Talgud

Laupäeval, 29 jaan algusega 11. 00 toimub Vennaste palvemaja juures metsatöö talgupäev.
Eesmärgiks on puhastada õueala ohtlikest, poolkuivanud puudest ja võsast. Lõunasöök kohapeal.

Iga abikäsi on oodatud! Pilt talgupäevast Pühalepas 28.02.2009

NEHEMJA 3,38

AGA ME EHITASIME MÜÜRI JA KOGU MÜÜR SAI VALMIS POOLES KÕRGUSES. JA RAHVAS OLI SÜDAMEGA TÖÖ JUURES
Pärsia kuninga Kürose /Päike/ võit Uus- Paabeli riigi üle 538. aastal enne Kristust andis Nebukadnetsar II ajal Paabelisse küüditatud juutidele võimaluse Palestiinasse tagasi pöörduda. Pagendatud ei olnud mitte kõik juudid vaid osa rahvast – sageli just mõjukamad inimesed. Kodumaale naasmise võimalust ei kasutanud kohe ka kõik väljasaadetud. Osa rahvast jäi Paabelisse.

Jeruusalemma tempel oli hävitatud, müürid purustatud, väravad põletatud. See on aeg mil tegutses mees nimega Nehemja.

Nehemja, pärit iisraeli perekonnast Paabelis. Ta oli tõusnud Pärsia kuninga joogivalajaks. See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.)

Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Selle kohta kirjutab prohvet Jesaja:

Kõik loomad väljal, tulge sööma, tulge, kõik metsloomad! Tema vahimehed on kõik pimedad, nad ei mõista midagi, nad on kõik nagu tummad koerad, kes ei saa haukuda; nad armastavad tukkuda, magavad norinal. Nad on aplad koerad, kes ei saa iialgi küllalt. Nad on karjased, kellel ei ole arusaamist. Kõik nad pöörduvad oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole: „Tulge, ma toon veini, rüüpame vägijooki! Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem!“ Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma, et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest, ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed. Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorajate sigitis! Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis, teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel. Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada? Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama. Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva. Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani. Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud:“Lootuseta!“ Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud. Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikisin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind. Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind. Kui sa kisendad siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juures, see pärib maa, omandab mu püha mäe. Js 56,9-57,13).

Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi. Taotleti puhtust. (loe Haagari raamat) Kuid ega sealgi olnud pühendumine esiisade Jumala teenimisele üleüldine. Osa asumisele saadetutest nn integreerus täielikult uues keskkonnas ja kaugenes Jahvest.

Meie sõjapagulased said võimaluse tulla kodumaale tagasi, umbes 50 aastat peale põgenemist. Kui palju oli tulijaid ja palju oli nende hulgas mehi, kes tulid, et Issanda tempel üles ehitada. Tänu Jumalale, neid oli. Samas tulijad olid siiski suures vähemuses. Kui me mõttes meie Hiiu perekondi mööda käime ,võime seda kõik tunnistada. Enamus oli juba uues asupaigas kodunenud ja ei pöördunud tagasi ei nemad ega nende järglased.

Nehemja osa oli esmalt linnamüüri parandamine. Kuidas ta seda tegitegi? Nehemja oli palunud, anunud mitu päeva. Ta oli palunud, nutnud, paastunud. Ja Jumal pani Nehemja südamesse soovi minna Jeruusalemma, et ehitada üles varemetes müürid. Ta läks oma kuninga juurde, kelle veinikallajana ta teenis ja kuningas andiski talle loa minna esivanemate maale. Kuningas andis talle kaasa veel mida Nehemja palus. On öeldud, et Nehemjast sai Jeruusalemmas asevalitseja. Jõudes Jeruusalemma ei rääkinud ta alguses midagi oma plaanidest. Ta tõusis öösel, läks ja vaatas linnamüüri ja selle olukorda ja siis ta teatas neile (juutidele, preestritele, suurnikele ja ülematele), mis on kavas. Ja kuulajad ütlesid - võtkem kätte ja ehitagem.

Aga olid ka vastased ja siin on toodud üsna mõjukad vastased, kes algusest peale Nehemja saabumisest peale olid vaenulikud. Nimetatud on kolme meest hooronlast Sanballat, kes oli Samaaria ja Juuda kuberner ehk asevalitseja ja kellele allus ka Jeruusalemm. Tobija – Ida – Jordanimaa kuberner ja araablane Gesem, Keedari hõimuliidu kuningas. Öeldud on, Nehemja tegevus, see pahandas neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele. Juutide müüriparandamise nõu peale nad osutasid põlgust ja pilkasid neid. Mida aga ütleb Nehemja – Taeva Jumal annab meile kordamineku ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame. Ja nad ehitasid. Kuigi pilkajad pilkasid sai müür poole peale üles ehitatud. Ja rahvas oli südamega töö juures.

Et midagi tulemuslikult ette võtta, selleks on esmalt palve. On vaja teada mida soovitakse .Kas on see, mida tahetakse teha üldse Jumala tahtmine või on see minu uitmõte. Ei ole igapäevane, et Jumal annab tunnustähe või selge nägemuse oma tahtest. Aga selgust on vaja. Palve ja paastumise läbi sai Nehemja selguse selles, et ta peab minema kuninga juurde ja laskma ennast saata Jeruusalemma.

Selgus oli saadud ja kindlus selles, et Taeva Jumal annab tööle kordamineku. Peaksime oleme kindlad selles, kui me tahame mingile eesmärgile jõuda. Kui me juba ettevõtmise alguses arvame, et ei tea, kas sellest ikka midagi välja tuleb, kas me siis midagi saavutame?

Müüriehitajatel on veel vastased, kes neis tahavad ebakindlust tekitada. Usaldus Jumala vastu peab olema täielik, et sellises olukorras oma eesmärki saavutada. Oleme usaldavad, aga ise peame tegema.

Igapäevases elus kerkib meie ette ikka küsimus. Mida pean mina tegema ja mille Jumala hooleks jätma. Jätkem siin kõrvale tõsiasi, et kõik mis sünnib on ikkagi Jumalast lubatud. Kas me peaksime puid ja kive muretsema, et müüri ehitada või jääme Jumala imelist sekkumist ootama, et Tema need kohale tooks. Arvatakse, et me peaksime vaid palvetama ja ootama ja asjad laabuvad iseenesest, nagu müüri ei olekski vaja kätega ehitada vaid ainult palvega. Aga mingil põhjusel on Jumal nõnda seadnud, et ka inimesel on oma osa teha. See ei ole enamikule meist nähtavasti mingi uudis, kuid siiski on tegelikes olukordades nõnda, et tahetakse enda ülesanded ka Jumalale delegeerida. Ütleksin, et siin on sarnasust Sõna kuulmise ja selle järgi tegemisega. Kui Sõnast ollakse teadlikud siis Sõna järgi tegemine tekitab meis suuri raskusi. Nii võiks ka müüri ehitamise siia kõrvale asetada. Kui me müüri ehitamise juures piirdume vaid palvega, Jumala tahtmises selgusele jõudmisega ning müüri ehitama ei asu, jääb müür nähtavasti siiski ehitamata.

Aga võib olla siiski olukordi, kus me ise ei saa pea-aegu midagi teha. Kui tahame koguduses noortööd teha ja meil ei ole väikese hulgakese seas ühtki inimest, kellel selleks talenti on siis jääb meile võimalus selle töö eest paluda. Kui ei ole noori siis saab ka selle eest paluda. Aga kui on nii noored, kui ka sobilikud eestvedajad siis tuleb lihtsalt paluda ja tööd teha. Ükskord ütles mulle üks kirikuõpetaja, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Nõnda nagu inimene on laisk profaanses ametis võib ta olla lihtsalt laisk või mugav ka vaimulikus ametis. Ja see võib teinekord nii olla.

