Vennastekogudus/ Brüdergemeine auf Estnisch (sks.k vennastekogudus eesti keeles).

Mitte üksnes sõna vennastekogudus meie kiriku kohta ei kõla võõralt, vaid ka esimene külaskäik Eesti vennastekogudusse võib võõristust tekitada. Patriarhaalne palvemajajutlustaja, eakad inimesed kes aeglases tempos, värisevate häältega koraale laulavad, saateks harmoonium, külalisjutlustaja Saksamaalt või Ameerikast, kes peaasjalikult „sealpoolsest“ pimedusest jutlustab.

Aga Eesti Vennastekogudus kuulub siiski Vennaste - Uniteedi Euroopa mannermaa provintsi ja ma tahan sellest jutustada, mis meid ühendab. Ma mõtlen esiteks ühele kogemusele ajaloost, mis Eesti ja Surinaami vennakseid ühendab. Pärisorjad (ja orjad) said evangeeliumi kaudu väärtustatud vendadeks ja õdedeks veel enne kui pärisorjus Eestis (ja orjus Surinamis) kaotati.

Nimetagem veel koguduse struktuuri üldkiriku sees, mis on sarnane Eestis ja Šveitsis. Ka topeltliikmed Saksamaal tunnevad seda olukorda – olla kohapealses kirikukoguduses ja lisaks vahetevahel vennastekoguduse erilisse atmosfääri sukelduda.

Minevikust seob meid endiselt ilmikjutlustajate teema. Juba Jan Hus´ile heideti ette, et tema juures jutlustavad ja õhtusöömaaega peavad lihtsad käsitöölised ja talupojad. Esimesed Herrnhuti misjonärid olid ilmikjutlustajad. Ka Eesti palvemajade juurde kuulub lahutamatult ilmikute kuulutustöö algusest alates.

Selge on see, et need ei ole mitte ainult teemad ajaloost. Sel aastal pani sinod meie ette ülesande – ilmikute kuulutustööd ja hingehoidu eesmärgikindlalt edendada. Küsimus, kuidas vennastekoguduse liikmed väljaspool kohalikke kogudusi elada saaks on meie jaoks juba aastaid oluline.

Veel üks ühine joon. Eesti Vennastekoguduses, nagu ka teistes meie provintsi osades on väiksemaks ja vanemaks jääva kogudusetuumiku kõrval ka põlvkond, kes oma noored aktiivselt kogudusetöösse on kaasanud ning kes soovivad, vahel küll sõnatult ja ebamääraselt, kujundada kaasaegset Vennastekogudust. Ühine on meil sellest meie usu keskne küsimus – kuidas saame me Jumalast nõnda rääkida, et me ise ja teised selle vabastava potentsiaali avastavad, mis on meie usus Jumalasse?

Muidugi on erinevusi meie ja Eesti vennaste vahel. Kui me oma reisil olles Endla tänava palvemajas, kus ka Eesti Vennastekoguduse büroo asub, peavanem Eenok Haameriga kohtusime ja kõneldes teema üle, kuidas me tulevikus sidemeid ülejäänud provintsiga kujundada soovime, jäi ta väga tagasihoidlikuks.

Liiga liberaalsed paistame me Lääne-Euroopas. „Meie oleme meie ja teie olete teie“ oli tema seisukoht. Nii võib üks lause, kui see tugevalt toonitatuna Vennastekoguduses ette tuleb, segadusse ajada. Täna, paar kuud hiljem avastasin ma siin ühe lähtepunkti: me oleme tõepoolest erinevad ja me ei pea seda erinevust eitama, aga meil on samad ülesanded. Me oleme kuulutust Kristusest nendeni viimas, kes seda meie postkristlikes ühiskondades vajavad. Meil on ülesanne osadust ehitada üha individualiseeruvamas maailmas. Just seepärast, et me erinevad oleme, võib vestluses nende ühiste teemade üle olla üks võimalus meile kõigile. Õige ähmaselt joonistub seepärast kuulutajate, ilmikute ja teoloogide kokkusaamine 2016. aastal. Selle ajani tahame me kõigepealt sagedamini kui siiani kutsuda konverentsidele, laulu -ja pasunakooride kokkusaamistele, palvemajade aastapäevadele. Palju kordi rõhutas vend Haamer sidet, mis hoiab meid ühenduses sõltumata kohtumistest, need on igapäevased vaimulikud loosungid, mida ka Eestis üle vennastekoguduse piiride loetakse. Ja vastastikune eestpalve. Selles olime me ühte meelt.

