VL 107 "Kolgata mäe peal"

Inspireerituna Vaikse nädala palve- ja laulutunni repertuaarist. Viiulil Gertrud Martin. Kaasalaulmiseks.

Õnnistatud pühadeaega!

Vennastekoguduse sinodil, 29. märtsil 2014. Mõned isiklikud tähelepanekud ja refereeringud

Sinodi koosolekule Endla tänava palvemajja oli kogunenud kena hulgake õdesid-vendasid. Nagu tavaks alustati vaimuliku osaga. Peavanem Eenok Haamer kõneles aastaloosungi salmi alusel: „ Minu õnn on, et olen Jumalale ligi.“ Ps 73, 28

• Jumala ligi ei saa olla kui ei ole lootust Jumala peale.
• „Minu õnn on, et olen Jumalale ligi“ - kas see on meile omane? Kahtlen selles!
• Kui tulevad katsumused siis tuleb ka küsimus – Jumal, mis nüüd saab. Seni kuni isiklikult minu külge ei ole puutunud, niikaua on suured sõnad - aga siis tekivad küsimused.
• Jumal viib meid mitte kannatustest mööda vaid kannatustest läbi.
• Praegu on just meenutatud märtsiküüditamist. See aeg on mulle õpetanud Jumala usaldamist. Arsti võimalusi metsavennal ei olnud, Jumal on läbi kandnud, armu üles näidanud.
• Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge on öelnud Eestit külastades: ”Te olete liiga konservatiivsed, rasked ajad on tulemas. Me ei peaks olema nii vanameelsed, nõnda Piiblist kinni hoidma. “
• Kas peaks kannatuste eest põgenema ja otsima abi ei tea kust?
• Abi on ainult Jumala juures, täies usalduses Tema vastu.
• Pühakiri kutsub üles – et jutustada kõiki Su tegusid.
• Ära unusta tunnistamast, kellega sa kokku puutud.
• Vennastekoguduse ülesanne on olnud alati tunnistada. Aga sa ei saa seda teha, kui sa ei ole Jumalale lähedale jõudnud. Selles tunnistuses on siis jõud. Usk seisab selle taga.
• Iga päev palveta, et Vennastekogudus jõuaks sisemise usalduse valmiduse juurde!

Tervitused olid tulnud Vennaste Uniteedi keskusest Herrnhutist, sealse direktsiooni poolt ja kodumaalt, Pikavere palvemajast Lootsmannidelt.

Aastakoosolekul räägiti koguduse tänasest päevast, kuulati rahalisi aruandeid ja revisjonikomisjoni esindaja ettekannet, võeti vastu uue 2014. aasta eelarve. Järgnevalt mõnedest teemadest.

Vennastekoguduses on 137 liiget üle Eesti, töötegijate arv väheneb. Tegutsevaid palvemajasid on 9. Kõik riigi lääneosas – Rapla-, Harju-,Pärnu-, ja Hiiumaal ning Tallinnas. Vend Kalju Kukk´e teatel Raplas vennastekoguduse tunde ega aastapäevakoololekut enam ei peeta ja ta on palunud Raplat enam mitte arvestada. Eks ajad ole erinevad ja Jumal teab, milleks see kasulik ja hea. Seevastu Pärnumaal on vennastetunde peetud, kuigi ametlikult seda tööd ei kajastata.

Koguduse suuremad, ka väljapoole ulatuvad tegemised on: vaimulike loosungite väljaandmine, osalemine üleilmses katkematus palveahelas ja koguduse suvepäevade korraldamine. Emakeelsete loosungiraamatute järele on nõudlust. Viimasel aastal on ka trükikulud vähenenud ja raamatu hind ostjale soodsam.

Üleilmses palveketis osalemiseks on meie kogudusel üks päev või osa päevast. Selle kohta on teave loosungiraamatu lõpus. Kõik saavad sel ajal kaasas olla. Et ahel ei katkeks on ka kindlatele inimestele kindlad kellaajad teada, millal on nende palveaeg (1 tund). Palveahel aitab meid ka selles, et tunnetame endid ühe suure, üleilmse koguduse osana.

Koguduse suvepäevi on korraldatud viimastel aastatel ja need on leidnud head vastukaja. Läinud aastal kogunes Kuusalu palvemajja saja inimese ümber. Sellel aastal on kokkusaamise kohaks Nabala palvemaja. Kõik on teretulnud, nii koguduse liikmed, kui lihtsalt sõbrad.

Aastakoosolekul kuulati üle Eesti paiknevate palvemajade tegevuse ülevaateid. Eelmise aastaga võrreldes erilisi muutusi ei ole. Esile tuleb Nabala palvemaja, kus on viimastel aastatel suuremaid remonditöid korraldatud, aga ka kuulutustunde ja piibliringe peetud. Palvemaja on väljapoole avatud. Nõnda nagu eelmistel aastatel on rohkem tegevust ja ka osalejaid linna palvemajades Endla ja Harku tänaval.

Räägiti ka muredest tühjalt seisvate palvemajadega. Nüpli palvemaja Otepääl ja Kulli pavemaja Pärnumaal vajavad hoone säilimiseks vajalikku remonti. Paraku on koguduse aineline olukord sedavõrd tagasihoidlik, et isegi linnas töötava palvemaja väliremondiks sel aastal vahendeid ei leitud.

Vennastekogudusel on kavas püstitada kauaegse kogudusevanema, Jüri Leitdorfi hauale mälestuskivi. Otsustati selle kivi tarvis korraldada üldine korjandus. Vend Leitdorf on maetud Piirsalu kalmistule. See on siis nüüd meie armastuse väljendamise võimalus, venna hauakivi tarvis annetada koguduse arvele, märkides annetuse sihtotstarbeks Leitdorfi mälestuskivi.

Sinodikoosolek kestis terve päeva ja ütleksin jälle, et vaja oleks kaks päeva, kui soovime, et aruteludeks ja inimeste ärakuulamiseks oleks aega. Õed olid korraldanud ka lõunalaua, maitsva supi, kohvi ja kohvikõrvasega.