Ja tahaksin siia kõrvale asetada veel kolmanda tõe 1 Kr kirjast 3,7:“ Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab ega see kes kastab vaid Jumal, kes kasvatab.“ Kui me asume müüri ehitama ei maksa meil arvata, et see on meie kätetöö, mille eest me ootame tänu ja pasuna puhumist. See on inimesele nii iseloomulik, et me ootame tänu ja kiitust, käte plaksutamist. Ja miks ka mitte- teatud piirini, kõrvad vajavad ka vahest kõditamist. Meie teeme oma osa ära, aga kogu töö õnnestumine ei ole ju üldse meie otsustada. Issand on see kes kasvatab või laseb kasvada. Tema on ju see, kes laseb korda minna. Sellepärast ei maksa ka liialt muretseda, kas me nende tegevuste vilju ka näeme milles me oleme osalenud. Sellepärast ei ole see ka aja raiskamisena käsitletav, kui me oleme vabatahtlikuna lasteüritusel või käime lauluharjutusel või osaleme koguduse koosolekul, kust me nagu midagi ei saakski. Meie osa on teha seda, mis on meie ülesanne. Ja igal inimesel. Igal inimesel on ka jumalariigitöös oma ülesanne. Kes seda ei tea, selgitagu välja. Üks vanem ütles hiljaaegu, kui oli jutuks miks me vähe teeme: Et mina ei saa kedagi kamandada, iga inimene teab ise, et ta peab tegema. Kui ta ei tee jääb ainult paluda, Issandalt paluda. Kas see ei oleks suur samm, kui kõik koguduse liikmed võtaksid endale ülesanded, ei oleks ühtegi olijat, kõik oleksid tegijad, sest igal inimesel on mida anda. Inimesel jääb vaid paluda selgust, kui tundub, et minul küll ei ole midagi anda. Kui kogudus on väga väike siis sellist võimalust nähtavasti ei ole, et koguduseliikmel ülesannet ei ole, igal liikmel on rohkemgi ülesandeid kui ehk tarvis. Suuremates kogudustes on asjad sageli teistpidi ja just seal on see jõud peidus, et suured müürid ülesse ehitada.

Kui Nehemja hakkas müüri parandama said inimesed erinevad lõigud, kus töötada. See müüriparandamise töö ei olnud üldsegi nende kvalifikatsiooniga vastavuses. Seal olid piirkonna ülemad, kullassepad, preestrid, kaupmehed. Aga kõigile oli seda müüri vaja. Kõigile oli Jumala tõotus, Tema annab meile kordamineku. Müüri ehitamiseks oli vaja palju inimesi ja need inimesed pidid olema ühel nõul. Vähemalt müüri ehitamise osas pidi üksmeel olema.

Eks meie iga-aastase alliansspalvenädala eesmärkki ole üksmeele süvendamine. Nähtavasti jäävad erisused, aga lähenemine, üksteise parem tundmaõppimine aitab kindlasti kaasa, et kristlaste omavahelised pinged oleksid võimalikult väiksed. Üksteise tundmaõppimine peaks olema aga hulga põhjalikum, kui mõned oikumeenilised koosolekud. Nagu rahvastevahelist head läbisaamist ei saavuta folkloorikontsertide külastamisega nii jääb ka sellest väheks, kui vahest harva astutakse teise konfessiooni jumalateenistusele. Üksteise ärakuulamine, tõepoolest huvi tundmine selle vastu, kuidas läheb, isiklikud sügavamad kontaktid need on ehk tõhusamad. Meid kristlasi ei ole palju. Erinevad statistikad annavad eri numbreid, aga pühapäevane kogudus või palvetunnid näitavad seda täpsemalt. Võiks öelda, et seljad on koos. Peksime oma hinnangutes väga ettevaatlikud olema. Sageli on määratlus õige-vale väga suhteline.

Kui me toetume omavahelises läbikäimises sellele, mis on meil ühine siis selgub, et enamasti vähemalt evangeelsete koguduste, kirikute juures on erinevused väga väikesed ja need erinevused on just teisejärgulistes asjades.

Vennastekogudusel , uuendatud vennastekogul on üks selline määratlus või loosung, millest võiksime lähtuda koguduses, aga arvan et see võiks olla kasuks ka erinevate koguduste vahelisel suhtlemisel: põhilistes asjades ühtsus, kõrvalistes asjades vabadus, kõigis asjus armastus.

Pühapäevasel koosolekul rääkis v Timo Kristuses olemisest, kui ühes mullis olemisest. Kui üks meist on kõrgemal ja tema pea on mullist väljas siis ei ole ka osadust. Aga siis ei ole me ka Kristuses. Paraku. Tõesti hea näide.

Osadusel on kaks dimensiooni ehk kaks mõõdet – üks on vertikaalne, see mis meid seob Jumalaga ja teine mõõde on horisontaalne, see mis meid seob kaasinimesega. E. Salumaa on öelnud: Et leida õiget osadusvahekorda kaasinimesega, selleks on vaja, et inimene ise vertikaalse osadusmõõtme kaudu uueneks, mille tulemusena kristlased moodustavad otsekui ühe perekonna, milles ei kehti enam mingid inimlikud vahetegemised ja mida kannab armastus. (Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses Gl 3,28). Kristuses olemine ongi see osaduse vertikaalne mõõde.

Üldiselt võin ka kinnitada seda väidet, et meil siin Hiiumaal on suhteliselt vähe kaaskristlasi, kes teistes peaasjalikult negatiivset otsivad. Meil on ka teatud määral head eeldused. Meil ei ole sisserändajate ja eestlaste vahelisi probleeme, meil ei ole valgete ja mustade vahelisi pingeid Meil on vähem neid kohti, kus pinged võivad tekkida. Ja selle üle peaks muidugi rõõmustama ja Loojat tänama. Tänapäeval on sageli see joon, mis lahutab kristlaskonna, kui terviku kaheks või enamaks osaks hoopis mujal, mitte uskkondade, baptistide-luterlaste – metodistide – nelipühilaste vahel, vaid konservatiivide ja liberaalide vahel. Ja kui ma võtan ennastki siis on sellised oikumeenilised koosolekud mulle täitsa kodused ja ma ei tunneta siin mingeid pingeid vähemalt endas mitte. Aga kui koguduste ringi kaasata liberaalid, ma arvan, et siis oleks ehk rohkem mõtlemist olemise üle.

Meie, ma ei tea kas iseärasus on ka see, et kogudusi on suhteliselt palju ja liikmeid vähe. Kui tahame midagi suuremat ette võtta, kas lastega või muusikaalal siis oma kogudusest jääb väheks. Mõttekas on ikka naabreid kaasa kutsuda. See aga lähendab inimesi ja lõppkokkuvõttes anname sellega maailmale parema tunnistuse. Sest mida ootab vaenlane eks ikka seda, et oleks riid ja pahandus. Et me üksteist altkulmu põrnitseksime, halba otsiksime ja räägiksime. Sellepärast on mul tõesti hea meel, et meie ühine osa on ikka rohkem välja paistma hakanud.

Kui me Nehemja raamatu algusest veel edasi loeksime siis pool müüri oli valmis ja see valmistati vaenajate pilgete saatel. Kui vastased nägid, et müüritöö edeneb siiski, võtsid nad kasutusele tõsisemad abinõud. Nüüd pidid müüriehitajad töötama nõnda, et pooled olid piikidega ja pooled müüriehitajad. Vastase rünnakute ja kavalusega pidi arvestama päeval ja ööl. Sellega on ka meil arvestada: head algatused edasiminekud, kasvamised toovad ka tagasikiskumise. Kui me seda teame siis me ei kohku. See on nii. Kuid nagu müüri ehitamise algul Nehemja ütles Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame.