Õde Carstens´i kirjutis ajakirjas Herrnhuter Bote. Nov/2014

Kohtumised Eestis (Õde Erdmuth Waas´i reisikirjast)

Kloostri oikumeeniline külalislahkus  
India nunn Pirita kloostri retseptsioonis - nime me ei tea, aga ta võttis meid vastu, kui me saabusime ja hoolitses meie eest isegi südaöösel. Saime hommikusöögi ja osa palveaegadest. Meid kutsuti kloostri aeda, kust saime värskeid maitsetaimi korjata. Kui ma palusin hommikul ühte küünalt sünnipäevalauale, siis tõi ta lisaks lillekimbu ja igale ühele lisaks keedumuna.

Meil oli neli ööbimist tellitud, aga siis soovisime meeleldi terveks nädalaks jääda. Kõik külalistetoad olid ühe konverentsi tõttu broneeritud. Kloostriõde mõtles läbi erinevad võimalused, kuidas meile vastu tulla. Lõpuks usaldati meile tuba kloostri siseruumides nn aspirandi tuba. Ja kuidas ta säras, kui Benigna Carstens hüvastijätul talle väikese Herrnhut´i tähe kinkis. „Selle võtan ma kaasa ja viin oma perekonnale, kui ma jõuludeks koju sõidan!“

Endla tänava palvemaja 

väike saal oli viimse kohani täis. Tulnud olid oma koguduse inimesed ja ümberkaudsete palvemajade õed-vennad. Peale esimesi üldlaule ja alguspalvet astusid üles ühe perekonna seitse last, kes seisid kui oreliviled ja laulsid mitmesalmilise vaimuliku laulu. Suured tüdrukud pearättidega, kõik peale pereema kandsid lillelise mustriga kangast valmistatud kleite. Poisid kes laulsid alumist häält olid korralike triiksärkidega. Ema-isa koos väikseima lapsega seisid taamal. Kohe meenus mulle, et seda perekonda kohtasime kaks aastat tagasi Nabala palvemaja aastapäeval. Ameerika mennoniidi misjonäride perekond astub üles erinevates kogudustes ja hoolitseb sel omapärasel viisil oikumeeniliste sidemete eest. 
 Kodus nii Eestis kui Saksamaal.  

Siiani olin Inget kohanud Saksamaal oma perekonna ja koguduse keskel. Inge on andeküllane muusik nii orelil, kui pianistina, nii liturgiat mängides, kui kontsertesinejana, lisaks on ta imetlemisväärselt hästi kodus saksa keeles. Nüüd kogesime teda uues olukorras – sünnimaa, kodulinn, emakeel. Me kohtasime Inge vanemaid, tema venda, nägime maja kus nad elavad. Ta näitas meile oma kooli, muusikakeskkooli, kus ta õppis esimesest klassist kuni abituuriumini. Ta jutustas meile iga-aastastest tõsistest klaverieksamitest, mis edasistel õpingutel kõrgkoolis suureks kasuks olid. Inge on ühe musikaalse, laulva rahva laps.

Tema kaudu saime ühenduse erinevate inimestega, kes Eesti Vennastekogudusse kuuluvad. Koos oma mehe Peter´iga leidsid nad „ salateed“, mis palvemajade juurde viisid. Inge oli ka väsimatu tõlk, mis võimaldas meil õdede – vendadega vestelda ja seetõttu palju kogeda. Kõige selle kõrval pidi ta ka oma lapsi - Hannat, Simoni ja Benjamini rõõmustama. Koos Inge ja Peter`ig saime mitmetes palvemajades kuuekesi neljahäälseid laule laulda. Laulus olevat sõnumit mõistavad kõik kuulajad. Perekond Isterheld andis ühe osa oma puhkusest, et meid eesti vendade – õdedega kokku viia. Südamlik tänu neile selle eest, sest selliseid kontakte vajab vennastekogudus.