Ehki probleeme on palju, olgem tänulikud kõige selle hea eest, mida me Jumalalt oleme igal päeval saanud ja saamas. Tema on hea.

L.R. Pühalepas

Uudiseid Nikaraaguast.

Nikaraagua on Vennaste Uniteedi üks suuremaid provintse oma 100 000 liikmega. Kogudused asuvad riigi idarannikul, väga vaestes ja raskesti ligipääsevates piirkondades. Viiel vägagi erineval regioonil on oma väljakutsed, sageli ka erinevad keeled. Kiriku juhtkond püüab nende erinevustega toime tulla.

Mõned teated lähiajast:

Ümarlaua kõnelused Nikaraaguas

Bilwi´s toimus mõni aeg tagasi ümarlaua jutuajamine, kuhu olid kogunenud Nikaraagua vennastekoguduse juhid ja toetavate organisatsioonide esindajad. Organisatsiooni Herrnhuter Missionshilfe poolt võttis koosolekust osa Fred Walch Bad Bollist. Kõnelustel analüüsiti provintsi organisatsiooni ülesehitust, selle tugevaid ja nõrku külgi. Jutuks oli teoloogiline haridus, eelarve tagasihoidlik omafinantseerimine, teabe levik organisatsioonis ja väljapoole. Kõneldi tänapäeva kiriku moraalsest-spirituaalsest kriisist, ootustest piiskoppidele, uutest sotsiaalsetest väljakutsetest, võimalikust kirikukorra muutustest. Vaadati esitlust kirikujuhtimise ja mõnede töövaldkondade tegevusest.

Tähtis mafiooso vahistatud

Nikaraagua Atlantik Nord autonoomsest regioonist teatatakse maa ühe juhtiva mafiooso vahistamisest. Pika jälitamise peale tabati 34 aastane, Santo Domingost pärinev kurjategija ökoloogilise pataljoni sõdurite poolt. On oodata pikaajalise vanglakaristuse määramist, kuna ta tegeles seadusevastase maaäriga, sealhulgas Bosawa biosfääri reservuaadis. Tema poolt tekitatud ökoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed kahjud on parandamatud. Ka peale tema vahistamist elavad sajad illegaalsed asunikud indiaanlaste aladel. On jätkatud teiste maaga äritsejate otsinguid. Nende otsingute tulemusel peatati ühe valeliku notari ametialane tegevus.

Üleujutused Nikaraaguas

Tugevad vihmasajud on paljud Kirde Nikaraagua jõed üle kallaste tõstnud ja maanteeühendus eri paikade vahel on detsembri keskpaigast saati katkenud. Autoga liikumine on vooluvete tõttu takistatud, kuna jõed on muutunud laiaks ja vool jõuliseks. Sisini lähistel asuv tähtis sild on suletud. Kogu liiklus peab toimuma paatide ja lennukite abil. Praeguseni ei ole üleujutused inimelusid nõudnud, küll aga mõjutavad veemassid varustamist toiduainete, kütuse ja arstimitega. Veel tõsisemad on tuhandete põllupidajate kahjud. Pastor Rogelio Zacarias teatas, et vennastekogudus otsis võimalusi nälgijaid toiduainetega varustada ja muidu hädaabi pakkuda.

Niels Gärtner, HB 239, März 2014

LABRADOR – MÕNDAGI ON TEISITI

Ma külastan puhkuse ajal Labradori. Labrador – kus see asub? See asub Gröönimaa lähedal. Ahaa! Et ma puhkuse ajal, mil enamik minu tuttavaid lõunasse reisib, maale sõidan, mille nime ennekõike koeratõuna teatakse, juba siin on mõndagi teisiti. Minul on kindel põhjus, miks ma Labradori puhkusesihiks võtan. Minu vanavanavanaisa oli seal misjonäriks, minu vanaisa ja ka isa on seal sündinud ja oma elu esimesed aastad elanud. Seetõttu läksin ma oma isaga 2011 aastal sinna, et seda maad tundma õppida, mida minu isa maailma ilusaimaks nimetab. Olime seal kolm nädalat ja külastasime kogudusi Happy Valley´s, Nain ´is, Hoppedale´s ja Makkovik´is.

Esimest korda oma elus teisel kontinendil. Ja siis paistab siiski midagi tuttavat – valged pingid või valge Tall lugija laual. Palju on aga ka teisiti. Kaunistused kirikus – kunstlilled. Ka haudadel ei ole ehtsad vaid kunstlilled. See oli minu jaoks uus. Aga nimetus Issanda põllumaa (Gottesacker) on sama nagu Saksamaal.

Sel ajal kui me seal olime, puudus neil oma ordineeritud pastor. See tähendas seda, et ei toimunud ka tavapäraseid jumalateenistusi vaid vabatahtlikud pidasid palvusi. Makkovikis ei toimu jumalateenistus mitte pühapäeva hommikul vaid õhtul. Põhjuseks on, et pea kõigil on üks jahihütt. Paljud on nädalavahetusel jahil ja tulevad pühapäeva jooksul tagasi. Muljetavaldav on ka see, et pea iga koraali laulmiseks tõustakse. Ka kantakse õdede tanusid siin sagedamini ja samuti laste poolt.

Hopedale´s on ka lastetunnid hoopis teistsugused, kui Saksamaal. Lapsed õpivad psalme, Meie Isa´t, usutunnistust, jne ning kui laps õpitava omandanud, kantakse tema nimi vastavasse nimekirja, mis ripub seinal. Ka peetakse arvestust, kui sageli laps tundi külastab. Igakord, kui ta kohal on, saab ta ühe kleebise. Pühapäevakooliruum ise näeb välja nagu klassituba.

