LABRADOR – MÕNDAGI ON TEISITI

Ma külastan puhkuse ajal Labradori. Labrador – kus see asub? See asub Gröönimaa lähedal. Ahaa! Et ma puhkuse ajal, mil enamik minu tuttavaid lõunasse reisib, maale sõidan, mille nime ennekõike koeratõuna teatakse, juba siin on mõndagi teisiti. Minul on kindel põhjus, miks ma Labradori puhkusesihiks võtan. Minu vanavanavanaisa oli seal misjonäriks, minu vanaisa ja ka isa on seal sündinud ja oma elu esimesed aastad elanud. Seetõttu läksin ma oma isaga 2011 aastal sinna, et seda maad tundma õppida, mida minu isa maailma ilusaimaks nimetab. Olime seal kolm nädalat ja külastasime kogudusi Happy Valley´s, Nain ´is, Hoppedale´s ja Makkovik´is.

Esimest korda oma elus teisel kontinendil. Ja siis paistab siiski midagi tuttavat – valged pingid või valge Tall lugija laual. Palju on aga ka teisiti. Kaunistused kirikus – kunstlilled. Ka haudadel ei ole ehtsad vaid kunstlilled. See oli minu jaoks uus. Aga nimetus Issanda põllumaa (Gottesacker) on sama nagu Saksamaal.

Sel ajal kui me seal olime, puudus neil oma ordineeritud pastor. See tähendas seda, et ei toimunud ka tavapäraseid jumalateenistusi vaid vabatahtlikud pidasid palvusi. Makkovikis ei toimu jumalateenistus mitte pühapäeva hommikul vaid õhtul. Põhjuseks on, et pea kõigil on üks jahihütt. Paljud on nädalavahetusel jahil ja tulevad pühapäeva jooksul tagasi. Muljetavaldav on ka see, et pea iga koraali laulmiseks tõustakse. Ka kantakse õdede tanusid siin sagedamini ja samuti laste poolt.

Hopedale´s on ka lastetunnid hoopis teistsugused, kui Saksamaal. Lapsed õpivad psalme, Meie Isa´t, usutunnistust, jne ning kui laps õpitava omandanud, kantakse tema nimi vastavasse nimekirja, mis ripub seinal. Ka peetakse arvestust, kui sageli laps tundi külastab. Igakord, kui ta kohal on, saab ta ühe kleebise. Pühapäevakooliruum ise näeb välja nagu klassituba.

Happy Valley olime missionipüha külalised. Sellel on siin veidi teistsugune tähendus. Peetakse tänujumalateenistus misjonäride eest, kes kord siia maale tulid. Peale jumalateenistust oli kirikukohv nagu meiegi seda tunneme, Schwarzwaldi kirsitordiga. Tort ise oli aga hoopis teistsugune. Ja mulle räägiti, et talvel oli kiriku ees niipalju lund, et ei olnud mingit kelgumäge vaja.

Sel aastal sõidan ma jälle Labradorile ja olen juba praegu põnevil, milliseid erinevusi ma sel korral avastan. Aga ootan ka seda, mis tuttavlik ja mis meid seob.

Õde Christiane Vollprecht, HB,239, März 2014

Õp Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas

Jumala arm ja armastus on see, mis meid on puudutanud ja mis meid ikka jälle kokku toob. Oleme selle eest tänulikud, sest suuremat asja maailmas ei ole. Võime olla tänulikud juba selle eest, et me midagi Jumala armust mõistame - see on liiga suur selleks, et me üldse inimesena suudaks seda lõpuni või täielikult mõista. Aga midagi me mõistame kogu Jumala armust ja mida rohkem me mõistame, seda parem meile.

Jagan mõned mõtted veel palvepäeva tekstist (palvepäev oli meil nädala sees), sest pean neid väga oluliseks.

Peetruse 2 kirja algusest esimesed 11 salmi:

Siimeon Peetrus, Jeesuse Kristuse sulane ja apostel - neile, kelle osaks on saanud meie omaga sama kallis usk meie Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse õiguse läbi:

Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu!

Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, sest kui teil seda kõike on, ja veel rikkalikult, siis te ei jää laisaks ega viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises; kuid kellel seda pole, on pime ja lühinägelik; ta on unustanud, et on puhastatud oma endistest pattudest. Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial. Sest nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Aamen.

Esimesena võiksime sellest sõnast tähele panna: me võime usklikud inimesed olla mitmel kombel, mitmel viisil, mitmel tasemel. Kas lihtsalt usume midagi ebamääraselt, et küllap midagi kõrgemat ikka kusagil on; või usume konkreetselt või võime öelda: „Ma tunnen oma Jeesust“, nagu me enne laulsime. Selles tekstis tuleb välja, et kogu Jumala arm ja varustus antakse meile kapitalina, mis vajab kasutuselevõtmist ja välja arendamist. Ei ole päris nii, et me tulime Jumala juurde, kogu jumalik täius langes meile korraga peale, nüüd me oleme päästetud ja kõik on suurepärane kuni lõpuni välja, rohkem muresid ei ole. Ühtviisi on tõsi, et me oleme päästetud, aga teisalt – oleme päästetud lootuses, vaatega ettepoole, kuskile, kus see päris pääste kohale jõuab. Oleme päästetud, oleme teel, oleme ülevalt sündinud, Jumala elu toob meid kokku, see teeb meis oma tööd. Aga kui me paremini ringi vaatame, olgu ennast või teisi, siis me komistame igasuguste probleemide otsa. Mõnikord võivad need päris tõsised olla. Nii tõsised, et kogudused lähevad lõhki ja lähevad eri teed. Või inimesed on omavahel tülis ja ei saa omavahel hakkama. Kogudustes juhtub ka samu asju. Isegi kristlikes perekondades juhtub, et abikaasad lähevad lahku, nad ei suuda enam koos elada. Elu näitab seda. Ja siis me räägime vaenlaste armastamisest. Oma kõige lähedasemaid ja kõige armsamaidki ei suuda armastada. On ju nii!

Siin oli juba juttu paastumisest ja räägiti, et mõtle ikka teiste peale ka, mitte ainult endale. Pane see paastumine tegudesse, mitte ainult sõnadesse. See on väga hea tähelepanek, aga ma tuletaksin meelde paastumise mõtet ühe teise nurga alt. Kui paastumisega Jumala ette minnakse, siis Jesaja 58 peatükis on lausa küsimus Jumalale: me paastume küll, aga mingit mõju ei ole. Miks me peame oma jumalateenistusi, palvekoosolekuid, üritame nii ja teistpidi, aga mingit tulemust ei ole? Ma usun, et paljud inimesed Jumala riigis on pidanud seda küsima ja Jumala sõna vastab siin, et see, mida te paastudes taotlete, on üldse vale asi. See ei ole üldse see, mida te paastudes peaksite taotlema. Paastute riiuks ja tüliks näiteks, ütleb Jumal siin. Või rusikaga löömiseks ja oma õiguse tõestamiseks. Ja Jumal küsib edasi: kas niisugune on paast, mis mulle meeldib? Päev, mil inimene alandab oma hinge, painutab oma pead, kummardab ja teeb alandliku näo, ma olen ikka nii vilets ja tühine. Kas te saate aru, kui tubli ma olen, et ma nii vilets ja tühine olen? Selline võib ka meie paastumine ja jumalateenistus olla. Teeme endale aseme kotiriidest ja tuhast – ja igaks juhuks sinna, kus teised ka näevad, siis on kindlam. Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks?

