Kas sa ka palud? (3. osa)

Kolmandaks. Ma küsin, kas sa ka palud? – sellepärast, et ükski usulik kohus ei saa nii hooletusse jäetud, kui palve salajas kambris.

Omas teadmatuses arvasin ma enne, et suurem osa inimesi paluvad. Nüüd olen aga teisel arvamisel. Ma jõudsin otsusele, et kaugelt suurem hulk nimekandjatest ristiinimestest hoopiski ei palu.

Ma tean, et see kõlab võeriti ja mitmeid imestama paneb. Ma olen kindel, et palumist arvatakse niisuguste asjade hulka, mis ju “iseenesest mõistetavad on”, aga neid jäetakse  samuti hooletusse , kui kõik iseenesest arusaadavad kohustused”.  See on igaühe oma kohus, ütlevad nad, aga kui sagedasti jääb see “ igaühe oma kohus” enamuse poolt täitmata. Meile tulevad hõlpsasti kiusatused, et meie oma hinge salajaid kõnesid Jumalaga, mida ükski silm ei näe, edaspidise aja peale lükkame ehk neid hoopis maha jätame.

Kindel on, et tuhanded inimesed kunagi ei palu. Nad söövad, joovad, magavad ja tõusevad ülesse. Nad hingavad enestesse Jumala õhku. Nende silmad näevad päikesevalgust. Nad käivad Jumala maa peal. Nad tarvitavad Jumala armuandisid. Neil on surelik ihu.  Neil seisab ees suur kohtupäev ja igavene aeg. Aga iialgi nad ei kõnele Jumalaga.  Nad elavad nagu meeletumad lojused (2.Pt 2,12); nad peavad endid üles kui hingeta olevused. Neil pole sõnakestki Sellele ütelda, kelle käes nende elu ja hingeõhk on, ja kelle huultelt igal minutil võib kosta nende igavene kohtuotsus. Küll on see hirmus seisukord! – Aga hoopis teine võiks nende seisukord olla, kui nad  Issandat laseksid heita valguse kiiresi oma määrdunud elu raamatu lehekülgede peale.

On olemas tuhandeid inimesi, kelle palve pole muud, kui lapsepõlves päheõpitud sõnad, mille mõttest neil aimugi pole. Paljud loevad “ Meie Isa” palvet igasuguse soovita et need tähtsad palumised ka võiksid täide minna, mis olemas selles ülikõrges palves. Paljud jälle, kes head palved on kätte õppinud, loevad neid õhtul voodis lamades ehk hommikul riidesse pannes, nii ruttu, kui nad jõuavad. Niisugused inimesed võivad oma palvetest mõtelda, mis nad tahavad, aga Jumal ei arva seda koguni palumiseks. Sõnad, mis ilma südame liigutuseta öeldakse, on meie hingele sama kasuta, kui vaeste paganate kisendamised ebajumalate poole. Huuled ja mõtted võivad küll tegevuses olla, aga kus süda ei palu, seal on kõik asjata ( Mt 8,9).  Saulus oli enne, kui Issand ta Damaskuse tee peal kätte sai, kahtlemata mitu pikka palvet lugenud. Aga alles siis, kui ta süda oli puruks pekstud, võis Issand ütelda: “ Vaata, tema  palub Jumalat ( Ap 9,11).

Lugeja! See paneb sind ehk imestama? Kuule mind ja sa saad näha, et ma mitte põhjuseta nii ei räägi.

Kas oled unustanud, et lihalik inimene paluda ei võigi? Lihameele mõtlemised on ju vaen Jumala vastu (Rm 8, 7j). Patune inimene hoiab ennast eemale osasaamisest Jumalaga. Ta ei tunne Tema vastu armastust; ta kardab Teda. Kuidas võiks inimene paluda, kui tal puudub elav patutundmine, palav igatsus  vaimulikkude asjade järele, südamelik usk nägemata asjade sisse ja kui ta ei nõua pühitsust  ega taevariiki.  Sellest kõigest ei tea suurem osa inimesi midagi. Nad armastavad käia laia teed. Seda asjaolu ei või ma unustada, ja hirmuvärinal pean tunnistama, et neid leidub õige vähe, kes tõesti paluvad.

Kellel oleks see teadmata, et palumine polegi “moodis.” Palumine on tegevus, mida paljud häbi asjaks peavad. Sajad inimesed oleksid ennem valmis tormi jooksma kindluse peale, ehk täitma mingit kardetavat ülesannet, kui avalikult üles tunnistama, et nad on paluma  hakanud. Tuhanded heidaksid ilma palveta magama, häbenedes võõraid, kui neil tuleks juhtumisi magada ühes toas teiste inimestega ehk nad teeksid seda salaja, kui kõik juba uinusid, et ükski ei näeks kuidas nad maa ja taeva Loojaga kõnelevad. Hästi ratsa sõita, osav kütt olla, uhkesti riides käia ja sagedasti teatris olla, kergesti tantsida, tark, lahke ja viisakas olla, - see kõik on moodis, kuna paluda mitte.  Võimata on uskuda, et oleks olemas mingi  seltskondline komme, mida häbenetakse üles tunnistada. Aga selle kohta võime kindlad olla, et palujaid õige vähe on.