/Õde Erdmuth Waas´i kirjutist HB Nov 2014 refereeris L.R./
Piltidel kirjutise autor, perekond Blowersite lasteansambel ja Inge Isterheldi vanemad Endla palvemaja aastapäeval./

Vaimulikud loosungid 2015

Eesti Evangeelses Vennastekoguduses on ilmunud Vaimulikud loosungid 2015. Tegemist on ülemaailmse vennastekoguduse loosungiraamatu 285. väljaandega. Traditsiooniliselt sisaldab loosungiraamat kahte piiblisalmi igaks päevaks ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera. Nendele põhitekstidele lisaks pakub loosungiraamat ka viitesüsteemi põhjalikumaks pühakirja lugemiseks.

Vaimulikud loosungid tahavad toetada kristlast tema igapäevasel teekonnal. Hommikul loetud piiblisalmi saab kanda südames kõikide argitoimetuste keskel – ja märgata, kuidas Jumal meiega oma Sõna kaudu kõneleb, meid juhib. Loosungiraamat on hea abiline koguduseliikmete praktilises usuelus; seda võib tänutäheks kinkida kiriku töötegijatele, viia kodukülastuse puhul vanuritele jne.

Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas (Endla tn 68, tel 6608004, e-post info@vennaste või marek.roots@eelk.ee). Raamat viiakse müüki ka EELK Konsistooriumisse, Logose raamatupoodi Tallinnas, Tartu Pauluse Raamatupoodi – ja kõikidesse kogudustesse, kes loosungiraamatut soovivad.

Õnnistatud loosungiraamatu kasutamist 2015. aastal!

EEVK eestseisus

ÜLESSE, ÜLESSE, VALGUSE MAALE

KUTSUB MEID JEESUS SIIT MAAILMA ÖÖST.

MÕTELGE TAEVASTE ASJADE PEALE,

JÄÄDAVAT LINNA EI OLE SIIN TÕEST!

JEESUS EI VÕI MEIE SAATJA SIIN OLLA,

KUI ON VEEL MAINE JA MADAL ME MEEL.

LAEVAD, MIS MEREL, EI JÕUA KÕIK RANDA,

PALJUD NEIST HUKKUVAD TORMISEL ÖÖL.

SEEPÄRAST HOIAN END ISSANDA LIGI

SIRUTAN VASTU TAL MÕLEMAD KÄED

EI MIND SIIS HUKUTA TORMINE MERI,

TEMALE ALLUVAD LOODUSE VÄED.

VÕITLEN SIIS IKKA KUI ÕNNELIK VÕITJA,

ÜLEVAL OOTAB MIND ÕIGUSE KROON.

PÜÜAN KUI KOTKAS MA TIIBADEL TÕUSTA,

SINNA, KUS PUHTUSE ALLIKAD ON.

Nr 9 (35) Valguse maale

Mida teha?

See on üks küsimus, mis on tõusnud olemise keskmesse. Mõned nädalad on sellest, kui meie riigikogu hääletas seaduse poolt, mille vastu olid aktiivseks muutunud isegi muidu poliitikakauged inimesed. Minagi saatsin kirju ja allkirju ja vähest ainelist abi ja tegin palvet. Ilmatu hulk kallist aega kulus uudiste uurimise peale. Mitmed meie saarelt jõudsid ka Toompeale meeleavaldusele. Tänavale meelt avaldama, kus nad ehk kunagi ei olnud käinud. Vähemasti mitte meie oma riigi otsuste vastu häält tõstmas.

Ikkagi tehti riigikogu poolt masendav otsus. Selge, et see olukord toob esile küsimuse – mis saab edasi.

Järgnenud pühapäeval algas Haapsalu baptistikoguduse koosolek väga raske määratlusega – meie riik on avanud ukse kurjusele. See oli riigikogu, meie oma riigikogu otsus.

Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide liidu president saatis internetis teate, palume, palume edasi.

Veebileht Meie kirik mis paljus koostöös katoliiklastega, räägib kultuurisõjast ja meenutab roosikrantsi ristisõdasid ja neis saavutatud võite.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks lubab oma tegevust jätkata, et kevadistel valimistel ei valitaks uude riigikogusse neid, kes seaduse poolt hääletasid ja meie rahva enamuse arvamusega üldse ei arvestanud. Eks ole muidugi õige, ei vali ka mina meie Hiiumaa saadikut, kes nõnda on teinud.

