Kiitke teda, päike ja kuu! Kiitke teda, kõik valguse tähed! Kiitku nad Issanda nime, sest kui tema käskis, siis nad loodi! Psalm 148,3.5

Kas sa oled täna juba oma last kiitnud? Mõningad aastad tagasi võis sellist küsimust kohata auto kleepsul. See on üks hea nõuanne, mida on vaja ikka aegajalt meelde tuletada, sest lastega suhtlemise argipäev kasutab sageli hoopis teisi väljendeid. Meie päevad on täis askeldamist, päev on täidetud erinevate kohustustega, närvid on pingul. Kriitilised sõnad tulevad hoopis kergemini üle huulte, kui kiitus. Aga kiitus võib nii palju head teha – paneb silmad särama, motiveerib, ehitab üles.

Kes näeb, kuidas lapsed kasvavad, see on üsna lähedal loomisele. See võib kaasa elada, jälgida, kuidas väikesed abitud olevused kasvavad ja edenevad, kuidas nad õpivad ja iseseisvaks saavad, et oma maailma avastada ja hõivata. Milline suur kingitus kõigile neile, kes sellele tohivad kaasa elada. Ja hea põhjus kiitmiseks ja tänamiseks igal päeval!

Sellepärast on tore, et Jumala Sõna meile täna kiitmist meelde tuletab. Seda kujutatakse siin ühes suures seoses: päike, kuu ja tähed kiidavad Jumalat, kes kõik nii suurepäraselt on loonud: maailma, loomad, puud, lilled – ja inimesed. Me võime osaleda Jumala kiituses, inimestena ka oma loominguga Jumalat kiita.

Kui võin täna kiita, kes ootab head sõna: minu abikaasa, minu naaber, sõber, minu laps?

/allikas: Licht und Kraft. Losungskalender 2015/

Jan Hus 1415-2015

Tänavune, 2015. aasta toob meile kaks tähtpäeva: 800 aastat esimesest ulatuslikumast ristimisest eestlaste maal, nagu kirjutab Vello Salo väikeses aastapäeva trükises „ Maarja Maa Lugu“ ja 600 aastat tsehhi reformaatori Jan Hus´i põletamisest tuleriidal nagu kirjutab vennaste kuukiri.

Miks see teema mulle nõnda südamelähedaseks sai, et võtsin asja uurida? Sellepärast, et meie EELK on esimest tähtpäeva suurejooneliselt tähistamas Tartus toimuva kirikupäeva ja kiriku laulupäevaga, samas usukannataja Jan Hus´i surmaaastapäevast ei ole meil Eestis siiani suurt midagi kõneldud. Vaatasin eestikeelsest internetist – tühjus. Oleksin ka ise teadmatuses olnud, kui ei oleks lugenud saksa vennaste ajakirjast Herrnhuter Bote, et 2015. aasta on seal Jan Hus´i mälestusaasta, mille raames toimub aasta vältel samuti erinevaid üritusi.

Miks on see nii, et eesti protestantidel on ühed mälestuspäevad ja saksa omadel teised? Oleme ju selles mõttes üks, et usupuhastuse järgselt on võimalus olnud oma kogudused rajada nii luterlastel, kui vennastekogudusel, nii eestlastel kui sakslastel.

Eesti kirik, kandes usupuhastaja Luther´i nime mälestab suurejooneliselt katoliku kiriku poolt läbiviidud eesti rahva ristimist, kus rist käis koos mõõgaga ja ristimisvesi „segunes“ verega? Saksa vennad mälestavad Jan Husi põletamist ketserina, sellesama ilmalikustunud kiriku poolt.

Miks nii?

Aga kes oli Jan Hus? Oma kooliajast mäletan, et ta oli kiriku ohver ja selletõttu muidugi ei unustatud ateistlikus riigis tema nime ka kooliõpikuist. Aga täpsemalt -

Jan Hus oli oma aja haritud inimene, õppinud Praha ülikoolis ja seal ka dekaanina töötanud. 1400. aastal preestriks pühitsetud, kuid 9 aasta pärast preestri õigustest ilma jäänud ja ka kirikust välja heidetud. Mida ta oli siis teinud? Ta oli olnud vastu kiriku ilmalikustumisele, vaimulike, sealhulgas kõrgete vaimulike kõlvatule elule, ta mõistis hukka indulgentside müümise ja kiriklike talitustega „äritsemise“,….

Jan Husi jaoks oli kirik väljavalitute osadus, mitte hierarhia. Ainsaks normiks usu osas oli talle Piibel. Nagu näeme on need samad seisukohad, mis alles 100 aasta pärast esile pääsesid. Alles 1517 aastal, kui algas reformatsioon, mis lõppes sellega, et rooma kirik oli enda kõrval sunnitud nägema evangeelseid osaduskondi, kogudusi, kirikuid. See tee ei olnud kerge. Jan Hus pidi oma vaadetele kindlaks jäädes tuleriidale minema. Jan Huś ´i märtrisurmast möödus veel 100 aastat ja siis ei suutnud mõõk enam langenud kirikut päästa. Ja kuigi rooma kirik lõhenes, tõi see ometi nagu uue tõusu ristikogudusele.

