Väikesed "ehitajad"

Maikuises palve- ja laulutunnis astusid oma kevadise reisi muusikalise kavaosaga üles Luguse pereosaduse pühapäevakoolilapsed. Vaata selle lingi kaudu.

Vaimulik suvepäev

Nissi vennastekoguduse palvemajas toimub laupäeval, 30. juunil algusega kell 10 00 vaimulik suvepäev. Oodatakse kõiki, kelle jaoks vennastekogudus on südamelähedane. Korraldavad Eesti Evangeelne Vennastekogudus ja Nissi kogudus. Info marek.roots@eelk või 51931501, Marek Roots

Pildikesi möödunud laulutunnist

Markus 16,15

JA JEESUS ÜTLES NEILE: „ MINGE KOGU MAAILMA JA KUULUTAGE EVANGEELIUMI KÕIGELE LOODULE!“

Jutlustada mitte ainult sõnadega

Minu vanaisa, kes oli misjonärina Surinaamis, noomiti kord Vennastekoguduse direktsiooni poolt, kuna ta aitas oma misjonijaama inimestel nende riisisaaki linna viia ja seal selle müümist korraldada. Öeldi, et see ei ole tema, kui misjonäri ülesanne. Tema ülesanne on jutlustada.

Tänapäevalgi loevad mõned kristlased aprilli loosungit nõnda, nagu kirikujuhid tol ajal - kiriku keskne ülesanne on jutlustamine, kõik muu : diakonia, koolid, tegevus rahu eest maailmas, õiglase kaubanduse eest seismine on teisejärgulised. Sealjuures teame, et juba Pauluse päevil ei tähendanud „ minge kogu maailma..“ mitte ainult liikumist ruumis. See tähendas võõraste inimeste juurde minemist, nende kultuuri asetumist, kreeklase jaoks kreeklane olemist. See tähendas, kus võimalik sellel teel nagu Peetrus märgata, et isiklikud ettekujutused Jumala tahtest hakkavad kõikuma.

Tahaksin nagu Tansaania misjonär Traugott Bachmann tunnistada -palju, mida me peame evangeeliumiga lahutamatult seotuks on vaid euroopa kultuurivara. Kes tõepoolest läheb „kogu maailma“, muudab end ka oma jutlustes.

Teiseks, me teame, et jutlustamine ei ole isoleeritud tegevus. Kui meie elu räägib teist keelt on kogu rääkimine Jumala armastusest tühine. Tänapäevases kontekstis: kirik, kus õiglane kaubandus põhja ja lõuna vahel ei ole mingiks teemaks, võib jutlustamise sinnapaika jätta. Sest evangeeliumi kuulutamise juurde kuulub juba päris algusest alates patukahetsus (Mk 1,15). Positiivselt öeldes, selle juurde kuulub Jumala tahtmise järele küsimine (Mk 3,35), oma elu muuta, lähedasi ja kaugeid ligimesi tõsiselt võtta (Mk 12,31), nende vajadusi tundma õppida, neid ka kiriku pärast mitte lasta vihmas seista.

Mis mulle veel kuuloosungis meeldib: globaliseerumine ei ole mitte ainult midagi sellist, mida majandusstruktuurid meile peale suruvad. Jumal globaliseerib algusest peale ja Kristus ise on meile andnud ülesande, Tema armastust mitte kui meie südame eraasja vaadelda vaid koguni minna välja kogu maailma.

Vennastekogudusena tunneme vahel uhkust, et meil on kogudusi, sidemeid üle terve maailma. Mida see tähendab globaliseerumise plaanis – meie sidemed oma õdede-vendadega Vennaste Uniteedi teistes provintsides. See on üks põnev ülesanne. Milline lähenemise viis, märkamine, kuulutamine on selles? Kuuloosung meenutab ka seda, et vennalikkust mitte ainult vennastekoguduses treenida.

