadeta lind?

Väliselt liikumine vana inertsi mõjul veel kasvas kuni möödunud sajandi keskpaigani, mil arvuliselt saavutati lagi. Eestis oli tol ajal 156 palvemaja 48340 liikmega ja osavõtjate arv palvetundidest tõusis75 000-ni. Siit peale läks käik allamäge, nii et Eesti Vabariigis 1929.a. , mil tähistati vennastekoguduse liikumise tuleku 200 aastapäeva, oli liikmete arv langenud 3 000. Liikumine hakkas elavnema vabariigi lõpuaastatel ja eriti Lõuna-Eestis Võrumaal, kuhu ehitati mitu uut palvemaja. Ent II maailmasõja lävel levisid lahkhelid vennastekoguduses endas, kui üks osa vennastekogudusest leidis vajaduse moodustada iseseisvat, kirikust sõltumatut vennastekogudust ja nõnda loodi vennastekoguduse kõrvale vennaste ühing. 1948.a. Nõukogude kord keelustas vennastekoguduse tegevuse, st ühe osa kiriku tegevusest, sest vennastekogudus on olnud ju algusest peale meie maal kirikusisene liikumine. Osadest palvemajadest said kiriku filiaalid.

1989.a. lõpus on esitatud EELK Konsistooriumile peapiiskopi kaudu avaldus kuulutada 1948.a. keeld vennastekogudusele kehtetuks ja anda  talle tagasi tema algsed õigused ja tegevusvabadus.

EELK korraline kirikukogu, mis oli koos Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 12.-13. juuni 1990.a., võttiski vastu otsuse legaliseerida vennastekoguduse töö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus selle endise põhikirja järgi.

Osvald Reier