Lootkem siis Jumala peale et tema ise meie tööd õnnistaks, kingiks rahu ja üksteise mõistmist koguduste sees ja koguduste vahel. Tema näeb ja Tema teab.

Lui Remmelg, allianss-palvenädalal 2011, Harju palvemajas

Olles teel kirikuna.Mõned virgutused .

Christoph Reichel Vennastekoguduse pastor ja direktsiooni liige. Vend Reichel elab Zeist`is Hollandis

Meie, olles teel kirikuna - Jäin kõigepealt pealkirja juurde peatuma. See tekitab minus küsimusi. Mis tähendab “ meie“? Kes on „meie“? Mida see ütleb, et me oleme üks kirik, üks provints? Kas me saame edasi minna ja just provintsina üleilmses vennaste uniteedis? Milline on meie tee, mis teda iseloomustab?

Kes me oleme? Kas me saame rääkida ühtsest „meie“st ?

Meie, need on vennastekoguduse liikmed, inimesed väga erineva päritoluga, kasvanud Surinaamis, või DDR-is või Saksa Liitvabariigis, või Śveitsis , linnas või maal. Meil on oma elukogemused, meil on vajadused ja ootused seoses vennastekogudusega – milline peaks ja võiks kogudus olla. Me oleme leidnud vennastekogudusest kindlustunde, kodu, tuge - aga väga erineval viisil.

Me mõistame üha rohkem, kui väga minevik meid mõjutab. Mõne aja eest ilmus foorumis üks kirjutis sõjaaegse põlvkonna lapselapselt. Vanemad, st meie, umbes minu põlvkond – põgenike lapsed, kandes endas hirme ja traumasid. Või kasvades üles DDR – is. Mul on kogemus selleaegselt vennastekoguduse aastavahetuse kohtumiselt Herrnhutis, ühiskonnas, mis oli valitsetud ühe ideoloogia poolt. Kes ei aktsepteerinud seda ideoloogiat ei saanud ka ülikoolis õppida, seda jälitati. Üksteist vajati, et olla kindlad, et ei olda üksi, kui käidi teistel teedel. Või meie Surinaami õed ja vennad. Orjapidamise ajalugu on ikka veel aktuaalne. Et vanavanaema oli esimene, kes kingi tohtis kanda, mis oli inimeseks olemise märgiks peale orjapõlve – see kõik on üsna lähedal.

Vennad ja õed, kes Surinaamist Hollandisse tulid, kogesid vennastekoguduses seda kodust, seda, mis võõras keskkonnas neid kodumaaga sidus. Vennastekogudus oli koht, kuhu suurlinnas hajusalt elavad inimesed kokku tulid, et ennast uuesti minevikus määratleda: endised päritolumaa kogudused, perekonnad - ja ka söömine ei olnud viimase tähtsusega. Ühine keel ja ühised laulud. Otsustav oli see, et inimesed sel teel leidsid ühe usalduse saare, kuhu nad võõra maa argipäevast said koguneda, said vastu pidada.

Iseloomulik on, et me omame kõiki neid erisusi. Misjonialases diskussioonis olen ma kohanud mõistet „hübriid-identiteet“ või“ sidekriips-identiteet“. Ei ole olemas lihtsalt identiteeti. Me oleme surinaami -hollandlased või hindu- surinaami või vennastekogudus – maakiriklikud. Need identiteedid astuvad seda tugevamalt esile, mida kauem inimesed võõrsil elavad. Nüüd elab kolmas põlvkond surinaamlasi Hollandis. Nemad tunnevad Surinaami sel teel, et on oma vanematega või vanavanematega seda maad külastanud. Neil puudub oma kogemus Surinaamis elamisest. Siiski on vale öelda, et noor põlvkond on uude ühiskonda sobitunud. Identiteediküsimused jäävad püsima.

Kakskümmend aastat peale Saksamaade ühinemist ütles mulle üks endine idasakslane, et vaatamata sellele, et ta on elanud viimased aastakümned läänes või teistes maailma riikides, tunneb ta end seletamatul kombel ikka idasakslasena. On mõningaid surinaami noori, kes kunagi ei ole Surinaamis elanud, aga pöörduvad sinna tagasi, et seal õnne proovida. Osadel see õnnestub, teised tulevad mõne aja pärast Hollandisse tagasi. See on elu eri maailmade vahel ja ei ole imestamisväärne, et just noorem põlvkond soovib üheselt mõistetavust, selgeid vorme ja selgeid otsuseid ka usuküsimustes.

Ühistel konverentsidel, seminaridel kogeme seda väsitavalt, kui me peame pidevalt tõlkima. Tõlkimine on hind mille me selle „meie“ eest maksma peame. Me peame täpselt kuulama, ennekõike seda, mida ei öelda ja mida ridade vahel öeldakse, me ei pea leppima sellega mis pealispinnal on. Me ei pea mitte ära kuulama vaid vastupidi teistel ka meie lugudest laskma osa saada. Me peame valmis olema oma isiklikke lugusid rääkima. Mis mind liigutab, mis on mulle oluline, mida ma usun, mida ma loodan?

Ma arvan, et ainult seal saab „meie“ kirik olema, kus vennastekogudus on avatud, kus inimesed oma lugusid võivad rääkida ja kus need lood teine teise kõrval tohivad olla. Vend Rudy Polanen ütles 2006. aastal ettekandes „Kiriku multikultuursus“: Me vajame kohtumisi, mille käigus me teineteisele tõepoolest läheneme. Me peame folkloori fassaadi taga nägema ja otsima, mis teistele tõepoolest oluline on mis neid „liigutab“. See saab toimuda ainult usalduses, et ükski lugu ei ole vale vaid iga lugu on väärtuslik ja omab kohta meie kirikus.

Meie kirik, kui üks provints ülemaailmses uniteedis. Ühtsus erinevuses.

Sageli oleme kasutanud seda mõistet „ühtsus erinevuses“ , et kirjeldada meie provintsi. Selle mõiste, määratluse kasutamine on õigustatud, kui me sellega tahame väljendada, et me erinevusi meie kirikus ületama ei pea. On erinevusi, mida me peaksime tõsiselt võtma. Mitte ainult isiklikke vaid ka kiriklikke.

Saksamaal me hindame vabakiriklikku traditsiooni kõrgelt. On iseenesestmõistetav, et vennastekoguduse liikmed on aktiivsed ja töötavad koguduses kaasa. Tegelikkuses on teisiti, aga pilt mis meil vennastekogudusest on – liikujate liikumine maakiriku koguduste sees. Igal juhul on meil ka siin hämmastav mitmekesisus vagadusvormides, ja ma oletan, et enamik vennastekoguduse liikmeid endalt küsivad : on see tõesti kirik, mida ma hindan ja kus ma ennast oma usuga koduselt tunnen ?

Vennastekogudus Hollandis (surinaami päritolu) on üks rahvakirik. See tähendab, et ei ole selget piiri liikmete ja mitteliikmete vahel. Mõnede jaoks on keel või surinaami toit ja sotsiaalne külg otsustav, miks nad vennastekogudusse tulevad. Ka kirikust eemal seisev inimene või koguduse sõber tuleb kiiremini kui Saksamaal mõttele, et oma ümmarguse sünnipäeva puhul oma juures kodus üks jumalateenistus pidada.