Me peaksime oma koguduse visioonis igal juhul kogu loodut silmas pidama ja mitte rahulduma karjuva ebaõiglusega, mis valitseb lõuna ja põhja vahelistes majandussidemetes.

Benigna Carstens. Nicht nur mit Worten predigen. Herrnhuter Bote. April 2012.

Refereeris: L.R.

Vennastekoguduse sinod 2012

Kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. Mk 11, 25

Ma tean, mu Jumal, et sina katsud südame läbi ja tunned aususest rõõmu. 1Aj 29,17

Neid Piibli kirjakohti, mida loosungiraamat sinodipäevaks andis, aluseks võttes, alustas koguduse peavanem Eenok Haamer sinodi jumalateenistust. Alguslauluks laulsime „Päästja risti juurde ma tahan ikka jääda“. Jooksval aastal on kogudusest igavikku lahkunud 11 õde-venda. Mälestuslauluks laulsime „ Oota hing, oh oota Issandat sa“.

Koguduse tegevust tutvustavas aruandes oli lühidalt, aga siiski kuuel leheküljel juttu erinevate palvemajade elust läinud aastal.

Regulaarselt peetakse tunde kümnes palvemajas – Endla tänaval (Tallinn), Harku tänaval (Tallinn), Nissis, Hageris, Tõdval, Kuusalus, Nabalas, Pikaveres, Raplas ja Pühalepas. Piiblitunnid, Jumala Sõna kuulutusetunnid, palve- ja laulutunnid, kuidas kuskil, õdede ja vendade tunnid. Harku tn palvemajas on ka noortetunde peetud. Peale tundide on erinevates palvemajades ka muid suuremaid kokkusaamisi olnud, milledest üldisemad ehk palvemaja aastapäevade tähistamine.

Muresid on seoses palvemaja hoonetega, nende korrashoidmise ja remontimisega. Mitmetel on õnnestunud saada ainelisi vahendeid ka väljaspool kogudust: omavalitsustelt, PRIA-lt, luteri kogudustelt ja teistelt sõpradelt. Rõõmustav oli kuulda, et nii mõnegi palvemaja ehituslik olukord lähiajal tunduvalt paraneb.

Palvemajade kuulutustöö ootab uusi töötegijaid. Kuigi koguduse liikmete arv- 138 ei ole aasta jooksul muutunud (11 lahkunu asemele on kogudusse vastu võetud sama palju uusi liikmeid) on kuulutajate hulk vähenemas. Tänu Jumalale, et meil on vanu ustavaid vendi, kes hoolimata aastatest päevast päeva oma ülesandeid täidavad, tunde juhatavad ja tööd korraldavad. Lastetööst ei ole teateid ühestki palvemajast. Siiski on alustatud noortetundide pidamisega ühes palvemajas, mis on väga rõõmustav. Endla palvemajas on peetud ka regulaarseid hommikupalvusi ja vendade kokkusaamisi. Palvemaja ümbrust on korrastatud, tehtud ühistööd ja ehitatud uus piirdetara - need on märgid töö elavnemisest selles palvemajas.

Mida saan siis mina või teine koguduse liige teha selleks, et kuulutustöö edeneks? Oluline on meie igaühe palve, palve oma perega. Abi ei tule kellegi teise käest. Kui südamega ja hoolega palvetada siis annab Jumal need võimalused, mida me vajame, ootame. Rohkem palvet ja kuulatamist. Meie osadus isekeskis on oluline, kuid peame ikka väljapoole sirutuma. Läbi aegade on see nõnda olnud. Kui me vaatame vennastekoguduse alguseaegadesse siis oli see sisemise selguse saavutamise järgselt kohe välja minemine maailma- erinevatele kontinentidele, erinevate rahvaste hulka, et kuulutada Head sõnumit ka neile. Palve iseenesest ei too lahendusi, kui me eksime õpetuse vastu, mis sinodipäeva õpetussalmis Mk 11,25 meile meelde tuletati. Seega ennekõike on vajalik vaadata, milline on minu olukord, mitte venna või õe või väljaspool seisja olukord.