See oli meeldetuletus Vanast Testamendist.

Paastu teine mõte peakski olema see, et kui me tuleme Jumala ette isiklikult, siis see vajaks oma asukoha kindlakstegemist Jumala suhtes.

Meil oli eile üks kogemus. Sõitsime kusagile külla, kus me enne polnud käinud. Oli päris kõrvaline koht ka ja osa teed oli hästi tuttav, aga kui pöörasime suure tee pealt kõrvale, tuli hakata helistama, et kuhu nüüd pöörata. Meile anti täpsed juhised ja neid juhtnööre järgides me jõudsime ilusti kohale, sinna kuhu tahtsime jõuda.

Merel on asi veel keerulisem. Sellest võiks meile Edgar rääkida, või hoopis need, kellel on merel kaugesõidu kogemused. Seal ei piisa sellest, et ma võtan õige suuna ja lähen otse sadamasse välja, kuhu ma tahtsin. Merel on tuuled, mis puhuvad teises suunas, hoovused, mis viivad sind teises suunas, ja vanasti, kui purjelaevad olid, siis tuulevaiksel ilmal seisid hoopis paigal. Võisid ka sattuda hoovusesse, kus liikusid suure kiirusega hoopis teise kohta, kuhu ei tahtnudki.

Nii on ka inimesega. Jumaliku elu osaliseks oleme küll saanud, aga siin puhuvad selle maailma tuuled ja hoovused. Alati ei tule need nii konkreetselt, nagu nad tulid Jeesusele, kui Ta oli 40 päeva paastunud – et kurat tuleb lausa ja paneb sulle oma kiusatused ette. Tavaliselt tuleb hoopis keegi hea sõber ja tahab meile „head nõu“ anda: teistmoodi saab ka, ega siis nii range ja nii täpne ei pea olema. Niisugust nõu oskab hingevaenlane meile anda. Või siis kurat tuleb ja ütleb, et elu on tänapäeval niisugune ja kõik elavad ju niimoodi. Ei ela kõik. Kes tõesti Jumalat kardab, ei ela niimoodi. Ja kui jumalakartuse mõju on inimesel kusagilt eelnevatest põlvedest säilinud, siis ta ise võibolla ei olegi usklik, aga ka tema ei ela niimoodi. Kurat tuleb ja ütleb: kõik elavad nii, kuidas sina üksi teistmoodi saad? Suur valetaja on kohal ja paljud usuvad ta valet. Kui me vaatame maailma, milles me elame, siis mis seda maailma käima lükkab? Uus Testament ütleb meile, et 3 põhilist jõudu: 1) lihahimu, 2) silmahimu ja 3) elukõrkus.

Lihahimu on seesama, millega Jeesustki kõigepealt kiusati. Lihalik loomus tahab teha oma tahtmist ja kogu meie jumalatu aeg kultiveerib ja väetab seda. Mida sa tahad, seda tee, või mis sulle meeldib, lase aga käia. Võid teistele kahju ka teha, peaasi, et välja ei tule. Kui sa oskad kõik nii hästi korraldada, et vahele ei jää või kui sul on küllalt vägevad advokaadid, kes oskavad musta valgeks rääkida, siis on kõik suurepärane. See on nüüd see maailm, mis toimib sel kombel.

Aga meid kutsutakse üles vaatama – et kuhu me oma eluga tegelikult jõudnud oleme. Algul, kui ristitud ja päästetud saime ja kogudusse tulime, oli eesmärk silma ees, et taevasesse sadamasse tahame jõuda. Vahepeal võib juhtuda, et me enda lihalik loomus, kogu selle maailma tuuled ja hoovused viivad meid hoopis teises suunas. Laeva nina võib isegi õiges suunas olla, aga tegelikult viib suund hoopis mujale. Hoovus viib kaasa. See võib meiega juhtuda.

Paastumise ja palvetamise mõte peaks meil olema selline, nagu VT psalmis öeldakse: „Jumal uuri Sina mind läbi, mis olukorras ma tegelikult olen“. See aitaks meid, muidu on meil ainult oma õigus. Kui rääkida sellest, et Jumal on meid kutsunud ja Ta on andnud meile oma kutse, siis kõik see, mis Jumal meile annab, on tohutu taevane kapital, mis on antud meie kõigi käsutusse selleks, et me võtaks selle vastu ja hakkaks sellega kauplema ja arendama ja tegutsema. Ja nagu kapitaliga ikka, üks võtab ja hakkab kauplema, teine lööb käega. Jeesus räägib sellest ühes oma tähendamissõnas: igaühele anti midagi – ühele 5, teisele 2 ja kolmandale 1 talent. Mõnel on võibolla pool talenti, aga kasutab seda poolt talenti palju paremini kui teine oma 5 talenti. Kõik on võimalik Jumala riigis. Küsimus oli selles, et sellega tuli midagi teha. See ei tähenda, et nüüd võin diivanil lesida ja oodata, millal ma kord taevasse pääsen, vaid kes sai, see läks ja kauples ja ta saavutas sellega midagi. Ja kes ei teinud, see jäi vaeseks, kuigi kõik taevased rikkused olid tema päralt. Täpselt samuti, kui kõigi teiste päralt.

Siin tekstis pannakse meile ette nagu üks seitseastmeline trepp, mille aluseks on usk – seesama usk, mis meil on. Aga tegelikult selle teksti juures kõnetas mind kõige rohkem see, mis on niiöelda sissejuhatus sellesse. Ja sissejuhatus on see, et Peetrus kirjutas selle kõigepealt – kellele? Neile, kelle osaks on saanud sama kallis usk. Kas me taipame seda, et meie usk ei ole mingisugune tühiasi või kõrvaline asi, vaid see on midagi tohutut hinnalist? Me võime öelda, et kristlastena me oleme väga eriline rahvas. Eriline mitte sellepärast, et oleme tublimad kui teised, viisakamad, ei tee halba, ei tee kurja, ei sülita jne. Asi on selles, et meil on võimas ja vägev KUTSUJA. Mõtleme korraks, kes on see, kes meid on kutsunud. See pole lihtsalt naaber või sõber, kes kutsus, vaid Jumal ise on meid kutsunud kas naabri, sõbra, kiriku või evangeliseeriva sündmuse kaudu. Kutsuja on Jumal ja Jeesus Kristus, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Kui sõber kutsub, siis me mõtleme: oi kui tore, ma lähen kaasa. Kui direktor kutsub, siis mõtleme, et tal on kindlasti mingi tähtis jutt – kas ehk tahab mulle ametikõrgendust pakkuda? Või hoopis, et rohkem ei vaja me teie teeneid? Temal on meelevald. Aga kui Jumal kutsub, siis on selle taga kogu Jumala autoriteet, kirkus, vägi, võim – kõik, mis Jumalale kuulub. Vaadake, millise kutsumise osalised me oleme!