Ons sul teadmata millist elu elab suurem hulk inimesi? Kas see peaks olema võimalik, et inimesed, kes paluvad endid patust päästa, peaksid ise sellele meelega vastu panema?  Kas võiksime arvata, et nad endid hoida paluvad kiusatuste eest, kuna nad meelega patuhimude sees pöörlevad?  Kas võidakse uskuda, et nad Jumalat paluvad Tema meelepärase elu pärast, kui neil samal ajal puudub igasugune soov oma Issandat teenida. Oh ei! Päevaselge on, et suurem hulk Issanda käest midagi ei palu, ehk jälle ei igatsegi saada seda, mida nad paluvad – mis ju üht ja sama tähendab. Palve ja patt ei või mitte ühtlasi aset leida südames. Ükskõik, kas kihutab palve patu välja, ehk lämmatab jälle patt palve ära, - üks neist valitseb, mitte mõlemad. Inimeste elu tähele pannes, läheb mu arvamine ikka kindlamaks, et neid õige pisut leidub, kes palvetada armastavad.

On sul teadmata missuguse surma läbi paljud siit ilmast lahkuvad? Kui mitmed leiavad surmale silma vaadates, et nad on Jumalale võõrad. Mitte üksnes Tema armuõpetus pole neile tundmata, vaid nad ei mõista Temaga ka sõnakestki kõnelda. Neis tuleb  nähtavale imelik kohmetus ja oskamatus  Jumalale lähenedes. Hirm tundmata Jumala ette ilmudes halvab nende südamed ja huuled. Paistab, et neil on tegemist koguni uue, neile tundmata asjaga. Mõningad jälle arvavad, et neil oleks soovitust tarvis Jumala juurde. Sellest selgub, et nad pole kunagi Temaga kõnelenud. Iialgi ei või ma kurbe piltisi unustada, mis olen näinud surijate voodite ees, kus inimese südame põhi avalikuks tuleb. See annab mulle põhjust arvata, et õige vähe neid on, kes paluvad.

Armas hing! Sinu südamesse ma näha ei või. Ma ei tunne sinu vaimuelu läbielamisi. Aga see, mida näen Jumala Sõnast ja maailma elust, kinnitab mulle, et pole tähtsamat küsimust kui see: “Kas sa palud?”

Kas sa ka palud 2? (Järg eelmisele postitusele)

Armas lugeja! Mitte paluda – tähendab olla ilma Jumalata, ilma Õnnistegijata, ilma armuta, ilma lootuseta ja ilma taevata. See tähendab – põrgu poole rutata. Kas sa võiksid nüüd veel selle üle imestada, et ma sinult küsin:” Kas sa ka palud?”

II

Veelkord küsin sinult: kas sa ka palud? – seepärast, et palumine on tõsise ristiinimese kõige kindlam tundemärk.

Kõik Jumala lapsed maa peal on selle poolest ühesarnased. Sellest minutist peale, mil nad kristlikku elu elama hakkasid, sai palve nende tarviduseks. Nii nagu sündinud lapsel on hingamine elu esimeseks tundemärgiks, nõnda on ka uuesti sündinud hingel palumine hinge tõmbamiseks (Jh 3,3).

Üks Jumala äravalitute üldistest tundemärkidest on see, et nad Tema poole ööd ja päevad kisendavad. Püha Vaim, kes neid uuteks loomudeks lõi, äratas neis lapse meele , ja sunnib neid hüüdma “Abba, Isa”. Issand Jeesus, kes neid ise uuesti sünnitas, annab neile hääle ja keele ja ütleb neile oma vägeva “Effataa”, mine lahti. (Mk 7,34) Jumalal pole mitte tummasi lapsi. Nende uuele loomusele on niisama kohane paluda, kui lapsel häälitseda. Nad näevad hästi, kui väga nad Issanda halastust ja armu tarvitavad. Nad tunnevad oma tühjust ja nõtrust ära. Nad ei või teisiti, kui peavad paluma.