Happy Valley olime missionipüha külalised. Sellel on siin veidi teistsugune tähendus. Peetakse tänujumalateenistus misjonäride eest, kes kord siia maale tulid. Peale jumalateenistust oli kirikukohv nagu meiegi seda tunneme, Schwarzwaldi kirsitordiga. Tort ise oli aga hoopis teistsugune. Ja mulle räägiti, et talvel oli kiriku ees niipalju lund, et ei olnud mingit kelgumäge vaja.

Sel aastal sõidan ma jälle Labradorile ja olen juba praegu põnevil, milliseid erinevusi ma sel korral avastan. Aga ootan ka seda, mis tuttavlik ja mis meid seob.

Õde Christiane Vollprecht, HB,239, März 2014

Õp Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas

Jumala arm ja armastus on see, mis meid on puudutanud ja mis meid ikka jälle kokku toob. Oleme selle eest tänulikud, sest suuremat asja maailmas ei ole. Võime olla tänulikud juba selle eest, et me midagi Jumala armust mõistame - see on liiga suur selleks, et me üldse inimesena suudaks seda lõpuni või täielikult mõista. Aga midagi me mõistame kogu Jumala armust ja mida rohkem me mõistame, seda parem meile.

Jagan mõned mõtted veel palvepäeva tekstist (palvepäev oli meil nädala sees), sest pean neid väga oluliseks.

Peetruse 2 kirja algusest esimesed 11 salmi:

Siimeon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel - neile, kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk meie Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse õiguse läbi:

Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu!

Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises; kuid kellel seda pole, on pime ja lühinägelik; ta on unustanud, et on puhastatud oma endistest pattudest. Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Aamen.

Esimesena võiksime sellest sõnast tähele panna: me võime usklikud inimesed olla mitmel kombel, mitmel viisil, mitmel tasemel. Kas lihtsalt usume midagi ebamääraselt, et küllap midagi kõrgemat ikka kusagil on; või usume konkreetselt või võime öelda: „Ma tunnen oma Jeesust“, nagu me enne laulsime. Selles tekstis tuleb välja, et kogu Jumala arm ja varustus antakse meile kapitalina, mis vajab kasutuselevõtmist ja välja arendamist. Ei ole päris nii, et me tulime Jumala juurde, kogu jumalik täius langes meile korraga peale, nüüd me oleme päästetud ja kõik on suurepärane kuni lõpuni välja, rohkem muresid ei ole. Ühtviisi on tõsi, et me oleme päästetud, aga teisalt – oleme päästetud lootuses, vaatega ettepoole, kuskile, kus see päris pääste kohale jõuab. Oleme päästetud, oleme teel, oleme ülevalt sündinud, Jumala elu toob meid kokku, see teeb meis oma tööd. Aga kui me paremini ringi vaatame, olgu ennast või teisi, siis me komistame igasuguste probleemide otsa. Mõnikord võivad need päris tõsised olla. Nii tõsised, et kogudused lähevad lõhki ja lähevad eri teed. Või inimesed on omavahel tülis ja ei saa omavahel hakkama. Kogudustes juhtub ka samu asju. Isegi kristlikes perekondades juhtub, et abikaasad lähevad lahku, nad ei suuda enam koos elada. Elu näitab seda. Ja siis me räägime vaenlaste armastamisest. Oma kõige lähedasemaid ja kõige armsamaidki ei suuda armastada. On ju nii!

Siin oli juba juttu paastumisest ja räägiti, et mõtle ikka teiste peale ka, mitte ainult endale. Pane see paastumine tegudesse, mitte ainult sõnadesse. See on väga hea tähelepanek, aga ma tuletaksin meelde paastumise mõtet ühe teise nurga alt. Kui paastumisega Jumala ette minnakse, siis Jesaja 58 peatükis on lausa küsimus Jumalale: me paastume küll, aga mingit mõju ei ole. Miks me peame oma jumalateenistusi, palvekoosolekuid, üritame nii ja teistpidi, aga mingit tulemust ei ole? Ma usun, et paljud inimesed Jumala riigis on pidanud seda küsima ja Jumala sõna vastab siin, et see, mida te paastudes taotlete, on üldse vale asi. See ei ole üldse see, mida te paastudes peaksite taotlema. Paastute riiuks ja tüliks näiteks, ütleb Jumal siin. Või rusikaga löömiseks ja oma õiguse tõestamiseks. Ja Jumal küsib edasi: kas niisugune on paast, mis mulle meeldib? Päev, mil inimene alandab oma hinge, painutab oma pead, kummardab ja teeb alandliku näo, ma olen ikka nii vilets ja tühine. Kas te saate aru, kui tubli ma olen, et ma nii vilets ja tühine olen? Selline võib ka meie paastumine ja jumalateenistus olla. Teeme endale aseme kotiriidest ja tuhast – ja igaks juhuks sinna, kus teised ka näevad, siis on kindlam. Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?

See oli meeldetuletus Vanast Testamendist.

Paastu teine mõte peakski olema see, et kui me tuleme Jumala ette isiklikult, siis see vajaks oma asukoha kindlakstegemist Jumala suhtes.

Meil oli eile üks kogemus. Sõitsime kusagile külla, kus me enne polnud käinud. Oli päris kõrvaline koht ka ja osa teed oli hästi tuttav, aga kui pöörasime suure tee pealt kõrvale, tuli hakata helistama, et kuhu nüüd pöörata. Meile anti täpsed juhised ja neid juhtnööre järgides me jõudsime ilusti kohale, sinna kuhu tahtsime jõuda.

Merel on asi veel keerulisem. Sellest võiks meile Edgar rääkida, või hoopis need, kellel on merel kaugesõidu kogemused. Seal ei piisa sellest, et ma võtan õige suuna ja lähen otse sadamasse välja, kuhu ma tahtsin. Merel on tuuled, mis puhuvad teises suunas, hoovused, mis viivad sind teises suunas, ja vanasti, kui purjelaevad olid, siis tuulevaiksel ilmal seisid hoopis paigal. Võisid ka sattuda hoovusesse, kus liikusid suure kiirusega hoopis teise kohta, kuhu ei tahtnudki.