Usklike inimestena me võime pöörata tähelepanu enese nõrkusele – kui saamatud me ikka oleme jne. Kui me ainult selle juurde jääme, siis ei ole meil enam kusagile tõusta või ronida või välja jõuda. Sealt ei tule midagi rõõmustavat. Või tuleb nii vähe, et sellega ei ole midagi peale hakata. Siin juhitakse meie tähelepanu kõigepealt kutsujale, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse, väärikuse, suuruse ja võimsusega. Ja nagu ütlesin, me võime pöörata tähelepanu ka iseendale, kõigile oma probleemidele, vajadustele ja nõrkustele, puudustele, vigadele, langemistele jne – ja kui me siis tuleme Jumala ette, mida Tema meile kõige selle kohta võiks ütelda? Kas Jumal ütleb meile umbes nii, et jaa, sa oled üks viimane sihukene küll, ma tõesti vaevu talun sind oma koguduses. Ja kui sa veel mingi piiri ületad, siis ma ei mängi sinuga üldse. Ma heidan su oma palge eest ära. Kas nii?

Meil võib olla teinekord omal niisugune tunne, et me vääriks sellist kohtlemist. Aga kui Jumal meie juurde tuleb, meid kutsuma tuleb, siis me ei suuda Teda üllatada oma puuduste või isegi eksimustega. Ta ütleb selle kõige kohta: „Jah ma tean. Ma tean, et sa oled selline. Aga mul on rohtu selle vastu. Mina kutsun sind oma kirkuse ja oma väärikusega. See on nüüd minu tagatis. Sa ei pea ise Paabeli torni valmis ehitama, et siis taevale lähemale jõuda“.

Jumal ütleb: „Kõik, mida sa vajad, ma annan sulle. Mul jätkub kannatlikkust, mul jätkub armastust, armu, tervist, igasugust abi sulle“.

Peetrus ütleb siin: „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suurimad tõotused“. Jumal ütleb: Kõik mu varandused on sinu päralt. Me ei ole harjunud niiviisi mõtlema. Meile meeldib laulda oma viletsusest ja nõrkusest jne. Tänulaule on ka, aga need oma viletsuse laulud on ühed olulised asjad meil. Ometi ütleb Jumal: Sinu päralt on taevased varandused, kas piisab sulle sellest? Tegelikult piisab, kui me julgeme üldse niiviisi mõtlema hakata ja vastu võtma hakata.

Milleks meile on kingitud need kõige kallihinnalisemad tõotused? Selleks, et põgeneda ära sellest hävingust, mis on maailmas himude tõttu. Terve see maailm töötab suurelt osalt himude tõttu, hoitakse üleval himudel. Kurat tuli Jeesusele ka neid samu himusid pakkuma – esialgu leiba, et ega see siis midagi halba ei ole. Kas kümnes käsus on keelatud kividest leiba teha? No ei ole. Kas kusagil mujal on keelatud? Ei ole. Nii kiusatakse meil noori inimesi: mis sest on, kui koos elate? Ja kui tore, et armastate üksteist. Jumal saab kindlasti aru.

Me oleme kavalad iseennast välja vabandama, end õigustama. – Aga Jumal tuleb oma kallite ja hinnaliste tõotustega, et me võiksime põgeneda selle kõige eest. See ei ole alati nii lihtne. Omal on mingi pomm jala küljes, mis meelitab sind sinna poole. Tahaks ka, aga ei julge – äkki saad karistada. Lähed põrgusse, kui lähed hukatuse teele. Siis ma kindluse mõttes ikka ei lähe, kuigi tegelikult meeldiks küll. Kui me ausad oleme, siis kiusatusel on jõud just sellepärast, et meie sisemuses on midagi, mis tahab sellele järgi anda. Seda õigustada ja põhjendada, pöörata ja vaadata teise nurga alt – ikka leiab midagi, millega end õigustada.

Siin on üks väga huvitav väljend: mille osaliseks Jumal tahab meid teha, kui me põgeneme ära selle maailma tuulte ja hoovuste mõju alt? Me võime vastuseks pakkuda usku Jumalasse. Aga Peetrus siin ei öelnud, et usku. Me võiksime pakkuda näiteks Jumala kümmet käsku. Või üldse viisakat elu – usu Jumalasse ja käitu korralikult, siis oled Jumalale meelepärane. Väga paljud arvavad nii. Aga see kõik on väga pealiskaudne. Meie võime uskuda Jumalasse, kuid olla ikka veel Jumala vaenlased. Ka see on võimalik, ja seda täiesti Piibli põhjal. Ja see pole mitte mõni üksikjuhtum, vaid niiviisi elas suur osa sellest rahvast, kelle hulgas Jeesus liikus ja tegutses. Nad uskusid Jumalasse, teenisid Jumalat, tõid oma ohvreid, jälgisid hoolega, et igasugused käsu täpsused ja peensused saaksid täidetud. Aga kui minna selle juurde, mis oli nende inimeste loomuses, siis Jeesus ütles: „Teie olete oma isast, kuradist. Igatsete teha oma isa himude järgi“. Usklikud inimesed on – isast kuradist ja tahavad teha oma isa himude järgi? … Ja tegidki. Lõpetasid ju Kolgatal. Ja ega nemad ei olnud esimesed ega viimased.

Kui Peetrus siin kirjutab, et Jumal on andnud meile oma tõotused, siis esiteks on see selleks, et me põgeneksime ära kaduvusest, mis on maailmast himude tõttu. Ja teiseks on see positiivne pool, kuhu tema tahab meid juhtida – see on saamine jumaliku loomuse osaliseks. Jumalik loomus on hoopis midagi muud, kui täpne käsu järgimine, samal ajal vaatamine, kus on tühjad augud, et sealt läbi lipsata, nii et võib isegi oma vanemad jätta pärandist ilma. Juriidiliselt on kõik korrektne ja kellelgi pole midagi ütelda. Jeesus mõistis selliseid oma kaasaegseid väga teravalt hukka. Miks niisugused asjad juhtuvad, miks on tarvis nö juriidiliselt korrektseid skeeme? Sellepärast, et oma loomus himustab ikka kurja teha. See juriidiline korrektsus lisatakse juurde, et kõik paistaks ilus. Midagi ei saa ette heita, kuskilt ei saa kinni võtta. Seda oskavad usklikud inimesed täpselt samamoodi. Kui loomus on alles vana, siis usk Jumalasse ka ei aita. Lihtsalt me oskame selle usuga ennast paremana näidata ja puhtaks pesta, õigustada, kui vaja, või siis teisi süüdistada, isegi kogudust süüdistada jne. Aga kui tuleb jumalik loomus, siis selline loomus hakkab asju nägema nii nagu näeb Jumal. See on hoopis sügavam asi, kui mingeid käske täita, või üritada lihtsalt vaga nägu teha.

Et te saaksite jumaliku loomuse osaliseks, mitte ainult mingit paragrahvi ei täidaks. Igas koguduses on oma arusaam, missugune üks õige usklik peab olema, missugune ülikond peab seljas olema, missugune kleit, palju tohib lahti olla, kui pikk, mis värvi lips peab ees olema jne. Igasuguseid imeasju võime siin ilmas näha, et teistele näidata: vaat see on nüüd õige usklik, näeb õigesti välja ka.