Oleviste tunnis arutlesid vennad selle üle, et vene piir on võsastunud, segane ja kohati raskesti määratav. Sealt toodi olukord üle koguduse ja maailma konteksti . Nii nagu meie riigipiir vajab puhastamist ja märgatavaks muutmist nõnda ka piir, mis on maailma ja koguduse vahel.

Need on mõned kristlaste või koguduste esmased reaktsioonid.

Mida teha?

Me oleme kristlik vähemus paganlikus riigis. See samm, mis astuti kinnitab minu öeldut veelgi. Kui kuulata, millised ristiusuõpetuse vastased seadused on EL riikides vastu võetud ja mida meilgi peatselt arutama hakatakse siis ka see kinnitab, et me oleme paganlikus riigis. Arvan, et üsnagi mõttetu on esmajoones tegudega midagi sellises riigis püüda muuta. Muidugi on meid üles kutsutud ülemate eest palvetama ning me peame taotlema, et riigis rahu ja kord valitseksid. Seda teeme. Siiski on palju ülesandeid ja me peame ikka ja jälle valima, mida teha ja mida teisejärguliseks jätta.

Me palusime ja saime sellise vastuse. Teame, et Jumal teeb üle palvete, Jumal on hea, Jumal on armastus.

Mida mina selles olukorras enda jaoks olen head leidnud. See on mind raputanud tuimusest, see juhtis mind sellele, et enam mõelda, mis on minu, meie osa selles ehk hoopis uues olukorras. Olukorras, kus kristlaste suhe maailmaga sarnaneb enam ja enam algkoguduse aegadele. Väikesed kristlaste grupid keset paganlikku elukorraldust. Aeg enne Constantinuse pööret. Küsimus, kas sellel ajal oli maailma ja koguduse vaheline piir hägune või olematu nagu seda tänapäeval võib kohata? Üks lugupeetud inimene hoiatas – ei tohi hakata müüre ehitama. Olen selles osas siiski teist meelt. Mida saab üks kogudus teha on just see – määrata piirid. Esimene vastutus on usukaaslased. Me peame teadma kus on koguduse piirid.

Usu puudumine või leigus usuasjades on selle põhjus, miks meil ei ole kiriku ja maailma vahel piiri. Tallinnas on kesklinnas Jaani kogudus. Sellel kogudusel on olnud häid aegu, Jumal on sinna saatnud ustavaid töötegijaid. Kui usklikud luterlased on pidanud Tallinnasse siirdudes kogudust valima siis on nad ikka Tallinna Jaani koguduse valinud. Eks ole seal praegugi usklikke õdesid - vendi. Aga seal on ka õpetaja, koguduse karjane, kes kuulub ühtlasi vabamüürlaste organisatsiooni, kuigi EEKL õpetuskomisjon on öelnud, et ei või sellise organisatsiooniga liituda ja ka piiskoplik nõukogu on soovitanud vaimulikel sellistesse organisatsioonidesse mitte kuuluda.

Meie kirik ja kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud võtsid ühise, eitava seisukoha samasooliste kooselu reguleeriva seaduse osas. Jaani koguduse töötegija, koorijuht on aga sellesama, ristiusu õpetuse vastase seaduse algatajarühmas ning viib oma nägemuse jõuliselt ka kogudusse. Hoopis usklikud inimesed surutakse nurka ja peavad leplikud olema. Koguduse koda ei ole enam palvekoda vaid kultuurimaja, kus pjedestaalile on tõstetud inimene, kes on kirjutanud teose, inimene kes selle publikule virtuooslikult ette kannab. Kas on viimaks kojaisandal sellises kojas kohta?

See on vaid üks näide koguduse ja maailma vahelise piiri puudumisest. Millist kahju sellised olukorrad kogudusele toovad, milliseid pingeid usklikes inimestes tekitavad. Kas me ei peaks nendest asjadest siiski rääkima ja ka palveid tegema, et Jumal saadaks veel meeleparanduse aegu. Et inimestena märkaksime, et me teeme midagi väga valesti.