Nii on ka inimesega. Jumaliku elu osaliseks oleme küll saanud, aga siin puhuvad selle maailma tuuled ja hoovused. Alati ei tule need nii konkreetselt, nagu nad tulid Jeesusele, kui Ta oli 40 päeva paastunud – et kurat tuleb lausa ja paneb sulle oma kiusatused ette. Tavaliselt tuleb hoopis keegi hea sõber ja tahab meile „head nõu“ anda: teistmoodi saab ka, ega siis nii range ja nii täpne ei pea olema. Niisugust nõu oskab hingevaenlane meile anda. Või siis kurat tuleb ja ütleb, et elu on tänapäeval niisugune ja kõik elavad ju niimoodi. Ei ela kõik. Kes tõesti Jumalat kardab, ei ela niimoodi. Ja kui jumalakartuse mõju on inimesel kusagilt eelnevatest põlvedest säilinud, siis ta ise võibolla ei olegi usklik, aga ka tema ei ela niimoodi. Kurat tuleb ja ütleb: kõik elavad nii, kuidas sina üksi teistmoodi saad? Suur valetaja on kohal ja paljud usuvad ta valet. Kui me vaatame maailma, milles me elame, siis mis seda maailma käima lükkab? Uus Testament ütleb meile, et 3 põhilist jõudu: 1) lihahimu, 2) silmahimu ja 3) elukõrkus.

Lihahimu on seesama, millega Jeesustki kõigepealt kiusati. Lihalik loomus tahab teha oma tahtmist ja kogu meie jumalatu aeg kultiveerib ja väetab seda. Mida sa tahad, seda tee, või mis sulle meeldib, lase aga käia. Võid teistele kahju ka teha, peaasi, et välja ei tule. Kui sa oskad kõik nii hästi korraldada, et vahele ei jää või kui sul on küllalt vägevad advokaadid, kes oskavad musta valgeks rääkida, siis on kõik suurepärane. See on nüüd see maailm, mis toimib sel kombel.

Aga meid kutsutakse üles vaatama – et kuhu me oma eluga tegelikult jõudnud oleme. Algul, kui ristitud ja päästetud saime ja kogudusse tulime, oli eesmärk silma ees, et taevasesse sadamasse tahame jõuda. Vahepeal võib juhtuda, et me enda lihalik loomus, kogu selle maailma tuuled ja hoovused viivad meid hoopis teises suunas. Laeva nina võib isegi õiges suunas olla, aga tegelikult viib suund hoopis mujale. Hoovus viib kaasa. See võib meiega juhtuda.

Paastumise ja palvetamise mõte peaks meil olema selline, nagu VT psalmis öeldakse: „Jumal uuri Sina mind läbi, mis olukorras ma tegelikult olen“. See aitaks meid, muidu on meil ainult oma õigus. Kui rääkida sellest, et Jumal on meid kutsunud ja Ta on andnud meile oma kutse, siis kõik see, mis Jumal meile annab, on tohutu taevane kapital, mis on antud meie kõigi käsutusse selleks, et me võtaks selle vastu ja hakkaks sellega kauplema ja arendama ja tegutsema. Ja nagu kapitaliga ikka, üks võtab ja hakkab kauplema, teine lööb käega. Jeesus räägib sellest ühes oma tähendamissõnas: igaühele anti midagi – ühele 5, teisele 2 ja kolmandale 1 talent. Mõnel on võibolla pool talenti, aga kasutab seda poolt talenti palju paremini kui teine oma 5 talenti. Kõik on võimalik Jumala riigis. Küsimus oli selles, et sellega tuli midagi teha. See ei tähenda, et nüüd võin diivanil lesida ja oodata, millal ma kord taevasse pääsen, vaid kes sai, see läks ja kauples ja ta saavutas sellega midagi. Ja kes ei teinud, see jäi vaeseks, kuigi kõik taevased rikkused olid tema päralt. Täpselt samuti, kui kõigi teiste päralt.

Siin tekstis pannakse meile ette nagu üks seitseastmeline trepp, mille aluseks on usk – seesama usk, mis meil on. Aga tegelikult selle teksti juures kõnetas mind kõige rohkem see, mis on niiöelda sissejuhatus sellesse. Ja sissejuhatus on see, et Peetrus kirjutas selle kõigepealt – kellele? Neile, kelle osaks on saanud sama kallis usk. Kas me taipame seda, et meie usk ei ole mingisugune tühiasi või kõrvaline asi, vaid see on midagi tohutut hinnalist? Me võime öelda, et kristlastena me oleme väga eriline rahvas. Eriline mitte sellepärast, et oleme tublimad kui teised, viisakamad, ei tee halba, ei tee kurja, ei sülita jne. Asi on selles, et meil on võimas ja vägev KUTSUJA. Mõtleme korraks, kes on see, kes meid on kutsunud. See pole lihtsalt naaber või sõber, kes kutsus, vaid Jumal ise on meid kutsunud kas naabri, sõbra, kiriku või evangeliseeriva sündmuse kaudu. Kutsuja on Jumal ja Jeesus Kristus, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Kui sõber kutsub, siis me mõtleme: oi kui tore, ma lähen kaasa. Kui direktor kutsub, siis mõtleme, et tal on kindlasti mingi tähtis jutt – kas ehk tahab mulle ametikõrgendust pakkuda? Või hoopis, et rohkem ei vaja me teie teeneid? Temal on meelevald. Aga kui Jumal kutsub, siis on selle taga kogu Jumala autoriteet, kirkus, vägi, võim – kõik, mis Jumalale kuulub. Vaadake, millise kutsumise osalised me oleme!