Jumalik loomus tunnetab asju nii, nagu Jumal neid näeb. Ta tunneb ära ka äärmiselt kavala kuratliku töö, kus kuradil on õnnestunud inimese südamesse pääseda nö religiooni maski all. Et ta täidab kõik ettekirjutused ja omast meelest on õige ja vaga, paastub ka, nagu korralik usklik seda teeb. Kui ta nüüd Jumala ette sellega läheb, siis Jumal küsib: Mis asi see on, mis sa seal teed? Kas see on see paast, mis mulle on meelepärane, millega tahad mulle muljet avaldada? Kuskil on öeldud - Peske endid, puhastage endid. Enne kui me saame seda teha, peamegi jõudma välja selleni, et teeme kindlaks, kus me tegelikult üldse Jumala suhtes asume. Kas me oleme enesepettuse, variserlikkuse teel või oleme tõelisel teel? Kui oleme tõelisel teel, siis saab Jumal tulla ja näidata, mida me tegelikult vajame. Kui aga oleme pettuse, variserluse teel, on meil juba ammu kõik kanalid kinni, me ei tajugi Jumala juhtimist. Võime teiste käest küsida; kiriku käest võib ka küsida, mida kirik arvab, ja lõpuks jõuda välja näiteks homoseksuaalsuse aktsepteerimiseni. Jumala hääl on ammu juba vaikinud, aga kirik ega keegi ei taju, et Jumal on vaikinud. Kõrgem juhtkond ka ei taju. Rootsis on see juhtunud ja mõnel pool on veel juhtumas. Õnneks on neid, kelle närvid on korras ja kes tunnevad õudust, ja nad reageerivad selle peale. Aga teised võtavad sinisilmselt kõik vastu, sest Jumala tunnetus puudub, jumalik loomus puudub.

Jumala eesmärk meiega on, et me saaksime jumaliku loomuse osaliseks. See on päris raske pähkel meile, sest meie lihalik loomus sõdib igati selle vastu. Peetrus kutsub siin üles ja ütleb, et meile on vastav kapital antud. Kutse on võimas, kutsuja on võimas, kõik tõotused on antud selleks, mis on tarvilik, kui häda kätte tuleb. Ja nüüd ta ütleb: aga teie peate olema valmis neid asju arendama. Siin on meile antud justkui 7-astmeline trepp, kus öeldakse: sa oled küll õige põranda peal, sul on küll õige usk jalge all, aga tõuse nüüd järgmisele astmele, et see usk võtaks kaasa ka moraalse külje. Tänapäeval moraal jääb sageli kõrvale. Aga kui tuleb moraal, kui hakatakse eristama, mis kõlbab ja mis ei kõlba, siis hakkab tekkima ka mingisugune tunnetus, mis on hea ja mis halb. Muidu on kõik täiesti suhteline, nagu tihti tänapäeval öeldakse: igaüks teeb ise omad normid. Aga kui usus hakatakse arendama ka vooruslikkust, siis hakkab tulema tunnetus ehk arusaamine heast ja halvast, ja nüüd õiges mõttes.

Edasi tuleb enesevalitsus või kasinus. Hakkad oma elu tegelikult ka suunama. Ma olen praegu siin, aga nüüd sean purjed ja rooli sinna suunda, et saaksin sellest hoovusest välja. Ja Jumala taevane tuul õnneks ei vaiki. Püha Vaimu tuul puhub ikka, et saame ennast selle järgi sättida. Jumala Sõna on ikka meie päralt. Siis võtame õige suuna, nii et mitte ainult nina pole sinnapoole, vaid ka tegelikult liigume sinnapoole.

Edasi tuleb kannatlikkus, ja seda on ka tarvis, sest Jumala tõotused ei tule kohe täna meile kätte, vaid mõned asjad tulevad homme või ülehomme, vastavalt sellele, kuidas me suudame kasvada ja areneda. Siis tuleb vagadus ehk jumalakartus ehk Jumalale meelepärane elu. Enne seda on ka midagi, aga see on ebamäärane, segane ja maailmaga pooleks. Kui nüüd tuleb Jumalale meelepärane elu, siis alles tulevad tingimused, kus saame hakata üksteist armastama – tekib vennalikkus või vennaarmastus, nagu öeldi vanasti. Inimesi on palju kergem armastada siis, kui nad on kaugel, on ju nii. Isegi vaenlasi on lihtne armastada, kui nad kaugel on. Kui ligidale tulevad, läheb raskeks.

Me näeme siin, et nendele tasemetele tõusmine, kuhu me peame tõusma, ei ole meil niisama käes, vaid selleks on tarvis võtta teatud suund, hakata midagi tegema. Ja selleks Peetrus õhutabki: võtke ja hakake arendama seda teed. Kui vennalikkusega ja üksteise armastamisega hakkama saame, mis siis, et erinevad oleme ja mõnest asjast erinevalt aru saame, siis tuleb lõpuks ka see armastus, mida piiblis kutsutakse Jumala armastuseks – ja siis ei ole enam vahet, kas inimene on oma või võõras või vaenlane, vaid siis on see Jumala armastus.

Peetrus ütleb, et meil ongi võimalik olla usklik kahel tasandil – üks on see, kus toimub niisugune kasv ja areng, kus käimegi koos, kus vähemalt mõte on see, et peaksime nõnda kasvama ja arenema edasi oma usuelus. Teine on see, kelle kohta ta ütleb, kellel seda pole, see on pime ja lühinägelik. Ta ei tea, mis on pattude andeksandmine, kas ta ise on patud andeks saanud või ei olegi andeks saanud. Sellises usus ei ole viljakust, vaid seal on selle asemel laiskus. Kas pole tuntud probleemid meile kõikidele.

Paastuaeg on alanud ja see Peetruse 2 kirja praktiline juhtnöör meile on väga asjakohane. Et me ei teeks lihtsalt nägu, et nüüd on paastuaeg ja teeme vastava näo, vaid et me võiksime oma olukorra kindlaks teha ja vastavalt sellele liikuma hakata. Kui me seda tegelikult ka tahame, siis Jumal tuleb meile appi. Kui me aga ei viitsi ja ei hooli, siis ei saa ka Jumal meid palju aidata.

Peetrus ütleb lõpuks, et nii te kindlustate oma kutsumise ja äravalimise. Jumala pääste on ju kõikide jaoks, aga kõik ei saa sellest osa – ja mitte sellepärast, et Jumal ei taha seda anda, vaid inimesed jätavad ise selle kapitali kasutamata ja ei usu seda üldse. Või võtavad küll formaalselt vastu, aga siis jätavad kõik sinnapaika. Siin on kutsumine ja äravalimine, selle kinnitamine, ja Peetrus ütleb: „Nõnda lähevad teile taeva väravad ka tegelikult lahti“. Ei pea ainult uskuma, et midagi on, vaid nõnda võimaldatakse teile takistamatu sissepääs meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse igavesse kuningriiki. Trepp on olemas, aga kas me viitsime sellest ka üles ronida? Mitte, et me peame taevani välja ronima, aga teeme ära selle osa, mis on meile teha antud ja mis on meile jõukohane.

Jumal õnnistagu meid ja õpetagu meid, kuidas astuda järgmisele astmele, et me ei peaks lihtsalt oma rahustuseks koos käima, vaid ka tegelikult taeva uksed meile lahti läheks.

Aamen

Kannatusaja 1. pühapäeval, 9. märts 2014.a.

Tal oli teistsugune vaim.

Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate
hulgast aga käristasid oma riided lõhk ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: „Maa, milleme läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.
Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale
ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.
Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast,
sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud,
aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!”
Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks
visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile
Iisraeli lastele. Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja
kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?
Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen
suurema ja vägevama rahva kui tema!”
Siis Mooses ütles Issandale: „Egiptlased on muidugi kuulnud, et
sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,
ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.
Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis
räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:
Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille
ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes. Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes: Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.
Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja
nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni
siiani!” Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud,
ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

Tänane kirjakoht räägib meile ühest mehest, kelle nimi on Kaaleb. Paljudele kindlasti tuttav, teistele ehk mitte. Kenislane, Juuda suguharust, mees parimais aastais, 40 aastat vana, veel väga tugev, aga ka juba kogenud. Vapper sõjamees, maakuulaja.

Iisraeli rahvas oli kõrberännakul jõudnud Tõotatud maa piirile, Paarani kõrbe , Siinai kirde osas ja Issanda käsul saadetakse välja maakuulajad, üks mees igast suguharust. Üks 12 hulgast oli Kaaleb Jefunne poeg Juuda suguharust. Maakuulajatele anti käsk, nad pidid minema maa eri paikadesse ja järgi uurima:

*kas sealne rahvas on vägev või väeti, kas rahvast on palju või vähe

*kas rahvas elab leeris või on kindlused

*kas maa on hea või halb, rammus või lahja.

See oli hilissuvine aeg, viinamarjad olid juba küpsed.

Nelikümmend päeva olid maakuulajad väljas ja tulles tagasi andsid teada, mida nägid ja tõid kaasa Kaananimaa vilju: granaatõunu, viigimarju ja viinamarju.

Maa oli viljakas, eriti Eśkoli orus, või Kobaraorus, kus kasvasid viinamarjakobarad, mida pidi kahe mehega kandma. Tõesti see maa voolas piima ja mett.Ka kindlused olid tugevad ja rahvas oli tugev, suurekasvuline. Maakuulajad olid koguni Anaki järeltulijaid näinud. See on rahvas, kes oli võitmatu kuulsusega ja elas Hebroni ümbruses. Selle rahva liige oli ka piiblilugudest kõigile tuttav Koljat, kes oli pea 3 m pikkune.

Igal juhul olid maakuulajad hirmunud ja rahvas, kes nende toodud teateid kuulis muutus väga skeptiliseks, nuttis ja nurises. Miks, miks? Miks me siia tulime, oleksime Egiptusesse jäänud, oleksime kõrbeski surnud! Nüüd peame minema sinna, kus meid tapetakse ja lapsed-naised sõjasaagiks jäävad.

Selles hirmu ja haletsuse ja süüdistamiste keskel leidus siiski üks mees, kes hakkas rahvast julgustama – see oli Kaaleb.

Kaaleb oli juba maakuuljana Tõotatud maad teiste silmadega vaadanud. Kui teised nägid kaananlaste maal hirmu tekitavat siis Kaalep hoopis seda, mis hea: et maa on viljakas, et maa elanikud on juba kaitsjata jäänud, et Issand on meiega. Kaalep uskus Issanda tõotusi ja ka tema silmad nägid olukordi selles valguses.

Pärastine Kaananimaa vallutamine on selle kinnituseks, et Kaalepil oli olukordade hindamisel õigus. Jumal tõepoolest andis selle maa iisraeli rahvale, kuigi enamus rahvast ei olnud seda uskunud ja seetõttu ei lubatud neid kaugemale vaid kõik see põlv jäi kõrbesse. Ainult ustavad, Joosua ja Kaaleb said Tõotatud maale astuda.

Miks siis nii? Sest Issand ütleb, et temas on teistsugune Vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud. Issand teab seda, Tema annab selle Vaimu. Vaim antakse, seda ei saa ise võtta.

Jah, temas oli teistsugune Vaim. See Vaim oli juba siis, kui ta maakuulajana Kaananimaale läks. Kaaleb oli Jumala ustav Iisraeli selles olukorras - pika teekonna selles viimases etapis, kui oli vaja minna kõrbest Kaanani. Ja mitte ainult minna vaid võita endale see maa, mis Jehoova oli neile tõotanud.

Kus Jumal on tegev , seal teotseb Ta oma Vaimu läbi, seda nii maailma loomisel, kui iisraeli rahva juhtimisel Egiptusest Tõotatud maale. Jumala Vaimul on palju nimesid – Püha Vaim, Kristuse Vaim, Lohutaja Vaim, Tõe Vaim, Tarkuse, Mõistuse Nõu ja Väe Vaim, Jumala Kartuse ja Tundmise Vaim. Sest on ju nõnda, et ükski ei või öelda, et Jeesus on Issand, kui vaid Pühas Vaimus.

Kui uurida, siis peab ütlema, et Kaaleb oli väga tugev. Kümne suguharu esindajad olid vastu, rahvas oli nördinud, tüdinud, tahtis teda lausa kividega surnuks visata sellise jutu ja üleskutse eest, minna edasi. Olukord oli ju enam kui kriitiline. Aga Kaaleb usaldas Jumalat.

Aga mida see lugu kaugest ajast meile ütleb. Kas saab siin mingeid seoseid leida? Jah oleme meiegi ju Jumala rahvana teel, igaüks eraldi ja koos kogudusena. Võib vist ka öelda, et aeg on üsna põuane . Kas mina usun, et Jumalal on meie rahvaga mingi plaan veel ees? Kas peaks edasi minema või hoopis ootama? Kas peaks õpetusi ümber tõlgendama, et oleks võimalik rahu leida? Võiks neid küsimusi palju sõnastada ja seda ka tehakse.Eks Jumal oma kõiksuses näeb milliseid küsimusi me oma südames esitame, millistel eksiteedelgi uitame. Arvan küll, et kristlaskondki tõstab oma sisemas häält, nagu Iisrael kõrberännakul. Miks? Kas tasub edasi…? Saame nõndagi hakkama…

Aga õnneks tõstab Jumal igal ajal esile inimesi, kes Kaalebi kombel usaldavad Jumalat ja ustavalt käivad temaga aastaid, sageli noorusest kuni kõrge eani. Ajaloos on sellised kriitilised hetked, olukorrad, kus ainult ühest inimesest sõltub väga palju, ühe inimese läbi tuleb muutus, mis mõjutab miljoneid ja seda sageli pika aja vältel.

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud Arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on Väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Tema annab Väe ja Armastuse ja Mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4,13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2 Kor 12,9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb…sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukordades, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühiskonna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjonipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele , meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on teinekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Vbl ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma julguse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea tema teab ja näeb kes me oleme ja tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Kaaleb astus esile, kui Iisraeli rahva teel oli otsustamise aeg, kas minna edasi koos Jumalaga või jääda sinna kuhu nad oldi jõutud.

Iga aeg, ka meie tänane päev, kus me praegu elame, vajab, vajame oma Kaalebeid. Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistuseks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks valikuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, kas olen see mina, mis on minu osa jumalariigi töös. Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda.

Kaaleb leidis Jehoova silmis armu, sest tal oli teistsugune Vaim, aga öeldud on ka, et tema on kõiges mulle järgnenud. Tema on kõiges mulle järgnenud. Kaaleb elas pika elu . Vana Testamendi apokrüüfides on kirjas. 