Ma arvan, et see on tõsine erinevus. Siia juurde tulevad selgelt erinevad kiriklikud traditsioonid, kui need mis surinaami liikmed on kaasa toonud. Paljude surinaamlaste jaoks oli ja on vennastekogudus Surinaamis normiks, vähemalt pilt sellest milline vennastekogudus on Surinaamis . Sakslaste jaoks on vennastekoguduse minevik siin. Meil on erinevad mõõdupuud, kui me otsustame, mis on vennastele omane mis mitte.

Sealjuures oleme ennem ikka enesestmõistetavalt öelnud, et Saksamaal on vennastekogudusel õiged traditsioonid. Me oleme oodanud, et surinaamlaseid siin integreeruvad ja see integratsioon tähendab, et nemad siin meie normidesse ja traditsioonidesse sobituvad. See kinnitub väikeste asjade kaudu, näiteks armulaud Zeist´is, kus oli diskussiooniks väikeste karikate kasutamine, mis on surinaami traditsioon, või suure ühise karika kasutamine. Aga ka fundamentaalsetes küsimustes nagu arusaam liikmeskonnast.

Ma arvan, meie provintsis jäävad paljude koguduseliikmete jaoks surinaamlased juurdetulijateks. Kui jagunemisvõitlus teravamaks muutub saab probleem nähtavamaks. Üks ikka ja jälle päevakorras olev probleem hollandi-surinaami kogudustes on koosolekuruumid. Kasvanud kogudused ei mahu hoonetesse ära. Meie provintsis on hooneid, aga nad asuvad vales kohas. Meil on ajalooline pärand, mis meid koormab või ka rahaliselt meie eelarvet toetab, aga meil ei ole hooneid seal, kus inimesed neid vajavad. Miks me säilitame seda, mis meil on ja miks meil ei ole julgust (teadmatusse, riskantsesse) tulevikku investeerida. See on minu mulje, et me struktuurides ja institutsionaalselt ühe piirini jõuame ja ei oma jõudu muutusteks. Me ei tee seda teadlikult, veel vähem pahatahtlikult. Aga need aastad, mil me üks provints oleme, ei ole siin midagi muutunud.

Integratsioon, nii ütleb üks uurimus, mis Hollandi kirikunõukogu 2006 aastal on välja andnud, on üks „sündmus“, millel on kaks poolt. Mõlemad pooled liiguvad üksteise suunas. See tähendab ka, et on vaja teha järeleandmisi, kompromisse sõlmida, millestki ära öelda. Mitte ükskõiksus ei ole nõutud, vaid tõeline huvi üksteise vastu. Seda ka surinaami kogudustes. Selles osas on möödunud aastakümnete jooksul üht-teist tehtud. Kui ma sinoditele mõtlen siis istusid surinaamlased varem seal nagu statistid. Aga ma märkan ka, et Hollandis ei ole huvi meie provintsi vastu mitte suur. Ta on väga kaugel. Surinaam on palju lähemal, kuigi geograafiliselt kaugel. Siin on veel palju teha.

Vaatamata küsimustele on palju ühist. Ajalool on tähtis identiteeti süvendav ülesanne. On hea meenutada, et me oleme alati üks sisserändajate kirik olnud. Me võime öelda, et meie vanemad olid rändavad määrid. Tänaseni kuulub migratsioon meie kiriku põhikogemuste hulka. Lisaks on misjoniliikumine sageli tihedas seoses sisserändega toimunud. Kui ma Zeistis üle kalmistu lähen siis on siia maetute sünnikohad sageli väga kaugel.

Otsustav on , ma mõtlen, et sisserännet meie kirikus mitte ainult saatusena ei nähtaks, mis meid kaasa haarab, vaid teadlikku kui teed. Ainult siis, kui me kõik selles traditsiooni näeme - niisiis keegi ei ole juurde tulnud, mil teised juba kodus olid - ainult siis on meie provintsis ühine areng. Ja ainult, kui me migratsiooni mitte kui üht saatust näeme, vaid seda, mis meile tuumaks on: rändav Jumalarahvas olla, võime me edasi areneda ja edasist teed kujundada. Soov stabiilsuse järele on vaid seal liialt suur, kus nähakse ühiskondlike muutuste dünaamikat ohustatult ja võõralt .

Me ei räägi vähemast, kui meie alusele järelemõtlemisest. See alus ei ole muutunud, see on Jeesus Kristus. Ma tõin välja mõiste sidekriips-identiteet, et sisserändajate identiteeti kirjeldada. Mis on see mis hoiab seda identiteeti koos. Võiks öelda Jeesus Kristus. Just selles kokkupandud identiteedis võib ta meile lähedal olla. Aga mitte ainult seda, ta on lõpuks ka see sidekriips mis meid kui kirikut koos hoiab.

Meie teoloogia ja meie usk on väga erinevad. Nii näeme me ka Jeesus Kristust erinevate silmadega. See mis meid kui keskpunkt koos hoiab on Tema ja mitte mingi kindel pilt Temast, kuigi see on meie provintsi enamuse oma. Meil on ikka oht üks kindel pilt Temast absoluudiks muuta. Kellelgi ei ole Jeesuse monopoli. Sellepärast peame oma rännakul alati otsima Jeesus Kristust ja tema osa meie jaoks. Ja meie ühtsus on alati üks usutud ühtsus teadmises, et me kõik nagu sisserändajad teel oleme.

Kuhu oleme teel?

Mida saame teha, et koos minna?

Me oleme kirik ühes väga dünaamilises ühiskonnas. Arengute kiirenemine teeb paljudele inimestele tüli. Me oleme teel nagu tagaajatavad ja sellepärast on arusaadav, miks inimesed kirikust pidepunkti otsivad. Kinnihoidmine kindlatest traditsioonidest, kordadest, kindlast maailmapildist, mida me mõnikord kogudustes kogeme ja võib-olla kahetseme ei tunnista mitte seisakust vaid on üks vastureaktsioon dünaamikale, mis meid hingetuks muudab. On ju igaühele selge, et „ameerika mägedes“ peab ennast tugevasti kinni hoidma.

Me oleme Hollandis sinodi otsuse tulemusel, mis käsitles koguduse uuenemist, erinevates kohtades sellest rääkinud. Diskussioon oli näiteks, kas vennastekoguduses peab armulauale tulemiseks olema valgesse riietatud. Paljude liikmete jaoks on see üks oluline traditsioon. Võiks küsida: kas ei ole midagi tähtsamat rääkida? Aga see oleks liiga lihtne-ei saadaks aru, milleks see tähtis on. On iseloomulik, mida ütles üks õde: „see on nähtavasti väline, aga väline erisus on vähemasti ühetähenduslik. Kes peaks seda otsustama, mis inimese sees on?“ Jutt on sellest, mis on nimetamisväärne, mis meid iseloomustab, mis meile identiteedi annab.

Uuenemine võrdsustatakse Hollandis karismaatilise uuenemisega. Meie kogudused, ka noortetöö areneb nähtavasti osaliselt selles suunas. Tekkivad pinged. Võiks arvata, et karismaatiline - uusnelipühilik tuleb afrosurinaami kultuurist. See on evangeeliumi inkulturatsioon, kuigi just selles liikumises lükatakse kõik sünkretistlikud praktikad kõrvale. See ei ole mitte ainult teoloogiline suund. Hiljuti ütles mulle üks surinaami õde:“ Me oleme ikka üks euroopa kirik, mis Surinaamis toimub, sellega ei ole meil midagi pistmist.“ Siin seisab meie ees üks nõrk koht. Ainult siis, kui me „ hübriid-identiteedist“ teadlikult kinni hoiame, leiame oma tee, mis ulatub kaugemale tänasest generatsioonist.