Usklike inimestena me võime pöörata tähelepanu enese nõrkusele – kui saamatud me ikka oleme jne. Kui me ainult selle juurde jääme, siis ei ole meil enam kusagile tõusta või ronida või välja jõuda. Sealt ei tule midagi rõõmustavat. Või tuleb nii vähe, et sellega ei ole midagi peale hakata. Siin juhitakse meie tähelepanu kõigepealt kutsujale, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse, väärikuse, suuruse ja võimsusega. Ja nagu ütlesin, me võime pöörata tähelepanu ka iseendale, kõigile oma probleemidele, vajadustele ja nõrkustele, puudustele, vigadele, langemistele jne – ja kui me siis tuleme Jumala ette, mida Tema meile kõige selle kohta võiks ütelda? Kas Jumal ütleb meile umbes nii, et jaa, sa oled üks viimane sihukene küll, ma tõesti vaevu talun sind oma koguduses. Ja kui sa veel mingi piiri ületad, siis ma ei mängi sinuga üldse. Ma heidan su oma palge eest ära. Kas nii?

Meil võib olla teinekord omal niisugune tunne, et me vääriks sellist kohtlemist. Aga kui Jumal meie juurde tuleb, meid kutsuma tuleb, siis me ei suuda Teda üllatada oma puuduste või isegi eksimustega. Ta ütleb selle kõige kohta: „Jah ma tean. Ma tean, et sa oled selline. Aga mul on rohtu selle vastu. Mina kutsun sind oma kirkuse ja oma väärikusega. See on nüüd minu tagatis. Sa ei pea ise Paabeli torni valmis ehitama, et siis taevale lähemale jõuda“.

Jumal ütleb: „Kõik, mida sa vajad, ma annan sulle. Mul jätkub kannatlikkust, mul jätkub armastust, armu, tervist, igasugust abi sulle“.

Peetrus ütleb siin: „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suurimad tõotused“. Jumal ütleb: Kõik mu varandused on sinu päralt. Me ei ole harjunud niiviisi mõtlema. Meile meeldib laulda oma viletsusest ja nõrkusest jne. Tänulaule on ka, aga need oma viletsuse laulud on ühed olulised asjad meil. Ometi ütleb Jumal: Sinu päralt on taevased varandused, kas piisab sulle sellest? Tegelikult piisab, kui me julgeme üldse niiviisi mõtlema hakata ja vastu võtma hakata.

Milleks meile on kingitud need kõige kallihinnalisemad tõotused? Selleks, et põgeneda ära sellest hävingust, mis on maailmas himude tõttu. Terve see maailm töötab suurelt osalt himude tõttu, hoitakse üleval himudel. Kurat tuli Jeesusele ka neid samu himusid pakkuma – esialgu leiba, et ega see siis midagi halba ei ole. Kas kümnes käsus on keelatud kividest leiba teha? No ei ole. Kas kusagil mujal on keelatud? Ei ole. Nii kiusatakse meil noori inimesi: mis sest on, kui koos elate? Ja kui tore, et armastate üksteist. Jumal saab kindlasti aru.

Me oleme kavalad iseennast välja vabandama, end õigustama. – Aga Jumal tuleb oma kallite ja hinnaliste tõotustega, et me võiksime põgeneda selle kõige eest. See ei ole alati nii lihtne. Omal on mingi pomm jala küljes, mis meelitab sind sinna poole. Tahaks ka, aga ei julge – äkki saad karistada. Lähed põrgusse, kui lähed hukatuse teele. Siis ma kindluse mõttes ikka ei lähe, kuigi tegelikult meeldiks küll. Kui me ausad oleme, siis kiusatusel on jõud just sellepärast, et meie sisemuses on midagi, mis tahab sellele järgi anda. Seda õigustada ja põhjendada, pöörata ja vaadata teise nurga alt – ikka leiab midagi, millega end õigustada.

Siin on üks väga huvitav väljend: mille osaliseks Jumal tahab meid teha, kui me põgeneme ära selle maailma tuulte ja hoovuste mõju alt? Me võime vastuseks pakkuda usku Jumalasse. Aga Peetrus siin ei öelnud, et usku. Me võiksime pakkuda näiteks Jumala kümmet käsku. Või üldse viisakat elu – usu Jumalasse ja käitu korralikult, siis oled Jumalale meelepärane. Väga paljud arvavad nii. Aga see kõik on väga pealiskaudne. Meie võime uskuda Jumalasse, kuid olla ikka veel Jumala vaenlased. Ka see on võimalik, ja seda täiesti Piibli põhjal. Ja see pole mitte mõni üksikjuhtum, vaid niiviisi elas suur osa sellest rahvast, kelle hulgas Jeesus liikus ja tegutses. Nad uskusid Jumalasse, teenisid Jumalat, tõid oma ohvreid, jälgisid hoolega, et igasugused käsu täpsused ja peensused saaksid täidetud. Aga kui minna selle juurde, mis oli nende inimeste loomuses, siis Jeesus ütles: „Teie olete oma isast, kuradist. Igatsete teha oma isa himude järgi“. Usklikud inimesed on – isast kuradist ja tahavad teha oma isa himude järgi? … Ja tegidki. Lõpetasid ju Kolgatal. Ja ega nemad ei olnud esimesed ega viimased.

Kui Peetrus siin kirjutab, et Jumal on andnud meile oma tõotused, siis esiteks on see selleks, et me põgeneksime ära kaduvusest, mis on maailmast himude tõttu. Ja teiseks on see positiivne pool, kuhu tema tahab meid juhtida – see on saamine jumaliku loomuse osaliseks. Jumalik loomus on hoopis midagi muud, kui täpne käsu järgimine, samal ajal vaatamine, kus on tühjad augud, et sealt läbi lipsata, nii et võib isegi oma vanemad jätta pärandist ilma. Juriidiliselt on kõik korrektne ja kellelgi pole midagi ütelda. Jeesus mõistis selliseid oma kaasaegseid väga teravalt hukka. Miks niisugused asjad juhtuvad, miks on tarvis nö juriidiliselt korrektseid skeeme? Sellepärast, et oma loomus himustab ikka kurja teha. See juriidiline korrektsus lisatakse juurde, et kõik paistaks ilus. Midagi ei saa ette heita, kuskilt ei saa kinni võtta. Seda oskavad usklikud inimesed täpselt samamoodi. Kui loomus on alles vana, siis usk Jumalasse ka ei aita. Lihtsalt me oskame selle usuga ennast paremana näidata ja puhtaks pesta, õigustada, kui vaja, või siis teisi süüdistada, isegi kogudust süüdistada jne. Aga kui tuleb jumalik loomus, siis selline loomus hakkab asju nägema nii nagu näeb Jumal. See on hoopis sügavam asi, kui mingeid käske täita, või üritada lihtsalt vaga nägu teha.