 Ja Issand andis Kaalebile rammu,
mis jäi temale kuni kõrge eani,
et ta jõudis minna üles kõrgendikule
ja tema sugu sai kätte pärisosa - et kõik Iisraeli lapsed näeksid,
kui hea on käia Issanda järel.

 

Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudusevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varustanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rahva hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad julgustamist, toetamist.

Palume Sinu õnnistust tööle mida tehakse siin paigas, aga kogudustes üle terve saare. Õnnista kogudustevanemaid, töötegijaid ja iga õde- venda, kes Sinu järel käimas. Õnnista laste ja noortetööd, Eesti Lastemisjoni tegemisi. Ole kõigi üksildaste, kurbade, haigete, puudust kannatajatega. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

Täname sind ka selle alanud allianssnädala eest, nende uute võimaluste eest Sinu nimel kokku tulla. Õnnista siis kuulajaid ja kuulutust meie kõigi kasuks. Aamen

Lui Remmelg,

 Alliansskoosolekul Kärdlas, 2014

Ajakiri "Armu hääl"

Meie blogi lugemisnurgas on nüüd võimalik leida ka Evangeeliumi Prii Usuühingute Liidu ajakirja "Armu Hääl" mõningaid numbreid.

 Ajakiri ilmus aastatel 1934-1940. Väljaandmine lõppes uue riigikorra kehtestamisega. Peale sõda ja ka peale Eesti taasiseseisvumist ei ole ajakirja uuesti trükkima hakatud. Ka endised priikogudused, mis asusid peamiselt Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on enamuses tegevuse lõpetanud või sulandunud baptistikogudustesse. 

Olles tuttav raskustega kunagise Armu Hääle numbrite leidmisel ja lugupidamisest oma vanavanemate ning nende koguduse vastu, püüame ajakirja paremini kättesaadavaks muuta.

L.R.

Trükist on ilmunud 2014 aasta vennastekoguduse Vaimulike Loosungite raamat.

Osta saab kristlikest raamatupoodidest ja Endla tänava palvemajast. Hiidlastel on võimalik Loosungiraamatut soetada ka Pühalepa palvemajast või Lui Remmelga kaudu (5649 0254).

Eenok Haameri jutlus vennastekoguduse Endla palvemaja 17. aastapäeval

Jumala armastus ja osadus Pühas Vaimus olgu meie kõikidega!

Me tähistame Endla tänava palvemaja 17. aastapäeva. See on märkimisväärne. See ei ole pisikese tähendusega, et vennastekogudus sai taastatud ja Endla tänavale sündis palvemaja.

Mul on südames lugeda tänase kuulutuse aluseks Jumala Sõna 1 Jh 1:5-7

Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust.

Küsin alguses ühe küsimuse, mille üle peaksime järele mõtlema.

Kui palju me üldse mõtleme sellele, milline tähendus on meie sõnadel ja tegudel nüüd ja igavikus?

Selle jutluse algus on pärit Tartu öölaulupeolt. Läksime Ehaga, et osa saada sellest ja rahvast oli ilmatuma palju. Mõtlesin seal, et kõige tähtsam kogemus sellest laulupeost on, et Eesti rahvast on nii palju. Ja küsisin siis endamisi: „Jumal, mida Sa tahad mulle siin õpetada?“ Mul oli seal palju tuttavaid ja omapäraseid kohtumisi. Mu endised leerilapsed küsisid, millal saaks lapsi ristida. Kummaline paik selliseks küsimiseks.  Mõningatega rääkisin ja meil oli hea osadus isekeskis.

Järgmine päev oli imepärane. Küsisin endalt, kas see oli ikka öölaulupidude aeg, kust meie vabadus sai tõuke. Äkki mulle meenus mu isa, kes 1948. aastal Patarei vanglas olles hakkas kambris teistele vangidele õpetama seda laulu:

Valgus pea võidab pimeduse, õnneaeg järgneb pisaraile, mure sul muutub hõiskamiseks, okastest rada õndsuse teeks. See oli tema viimane laulutõlge enne vangistamist.

Kujutate ette, vangid õppisid selle laulu ära. Aga kaua ei lastud neil laulda. Vangla ülemad tulid sisse ja küsisid kurjalt, et kes siin laulab. Ta ei saanud ju vastata, et meie laulame, see oleks olnud grupiviisiline vastuhakk ja lisanud vangisoleku aega. Sellepärast ta ütles: „Mina laulan“ ja seletas sinna juurde, et Paulus ja Siilas laulsid vangis olles, et mitte meelt heita. Mina olen vangis ja laulan, et mitte meelt ära heita. Varsti viidi ta teise kambrisse. Seal hakkas ta jälle neile laulu õpetama. Nii käis ta läbi palju kambreid, õpetades neile üht lootuse laulu. Lõpuks saadeti ta kambrisse, kus olid mõrtsukad. Nende keel oli teine ja enam ei saanud ta neile seda laulu õpetada. Aga ta kuulutas neile Jumala sõna. Ja kui ta vangitappi viidi, siis selle kambri ataman ütles, et kui me ühte laagrisse satume ja kui keegi sinu külge sõrme pistab, siis ära tapan. See oli tema meelest kõige kangem lugupidamine.

Tuli meelde üks naine, kes tuli kunagi 1960-ndatel aastatel vist, Tarvastusse. Ta oli 1958 a. olnud poliitilise vangina Patarei vanglas ja seal lauldi veel laulu „Valgus pea võidab pimeduse“.

Vabaks laulmine on saanud ammu enne öölaulupidusid oma alguse ja minu isa on, tänu Jumalale, tohtinud olla üks neist lauljatest kui ta õpetas vangidele lootuse laulu. Sellel on igaviku tähendus. Sellepärast ma teile täna sellise küsimuse esitasingi, milline on meie sõnade ja tegude tähendus siin ja igavikus. Kas me ütleksime või teeksime midagi oma elus teisiti, kui me enne mõtleksime sellele ja küsiksime endalt kas meie sõnadel ja tegudel on ka igavikus tähendus? Või tõesti tajume  tulevikku ainult teoreetiliselt, et oleme kuulnud, et taevas peab olema ja ükskord me inimesed peaks sinna pärale jõuame.

Mul oli hiljuti eriline elamus, mu juurde tuli noor mees, et saaks ristitud ja leeritatud.  Ta oli juba jõudnud doktori kraadini geneetika alal. Rääkisime ususaladustest ja kui ma olin talle jutustanud Jeesuse Kristuse ristisurmast meie eest, Tema ülestõusmisest ja igavesest elust, siis korraga ta tunnistas, et seni nagu üksikud pusle tükid olid äkitselt paika läinud. Ta oli mulle juba enne öelnud, et ta on täiesti veendunud, et elu pärast surma on olemas. Aga nüüd hakkas ta tajuma tervikut. Jeesuse ristisurm on igavikulise tähendusega.

Kas me tõesti tajume seda tulevikku, et siinsed sõnad ja teod edasi elavad? Kas teame, et see, mis meist järele jääb, hakkab ka igavikus välja paistma?