Hirme vähendada ja usaldus saavutada. See on kogu meie provintsile vajalik. Me vajame ruume ja kohti kokkusaamisteks, kus me ei istu mitte ainult üksteise kõrval, vaid kus me endale raske „tõlkimise töö“ võtame, et üksteist paremini mõista. Ma tahaksin seepärast julgustada uuesti kogudusekontakte elustama ja neid eluga täitma. Nad tunduvad mulle mõnikord nagu aastatesse jõudnud abielu, kus ei ole kaaslasele enam niipalju öelda. Sealjuures ei ole nad partnerlust veel kaugeltki viljakaks muutnud.

Üks oluline raskuspunkt meie edasises arengus on noortetöö. On vähe ülepiirilist noortetööd. See on seotud sellega, et noortetöö Hollandis kulgeb hoopis teisiti, kui Saksamaal. Siiski peaksime kultuuride vahelisi kontakte otsima ja mitte piirduma oma grupiga, kuigi see teinekord olukorra mitmeski asjas keerukamaks muudab.

Ma näen vennastekoguduse tulevikku selles, et me lahkume teelt olla pastorite kirik. Koguduseteenijate konverentsil Herrnhutis 2007 aastal esitati küsimus, mis juhtub, kui saksa koguduseteenija kutsutakse ametisse Hollandisse või kuskile mujale. Selgus, et see tekitaks paljudes hirmu, kas ma pastori rolliga hakkama saan. Pastori roll Hollandis erineb vastavast rollist Saksamaal. Aga ka Saksamaa kogudused ütlevad, et ilma kohapealsete töötegijata (pastor) me hakkama ei saa. Mida see ütleb koguduse kohta? Hollandis on kogudusetöö suuresti vabatahtlike kanda, muidu ei saadaks hakkama. Töötegija roll tulevikus on motiveerida, koolitada, olla saatja vabatahtlikule. Me vajame rohkem koolitusi ja vabatahtlike toetamist.

On vaja kirik ja kogudused orienteerida misjonile ja seda just oma ühiskonnas. Kui me seda suudame siis oleme jätkusuutlikud. Misjon rahvakiriku sees. Peaksime tegelema küsimusega, milline on meie koguduse tähtsus ühiskonnas. Mure edasikestmise pärast on raske. Ainult seal, kus me oma ninaesisest kaugemale näeme ja kus kõik ainult meie ümber ei keerle, suudame me edasi püsida: Saksamaal näiteks koolides ja hoolekandes. Hollandis koolides ja multikultuurses keskkonnas.

Ma usun, et me kõik otsime oma kirikus tükikest kodu. Aga meie ettekujutus kodusest on erinev. Mõni küsib eneselt just peale 2009. aasta sinodit või meie provintsi arengute taustal – kas Vennaste-Uniteet on veel see kirik, kus ma ennast koduselt tunnen. Me peaks end uuesti selles kirikus määratlema. Siiski on meil see, mis meist teistest eristab ja see on mitmekesisus, paljusus. Selles paljususes toimib palju tsentrifugaaljõude. Vaatamata kõigile suurtele erinevustele on meil ühine ülesanne, üks missioon.

Lühendatult ajakirjast „Herrnhuter Bote 12, 2010.

Vastutus Jumala ees

1Kr.4,1-5 Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab. Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.

Mõnikord kuuleme siin sõnavõtte, mis on mõeldud usuvõõrale inimesele. See on

hea, sest siis ta kuuleb talle vajaminevaid aabitsatõdesid. Aga Vennastekogudus

on muidugi täisealiste kogudus, kus tavaliselt oodatakse ikkagi tahket rooga.

Kui nädala sees süvenesin kuuldud teksti, leidsin et roog, mille kallale olin asunud, oli õige tahke. See, tänaseks pühapäevaks ettenähtud jutlusetekst ei räägi otseselt sõnagi Kristuse tulemisest.

Teame, siin lahkab Paulus Korintose koguduse tüliküsimust: kes on Pauluse, kes Apollose või Keefase või kes Kristuse poolel.

Teemaks on kuulutaja ja kuulaja vaheline suhe. Ründajaks, kritiseerijaks on kuulaja. „Te mõistate mu üle kohut,“ ütleb Paulus.

„..ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd, kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud.“

Violetne liturgiline värv jumalateenistustel tuletab meelde, et advent on patukahetsemise aeg. See on aeg, kus kõik kuulaja ja kuulutaja vahelised arusaamatused, valestimõistmiste, konfliktide mäed ja orud peavad saama tasaseks teeks. Et ilmuda võiks Issanda au!

On tähtis, et silumistööd teeksid kuulaja ja kuulutaja ühiselt.

Üldiselt näib, et ikka on ju kuulutaja see, kes vahekordi reguleerib: tema noomib,

juhib tähelepanu ebakohtadele. Kõik toimuks nagu ülevalt alla – vaene kuulaja,

kössis, pea õlgade vahel ja ainult võtab vastu, mida talle antakse. Mõnikord ka

õige valusaid vitsu!

Antud kirjakoht tõstatab vajaduse luubi alla võtta ka see mees, kes on kantslil või kõnepuldis. Kõik, mida ta kuulajale adresseerib, puudutab samavõrd ka teda ennast. Ta on vaid Jumala sõnumi edasiandja. Tõusin siia kõnetooli ja minu esimeseks küsimuseks peaks olema: kas ma tunnen seda määratut vastutust, mis olen sellega enda peale võtnud?“

Kuulajal on ootused, võib-olla vastust vajavad küsimused. Ta on palunud, et Jumal teda kõnetaks. Alguspalves oleme palunud, et Jumal meid õnnistaks. Ja meil on tõotus: „Mina olen teie juures …“

Jeesus Kristus on praegu siin, ta astus su kõrvale – kuula!“

Sa kuuled kuulutaja häält kantslilt. Ta peab edasi andma Issanda sõnumi, sõnumi, mida Jumal tahab sulle öelda. Sellepärast: „Ärge olge eneste meelest targad!“ (Rm.12,16). „Ärge kustutage Vaimu!“ (1Ts.5,19).

Kunagi jutustas üks vanavend mulle juhtumi möödunud sajandi algupoolelt: „Keegi noorem vend, kui oli lõpetanud oma sõnavõtu, tuli istus oma endisele kohale, minu kõrval. Näen, ta on õige erutunud. Niheleb. Tahaks nagu mulle midagi öelda. Ja viimaks sosistaski: „Eks ma kõnelenud hästi?“ Olin nii üllatunud, et ei mõistnud talle midagi vastata.“

Mida oleksin mina talle vastanud? Vist küll: „Seda küsi Jeesuselt Kristuselt, ta on siin meie keskel. Kas sa andsid kuulajale edasi seda mida tema Püha Vaimu kaudu anda tahtis? Või rääkisid, mida su oma vaim ette söötis?

Millise vaimu päralt olid? Mõned on oma agaruses nii hädaohtlikud, et kipuvad samaarlaste külasid põletama.

Sellepärast on tähtis ära kuulata ka seda, mis on kuulajatel sõnasulastele öelda.

Garbatšovi sula ajal olin mingil konverentsil Soomes, Porvoos. Jumalateenistuselt lahkudes seisatusin kiriku ukse kõrval kirjanduslaua juures ja vaatasin, mida neil on kirikulistele pakkuda. Ja üllatusin: kõige nähtavamal kohal oli kõrge pakk suurtest lehepoognatest hulga küsimustega äsjase jumalateenistuse kohta: mis häiris, mis meeldis, mida võiks teha paremaks ja kuidas, mida sooviksite ütelda urkurille, liturgile, saarnaajalle. Pikkus, kuuldavus jne. Et ma Eestis sellist praktikat ei ole märganud, ei tähenda veel, et kuulutaja isik kedagi ei huvitaks.