Vennastekoguduse liikmed on läbi ajaloo olnud peamiselt luterliku kiriku liikmed. Ja kes on veidigi kirikuajalugu lugenud teab, et meie vennastekoguduse üks püüdlus on olnud – mitte minna kaasa maailmaga, astuda vastu maailma meelele koguduses. Sõna on võetud isegi vaimulike ülemate vastu, kui nood avalikkes pattudes on elanud või valeõpetusi kuulutanud. Luteri kirikus oli enne sõda liikumine – uusprotestantism. Kuhu see viis. Ei kuhugi. Vaid palju segadust ja pahandusi. Kriitiline lähenemine pühakirjale jõudis isegi kantslitesse. Usklik inimene ei vaja Piibli kriitikat. On kõigile teada, et Piibli õpetus on paganaile narruseks. Seda ütleb meile Piibel ise. Piiblit loetakse uskliku südamega, mitte kriitilise meelega. Püha Vaim on see Kes meid valgustab, et me õigesti mõistaksime. Selleks ei ole vaja kriitilisi meetodeid.

Miks nii palju negatiivsust? Ka praegu selgitavad usuteadlased, õpetatud inimesed, kuidas senine pühakirja tõde ei olegi enam tõde. Liberaalsed arusaamad, inimesekesksus, meelelahutus tuleb kirikusse. Lääne luterlikest kirikutest on meil väga palju kurbi näiteid. Kas me peaksime kõik selle kaasa tegema. See mis on praegu riigikogu otsus võib väga kiiresti olla kirikukogu otsus, aga siis on juba hilja. Peame täna sellest järeldused tegema. Peame vastustust võtma. Peame ka välja ütlema, kui maailma ja koguduse vaheline piir on kadumas. Maailm läheb oma teed, aga Kristuse kogudus tahab ju Jumala juurde saada. Kas see tee mida mööda oma kogudusega läheme viib meid ikka sinna?

Tänane loosungiraamatu järgne õpetustekst on Pauluse kirjast Kolossa kogudusele, 1 ptk 14 salm: kelles (ehk siis Jeesuses Kristuses) on meil lunastus, pattude andeksandmine. Piiblis on selle peatüki alapealkirjaks tänu ja palve koguduse eest.

Paneme rõhu kogudusele, võtame aega koguduse kasuks, inimeste kasuks, kes kuuluvad Kristusele. Ärgem killustagem aega ja jõudu mis meile on antud. Panustame kogudusetöösse, Jumala Sõna levikusse. Seda tööd ei tule meie eest tegema ei loomakaitsjad ega numismaatikud ega jahimehed. Kogudus on maailmas see koht kuhu kuuluvad need kes on Kristuse omad ja seal on meie esmane vastutus perekonna kõrval. Kui palju on siin tööd! Praegu oktoobris peetakse lõikustänupüha, mis on ennekõike tänu Jumalale andide ja hoidmise eest. Laulame tänulaule ja jagame meile antut, mõtleme sellele, mis on meile sel aastal osaks saanud. Laulame ka „Laiad väljad valendavad“, öeldes sellega, et lõikust on palju ka Issanda põllul, ka see töö vajab tegemist. Inimesed vajavad Jumalat. Tööd on palju, palugem, et Issand annaks ergast meelt, mõistmist, mida teha, et teeksime õigeid, Temale meelepäraseid otsuseid.

Kuigi palvevastus on olnud esmapilgul kurvastav on ta siiski kasu toomas. Mõelgem igaüks mida saan mina teha oma koguduses oma kristlaste osaduses.

L.R.

HAGERI PALVEMAJA AASTAPÄEVAL

Et minna mandrile palvemaja aastapäevale, selleks on vaja teele asuda enne päikesetõusu. Sel korral läksime koos Taanieliga juba eelmise päeva hommikul, et olla aegsasti kohal. Tallinnas võttis meid vastu õde Salme Endla palvemajast. Käisime ka Kadrioru pargis. Järgmise päeva varahommikul läksime Endla palvemaja juurde, kust väljuv väikebuss meid Hagerisse sõidutas. Saime Hageris olla terve päeva – hommikuses piiblitunnis, Hageri kirikus peetud jumalateenistusel ja pealelõunasel kuulutuskoosolekul Hageri palvemajas.

Hageri palvemaja on jälle korraliku rookatusega. Aastatetagust lumekahju ei tuleta meelde miski. Korrastustöid on tehtud ka siseruumides ja palvemaja põrand on muinsuskaitse soovitustele vastavalt uuendatud – on vanu laudu, kuid enamuses siiski uued ja värske puidu järele lõhnavad.