Korraga tuleb mure. Äkki peame siis punastama, häbenema, kui igavikus sellele otsa vaatame, mida me selles maailmas oleme teinud,. Mulle on tähtsaks saanud, et võiksin elada nõnda, et ma ükskord igavikus ei peaks häbenema selle pärast, mis ma kunagi ütelnud või mõtelnud olen. Ma ei taha ükskord häbeneda, sest siis pole võimalik enam mitte midagi parandada.

Mis takistab mind täna abi vastu võtmast? Kas on midagi, mis takistab?

Mis on kaasaja kõige suuremaid probleeme? Ütlete, et kasvajad. Aga ma ütlen teile  -  stress on kaasaja suurim probleem. Enesele märkamatult oleme stressis. See on tänapäeva kõige tõsisem haigus. Inimesed muutuvad jõuetuks, väsivad ära. Otsitakse abi vitamiinidest, ravimitest ja sensitiividelt. Tõenäoliselt on olemas jõuetuks tegevaid haigusi, aga meie mureks on salakaval stress. Korraga ma küsin ise endalt, kas stress minus on ka patt? Ma olen mõtelnud tavaliselt, et mingid teod on patt, aga stress? Vastan väga arglikult – vist küll. Selle kohta üteldakse: oi, see on patu tagajärg. Nii et ikkagi patuga seotud. See on midagi sellist, mille vastu võitlemiseks oleme ise liiga võimetud. Stressis olles ei suudeta oma olukorda analüüsida ja õigesti hinnata.

Olen näinud inimesi, kes on sügavas stressis. Nad ei taha seda tunnistada. Neid suunatakse siis arsti juurde. Nad ütlevad, et nendel pole mitte midagi viga. Aga tegelikult on nad jõuetud. Siin on see koht, kus me vajamegi Jeesust Kristust. Ei ole sellest kasu, kui meile öeldakse, mõtle positiivselt, naerata, ära muretse. Kas see on mõnda aidanud? Ma kahtlen. Naeratus tuleb hinge ja suule ainult vabanenud lastel, ka stressist vabanenud lastel.

Olen täna väga ränka läbi elanud hommikul Mustvee kirikus. Üks noor naine istus pingis, pea alla painutatud. Ma ei tundnud teda esialgu ära. Aasta tagasi ma ristisin ja leeritasin tema. Ta ema tuli käärkambrisse ja küsis, kas täna on armulaud? Ma ütlesin: „Jah, kui sa soovid, siis on täna kindlasti armulaud“. See noor inimene ei jaksanud liturgia ajal püsti tõusta. Kui tuli armulauale tulek ja ta pingist välja tuli, siis ta pidi kukkuma. Siimon läks teda toetama. Ema ühelt poolt ja Siimon teiselt poolt toetasid teda. Ma mõistsin, et ainult Jeesus võib seda inimest aidata. Olen ta looga tuttav. Mõni aeg tagasi tuli ta ema minu juurde, oli meeleheitel. Ta oli 80 % töövõimetu arstide hinnangul, korduvalt olnud psühhoneuroloogia haiglas. Ütles, et ravi ega elektrišokid ei ole teda aidanud, ta kardab neid meeleheitlikult. „Ma tahan vabaks saada!“

Algas suur võitlus tema pärast ja Kristus oli võitja. Nüüd on ta tütrel samad haigusnähtused. Aga kui see tütar oli armulaua vastu võtnud, siis ta tõstis pea üles ja jaksas.

„Jeesus, ainult Sina suudad, Sinu ihu ja Sinu veri teeb ta tugevaks ja vabastab ta kõigest rõhumisest“.

Kui jumalateenistus lõppes, astus ta ise ja keegi ei pidanud teda toetama. Jätan kogudusega alati kättpidi jumalaga. Kallistasin teda ja ütlesin, et ainult Jeesus suudab teda aidata.

Siin ma siis inimesena olen! Häbenen tunnistada, et minuga on midagi korrast ära. Mingi stress, mis põhjustab väsimuse. Teen naeratuse näole, aga kui sageli on see tehtud naeratus. Hing on ometi haige. Kas oled tundnud seda, et su hing on mõnikord haige ka siis, kui sa väliselt suudad naeratada? Kui palge ära pöörad, siis see naeratus kaob. Olen ikka küsinud, mis on mul viga, et rõõmu pole piisavalt ja loomulik hoiak on sageli õlad längus otsekui koorma all.

Ma küsin sinult, kas sinu hing ei ole haige? Kas võid praegu Jumala ees öelda, et mu hing ei ole haige? Ja mitte midagi ei jää kripeldama? See, kui me hing on haige, on tihti saladus, mida me ei julge avaldada. Ent Jeesus näeb ju. Tema ees me ei saa kavaldada ja Temal on meelevald muuta sinu olukord. Tema vere hind vabastab. Lugesin tänast loosungiraamatu 3. teksti eriti rõhutades: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks Su vere hind“.

Meil ei ole muud võimalust. Jeesuse veri lunastab. Ta ei saa meid aidata, kui mina, kui sina ei palu seda Temalt. Kui sa ei anna enese lunastamiseks Talle meelevalda. Alles siis saad välja tulla sellest kohutavast august, kui Tema sind lunastab.

Olen küsinud, millal tuleb muutus meie rahva ellu? Muutus algab aga sealt, kui ristiinimesed hakkavad muutuma. Kas mina ka? Kas sina ka?

Ärgu keegi saagu pahaseks, mida sa ometi räägid? Me oleme ju kõik usklikud inimesed. Meiega on kõik korras!

Ega ma asjata pannud teie ette küsimuse, kui palju me mõtleme sellele, kui palju on tähendust meie sõnadel ja tegudel igavikus.

Tuleb ehmatus peale. Me oleme usklikud inimesed, aga kus on usu vägi, kus on seda väge näha? Kui Jeesus rääkis, siis Tema sõnadel oli vägi, mis inimesi puudutas. Mõtelgem Samaaria naisele Sühhari kaevu ääres ja paljudele teistele juhtudele. See vägi ilmnes ka Jeesuse jüngritel ja Paulusel ja on olnud läbi aegade mitmetel Sõna kuulutajatel. Aga kas see vägi võiks avalduda ka täna meie kaudu?

Nüüd läheme siit ära ja ütleme, jah, me kuulsime Jumala Sõna. Kas sellega on kriips alla tõmmatud? Ei ole.

See on pannud mind järele mõtlema ja seepärast olen suure mure ja südamevaluga siia tulnud. Lugesin – Jeesuse veri on puhastanud meid kõigest patust. Oi, kuidas ma tahaksin puhtaks saada! Kas teist keegi on täiesti puhas? Siis tõstke käsi üles ja ütelge, ma olen täiesti puhas, minuga on kõik täiesti korras.

Kui te seisate, siis vaadake et te ei lange. Jumala palge ees oleme kõik ühesugused. Seepärast palume: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks su vere hind!“

Palve: Armas Jeesus! Me täname Sind, et Sa meid kõiki näed. Me oleme kõik erisugused ja võib olla oleme mõtelnud, et oleme väga pühad ja väga head inimesed. Täna oled sa meid kõiki ühesuguseks teinud. Meist igaüks vajab, et Sinu lunastus Su valatud vere kaudu meilegi osaks saab. Siin me oleme. Anna meile me patud andeks ja meie stress, millest me mitte kuidagi moodi inimlikult üle ei saa. Ainult Sina suudad selle meilt võtta ja anda meie südamesse sellise rõõmu, mis meist välja hakkab pulbitsema. Et inimesed, kes meiega kokku puutuvad, küsivad siiralt: „Rääkige meile, kuidas te saate nii rõõmsad olla selles masendavas maailmas?“ Jeesus, anna et me oleksime valmis tunnistust andma Sinu väest, mille osaliseks meist igaüks on saanud!