Et te saaksite jumaliku loomuse osaliseks, mitte ainult mingit paragrahvi ei täidaks. Igas koguduses on oma arusaam, missugune üks õige usklik peab olema, missugune ülikond peab seljas olema, missugune kleit, palju tohib lahti olla, kui pikk, mis värvi lips peab ees olema jne. Igasuguseid imeasju võime siin ilmas näha, et teistele näidata: vaat see on nüüd õige usklik, näeb õigesti välja ka.

Jumalik loomus tunnetab asju nii, nagu Jumal neid näeb. Ta tunneb ära ka äärmiselt kavala kuratliku töö, kus kuradil on õnnestunud inimese südamesse pääseda nö religiooni maski all. Et ta täidab kõik ettekirjutused ja omast meelest on õige ja vaga, paastub ka, nagu korralik usklik seda teeb. Kui ta nüüd Jumala ette sellega läheb, siis Jumal küsib: Mis asi see on, mis sa seal teed? Kas see on see paast, mis mulle on meelepärane, millega tahad mulle muljet avaldada? Kuskil on öeldud - Peske endid, puhastage endid. Enne kui me saame seda teha, peamegi jõudma välja selleni, et teeme kindlaks, kus me tegelikult üldse Jumala suhtes asume. Kas me oleme enesepettuse, variserlikkuse teel või oleme tõelisel teel? Kui oleme tõelisel teel, siis saab Jumal tulla ja näidata, mida me tegelikult vajame. Kui aga oleme pettuse, variserluse teel, on meil juba ammu kõik kanalid kinni, me ei tajugi Jumala juhtimist. Võime teiste käest küsida; kiriku käest võib ka küsida, mida kirik arvab, ja lõpuks jõuda välja näiteks homoseksuaalsuse aktsepteerimiseni. Jumala hääl on ammu juba vaikinud, aga kirik ega keegi ei taju, et Jumal on vaikinud. Kõrgem juhtkond ka ei taju. Rootsis on see juhtunud ja mõnel pool on veel juhtumas. Õnneks on neid, kelle närvid on korras ja kes tunnevad õudust, ja nad reageerivad selle peale. Aga teised võtavad sinisilmselt kõik vastu, sest Jumala tunnetus puudub, jumalik loomus puudub.

Jumala eesmärk meiega on, et me saaksime jumaliku loomuse osaliseks. See on päris raske pähkel meile, sest meie lihalik loomus sõdib igati selle vastu. Peetrus kutsub siin üles ja ütleb, et meile on vastav kapital antud. Kutse on võimas, kutsuja on võimas, kõik tõotused on antud selleks, mis on tarvilik, kui häda kätte tuleb. Ja nüüd ta ütleb: aga teie peate olema valmis neid asju arendama. Siin on meile antud justkui 7-astmeline trepp, kus öeldakse: sa oled küll õige põranda peal, sul on küll õige usk jalge all, aga tõuse nüüd järgmisele astmele, et see usk võtaks kaasa ka moraalse külje. Tänapäeval moraal jääb sageli kõrvale. Aga kui tuleb moraal, kui hakatakse eristama, mis kõlbab ja mis ei kõlba, siis hakkab tekkima ka mingisugune tunnetus, mis on hea ja mis halb. Muidu on kõik täiesti suhteline, nagu tihti tänapäeval öeldakse: igaüks teeb ise omad normid. Aga kui usus hakatakse arendama ka vooruslikkust, siis hakkab tulema tunnetus ehk arusaamine heast ja halvast, ja nüüd õiges mõttes.

Edasi tuleb enesevalitsus või kasinus. Hakkad oma elu tegelikult ka suunama. Ma olen praegu siin, aga nüüd sean purjed ja rooli sinna suunda, et saaksin sellest hoovusest välja. Ja Jumala taevane tuul õnneks ei vaiki. Püha Vaimu tuul puhub ikka, et saame ennast selle järgi sättida. Jumala Sõna on ikka meie päralt. Siis võtame õige suuna, nii et mitte ainult nina pole sinnapoole, vaid ka tegelikult liigume sinnapoole.

Edasi tuleb kannatlikkus, ja seda on ka tarvis, sest Jumala tõotused ei tule kohe täna meile kätte, vaid mõned asjad tulevad homme või ülehomme, vastavalt sellele, kuidas me suudame kasvada ja areneda. Siis tuleb vagadus ehk jumalakartus ehk Jumalale meelepärane elu. Enne seda on ka midagi, aga see on ebamäärane, segane ja maailmaga pooleks. Kui nüüd tuleb Jumalale meelepärane elu, siis alles tulevad tingimused, kus saame hakata üksteist armastama – tekib vennalikkus või vennaarmastus, nagu öeldi vanasti. Inimesi on palju kergem armastada siis, kui nad on kaugel, on ju nii. Isegi vaenlasi on lihtne armastada, kui nad kaugel on. Kui ligidale tulevad, läheb raskeks.

Me näeme siin, et nendele tasemetele tõusmine, kuhu me peame tõusma, ei ole meil niisama käes, vaid selleks on tarvis võtta teatud suund, hakata midagi tegema. Ja selleks Peetrus õhutabki: võtke ja hakake arendama seda teed. Kui vennalikkusega ja üksteise armastamisega hakkama saame, mis siis, et erinevad oleme ja mõnest asjast erinevalt aru saame, siis tuleb lõpuks ka see armastus, mida piiblis kutsutakse Jumala armastuseks – ja siis ei ole enam vahet, kas inimene on oma või võõras või vaenlane, vaid siis on see Jumala armastus.