Vennastekogudus on üks protestantlik kogudus. Saksamaal iseseisev vabakirik, meil Eestis ja ka Lätis iseseisev kogudus, seotud luterliku kirikuga. Vennastekoguduse sünnipaik on Ida - Saksamaal, Herrnhutis. Selles Saksamaa nurgas, mis piirneb Tsehhi aladega, Böömi - ja Määrimaaga. Seesama piirkond on väga oluline ka tsehhi reformatsioonile.

Milleks üldse see ajaloos kaevamine ja vanade kurbade sündmuste meenutamine? Kirjutan seda selleks, et me oma evangeelset vabadust kalliks peaksime ja seda teadmatusest või mõtlematult ei hülgaks vaid vastupidi, otsiksime osadust ennekõike evangeelsete kaaslaste hulgas ja tõde vaid Pühakirjast. Selleks, et me oma vabadust ei kaotaks, et me seda ise ära ei annaks. See vabadus ei ole kergelt tulnud, see on palju märtrite verd maksnud. Ja mitte paganate või türklastega võideldes vaid võitlused on võideldud ristikiriku enda sees.

Kui me sel aastal Maarjamaa aasta üritustest kuuleme või osa võtame siis ärgem unustagem ka Jan Hus ´i ja tema teed.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse suvepäev toimub 13. juunil Pikavere palvemajas.

Suvelaager

Suvi on kohe ukse ees ja suve lõpp samuti. Kui Jumal lubab, toimub Pühalepa palvemaja juures augustikuu alguses lastelaager. Taas on oodata kaasalööma peresid Soome - Rootsi noortemisjonist. (Siit saad lugeda möödundsuvise laagri kohta.)
Teretulnud on eestpalved, kõik ideed ja abikäed! Anna oma osalemissoovist teada:
5649 0254 lui.remmelg@mail.ee

Meil on ristikangelasi olnud, kes on võidelnud hingede eest.

Elutormidest nad läbi läinud ei nad hoolinud tulest ei veest.

Nüüd panid nad usurelvad maha, läksid lahingust koju rahusse.

Seal saame kord rõõmuga neid näha, kui on käidud see võitluste tee. 

/VL 513/

 

 23. jaanuaril 2015 kutsuti igavikku vend Edgar Suurväli. 
Sündinud 16. Juuli 1926 aastal Harjumaal, Kakumäel. Elupõline kalur, nagu mitmed Jeesuse järgijad enne teda. Kristuse sõjamees, rõõmus tunnistaja, kes oli alati tuld täis - nii on temast öeldud.

Kohtusin Edgariga Vennastekoguduse Endla tänava palvemajas. Meelde on jäänud tema sõna, mis oli elav, kindel ja jõuline. Kõhklemata olin veendunud – see mees teab, mida ta räägib……

Neljapäeval, 29. Jaanuaril kogunes kirikutäis kaasteelisi Rannamõisa, 
et lahkunud vend saata rahupaika. Ehkki ilm oli lõikavalt külm oli kirik täidetud soojusega, palvete, laulu, mälestuste ja lootusega. 
Edgar on oma võitlused võidelnud, usu säilitanud. Kiidetud olgu Issand. Tema on hea.

Rohkearvuline saatjaskond sai matuselauaski osa paljudest tunnistustest, mida Issand venna kaudu on meie rahva seas korda saatnud. Tunnistused elavast, teenivast, ennast salgavast usust, ustavusest.

Rõõmsa jällenägemiseni.

L.R. Pühalepas

Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. Jh 8, 36

Oma seiklusteedel pidi Odüsseus kord mööda sõitma paigast, kust kostus sireenide laulu. Sireenid

olid kreeka mütoloogias tuntud pool- naised, pool- linnud. Nad olid ohtlikud deemonid. Nende laul oli aga nõnda kütkestav, et igaüks, kes sõitis mööda saarest, kus nad elasid, randus sellel saarel ega pöördunudki enam tagasi. Et mitte alistuda sireenide võlule, toppis Odüsseus saarele lähenedes kõigil oma kaaslastel kõrvad vahaga kinni. Enda käskis ta siduda masti külge. Kui Odüsseus kuulis sireenide häält, hakkas ta kippuma kaldale, kuid ta kaaslased sidusid ta veel tugevamini kinni. Nõnda sai Odüsseus hakkama sireenide hääle kuulamisega ja jäi ise vabaks hukatusest.

On nõnda, et vabadus ei tähenda automaatselt kõigist sidemetest vaba olemist. Seotuna olen vaba. Paljud satuvad tänapäeval rataste vahele, kuna saadakse vabadusest valesti aru. Vabaduse kuritarvitamine viib meid hävingule vastu. On öeldud: Jeesus Kristus tõotab kõigile, kes teda vastu võtavad tõelist vabadust. Inimese elus, kes Jeesuse poole hoiab toimub valitsuse vahetus. Oma ristisurmaga on Jeesus meid inimesed vabaks ostnud. Jeesusega seotuna olete vabad.