Mõtted, väljaütlemised, mis olukordade muutmiseks, töö edasiminekuks vajalikud, peaksid tooma kaasa reaalse tegutsemise, töö ja lõpuks ka tulemuse. Meil on sinoditel ikka uusi ettepanekuid tehtud, inimesed on südamega asja juures ja otsivad. Algatused, head ettepanekud on siis tõeliselt väärtuslikud, kui me saame kord öelda, et tõepoolest on need asjad ära tehtud. Ka sellel sinodil oli jutuks vennastekoguduse kõigi palvemajade ühise suvise kokkusaamise korraldamine. Mõte seekord Venemaalt, hõimurahvaste misjonitöölt naasvalt perekond Väliaholt. Analoogne ettepanek on aastaid tagasi arutusel olnud, siis küll praktilise tulemuseta. Sel korral on ka korraldajate nimed välja öeldud ja jääb loota, et saame ehk suvekuudel ühe või kas päeva, kui me tõesti ühise kogudusena ka füüsiliselt koguneme. Arvan, et kogudus, mis koosneb hajusalt üle Eesti elavatest liikmetest vajab sellist kokkusaamist väga.

Sinodikoosoleku vaheajal sai palvemaja alakorrusel ühises lauas keha kinnitada. Suur tänu kõigile korraldajatele-toiduvalmistajatele, lauakatjatele, koristajatele.

Need on mõned mõtted, mis kuuldud sõnavõtjatelt ja mis minus endas tekkinud selleaastase sinodikoosoleku külastamisel. Loodan, et Eesti Kirikust saab peatselt lugeda ka ametlikku teadet vennastekoguduse tegemistest ja plaanidest.

Lui Remmelg, EEVK Pühalepa palvemaja

LABRADOR

( REISIKIRI)

Labrador – ausalt, kes meist herrnhutlastest veel mäletaks, kus asub täpselt Labrador ? Kui me misjonist räägime, mõtleme ennekõike Surinaamile, Tansaaniale, Lõuna-Aafrikale – aga Labrador. See regioon on meie perekonnale ja minule maailma ilusaim maa.

Labradori poolsaar Ida Kanadas, kuulub Neufundlandi juurde on umbes sama suur kui Itaalia ja seal elab umbes 26 tuhat elanikku. Vennastekogudus alustas siin misjonitööd 1752 aastal. Seega kuulub see piirkond meie koguduse suuremate piirkondade hulka või peaksin ütlema kuulus? Sam Propsom oli siin viimane täisajaga pastor. Lahkus ametist 2003 aastal. 200 aasta jooksul on siin olnud 250 misjonäri perekondadega. Nimed Jannasch, Hettasch, Lenz ja ka Vollprecht on siin ikka veel teada. Kanada valitsus hindas Vennastekoguduse tööd Labradoril ordeni vääriliseks. Seeda 10 aastat tagasi annetatud ordenit hoitakse Hopedale muuseumis.

18. augustil, läinud aasal lendasin tütre Cristianega Stuttgart´ist üle Londoni St John´i. Meid võttis vastu sealse ülikooli religiooniteaduste professor Hans Rollmann. Provintsivalitsus palus prof Rollmannilt koostada näitus Labradori vennastekoguduse 250 aastapäeva puhul. Seda tegi ta suure pühendumisega ja ka praegu, kui ta külastab Saksamaad käib ta Herrnhuti ja Kleinwelka arhiivides, et oma uurimus- ja teadustööd täiendada. Olime hämmastunud, kui märkasime, et ta meie perekonna loost vähemalt niipalju teadis, kui meie ise.

