Oktoobris

 

 

 

Ajalehes Eesti Kirik ilmus 3.10. 2012 artikkel
vend Remmelgast ja tema  tööst
vennastekoguduse Pühalepa palvemaja juures.
Artiklit saab lugeda ka interneti vahendusel.

 18. ja 19. septembril külastasid Hiiumaad SLEF i jutlustajad Bengt Strengell ja Juhani Martikainen

Vennad saabusid Hiiumaale otse Soomest. 18.septembri  õhtul oli palvemajas laulu- ja palvetund. Kõnelesid soome vennad, tervitusi tõi Hilleste kogudusevanem Enno Tuulik. Väikseid ja suuremaid oli kogunenud 33. Nagu ikka oli suur osa tunnist üldlauludel. Harmooniumil mängis Kristi Ugam, viiulil Taavi Ugam. 

Külalised tutvustasid ka SLEF MEDIA  väljaantud uusi palveraamatuid: JuhaniMartikainen “Issand on sinuga“ ja M. Giwerholdt „ Looda Jeesusele“. Lisaks on SLEF MEDIA`l ilmunud uus trükk raamatust „Väike usuõpetus – lühike sissejuhatus ristiusku“ ja „Kristuse Arm“ uus number. Neid trükiseid võib küsida ka Logose raamatupoest.

Kolmapäeval tutvusime Emmaste lähiümbrusega ja Emmaste kirikuga ning õhupoolikul olime külalised EELK Hiiumaa koguduste õpetaja Hüllo Kristjan Simsoni juures Kärdla kogudusemajas. Kell 6 õhtul kõnelesid soome vennad Kärdla kirikus. Kolmapäevaõhtune praam viis külalised ära mandrile, kust nad järgmisel päeval koduteed alustasid.

Vennad tulevad Eestisse jälle tuleval kuul, mil nad külastavad oma jutlusereisil mandri kogudusi.

Tänu Issandale nende võimaluste eest, mis meile on avatud. Olgem vaid usinad seda aega kasutama .

Õdede väljasõit Nabalasse 11. augustil 2012.a.

Endla palvemaja õed on igal suvel teinud väljasõidu kuhugi kaunisse kohta või kellegi külalislahkesse koju. Nii ka sel suvel. Sõitsime välja palvela juurest kell 11.15 kolme autoga, juhtideks Marika Kahar, Maie Takel ja Peeter Kuller. Kella 12 oodati meid Nabalas, Sõgula külas, Kruusiaugu talus. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja armas. Perenaine Vaike Särak tutvustas oma peret ja teisi kohaletulnuid. Taevaisa oli andnud ilusa sooja ja päikeselise ilma.

Keset õue ootas kaetud kohvilaud. Seadsime pingid küüni seina äärde, nii saime mugavalt istuma. Marika võttis välja pilli – süntesaatori. Maie ja Peeter juhtisid vaheldumisi meie koosviibimist. Saime palvetada väga paljudel teemadel: noortelaager, suured pered, lastekasvatus, Eesti maa ja rahvas. Palusime ka meie endi pärast ja et seeme, mis Lilleküla staadionil sai külvatud, et see kannaks vilja. Samuti palusime Loosungiraamatu tegijatele tarkust ja jõudu, et see väike siniste kaantega raamatuke ka sel sügisel trükist ilmuks.

Õde Pirjo luges Efesuse kirjast 3 peatükist salmid 14-21 – palve Kristuse armastuse mõistmiseks. Õde Maie luges ette Psalmi 139, et Jumal on kõikjal ja rääkis neist positiivsetest asjadest, mida me iga päev võime Tema armust kogeda.