 

Armas Issand, Sina oled meid vabastanud, oleme Sinu omandus. Tee meid vabaks armastamaks teisi.

Teist alust ei saa keegi panna - reisides Eestimaal

Peale mõningast otsimist ja telefonikõnesid leidsimegi vennastekoguduse Nabala palvemaja. Mõned õed-vennad ootasid meid juba. Südamlik vastuvõtt – kohvi ja head eesti koogid ning seda nädala keskel. Seal oli palju kogeda: palvemajas on regulaarselt tunnid, maja katuse uuendamine on lõpetatud, rajatud on matkarada, mis otse palvemaja juurest alguse saab. Laste kunsti-pealelõunatest tunnistavad seintele riputatud kirevad tööd. Ja mõtteid edaspidiseks on samuti. Meile meenub kahe aasta tagune külaskäik Nabala palvemajja: majatäis inimesi, muusika, lapsed, täiskasvanud, koor ja pasunamängijad.

Sel korral kohtame vaid mõningaid inimesi, õde on vastutav matkaraja ja ka külaliste vastuvõtu eest. Noorepoolne vend, kes tehnikaküsimustes kodus, organiseerib ehitustöid, muretseb rahalisi vahendeid, aga juhatab ka piiblitundi. Vanem vend teab rääkida ajaloost: juba 200 aastat seisab selles kohas palvemaja, arvult küll kolmas. Alati ehitati uus palvemaja vana hoone kohale, vanale vundamendile.

Nüüd sooviksime koos laulda ja loosungeid lugeda. Me kuulame eesti keeles ja saksa keeles: „ teist alust ei või keegi panna, kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!“ 1 Kr 3,11. Kui palju inimesi on selles paigas Jumala Sõna kuulnud ja sellega kindla aluse oma elule võitnud? Kui palju inimesi on siin hooneid ehitanud ja korrastanud? Kõigile peame õigupoolest tänulikud olema, et nad selle paiga meile on hoidnud ja eluga täitnud. Aga ennekõike kuulub meie tänu Jeesus Kristusele, kes oli ja on kõigi nende hoonete alus.

Me ei rääkinud mitte väga kaua selle õpetusteksti üle, sest pidime edasi minema, et näha kuidas palvemajad teistes kohtades välja näevad ja kuidas koguduseelu neis tänasel päeval on korraldatud. Laulsime „Jeesus meie eel, käi Sa eluteel…“ eesti ja saksa keeles ning jätsime tänulikus meeles hüvasti.

Alles hiljem sain ma aru, kuidas see õpetustekst Baltikumi vennastekoguduste tänasesse päeva sobib. Paulus oma kirjas räägib erinevatest Hea Sõnumi kuulutajatest Korintoses. Ei ole oluline, kellelt evangeeliumi esmalt kuuldakse. Usu alus ei ole suur apostel, kellele kõik ehitatud on vaid Jeesus Kristus! Paulus ei vaja mitte ainult pilti maja ehitamisest vaid ka ühte kujundit põllumajandusest. Mitte see, kes istutab ja kastab ei ole tähtis, vaid üksnes Jumal, kes annab kasvamist.

Vennastekogudus Baltikumis sai alguse Herrnhut´i kuulutajate tööst. Christian David ja Timotheus Fiedler olid esimesed, kes tol ajal Liivimaale reisisid. Enamik tööst on kõigil aegadel tehtud ilmikute, seega ilma ülikooli hariduseta inimeste poolt. Nõnda ka tänasel päeval. Kõik teadsid, et nemad ei ole koguduse vundament vaid selleks on üksnes Jeesus Kristus. Ja kui nad oma palvemajasid ehitasid, siis nad usaldasid, teades et Tema on nende hoonete tõeline alus. Paljud neist hoonetest ei ole tänaseni säilinud, paljusid ei kasutata esmasel eesmärgil. Hulgakesed on väikeseks jäänud, enamasti on need vanemad inimesed. Aga mitmetes palvemajades võtab noorem põlvkond vastutust ja lapsed on teretulnud. Nõnda on ka lootust tulevikuks. Leidub heade ideedega pühendunud kaastöölisi. Ja ennekõike alus, Jeesus Kristus, kannab ka täna, nagu möödunud aegadel.

Kui siinse vennastekoguduse õitseaeg oli möödunud, näis põhjus tööd jätkata kõikuma löövat. 

Kahte salmi läti luuletajalt, aastast 1877 tahaksin lõpetuseks tsiteerida. Vaatamata pessimistlikule häälestatusele võib siin lootusrikkaid toone kuulda.

Wie das Gebäude, angenagt von Zahn der Zeit, unmerklich sich dem Einsturz nähete, so wankte unter dem Donner des Zeitgeistes den Brüdern der Boden unter den Füssen, auf dem so Lang sie standen.

Doch sieh! An jenes Hügels Fuss ist ein neues Gebäude und Zaun wieder errichtet, denn die Brüder und ihre Freunde, noch haben sie die Hoffnung auf die Zukunft nicht verloren

Vend Friedrich Waas, Vennaste-Uniteedi piiskop (alumisel pildil). 
Ajakirjast Herrnhuter Bote. Nov 2014