20. augustil lendasime St. John´ist Happy Valley/ Goos Bay ´sse. Mõnedele võib-olla tuntud kui NATO baas, kus lennukid madallendu harjutasid. Siinset vennastekogudust hooldab õde Glenna Tasedan USA-st. Järgnevad päevad olime tema peres. Kohtusin siin vanade tuttavatega, Christiane sai uusi kontakte. Paljud vanemad liikmed rannikult veedavad oma vanaduspäevi Happy Valley hooldekodus. Oli mõlemale poolele rõõmsaid kohtumisi. Kohtasin siis inimesi, keda teadsin oma lapsepõlvest. Mõned mäletasid veel meie perekonda. Pühapäeval oli armastuse söömaaeg 13. aug 1727 mälestuseks.

22. augustil lendasime Nain´i . Nain, Hopedale ja Makkovik on viimastel aastatel ja aastakümnetel märkimisväärselt kasvanud. Siiski on elanikke 500 ümber. Neisse kogudustesse saab sõita lennukiga või laevaga, mis ka igapäevase kauba transpordivad. Asulate piiril algab kohe metsik loodus ja karudega kohtumine ei ole mingi haruldus. Meil õnneks sellist juhust ei olnud. Naini piirkond on Labradori vaesemaid. Kirik on sõna otseses mõttes tuulest viltu puhutud. Üks huvigrupp tegeleb praegu raha muretsemisega, et hoone vundamenti parandada ja hoone jälle õigeks saada. Hoone on ka ehitismälestis. Külastades oma vana-vana-vanatädi hauda, kes 9 kuuselt suri, sain aimu sellest, millised olid need mured ja raskused meie esivanematel misjonialadel.

Nainis, aga ka mujal rannikul on tööpuudus suureks probleemiks. Seda 1990 aastate algusest, kui kutseline kalapüük keelati. Nii Kanada, kui Ameerika, Vene ja Euroopa kalurid olid aastate jooksul ülekalastamisega seda piirkonda tugevasti kahjustanud. Vahepeal on olukord veidi stabiliseerunud. Hobikalandus on igal juhul lubatud nagu ka jahtimine. Koos tööpuudusega suureneb ka alkoholi ja uimastite tarvitamine. Lootustandev on asjaolu, et Labrador on rikas maavarade poolest.

25. augustil läksime edasi Hopedali, kogudusse, mis minu jaoks eriti lähedane. Palju mälestusi, palju kohtumisi. Üllatav, kui hästi me veel siinsete inimeste mälus ja südames oleme hoitud. Viimasel päeval tegime ringkäigu, mida juhatas kohaliku omavalitsuse töötaja. Tema rääkis meile ka probleemist, mis on eriti terav Hopedal´is. Külma sõja lõpuni oli siin ameerika radarijaam. Kui see lõpetati ei olnud ameeriklased just eriti hoolsad kõike ära koristama. Mootorid, õli, elektroonika, saastunud materjalid lihtsalt maeti või uputati tiikidesse, kus noorukid ja lapsed ujumas käivad. Tulemuseks on, et pinnasest lekib üha polükloreeritud bifenüüle(?) Vähk on piirkonna sagedamini esinev surmapõhjus. Alles nüüd on ameerika kongress vahendeid eraldanud, et kahjusid kõrvaldada.

29.augustil läksime edasi Makkovik´i. Ka siin olid väga südamlikud kohtumised, mälestused. Tegime väikesi väljasõite, käisime külas, sõitsime paadiga, puhkasime. Ei mingit liiklust, söögikohtade ega ostukeskuste külastamist ega kino – kuidagi harjumatu eurooplaste jaoks, aga ega me selle pärast ka siia ei tulnud.

Muidugi külastasime jumalateenistusi, st need olid rohkem koosolekud ja lugemised, kõik äärmiselt vähese osalejaskonnaga. Herrnhut´i Vennastekogudus on kahtlemata ikka veel kirik siinses paigas, aga puudub täisajaga jutlustaja. Teda ei saa pikemas perspektiivis ilmikjutlustaja asendada. Üks valguskiir on, et mõne aja eest õde Beatrice Hope, üle aastate jälle üks kohalik, ordineeritud õpetajana ameti üle võttis.