Kui läksin õpetajaks Märjamaa kogudusse, olin üle 60-ne ja 2 aastat lesk. Näis, et kogudusele ei ole hingekarjast tarvis muuks kui matusteks. Kõnetundide ajal keegi mind ei külastanud. Kui püüdsin ise kogudusega kontakti astuda, siis oli kuri karjas. Miks ta sinna läks, seal ei ole surmahaiget! Jälgiti, keda kõnetan või kellele otsa vaatan. Rääkimishaiged aina leiutasid mulle uusi pruute.

Just see kirjakoht annab õpetaja ja kogudusevahelise suhete osas suud puhtaks rääkida. Mäletan, lähtudes sellest tekstist, ütlesin jutluses väga ühemõtteliselt: „Kuulujuttude levitajad teadku, mina ei kavatse abielluda! Kandke hoolt, et teie nimi leitaks eluraamatust. Inimene võib pidada end usklikuks ja ei märkagi, et ta on muutunud saatana hääletoruks ja oma igasuguste juttudega mustab ja häbistab Jumala riiki.“

Oli inimesi, kes tulid ja tänasid, et olin rahu majja toonud.

Mida tahaksime, et teised meist arvaksid? Kes me siis oleme? „Peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.“

Paulus on Kristuse sulane. Algselt tähendas see sõna orja. Ka pastor on oma Isanda ori. Teiseks – oleme Jumala saladuste majapidajad.

Jumala saladus, algkeeles. mysterion on evangeelium, sõna ristist. Maapealsete saladustega on nii, et kui me neist räägime, siis me ei ole ustavad. Jumala saladustega vastupidi – ustav on see, kes neist räägib. Selle sisuks on Jeesuse Kristuse elu, kannatamine, surm ja ülestõusmine. Kõik need toimusid meie pärast ja meie päästeks.

Olla majapidaja tähendab muretseda, et majapidamine edeneks, et jagataks mahajääjatele toitu, kui isand on läinud pikale reisile „Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ Omaks usku.

Sest ustavuse ja usu jaoks on kreeka keeles ühine sõna – „pistis“.

Ralf Lutheri sõnaraamat.: Ustav või ebaustav saab olla vaid isiku vastu. Mida ligemal seistakse sellele isikule, seda kergem on olla talle ustav. Ustavuse all mõistetakse UT-is eriti ka tublidust selle valitsemises, mis on kellegi kätte usaldatud.

Iga inimene on kuidagi majapidaja, kelle kätte Jumal on usaldanud tähtsaid asju. Võimekatelt inimestelt nõuab ustavus palju, tagasihoidlike võimete puhul hoopis vähem. Kes otsustab, kas oleme olnud ustavad? Kes on kohtumõistja?

3.salm: „Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate mu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud. Sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.“

Paulus asetab oma töö advendi valgusesse. Tulemisaja teema on siin antud oma tööst aruandmise vajadusena. Viimne kohus meid ei hirmuta, sest seal on Jeesus Kristus, kes mind ja sind kui oma venda ja õde kõige paremini tunneb. Sellepärast on vajalik, et igaüks juba siin ennast tundma õpiks.

On ju inimene ekslik – ta võib ennast alahinnata ja asjatult end süüdistada. See võtab julguse. Sagedasem on enda ülehindamine.

Alati leiame oma eksimusele õigustuse. Inimlik kohtupäev, st kaasinimeste otsus, millest siin Paulus räägib, tuletab meelde Kreeka filosoofi: „Ainult kaks inimest ütlevad tõtt meie kohta: vaenlane, kui ta meie peale vihastab ja sõber, kui ta meid tõesti armastab.“ Kui Issand tuleb, siis paneb ta kõik kohtujärje ette. Et võiksime seal seista kui need, kellele ta ise on olnud eestkostjaks, siis peame olema hoolsad ja kontrollima, et ta tõesti ainuvalitsejana elaks juba praegu meie südames. AAMEN.

Priit Rannuti viimane jutlus,mis tal oli kavas pidada Endla palvelas 12.detsembril 2010.a.

Meenutades Priit Rannutit

Aasta viimane kuu on Eesti Evangeelsele Vennastekogudusele kurb olnud. Lahkusid kaks ustavat venda, kes teenisid oma Issandat kõrge eani, kuni surmani. Priit Rannut (27.01.1919-12.12.2010) ja Voldemar Ilja (13.11.1922-16.12.2010)

12. detsembril suri ootamatult õpetaja emeeritus Priit Rannut. Tema jutlustas ja vajadusel ka juhtis üks kord kuus teisel pühapäeval Endla palvemajas kuulutustundi. Oli just tema kord meil jutlustada. Ta oli väga ustav ja kohusetundlik, ei mõjutanud teda ilmastik ega muu oma korda vahele jätma. Ka sel pühapäeval ootasime teda iga hetk uksest sisse astumas. Kui teda ei tulnud, mõtlesime algul, et tõesti, terve päeva oli tihedalt lund sadanud, ehk ta loobus. Kuid ei. Hetke pärast helistati, et Priitu ei ole enam tulemas. Helistajaks oli tema hea sõber Heljut Kapral, kelle ta alati teelt kaasa oma auto peale võttis. Jäime kõik väga vaikseks ja kurvaks. Siis aga ütles üks vend tasase häälega saalist “Milline auline surm“.

Ta oli toast välja tulnud, auto lumest puhtaks lükanud, veidi maad ka sõitnud, siis uuesti autost välja läinud lund lükkama ja ära väsinud. Ta jõudis veel oma istmele istuda, kui tuli kojukutse.

Mõtlesin siis igasuguseid „olekseid“. Oleks võinud kedagi saata talle appi jne, jne. Enam ei mõtle. Tundes küllalt hästi Priitu, tean, et mis tema ette võttis, selle ta läbi viis. Siin poleks aidanud minu helistamine, et ära täna tule, või midagi sellist. Tean, kuidas ta ei tahtnud jääda kellelegi aidata, oma õega kahekesi nad elasid, mõlemad juba eakad. Õele koormaks jääda, see mõtegi oli Priidule vastumeelt.

Oma istme autorooli taga oli ta teinud nii mugavaks, et seal oli tal alati hea istuda. Õde Ketsia jutustas, et pühapäeval kirikust tulles, läks tema tuppa, aga Priitu ei tule, ega tule. Tüki aja pärast ta tuleb. Õde küsis: „Kus sa olid?“ Vastus oli: „Ma istusin oma lemmiktoolis ja mõtisklesin“. Ja sinna lemmiktooli ta ka kustus, õde kõrval istumas. See oli tõesti auline lahkumine. Issand kutsus oma sulase palvemajja teenima minnes, valmiskirjutatud jutluse tekst mapi vahel.

Viimasel ajal oli tema südames soov üldse vennastekoguduse elu edendamine ja elavdamine. Tema lauale jäid mitmed poolikud tööd, kuid postiloendi „concors“ aadressid sai ta just mõni päev varem valmis. Tema mureks oli, et seda ka kasutama hakataks. Ta tõstatas seal mitmed teemad, kuid vastukajasid tuli vähe. Concors oli üks võimalus, kus kogudust puudutavad teemad kõigile tutvumiseks üles panna ja diskussiooni algatada.

Usun, et paljud tema tööd olid lõpujärgus ja need ei peaks jääma tema arvutisse. Isa märkmetest mälestuste kirjutamine oli tal kavas lähiajal lõpetada. Loodame, et lapsed need tööd ka lõpetavad.

Meie hiljutisest vestlusest meenub, kui küsisin, kust tuleb tema haruldaselt hea mälu, oli vastus, et tema ema tuli pühapäeval kirikust koju ja jutustas õpetajalt kuuldud jutluse kodustele peaaegu sõna-sõnalt üle. Ka isa Jüril oli hea mälu.