Ma olen tähelepanelikult Jumala laste palveid pühast kirjast lugenud, esimesest Moosese raamatust hakates, kuni Johannese ilmutamise raamatu lõpuni, - kuid pole leidnud ühtegi usklikku, kelle elulugu vähetegi täielikumalt kirjeldatud on, kes poleks mitte palvemees olnud. Küll aga leian, et jumlalakartlikkude tähtsam omadus on, Jumalat Isaks hüüda ja  Issanda Jeesuse Kristuse nime appi hüüda (1 Pt 1,17; 1 Kr 1,2). Ka seda olen leidnud, et õelad mitte Issandat appi ei hüüa, ( Laul 14,4).

Ka olen mitme tõsise ja vaga kristlase elulugu lugenud, kes Uue seaduse ajal on elanud. Ühed neist olid vaesed, teised rikkad: ühed neist haritud, teised – mitte. Aga neil kõigil oli üks omadus üldine, nad kõik olid palve-mehed. Meie aegseid misjoni aruandeid lugedes, näeme rõõmuga, et mitmesugused rahvad Aafrikas, Indias ja Ameerikas Evangeeliumi vastu võttes ja jumalalaste õiguse enesele saades, ikka tüdimata palves viibisid.

Kallis lugeja! Ma ei taha sugugi salata, et paluda võib ka ilma südame tungita. Ja kunagi ei või ma kinnitada, et palve, olgu missugune tahes, juba tunnistust annaks inimese suurest vagadusest. Nõnda kuidas igas asjas, võib ka palve juures ette tulla eksimine ja salalik meel. Aga seda võin ma kinnitada, kes südamest Jumalat ei palu, neid ka mitte tõsisteks ristiinimesteks pidada ei või. Inimesel, kes ei palu, on võimata oma pattu ära tunda. Temal on võimata Jumalat armastada, sama vähe, kui ennast patuseks tunnistada. Ka tundmata on temal igatsus pühitsuse järele. Ta peab ülevalt sündima,- ta peab enne uueks inimeseks saama. Asjata on tema lapseõigusest kiitlemine – armust – usust – lootusest ja Jumala tundmisest. Usu mind, need on sõnakõlksudeks siis, kui ta mitte ei palu.

Veel võin ma kinnitada, et paljudest Püha Vaimu töö tundemärkidest inimese juures kõige tõsisem on see, et inimene üksipidises vaikses palves viibib.

Inimene võib armuõpetust kuulutada omakasu pärast ja omandada laitmata kombeid, kasulikke raamatuid kirjutada, ülikenasi kõnesi pidada ja virk heades tegudes olla, - kuid siiski olla kui Juudas Iskariot. Aga harvasti leidub neid, kes oma kambri lähevad, et seal vaikses alanduses oma hinge Issanda ette kanda. Issand ise näitab, et palve on tõsise ümberpöörmise tundemärk. Kui Ta Damaskuses Ananiase Sauluse juurde saatis, siis andis Ta tema ümberpöörmisest selle tunnistuse: “ Vaata, tema palub Jumalat” (Ap 9,11).

Ma tean, et inimese hinges peab enne muudatus sündima, kui ta tõsiselt paluma hakkab. Temal võivad olla head arvamised, tahtmised, kavatsused, lootused. Aga neid kõiki võib ka  jumalakartmata inimese juures leida. Need omadused kaovad sagedasti, kui seebimullid, mõni kord on aga nende kestvus nagu kastel päikese käes. Elav, südamelik palve, mis rusukspekstud südamest välja voolab, on tuhat korda kallim, kui kõik need head ettevõtted.

Jumala Sõna näitab, et see, kes ei usu, ei või õigeks mõistetud saada. Kuid keegi ei või ilma palumiseta usule tulla. Ilma palveta ei või olla elavat usku. Usu läbi kõneleme Jumalaga. Usk on hingele seesama, mis elu inimese kehas. Palve on usuelus niisama tähtis, kui hingamine. Kuidas võiks inimene elada ilma hingamata? Nõndasama on arusaamata, et ilma palveta võiks keegi uskuda.

Kallis lugeja! Kui sinus on tärganud igatsus teada saada, kas sa oled tõsine ristiinimene, siis ole kindel, et minu küsimine: kas sa palud? sinule kõige suurema tähtsusega on.

Kas sa ka palud?

“Aga tema ütles neile ka tähendamise sõna, et ikka peab Jumalat paluma 
ja mitte ära tüdima....” Lk 18,1

“Seepärast tahan mina, et mehed peavad kõiges paigas lugema” (paluma). 1 Tm 2,8

Selle küsimise peale, armas lugeja, ei või keegi teine peale sinu enese vastata. Võtad sa avalikest jumalateenistustest osa, seda teab sinu õpetaja. Pead sa kodust jumalateenistust, seda teavad sinu kodakondsed. Aga kas sa palud üksinda, omaette, see on ainult sinule ja Jumalale teada.