 Aamen. 

25. augustil 2013.a.

Marek Roots`i jutlus 18.08.2013 Endla palvelas

Jagan neid mõtteid, mis on tänaseks pühapäevaks kirja pandud Markuse evangeeliumi 8. peatükis salmides 22-26.

Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.”  Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”

Selle kirjakoha tegevuspaik on Betsaida, mis asub Galilea järve idakaldal, Jordani jõe suudmes. Jh järgi oli see kal1uriküla (aramea: kalapüügi maja) jüngrite Peetruse, Andrease ja Filippuse kodukoht ja nad olid ju kalurid. Kas seal toimus ka nende jüngrite kutsumine, seda me ei tea. Mt ja Lk järgi sõitles Jeesus Betsaidat sealsete elanike uskmatuse ja ükskõiksuse pärast, võrreldes neid paganlike linnade Tüürose ja Siidoniga. Ta ütleb, et kui need linnad oleksid kuulnud evangeeliumi ja näinud, mida Tema tegi, küllap nemad oleksid hakanud uskuma.

Siiski toimub Betsaidas, täpsemalt selle lähistel, imeline sündmus. Tulevad inimesed pimedaga, uskudes, et Jeesus saab aidata. Pole nimetatud, kust need inimesed tulid, aga nad uskusid, et Jeesus võib nende lähedast aidata. Nad otsivad Jeesuse üles ja soovivad, et Jeesus puudutaks pimedat. Sõna „puudutama“esineb sünoptilistes evangeeliumites ligi 30 korral – reeglina seoses Jeesusest lähtuva tervendava väega. Jeesus puudutab ja Teda puudutatakse (nt veritõbise naise lugu) ning see puudutus muudab inimese elu. Ent oli vaja ühte võtit, et pääseda selle abistava väe juurde. Jeesuse vägi aitab, kui inimene läheneb Jeesusele uskudes. Tema saab aidata! Jeesus aitab, Ta hoolib! Temas on VÄGI.

Kas pimedal endal oli usku? Me ei tea. Küll oli aga usk tema toojatel. Kas ja kuidas võib teiste usk meid aidata? (näiteid evangeeliumides on teisigi). See on huvitav küsimus. Martin Luther oma Palveraamatus, II lk 135 tõdeb: „Minu ligimese usk ei saa mind õndsaks teha, kuid see võib aidata mul jõuda isikliku usuotsuseni“.

Jumalal ei ole lapselapsi. Järelikult ei saa olla nii, et vanaema usub, lapselaps ei usu ja saab vanaema usust õndsaks. Kellegi teise usk ei saa mind õndsaks teha. Iga inimene peab seisma Jumala ees ja vastama Jumalale.

Väga eluline näide on laste ristimine. Vaimulikud suhtlevad inimestega ja peavad tihti vastama küsimusele, miks ma pean ise saama ristitud, ma tahan lihtsalt oma last ristida.  Nii on  ka ristivanemate puhul. Me teame seda last ja teeme ära, miks ma pean olema ristitud. Siin on alati tarvilik meil kristlastel öelda, et see on vajalik, kuna  ma oma isikliku usuga ja eeskujuga saan juhtida seda last ühel päeval Jeesuse juurde, et talle on vaja seda vundamenti, millele tema otsus siis rajaneb. Selle vundamendi loomine on vähemalt osaliselt vanemate ja ristivanemate meelevallas. Niisuguse ülesande on Jumal andnud ja küllap siis ka oma õnnistuse.

Pime tervenes füüsilisest hädast toojate (lähedaste) usu tõttu. Nüüd aga tuli tal endal otsustada, kas uskuda Jeesusesse või mitte? Talle oli antud nüüd võimalus ka isiklikult uskuda.

Mk 8 pt lugu on tervendamislugude hulgas ainulaadne, kus abi ei saabu ühekorraga: paranemine toimub järk-järgult. Algul näeb haige midagi, siis aga juba selgelt. Selles on allegooriliselt nähtud inimese usuelu loomulikku arengut, mis liigub üha suurema selguse poole. Kogu elu toimub õppimine. Enamgi veel: K. Ware (lk 138) tunnistab, et inimese liikumine Jumala poole on igavene. Oleme küll täielikult jumalalapsed, kuid samas avastame Isast üha uut.

Mis edasi?

Kas ihuliku nägemise tagasisaamine on kogu Jeesuse vastus abivajajale? Tänapäeva meditsiin teeb samuti imet. Nii võiks Jeesuse rahulikult kõrvale jätta. Kas Temal on anda siiski midagi enamat? Meil tuleb Jeesuse tegevus asetada hoopis laiemasse perspektiivi. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Ihulike silmade avanemine on viimselt üksnes sümbol sellest, mis peab toimuma inimese südames.  Jeesus tahab meid juhatada Jumala nägemisele südamesilmadega.

Juba järgmises peatükis (Mk 9:47) ütleb Jeesus: „Kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki, kui kahe silmaga olla visatud põrgusse.“

Me teame, et nägemisvõime võib osutuda väga kahetsusväärseks. Mitte kõik, mida inimene elu jooksul näeb, ei tee teda õnnelikuks. Kas pole nii, et vahel küsime, miks ma nägin seda, mida ma nägin. On palju seda, mis rõhub, vaevab mind ja võib elu hukutada.

Jeesus saadab tervenenu ära, keelates tal Betsaidasse tagasi minna. Miks? Tervenenu oli oodanud elu muutust. Haige on ühiskonnast kõrvale jäetud, ta on teisejärguline. Esmapilgul oli Jeesus lihtsalt pimedale tagasi andnud inimväärikuse, too võis nüüd minna tagasi „normaalsesse ellu“. Mõnikord kohtame neid, kes mõnest raskest olukorrast pääsenuna ütlevad: tol päeval ma sündisin uuesti! Mulle anti uus võimalus!

Milleks siis „uut elu“ kasutada? Jeesuse vastus on ühene: selleks, et saada nüüd jumalalapseks. Ära mine tagasi Betsaidasse, sinna uskmatusse linna, kus inimesed mõnda aega ohhetavad  ja ahhetavad ning lähevad siis uusi imesid otsima. Jeesuse mõte oli, et mine ja mõtle järele, mis sinuga juhtus ja kuidas sa seda uut võimalust nüüd õigesti kasutad, nii et see oleks Jumalale meelepärane.

Soovin, et meil kõigil oleksid elavad märgid Jumala lähedalolust, et võime siira südamega öelda: ka meid on Jumal aidanud, on sirutanud välja oma abikäe, meid tervendanud, päästnud, andnud me südamesse rõõmu ja rahu. Samal ajal, et me ei unustaks, et iga hetk meie elus on väärtuslik ja et me ei lükkaks olulisi otsuseid edasi. Et meie lapsed ja lapselapsed võiksid jõuda ühel päeval selle ISIKLIKU  USUNI!     

Aamen

 Endla palvemaja aastapäevalised