E. Rahula oli kunagi Priidule öelnud, et sulle on palju antud, seepärast sinult nõutakse palju. Priit ütles, et tal läks see ütlemine südamest läbi, sellepärast on ta püüdnud teha kõike vastutustundega ja visadusega ja lisas: „Aga minu visadus ei tohi tekitada teistes inimestes kannatusi“.

Priit Rannutil ei olnud võimatuid asju või probleeme, mida ei saanud lahendada. Tema pea oli täis ideid, lahendusi, parandusettepanekuid. Kui palvemajas „lugijavendi“ vähemaks jäi, või ei jätkunud koosoleku juhatajaid, koostas ta kava, kus jagas ülesanded nii, et ei olnud juhti vaja. Igaüks sai kava ja teadis, mis kohal millega ta pidi üles astuma.

Nii paljudes asjades andis ta meile teeotsad kätte. Nüüd edasi mines ilma temata, jääme teda meenutama kui ühte ustavat Jumalariigi töötegijat, sooja, sõbralikku, ausat ja lihtsat, võrratu huumorisoonega, samas ka enesekriitilist inimest.

Priit Rannuti matusetalitus oli 18. detsembril Tallinna Jaani kirikus. Ta oli EELK Märjamaa koguduse liige ja Eesti Evangeelse Vennastekoguduse liige.

Sel päeval oli külm karge talveilm. Maa oli paksu valge lumevaiba all.

Kogunesime Tallinna Jaani kirikusse hommikul kell 11.00

Assessor Tiit Salumäe oli koostanud matusetalituse kava, mille toon siinkohal ära. Tegin siin mõned omapoolsed täiendused.

Õpetaja emeeritus Priit Rannuti matusetalitus Tallinna Jaani kirikus kell 11.00, Rahumäe kalmistul ja koosviibimisel.

1. Algusmuusika. Puusärk tuuakse kirikusse kell 10.30. Orelit mängib Hille Poroson, flööti Maris Lend. Kirik avatakse hüvastijätuks kell 10.30, auvalve korraldab õpetaja Gustav Piir. Laulavad Misjonikoori liikmed. Juhatas Maarja Vardja. Solist Annabel Vardja . Hüvastijätuks liigutakse puusärgist peatsist mööda ja asetatakse pärg altari ette. Enne talituse algust paar minutit vaikust.

2. Algustervitus – Tiit Salumäe

3. Alguslaul – Jumal, Sul ligemal KLPR 446:1-3

4. Psalm 90:1-6, 12, 14, 16-17 – Jaan Tammsalu
5. Palve – Leevi Reinaru

6. Piiblilugemine Ilm 21:1-7 – Joel Luhamets

Johannese 14:1-6 – Jüri Vallsalu

7. Päevalaul - Me ootame Sind, Jeesus Krist KLPR 5:1-4

8. Kõne – Tiit Salumäe

9. Soolopala viiulil mängis Priit Rannuti pojapoeg Adrian Rannut.

10. 9. Usutunnistus – Illimar Toomet

11. Koor - Üle läve

12. Palve – Tiit Salumäe

Issanda palve – Andres Põder

13. Õnnistamine – Andres Põder

14. Koor – Valge rüü. (Solist Annabel Vardja laulu ajal liikusid koorilauljad valgetes rüüdes kiriku eri paigust aeglaselt oma asukohale altari kõrval)

15. Lõpulaul Oh Issand, jää KLPR 410:1-5

16. Kutse hüvastijätuks lahkunuga – Tiit Salumäe

Piiblisalmid ütlevad vaimulikud. Peale perekonna hüvastijättu suletakse puusärk. Esimesena kantakse risti, seejärel perekonna pärg, EELK pärg. Puusärgi ees lähevad Andres Põder ja Tiit Salumäe.

Matmine Rahumäe kalmistul kell 12.15-13.00

17. Rahumäe kalmistul võetakse kohad sisse samas järjekorras kui kirikust välja tulles. Kirst kantakse hauale ja ametivennad lasevad puusärgi hauda.

18. Laul Ühel päeval läheme KLPR 435:1-4

19. Funeraalia e matuselektsioonid

20. Matmine – Tiit Salumäe

21. Mullapanek matuseliste poolt

22. Samal ajal laul Peotäis ma mulda KLPR 259:1-3

23. Haua ajavad kinni ametivennad. Pärgade asetamine. Süüdatakse küünlad

24. Palve – Joel Luhamets

25. Õnnistamine – Andres Põder

26. Lõpulaul Tugevad on Jeesu käed KLPR 347.1-3

Koosviibimine peielauas

27. Alguslaul – Jeesus võta mu käed

28. Söögipalve – Ants Leedjärv

29. Mängisid Priit Rannuti pojapojad Tobias süntesaatoril ja Adrian viiulil.

30. Järelhüüded peielauas – Tanel Ots, Jaan Bärenson, Illimar Toomet, Aet Reinhold, Lea Jants-Ylönen, Jüri Pootsmaa, Soome koguduste esindajad jne.

31. Ühislaul . Otsige esiti Jumala riiki (teise salmi sõnde autor Priit Rannut)

32. Lõpupalve, tänu- ja õnnistamissõnad – Tiit Salumäe

33. Lõpulaul – Säravam täht – KLPR 472

Matusetalitusel osalenud ja viibinud kirikuõpetajad suvalises järjekorras.(Nimekiri võib olla ebatäielik, vabandan, kui siit kellegi nimi puudub. Võimalus lisada.)

1. Peapiiskop Andres Põder

2. assessor praost Tiit Salumäe

3. assessor praost Joel Luhamets

4. assessor õpetaja Ove Sander

5. praost Jüri Vallsalu

6. praost Tanel Ots

7. praost Vallo Ehasalu

8. praost Jaan Tammsalu

9. abipraost Leevi Reinaru

10. abipraost Patrik Göransson

11. õpetaja Gustav Piir

12. õpetaja Mart Salumäe

13. õpetaja Arne Hiiob

14. õpetaja Jaak Aus

15. õpetaja Tiiu Hermat

16. õpetaja Ants Leedjärv

17. õpetaja Mikk Leedjärv

18. õpetaja Mihkel Kukk

19. õpetaja Illimar Toomet

20. õpetaja Thomas Andreas Põder

21. õpetaja Johan Christian Põder

22. õpetaja Lea Jants-Ylönen

23. õpetaja Kaisa Kirikal

24. diakon Ants Rajando

25. õpetaja Mare Palgi

26. õpetaja emeeritus Tõnis Nõmmik

27. õpetaja emeeritus Jüri Raudsepp

Salme Niilisk, EEVK sekretär

Pöörduge!

Kohtumine Jumalaga Jeesuse sõime juures muudab!

Parandage meelt, sest taevariik on lähedal. Mt 3,2

Ristija Johannese meeleparandusjutlus on ühene: Selle jutluse teema on jumalatuse valedelt teedelt pöördumine. Ja selleks on viimane aeg! Jeesus Kristus on lähedal! Ja seega ka taevariik . Selle sõnumi parim kokkuvõte on: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“

See on ka meie jaoks täna aktuaalne ja tähtis: pöörduda valedelt teedelt. See puudutab ühiskonna ökoloogilisi ja sotsiaalseid küsimusi – ja kindlasti üksikisikuid ja meie kogudusi. Siiski soovin ma järgmise mõtte sisse tuua. Ma kohtusin sellega jõululoos. Ka seal räägitakse kahes kohas pöördumisest: Targad hommikumaalt pöördusid ümber, kui nad lapse sõimega olid leidnud. Nagu kirjutab evangelist Matteus, ütles Jumal tarkadele unes, et nad läheksid oma maale tagasi teist teed, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi.