5. septembril lõpuks mõneti valus hüvastijätt Labradoriga. Meelde jääb ühe Hopedali elatanud naise ütlus:“ Nii tore, et te seal olete. Me mõtlesime juba, et võite meid unustada.“ Et seda ei juhtuks, selleks palun kõiki, kes seda kirjutist loevad.

Klaus Vollprecht (55), vend elab Königsfeldis

Minu isa ja mina asutasime ennast vara hommikul teele Labradori. Maale millest olin kuulnud ainult oma perekonna jutustuste kaudu. Inuitis valmistatud esemed - lumesaapad ja üks roheline kelk, mis mulle meenuvad ikka minu vanavanemate esikus.

Mul ei olnud mingeid ootusi. Olin elevil ja avatud kõigele uuele, rõõmuga valmis maad ja inimesi tundma õppima. Et seal teisiti on kui Euroopas, see oli mulle selge. Aga kuidas ma seda endale ette kujutasin on raske seletada. Nüüd olin ma seal ja saan üht teist jagada.

Esiteks: mitte alati ei ole külm. Me saime kõik need kolm nädalat suveriietuses ringi käia. Ööd olid vahel nii soojad, et me ei saanud õieti magadagi. Mõni sooviks Saksamaalgi sellist ilma. Ainult ujuda ei saanud, kuna Atlandi ookean oli siiski liiga külm.

Labrador on väga hõredalt asustatud maa. Asustatud punktidesse ei saa ka täna autoga sõita, põhilised liikumisvahendid on laev ja lennuk. See oli ka see, mis mind peamiselt puudutas – selline eraldatus. Ei saa lihtsalt ära minna. Ei ole ka kino ega teatrit ega võimalust lihtsalt sööma minna, mis meie jaoks nii enesestmõistetav tundub. Siin peaaegu puuduvad võimalused peale tööd kuskile välja minna. Peab leppima nende inimestega, kes siin elavad. Asulad on väiksed ja vaheldus peaaegu puudub. On üks supermarket ja veel võib olla poed, kust saab osta hädavajaliku. Ülejäänud kaubad : mööbel, kodukaubad, riietus, mänguasjad, tellitakse kataloogide kaudu. Siis on seal veel paar omavalitsushoonet ja kool, üks väike raadiojaam ja haigla.

Aga me ei leidnud Labradoril ainult üksindust. Ennekõike leidsime rahu, mis meie hektilises argipäevas sageli puudub. Inimesed on teistsugused ja ka ajasurve ei ole nii tugev, kui Saksamaal. Seda on tõesti hea kogeda. Selles on Labradoril elavad inimesed rikkamad kui meie.

Vennastekogudus on ülemaailmne. Ma kogesin seda esmakordselt. Ma astun koguduse saali ja tunnen end kui kodus ja vendade – õdedega kuidagi ühteseotud olevat. Oma osa on sellel ka lugejalaual oleval Tallel.

St John, Happy Valley, Nain, Hopedale, Makkovik ja veelkord St John – need olid meie peatuspaigad, kus meid igal pool südamlikult vastu võeti. Kohtasime toredaid inimesi ja sõlmisime uusi kontakte. Minu isa kohtas palju vanu lapsepõlvetuttavaid, sai vanu aegu meenutada. Me olime oma perekonna jälgedel. Minu isa juured on siin. Meie reisi üheks osaks oli minevik. Aga ainult minevikus elada ei ole hea. Loodan, et sõlmitud kontaktid püsivad ka tulevikus. Usun, et side Labradoriga püsib ja tiheneb. Vennaste töö on siin nii tähtis. Arvan, et siinsetele vendadele – õdedele on väga oluline, et me neile mõtleme ja nende eest palvetame. Nad peavad teadma, et nad ei ole unustatud. Nende töö on raske, nad töötavad ja elavad kohtades, mis oleks kui lootusetuse pitseriga.