Peetrus ütleb, et meil ongi võimalik olla usklik kahel tasandil – üks on see, kus toimub niisugune kasv ja areng, kus käimegi koos, kus vähemalt mõte on see, et peaksime nõnda kasvama ja arenema edasi oma usuelus. Teine on see, kelle kohta ta ütleb, kellel seda pole, see on pime ja lühinägelik. Ta ei tea, mis on pattude andeksandmine, kas ta ise on patud andeks saanud või ei olegi andeks saanud. Sellises usus ei ole viljakust, vaid seal on selle asemel laiskus. Kas pole tuntud probleemid meile kõikidele.

Paastuaeg on alanud ja see Peetruse 2 kirja praktiline juhtnöör meile on väga asjakohane. Et me ei teeks lihtsalt nägu, et nüüd on paastuaeg ja teeme vastava näo, vaid et me võiksime oma olukorra kindlaks teha ja vastavalt sellele liikuma hakata. Kui me seda tegelikult ka tahame, siis Jumal tuleb meile appi. Kui me aga ei viitsi ja ei hooli, siis ei saa ka Jumal meid palju aidata.

Peetrus ütleb lõpuks, et nii te kindlustate oma kutsumise ja äravalimise. Jumala pääste on ju kõikide jaoks, aga kõik ei saa sellest osa – ja mitte sellepärast, et Jumal ei taha seda anda, vaid inimesed jätavad ise selle kapitali kasutamata ja ei usu seda üldse. Või võtavad küll formaalselt vastu, aga siis jätavad kõik sinnapaika. Siin on kutsumine ja äravalimine, selle kinnitamine, ja Peetrus ütleb: „Nõnda lähevad teile taeva väravad ka tegelikult lahti“. Ei pea ainult uskuma, et midagi on, vaid nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Trepp on olemas, aga kas me viitsime sellest ka üles ronida? Mitte, et me peame taevani välja ronima, aga teeme ära selle osa, mis on meile teha antud ja mis on meile jõukohane.

Jumal õnnistagu meid ja õpetagu meid, kuidas astuda järgmisele astmele, et me ei peaks lihtsalt oma rahustuseks koos käima, vaid ka tegelikult taeva uksed meile lahti läheks.

Aamen

Kannatusaja 1. pühapäeval, 9. märts 2014.a.

Tal oli teistsugune vaim.

Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate
hulgast aga käristasid oma riided lõhk ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: „Maa, milleme läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.
Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale
ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.
Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast,
sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud,
aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!”
Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks
visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile
Iisraeli lastele. Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja
kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?
Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen
suurema ja vägevama rahva kui tema!”
Siis Mooses ütles Issandale: „Egiptlased on muidugi kuulnud, et
sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,
ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.
Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis
räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:
Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille
ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes. Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes: Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.
Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja
nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni
siiani!” Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud,
ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

Tänane kirjakoht räägib meile ühest mehest, kelle nimi on Kaaleb. Paljudele kindlasti tuttav, teistele ehk mitte. Kenislane, Juuda suguharust, mees parimais aastais, 40 aastat vana, veel väga tugev, aga ka juba kogenud. Vapper sõjamees, maakuulaja.

Iisraeli rahvas oli kõrberännakul jõudnud Tõotatud maa piirile, Paarani kõrbe , Siinai kirde osas ja Issanda käsul saadetakse välja maakuulajad, üks mees igast suguharust. Üks 12 hulgast oli Kaaleb Jefunne poeg Juuda suguharust. Maakuulajatele anti käsk, nad pidid minema maa eri paikadesse ja järgi uurima:

*kas sealne rahvas on vägev või väeti, kas rahvast on palju või vähe

*kas rahvas elab leeris või on kindlused

*kas maa on hea või halb, rammus või lahja.

See oli hilissuvine aeg, viinamarjad olid juba küpsed.

Nelikümmend päeva olid maakuulajad väljas ja tulles tagasi andsid teada, mida nägid ja tõid kaasa Kaananimaa vilju: granaatõunu, viigimarju ja viinamarju.

Maa oli viljakas, eriti Eśkoli orus, või Kobaraorus, kus kasvasid viinamarjakobarad, mida pidi kahe mehega kandma. Tõesti see maa voolas piima ja mett.Ka kindlused olid tugevad ja rahvas oli tugev, suurekasvuline. Maakuulajad olid koguni Anaki järeltulijaid näinud. See on rahvas, kes oli võitmatu kuulsusega ja elas Hebroni ümbruses. Selle rahva liige oli ka piiblilugudest kõigile tuttav Koljat, kes oli pea 3 m pikkune.

Igal juhul olid maakuulajad hirmunud ja rahvas, kes nende toodud teateid kuulis muutus väga skeptiliseks, nuttis ja nurises. Miks, miks? Miks me siia tulime, oleksime Egiptusesse jäänud, oleksime kõrbeski surnud! Nüüd peame minema sinna, kus meid tapetakse ja lapsed-naised sõjasaagiks jäävad.

Selles hirmu ja haletsuse ja süüdistamiste keskel leidus siiski üks mees, kes hakkas rahvast julgustama – see oli Kaaleb.

Kaaleb oli juba maakuuljana Tõotatud maad teiste silmadega vaadanud. Kui teised nägid kaananlaste maal hirmu tekitavat siis Kaalep hoopis seda, mis hea: et maa on viljakas, et maa elanikud on juba kaitsjata jäänud, et Issand on meiega. Kaalep uskus Issanda tõotusi ja ka tema silmad nägid olukordi selles valguses.