Ka karjused pöördusid ümber, kui nad olid Petlemma laudas jõuluime leidnud. Nad kiitsid Jumalat ja teatasid sellest, mida nad olid näinud. Nendel kahel pöördumisel on ühisosa. Pöördumise tõi millegi kogemine - hea kogemine. Koguni parima võimaliku - Jumala ustavuse kogemine, Jumala armastuse avalikuks saamise kogemine Jeesuse sünnis. Mis sealjuures pöördumises hämmastav on: eelnevaid teid ei ole selle läbi halvustatud. Nad ei olnud selles mõttes „halvad“, kui see neid heale eesmärgile viis.

Ma soovin, et me ise selliseid pöördumisi ikka ja jälle kogeksime. Ja kas see ei ole mitte üks iseloomulik seisukoht meie vennastekoguduses, mis väärt oleks eeskujuna sõnastada? Me kogeme näiteks oma koosolekutel midagi, mis meid julgustab, üles ehitab, trööstib. Me kogeme siin ja seal üht „tükikest taevariiki“. See tahaks meile motivatsiooniks olla, et läbi murda, pöörduda. Mitte tagasi sinna valekatsetuste juurde, mis ennast sümboolselt võimuahne kuningas Heroodesena kujutada laseb. Vaid me peame pöörduma oma argipäeva, kust me tuleme. Aga pöörduma tagasi kui muudetud inimesed. Inimesed kellel on hea sõnum. Kui Jumalast armastatud inimesed. Kui inimesed, kes Jumalat sõnade ja tegudega ülistavad – nõnda nagu seda karjased tegid.

Tarkade ja karjaste pöördumine jõululoos on mulle üheks heaks näiteks ühest pöördumisest „heas“, esile kutsutud millegi positiivse poolt, mis juhib ühe ihaldusväärse eesmärgi poole ilma eelneva halvustamiseta. Niisiis selles mõttes: pöörduge, sest taevariik on lähedal!

Albrecht Stammler, vennastekoguduse pastor Ebersdorfist (Tüüringenist)

Refereeris L.Remmelg

AGA INGEL ÜTLES KARJASTELE: ÄRGE KARTKE! SEST VAATA MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KOGU RAHVALE, ET TEILE ON TÄNA SÜNDINUD TAAVETI LINNAS PÄÄSTJA, KES ON ISSAND KRISTUS.

See tekst, mis on täna pealkirjaks, on üks osa jõulurõõmusõnumist. Jutustus sellest, mis sündis umbes 2010 aastat tagasi.

Kogu maa oli liikvele läinud. Valitseja , keiser Augustus oli andnud käsu rahvaloenduseks. Rahvaloendus oli vajalik inimestele maksude määramiseks ja selleks oli vaja, et kõik läheksid sinna, kust nad olid pärit. Selleaegne maksustatav vara oli peaasjalikult maa, kas siis põllud või krundid. Inimeste sünnikohas olid nad tuntud, anonüümsus puudus ja seetõttu olid ka rahvaloenduse tulemused paremad.

Teiste hulgas läks teele ka üks paar – Joosep ja Maarja. Mindi peamiselt jalgsi. Teekond oli pikk ja vaevarikas, arvata 170 km üle mägede ja läbi orgude. Vaja oli jõuda Petlemma, sest Joosep oli sealt pärit. Pelemma jõudes selgus, et linn on ülerahvastatud ja isegi lapseootel naise jaoks ei ole kohta. Maarja ja Joosep pidid ööbima laudas ja mitte ainult ööbima vaid seal tõi Maarja ka poja ilmale. See on üks pilt. Ja mitte väga ebaharilik, sest seda juhtub ikka, et keegi peab sünnitama hoopis ebatavalistes tingimustes. Jumala teod on nii erilised ja ka nii lihtsad, et inimene ei pööra neile sageli mingit tähelepanu. Räägitakse ikka suurtest õnnetustest ja katastroofidest, lapseröövidest. Kas võis keegi arvata, et Petlemmas, lihtsas laudas tuleb ilmale laps, kes on maailma Õnnistegija? Eriliseks muudab selle loo tõsiasi, et juba Vanas Testamendis olid Jeesuse sünni kohta ettekuulutused. Prohvet Miika oli ettekuulutatud, et Päästja, Jes´uah ehk meie keelepruugis Jeesus sünnib just Petlemmas. Kes oleks teadnud, mis juhtus Petlemma laudas, kui Jumal ise ei oleks seda teatavaks teinud.

Petlemma lähedal olid karjased oma karjaga. Karjased valvasid ka öösel loomade järele ja nemad olidki need, kes said jõuluime osalisteks. Jumal saatis oma ingli karjastele teatama, mis ja kes oli sündinud. Ingliga kohtumine ehmatas karjuseid väga. Kirjas on öeldud, et nad kartsid üliväga. Eks ole see väga inimlik. Kes meist ei ehmuks, kui me oleksime senitundmata olukorras, kohtuksime olendiga, keda me kunagi ei ole näinud? Inglid Jumala käskjalad võivad väga erinevad olla. Siin on nad teate edastajad, rõõmusõnumi toojad, et sündinud on Päästja. See Iisraeli päästja, keda on kaua oodatud. Aga Jeesus ei ole Päästjaks mitte üksnes juudi rahvale vaid igale inimesele, kes tema vastu võtab ja oma Päästjaks kuulutab. Vägagi suur hulk juudi rahvast ei tundnud Jeesuses Päästjat ära ja paljud ootavad teda tänase päevani.

Ingel ütles:“ Ärge kartke, sest vaata ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Jeesus Kristus.“ Ei pidanud karjased kartma, sest ingel tuli suurt rõõmu kuulutama. KOGU RAHVALE- teatab ingel.

Martin Luther on oma kujundiküllastes sõnastustes öelnud: Armas sõber, kui sina nõnda ütled, et see kallis varandus ei kuulu sulle ja ka mina ütleksin sama, kellele see siis õieti kuulub? Kas ta tuli hanede, partide või lehmade pärast?

Ärge kartke, kuulutas ingel. Ei pea ka meie kartma, sest Jeesuse sünniga, tema tulemisega siia maailma annab Jumal inimesele uue võimaluse, lepituse. Jeesus , kes on Päästja tuleb appi igale inimesele, kes teda appi hüüab. Kui inimene ei ole midagi kuulnud Jeesusest Päästjast siis ei saa ta ka selle sünni, jõulusündmuse üle rõõmu tunda. Veel õnnetum on aga olukord, kui inimene on kuulnud, aga ta ei hinda seda Jumala suurt armupakkumist. Jumal oma Poja läbi ei taha inimest kuidagi aheldada, maha suruda nagu kurjusest rikutud maailm meile ütleb. Jeesuses annab Jumal igale inimesele rahu ja rõõmu, mis on tõeliseks matkakepiks siin maailmas ja isegi surmal ei ole meie üle enam võimu.

See oli enam kui 2000 aasta eest, kui inglid kuulutasid seda suurt rõõmu, mis Petlemmast inimkonnale osaks saab. Nii on kõik need järgnevad aastasajad tehtud, ikka ja jälle kuulutatud kantslitest, loetud kodusel jõuluõhtul. Et kõik saaksid osa jõulurõõmusõnumist – teile on täna sündinud Päästja, kes on Jeesus Kristus. Soovin siis minagi meile kõigile rõõmu sellest teadmisest.

Päästja on tulnud, meid lunastanud, ristirahvas, ristirahvas rõõmusta.

L.Remmelg, jõuluõhtul Emmaste kirikus