Nii hommikuse piiblitunni, kui jutluse kirikus pidas Tartu praostkonna vikaar Urmas Oras. Piiblitundi kogunes umbes 60 kuulajat. Teemaks oli kirjakoht Pauluse 1 kirjast tessalooniklastele 5 peatükk, salmid 14-24.

Me manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage argu, toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu! Vaadake, et keegi teisele ei tasu kurja kurjaga, vaid püüdke ikka head teha üksteisele ja kõikidele! Olge ikka rõõmsad! Palvetage lakkamata! Olge tänulikud kõige eest, sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses! Ärge kustutage Vaimu! Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõik läbi, pidage kinni, mis on hea! Hoiduge kõiksuguse kurja eest! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult ja kogu teie vaim, hing ja keha säiligu laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks! Ustav on see, kes teid kutsub, küll ta teebki seda.

Epistli kirjakohale peetud piiblitund oli väga rikas igapäeva elu näidetest. Arvutiajastu annab kõnelejate etekannetele teise hõngu, mis ei ole minu meelest ei parem ega halvem. Mõtlesin Hageris, et üks põlvkond on taandunud, taandumas ja uus, oma vanuse ja kogemuste poolest igati sobilik asemele astumas .Mõned mõtted, märksõnad kuuldud piiblitunnist:

• Pauluse nõuanded on erinevad
• Kuidas jutlus kõlab oleneb ka kogudusest. Kuidas kogudus vastu võtab, kas ka palvetab
• Õpetaja juhiks armastusega tähelepanu vigadele
• Milline on inimese seisund, kui ta jumalateenistuselt koju läheb? Kas ta on kui üles tõstetud või hoopis maha surutud, tundes end matuselisena
• Kui õpetajal ei ole armastust oma koguduse vastu siis saab kogudus ometi õpetaja eest palvetada
• Süütunde ja häbi erinevus. Süüst saab lahti armukuulutusega, aga kuidas häbist
• Kuidas aidata nõrku. Tugevate nõrkus on, et nad ei saa tunnistada, et on nõrgad
• Õigeusus palvetatakse hommikul ja õhtul, et need hukka ei saaks, kes meid ei salli
• Rõõm on Vaimu vili. Igal viljal on oma seeme
• Kõik tahavad imesid, aga neid antakse konkreetsetes olukordades, kui oled näiteks täitsa maha surutud. Inimene ei taha sellisesse olukorda sattuda, kus imed sünnivad
• Halb film, halb seltskond, halb kirjandus – kõik see mõjub isegi tugevatele inimestele
• Kõik on hea, mis suurendab usku, kindlust, meelerahu
• Kas oleme head eestpalvetajad. Palveta nende eest, kes seda paluvad
• Vastastikune eestpalve on tõhus

Hageri aastapäev tervitas meid puhkpillimuusikaga. Nagu varemgi olid ka sel korral üldlaulud sõnu ette öeldes. Harva esinev praktika, mis sunnib tähelepanelikult sõnu meelde jätma. Nii puhkpillimuusika, kui koorilaulud olid head - lausa professionaalne esitus. Kiriku kammerkoor astus üles koos saateansambli ja solistidega. Kuigi hoiatati mürtsu eest, mis pidi pea järgnema ja ettevaatlikuks muutis siis kõlas hoopis kergemuusikakoori sarnane laul ja soojus tuli südamesse.

Kuulutuskoosolek oli sõnavõtjate ja muusikute vahelduv rida. Sõnavõtud olid pikad ja põhjalikud. Sõna vabaks siiski ei antud ja jäi teadmata, mida vendadel veel öelda oleks olnud.

Selle aastapäeva uudis, kui nõnda võiks öelda oli Juuru. Kuu alguses tähistati Juuru vana, nüüdseks müüdud palvemaja 200. aastapäeva. Tervituse ütles Juuru vend Kalev Kask, kes rääkis ka sealse hulgakese kooskäimistest. Meie osa on eestpalveid teha ka Juuru kandi inimeste eest.

Pikk päev jõudis kiiresti õhtusse ja peale hüvastijätmisi vurasid aastapäevalised oma tavapäraste tegemiste juurde. Ka meie jõudsime veel hilisõhtusele laevale ning südaöö paiku koju.

L.R.