Õde Vaike rääkis Kruusiaugu talust, et ka siin olid kunagi palvetunnid ja tema isa Eduard Väljataga oli kuulutajavennaks. Maja on ehitatud 1923.a. rehielamu tüüpi, kus maja otsas oli küün ja laut. Vanast kuurist õuel on tehtud kena katusealune söögilaudadega, kus pakuti meile lõunat. Teises otsas on aga võimalik elada, nagu vanasti suviti ikka aidas elati. Kolhooside tulles lõppesid palvetunnid ära, aga Nabala palvelas käidi ikka edasi. Peres kasvas 8 last, 6 on veel elus.

Meil olid kaasas kollased laululehed ja sealt pealt laulsime kokku  17 laulu. Ansambel „Sammhaaval“ laulis 2 laulu „Armastus meid kõiki köidab“ ja „Valguse võit“.

Meid oli koos 26 õde-venda. Enne lahkumist võtsime kätest kinni ja moodustasime ümber õue suure ringi. Lugesime Meie Isa palve ja laulsime „Jäägu Jumala rahu su üle“.

Olime kõik väga rahul ja õnnelikud ühisest osadusest isekeskis ja Jumalaga.

Endal palvemajas, sept. 2012

JUUBELIPÄEVAKS.

Ma olen teid kotka tiibade peal kannud. 2.Ms 19,4

Armsad vennad ja õed!

Herrnhuti vendade tulemisest meie maale on mööda läinud 200 aastat. Võime kindlasti öelda, et vendade tulemine meie maale tähendas ajajärku, mil siin algas esimene vaimulik elu.

Ristiusk oli küll palju varem leidnud tee Eesti rahva hulka, ometi ei rahuldanud ta sel kujul, kui teda pakuti, rahva hingelisi nõudeid. Vaimulik pimedus oli suur. Inimesed pidasid suuremalt osalt paganausu kombeid ja teenisid kurje vaimusid. Surnud kombeusk ei suutnud paganust hävitada.

Aastal 1729 jõudis Eesti rahva põuasele maale nirisev ojakene lõunalääne poolt. Selles ojas voolas värske vesi, millel oli imeline jõud. Ta sünnitas elu igal pool, kust ta läbi jooksis. Veel oli ühtlasi kasvatav vägi: inimesed hakkasid õiguse vilja kandma Sellele, kellelt nad olid saanud elu, see on Kristusele.

Kristuse elu aga on  võõras ja vihkamise väärt neile, kes õnnistusevarandusi ei tunne. Nii oli see vanasti, on praegu ja jääb ka maailma otsani. Vendade tööd on tahetud ka meie kodumaal jäljetult kaotada. Rahvameri on lainetanud ja tuuled ning tormid käinud selle koja peale, mille Issand ise oli rajanud. Saatan on mitmel puhul kihutanud oma sulaseid, et seda väikest ojakest tema jooksul seisma panna. Kahjuks on  see mitmes kohas Lõuna- Eestis, endisel Liivimaal, vaenlasele korda läinud.

Täna pühitseb meie kodumaa Herrnhuti Vennaste kogudus Jumala armu läbi oma 200 aastase tegevuse tänupüha. Ta peab oma mälestuspüha Sellele, kes teda on kannud – oma Õnnistegijale Jeesusele Kristusele.

Seisatades vaimus kodumaa palvemajade lävedel ja vaadates minevikku, vajub meie vaimusilma eest mööda suur hulk tunnistajaid, kes on kuulutanud igavese elu teed tuhandetele meie rahva liikmetele. Armuõpetuse vägi Õnnistegijalt andis paljudele uue südame ja elu.

Need tunnistajad kandsid ka ristis ja viletsuses, haiguses ja surmahädas, igavese elu lootust omas hinges. Igaüks neist võis lahkudes tunnistada: „Kotkatiibadel on Issand meid kõigest läbi kannud!“

Täna tohime ka meie nende endiste vendade tunnistusega ühineda ja tänutundes öelda:“ Issand on ustav; Tema on meid kannud ja kannab ka edaspidi kotka tiibadel!“

Ajad on muutunud: juba avalikult salatakse Kristust ja püütakse armuõpetust kuulutada ajavaimu kohaselt, et peab tõeks saama, mis Issandast ette on öeldud.