Cristiane Vollpecht (32), õde elab Königsfeldis

Me vajame ingliskeelseid Piibleid, normaalseid ja suuremate tähtedega väljaandeid meie rannikukogudustele.

Palun palvetage, et Jumal Evangeeliumi kuulutajaid Labradorile saadaks

Palvetage Labradori noorte eest

Palvetage kõigi sotsiaaltöötajate eest, et nad saaksid tarkust ja jõudu oma teenistuseks

Palvetage meie vennastekoguduste eest Nain´is, Hopedal´is, Makkovik´is ja Happy Valley´s.

Palvetage meie juhataja eest Labradoris, eriti meie esimehe, õde Linda McLean Saunders eest

Glenna Tasedan Happy Valley vennastekoguduse karjane.

Lühendatult ajakirjast Herrnhuter Bote Dezember 2011/ Januar 2012

Vennastekoguduse elust Labradoril saab lugeda ka nende kodulehelt: http://labradormoravian.blogspot.com

VENNASTEKOGUDUS ROOTSIS

TRADITSIOON JA TULEVIK

(HERRNHUTLASED GÖTEBORGIS)

Vennastekogudus Rootsis, Göteborgis on üks väike, 50 liikmeline kogudus. Koguduseruumid asetsevad kesklinnas, otse toomkiriku naabruses, Kungsgatani ja Korsgatani nurgal. Kogudus on selles kohas juba alates 18. sajandist. Hoonel on kiri „Linhultska Stiftelsen“. See nimi pärineb teraviljakaupmees Sven Linhult`ilt ja tema naiselt Ellika´lt, kes selle maja oma kogudusele, evangeelsele vennastekogudusele pärandasid. Kogudus annab tervele kvartalile nime - „Herrnhutaren“.

Täna asuvad jumalateenistuste ruum, büroo ja koguduseruumid katusekorrusel. Tänapäeval on hoone Linhultska Stiftelsen nimelise asutuse omanduses ja hallata ning asutus maksab ka pastori palga. Hoone ülejäänud ruumid on äridele ja advokaadibüroole renditud. Vana kirikuruum „Nikolaikirik“ oma võlvide ja aknakaartega on tänagi aimatav.

Rootsi Evangeelne Vennastekogudus on iseseisev kogudus, aga tihedalt seotud Rootsi Evangeelse Luterliku Kirikuga. Koguduse juhtmõte on olla erineva taustaga ja erinevate arusaamadega kristlaste ühendus, arendada sotsiaaltööd, tolerantsi ja ligimesearmastust.

Meie ruumides kohtuvad erinevad kiriklikud organisatsioonid, et neid eesmärke täita. Helsjönsi Rahvaülikool (Rootsi kirik) üürib meie auditooriume 3 korda nädalas oma Piiblikooli tarvis. Koolis on 20 õppijat, kes on tegevad Göteborgi ümbruse erinevates kogudustes. Meie juures koguneb noorteühendus BAS, kuhu kuuluvad noored, leeriõppijad, noortejuhid. Meie juures kohtuvad ka toomkiriku grupid.

Iga kuu esimesel pühapäeval kell 18 00 on meil jumalateenistus rohke muusika ja ülistuslauludega. Mõned koguduseliikmed on ka teistes kogudustes. 2012-2013 on kogudusel projekt pastor Joakim Johanssoni ja „kogudusearendaja“ Mike Boijega . Koos koguduseliikmetega vaatame tulevikku. Tahame sõlmida kontakte meie provintsi teiste kogudustega. Me töötame näiteks koos Tallinna Peeteli kogudusega ja toetame nende tänavalastetööd.