Ma palun sind, armas lugeja, pööra oma tähelepanemist asja peale, millest ma tahan sulle kõnelda. Ära ütle, et mu küsimine mitte kohane pole. Kui su süda on Jumala ees kohtlane, siis ei leia sa minu küsimises midagi haavavat. Ära viivita mitte vastusega, vabandades, et sa oma palveid loed. Palveid lugeda ja paluda on kaks isesugust asja. Ka ära ütle mitte, et mu küsimine on tähtsuseta asi. Kuula mind pisut ja sa saad näha, et mul selles aina head mõtted sinu kohta on.

Esiteks. Ma küsin, kas sa ka palud? – seepärast, et palve on inimese õndsaks saamiseks tingimata tarvilik. Ma ütlen: “ tingimata tarvilik”, ja meelega rõhutan just seda. Ma ei mõtle siin mitte alaealisi lapsi, nõdrameelseid ega ka paganaid. Ma tean, kellele on pisut antud, selle käest ka pisut nõutakse. Ma kõnelen neist kes endid kristlasteks nimetavad  ja ristiusulise riigi kodanikud on. Niisugustest ütlen ma, et keegi neist ei tohiks loota õnnistust, kui nad mitte ei palu.

Ma usun kindlasti, nii kui teiegi, et inimene armust õndsaks saab. Rõõmuga kuulutaksin ma kõige suuremale patusele andeksandmist. Ma ei kõiguks mitte ta surmavoodi ette astuda hüüdes:” Usu Issanda Jeesuse Kristuse sisse ja sa saad õndsaks.” Aga, et õndsaks saada ilma palveta, seda ei leia ma mitte pühast kirjast. Et inimene võiks pattude andeksandmist saada, ilma, et ta Jumala poole pöördes kisendaks:” Issand Jeesus anna mulle andeks!” seda ei leia ma kusagiltki. Küll olen ma leidnud ja tean, et keegi õndsaks ei või saada üksnes oma palve läbi: aga mitte  pole ma leidnud, ega pole ka kuulnud, et keegi oleks õndsaks saanud ilma palumiseta.

Teadust ja tervist ei saa mitte keegi kätte kiirrongil sõites: seda teed peab igaüks jala käima. Kuningad ja vürstid, rikkad ja vaesed, mõisnikud ja talupojad – kõik peavad ise oma vaimu tarvidusi täitma. Keegi ei või lasta teist enese eest süüa, juua ehk magada. Nõndasama ei või ka keegi teise eest õppida. Seda peab igaüks ise tegema, muidu jääb kõik tegemata.

Mis ihu ja vaimu kohta on öeldud, maksab ka hinge kohta. On mõned tegevused, mis meie hinge päästmiseks ja õnnistuseks väga tarvilikud on ja mida igaüks peab ise täitma. Igaüks peab ise MEELT PARANDAMA. Igaüks peab ise ennast ISSANDA POOLE PÖÖRAMA. Ja igaüks peab ise JUMALAGA KÕNELEMA, teda paluma. Sa pead ise need tegevused korda saatma, keegi teine neid sinu asemel täita ei või.

Kuidas võiksid sa loota, et sulle tundmatu Jumal sind peaks ära päästma? Kuidas võiksid sa Jumalat tundma saada ilma palveta? Sa ei või ju inimestega läbi käia, kui sa neid tundma ei õpi ja nendega ei kõnele. Nõndasama ka Jumalaga, -kui sa Teda mitte Kristuse läbi tundma ei õpi ja palves Temaga ei kõnele. Kui sa taevas tahad Temaga ühes olla, siis pead siin maa peal Temale sõbraks saama. Ja kui sa maa peal Temale sõbraks tahad saada, siis pead Teda paluma.

Armas lugeja, paljud saavad viimsel kohtupäeval Issanda paremal käel seisma. Sinna kogutakse kokku kõik pühad kõige nelja tuule poolt, kõigist suguharudest ja rahvustest: nad sünnitavad nii suure kogu, et keegi neid üles arvata ei või. Ja võidulaul, mis nende huultelt, kui lunastuse töö lõpetatud on, ülikenasti kõlab, peab vägevalt kostma, kui koskede kohin ja kõue mürin. Aga mitte ühtki võõrast ega vale häält ei pea ei pea ses taevalikus kooris kõlama. Kõik saavad ühel häälel ja ühest südamest laulma. Nende vaimu elu võitlemine oli kõigil ühesugune: nad uskusid kõik. Kõik nad pesid endid Kristuse veres. Nad kõik on uuesti sündinud. Nad kõik on palunud. – Jah, meie peame maa peal paluma õppima, muidu ei saa meie Issandat kunagi taevas kiitma. Meie peame palvekooli lõpetama ehk suurel Issanda päeval vaikima, kui teised Halleluuja laulavad.

/Kristlik Perekonna leht. 1/ 1928 /