See seadus aga, mis Õnnistegija oma kogudusega vanasti tegi, jõudis meie eeljooksjaid Kristuse kannatamise, surma ja vereväe läbi nõnda tugevaks teha, et nad elasid usuväes ja lahkusid siit kindlas lootuses.

Ka Herrnhuti Vennaste kogudus Eestis tahab jääda endisele alusele, Kristuse ja Tema apostlite õpetuse juure, mis on ainult õndsakstegev, ja ei taha olla ajavaimule sõnakuulelikuks teenriks.

Palugem Jeesuselt püha Vaimu, et Ta meid ülesärataks vaimulikust laiskusest, ja meie südame peale paneks rahva hingekahju, meid kihutades armastuses, Õnnistegijast määratud tööle!

Jüri Leitdorf,

Vennaste koguduse vanem

/Kirjutis on ilmunud 1929. aastal/

EEVK Endla tänava palvemaja aastapäevaks 26. augustil 2012

Armas Endla rahvas!

Apostel ütleb: nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega /Ap 2,46/
Kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas igapäev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti ./Ap 2, 47/

Tänaseks päevaks, mis on ühtlasi ka Endla palvemaja aastapäevaks on loosungiraamatus salm algkoguduse elust. Kui aastapäevad on sageli tagasivaatamise aeg käidule, oldule siis sellest salmistki leiame ühe osa ammusest koguduseelust.
Otsides lahendusi, muutusi koguduse korraldamisel on läbi aegade mindud tagasi ja otsitud seda aega, mil „kõik“ veel hästi oli ja kus kohas valele teele pöörduti. Püütakse minna tagasi ja alustada uuesti. See on ju mõttekas ja me teeme seda ka eksirännakute korral oma elus.
Erinev on küll see, kui kaugele me kogudusena läheme seda teede hargnemise kohta otsima. Kirikus on mindud algkoguduse aegadesse, aga on leitud ka õige, jätkamist vääriv teeots hoopis keskaegsest Rooma kirikust.
Meie vennastekogudus on pigem selle esimese, algkoguduse juurde püüdnud naasta. Kas on see õnnestunud? Võib vist öelda, et on erinevaid aegasid olnud ja ka kogudus oma palvemajadega on erinäoline. Kui selles loosungisalmis on kirjeldatud olukorda, mis ühele kogudusele vähemalt pikema eksisteerimise korral küll jõukohane ei ole siis ometi me püüame üksmeele, osaduse ja siiruse poole. Et ka algkoguduse elus oli teisi aegu sellest tunnistavad paljud Uue Testamendi epistlid. Apostlid on pidanud uutele, vastrajatud kogudustele kirjutama, kuidas elada ja tänu sellele on ka meil täna see abi Uue Testamendi kirjade näol.
Siiski on nähtavasti iga koguduse elus selliseid aegu, nagu algkogudusel, mil kiputakse sageli osadusse, ollakse vendadega eriliselt lähedased, siirad. Ja need ajad on tõepoolest õnnistusrikkad. Siis on kogudusel ka see osa, mis kiirgab väljapoole ja toob inimesi maailmast.
Praost Täheväli on öelnud: armastust ei saa sundida, käskida ega manitsustega esile manada. Armastus on usu vili. Ta saab alles seal tegevaks jõuks, kus süda on leidnud lepitust ja rahu- Jeesuse andestavas, lunastavas armastuses.
See on Jumala õnnistus, mis kogudusele osaks saab Püha Vaimu kaudu, et me igaüks ja kogudus tervikuna oleme vilja kandmas. See on viljakandmise aeg.
Palugem siis Issandat ennekõike enda pärast oma koguduse pärast ja kui armuaeg kestab, küll saavad siis vennastekoguduse aastapäevasid pidada ka tulevased põlved.
Rahu ja rõõmu Jeesuses Kristuses!

Lui Remmelg
Pühalepa palvemajast