Evangeelne Vennastekogudus on erineval viisil osalenud Göteborgi kiriklikus elus. Meie koguduse initsiatiiv oli, et 1787. aastal moodustati Rootsis esimene tütarlastekool ja mõned aastad hiljem tolle aja kohta innovatiivne pedagoogilise suunaga poeglaste kool. Siin töötas õpetajana Hans Peter Hallbeck, kes oli nähtavasti esimene rootsi misjonär Aafrikas. Temast sai hiljem vennastekoguduse piiskop Lõuna Aafrikas, Gnadendal´is.

Koguduseruumid Kungsgatan 45 on olnud paljudele noortele aastaid vaimulikuks koduks. Täna töötame Herrnhuti vaimus, et kuulutada rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest. Toetame vabatahtliku tööd meie kirikus ja linnas ning loome võimalusi kogudusetööks.

Joakim Johansson, Göteborgi koguduse pastor. „Die „Herrnhutaren“ in Göteborg. Herrnhuter Bote, Feb 2012.

UUS ALGUS STOCKHOLMIS

Stockholmi Evangeelne Vennastekogudus ei ole suur. Ta määratleb end sageli kui „ avatud sõpruskond“. Iseloomulik on tugev, aktiivne misjonimeelsus. Igal teisel nädalal oli vestlus Piibli teemadel, kaks korda kuus jumalateenistus kell 11 ja üks kord kuus olid „teemapärastlõunad“. Kõik koosolekud olid kõrgelt hinnatud.

18 septembrist olen mina, Klas Lindberg koguduse uus pastor. Michael ja Barbro Hertzsch töötasid siin enne mind 24 aastat ustavalt ja alalhoidlikult. Paljud tunnevad nende järele puudust, aga me loodame, et nad ka tulevikus võivad meile õnnistuseks olla. Keegi ei tea, mis tulevik toob, aga uus peatükk Stockholmi Vennastekoguduse ajaloos on alanud.

Paar muutust oleme juba sisse viinud. Me püüame nüüd igal pühapäeval jumalateenistuse pidada. Peale Piibli õppe 2 korda kuus on meil nüüd 1 kord nädalas palvetund. Lisaks korraldasime ühe alfakursuse 12 õppijale. Jumala sõnum on meile lähemale tulnud ja Püha Vaimu töö on tuntav. Paljud on usklikuks saanud. Üks meie aja suuremaid väljakutseid on, et me Rootsis veelkord evangeeliumiga inimesteni jõuaksime. See peab meie eesmärk olema.

Ma olen Stockholmis sündinud ja olen siin 30 aastat pastorina töötanud. Mul on sellest ajast palju kontakte. Vennastekogudusel on olnud alati head oikumeenilised sidemed. Stockholmis on üldse hea oikumeeniline kliima. Ehk on see seotud sellega, et siin on nii vähe kristlasi. Ainult paar % elanikkonnast külastab pühapäevast jumalateenistust. Kristlastena peame nii tihedalt kui võimalik koostööd tegema!

Kümme aastat olen olnud Piibli õpetajaks ühes Stockholmi kiiremini kasvavas St Clara kirikus. Läbi elava ja väljapoole suunatud tööga, mille raskuskese on diakoonial oleme jõudnud paljude inimesteni. Mõnedel neist on rasked sotsiaalsed probleemid. Nende inimeste avatus kristlikule sõnumile on suur. Paljud on alustanud päris uue eluga. Kui nähakse, mida Jumal teeb, siis tõuseb tänu. Selles piiblikoolis õpetada on üks suur rõõm.

Väga vähesed noored inimesed Rootsis on kuulnud vennastekogudusest. Meie lootus on, et saame ka tulevikus olla üheks oaasiks suurlinnas, üheks soojaks kristlikuks osaduseks, kus ennast ja Issandat võib leida.

Klas Lindberg Stockholmi Evangeelne Vennastekogudus. Neubeginn in Stockholm. Herrnhuter Bote, Feb 2012.