Pärastine Kaananimaa vallutamine on selle kinnituseks, et Kaalepil oli olukordade hindamisel õigus. Jumal tõepoolest andis selle maa iisraeli rahvale, kuigi enamus rahvast ei olnud seda uskunud ja seetõttu ei lubatud neid kaugemale vaid kõik see põlv jäi kõrbesse. Ainult ustavad, Joosua ja Kaaleb said Tõotatud maale astuda.

Miks siis nii? Sest Issand ütleb, et temas on teistsugune Vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud. Issand teab seda, Tema annab selle Vaimu. Vaim antakse, seda ei saa ise võtta.

Jah, temas oli teistsugune Vaim. See Vaim oli juba siis, kui ta maakuulajana Kaananimaale läks. Kaaleb oli Jumala ustav Iisraeli selles olukorras - pika teekonna selles viimases etapis, kui oli vaja minna kõrbest Kaanani. Ja mitte ainult minna vaid võita endale see maa, mis Jehoova oli neile tõotanud.

Kus Jumal on tegev , seal teotseb Ta oma Vaimu läbi, seda nii maailma loomisel, kui iisraeli rahva juhtimisel Egiptusest Tõotatud maale. Jumala Vaimul on palju nimesid – Püha Vaim, Kristuse Vaim, Lohutaja Vaim, Tõe Vaim, Tarkuse, Mõistuse Nõu ja Väe Vaim, Jumala Kartuse ja Tundmise Vaim. Sest on ju nõnda, et ükski ei või öelda, et Jeesus on Issand, kui vaid Pühas Vaimus.

Kui uurida, siis peab ütlema, et Kaaleb oli väga tugev. Kümne suguharu esindajad olid vastu, rahvas oli nördinud, tüdinud, tahtis teda lausa kividega surnuks visata sellise jutu ja üleskutse eest, minna edasi. Olukord oli ju enam kui kriitiline. Aga Kaaleb usaldas Jumalat.

Aga mida see lugu kaugest ajast meile ütleb. Kas saab siin mingeid seoseid leida? Jah oleme meiegi ju Jumala rahvana teel, igaüks eraldi ja koos kogudusena. Võib vist ka öelda, et aeg on üsna põuane . Kas mina usun, et Jumalal on meie rahvaga mingi plaan veel ees? Kas peaks edasi minema või hoopis ootama? Kas peaks õpetusi ümber tõlgendama, et oleks võimalik rahu leida? Võiks neid küsimusi palju sõnastada ja seda ka tehakse.Eks Jumal oma kõiksuses näeb milliseid küsimusi me oma südames esitame, millistel eksiteedelgi uitame. Arvan küll, et kristlaskondki tõstab oma sisemas häält, nagu Iisrael kõrberännakul. Miks? Kas tasub edasi…? Saame nõndagi hakkama…

Aga õnneks tõstab Jumal igal ajal esile inimesi, kes Kaalebi kombel usaldavad Jumalat ja ustavalt käivad temaga aastaid, sageli noorusest kuni kõrge eani. Ajaloos on sellised kriitilised hetked, olukorrad, kus ainult ühest inimesest sõltub väga palju, ühe inimese läbi tuleb muutus, mis mõjutab miljoneid ja seda sageli pika aja vältel.

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud Arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on Väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Tema annab Väe ja Armastuse ja Mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4,13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2 Kor 12,9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb…sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukordades, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühiskonna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjonipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele , meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on teinekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Vbl ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma julguse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea tema teab ja näeb kes me oleme ja tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Kaaleb astus esile, kui Iisraeli rahva teel oli otsustamise aeg, kas minna edasi koos Jumalaga või jääda sinna kuhu nad oldi jõutud.

Iga aeg, ka meie tänane päev, kus me praegu elame, vajab, vajame oma Kaalebeid. Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistuseks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks valikuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, kas olen see mina, mis on minu osa jumalariigi töös. Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda.

Kaaleb leidis Jehoova silmis armu, sest tal oli teistsugune Vaim, aga öeldud on ka, et tema on kõiges mulle järgnenud. Tema on kõiges mulle järgnenud. Kaaleb elas pika elu . Vana Testamendi apokrüüfides on kirjas. 

 Ja Issand andis Kaalebile rammu,
mis jäi temale kuni kõrge eani,
et ta jõudis minna üles kõrgendikule
ja tema sugu sai kätte pärisosa - et kõik Iisraeli lapsed näeksid,
kui hea on käia Issanda järel.

 

Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudusevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varustanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rahva hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad julgustamist, toetamist.

Palume Sinu õnnistust tööle mida tehakse siin paigas, aga kogudustes üle terve saare. Õnnista kogudustevanemaid, töötegijaid ja iga õde- venda, kes Sinu järel käimas. Õnnista laste ja noortetööd, Eesti Lastemisjoni tegemisi. Ole kõigi üksildaste, kurbade, haigete, puudust kannatajatega. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

Täname sind ka selle alanud allianssnädala eest, nende uute võimaluste eest Sinu nimel kokku tulla. Õnnista siis kuulajaid ja kuulutust meie kõigi kasuks. Aamen

Lui Remmelg,

 Alliansskoosolekul Kärdlas, 2014

Ajakiri "Armu hääl"

Meie blogi lugemisnurgas on nüüd võimalik leida ka Evangeeliumi Prii Usuühingute Liidu ajakirja "Armu Hääl" mõningaid numbreid.

 Ajakiri ilmus aastatel 1934-1940. Väljaandmine lõppes uue riigikorra kehtestamisega. Peale sõda ja ka peale Eesti taasiseseisvumist ei ole ajakirja uuesti trükkima hakatud. Ka endised priikogudused, mis asusid peamiselt Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on enamuses tegevuse lõpetanud või sulandunud baptistikogudustesse. 

Olles tuttav raskustega kunagise Armu Hääle numbrite leidmisel ja lugupidamisest oma vanavanemate ning nende koguduse vastu, püüame ajakirja paremini kättesaadavaks muuta.

L.R.