Tal oli teistsugune vaim.

Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate
hulgast aga käristasid oma riided lõhk ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: „Maa, milleme läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.
Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale
ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.
Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast,
sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud,
aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!”
Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks
visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile
Iisraeli lastele. Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja
kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?
Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen
suurema ja vägevama rahva kui tema!”
Siis Mooses ütles Issandale: „Egiptlased on muidugi kuulnud, et
sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,
ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.
Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis
räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:
Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille
ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes. Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes: Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.
Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja
nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni
siiani!” Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud,
ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

Tänane kirjakoht räägib meile ühest mehest, kelle nimi on Kaaleb. Paljudele kindlasti tuttav, teistele ehk mitte. Kenislane, Juuda suguharust, mees parimais aastais, 40 aastat vana, veel väga tugev, aga ka juba kogenud. Vapper sõjamees, maakuulaja.

Iisraeli rahvas oli kõrberännakul jõudnud Tõotatud maa piirile, Paarani kõrbe , Siinai kirde osas ja Issanda käsul saadetakse välja maakuulajad, üks mees igast suguharust. Üks 12 hulgast oli Kaaleb Jefunne poeg Juuda suguharust. Maakuulajatele anti käsk, nad pidid minema maa eri paikadesse ja järgi uurima:

*kas sealne rahvas on vägev või väeti, kas rahvast on palju või vähe

*kas rahvas elab leeris või on kindlused

*kas maa on hea või halb, rammus või lahja.

See oli hilissuvine aeg, viinamarjad olid juba küpsed.

Nelikümmend päeva olid maakuulajad väljas ja tulles tagasi andsid teada, mida nägid ja tõid kaasa Kaananimaa vilju: granaatõunu, viigimarju ja viinamarju.

Maa oli viljakas, eriti Eśkoli orus, või Kobaraorus, kus kasvasid viinamarjakobarad, mida pidi kahe mehega kandma. Tõesti see maa voolas piima ja mett.Ka kindlused olid tugevad ja rahvas oli tugev, suurekasvuline. Maakuulajad olid koguni Anaki järeltulijaid näinud. See on rahvas, kes oli võitmatu kuulsusega ja elas Hebroni ümbruses. Selle rahva liige oli ka piiblilugudest kõigile tuttav Koljat, kes oli pea 3 m pikkune.

Igal juhul olid maakuulajad hirmunud ja rahvas, kes nende toodud teateid kuulis muutus väga skeptiliseks, nuttis ja nurises. Miks, miks? Miks me siia tulime, oleksime Egiptusesse jäänud, oleksime kõrbeski surnud! Nüüd peame minema sinna, kus meid tapetakse ja lapsed-naised sõjasaagiks jäävad.

Selles hirmu ja haletsuse ja süüdistamiste keskel leidus siiski üks mees, kes hakkas rahvast julgustama – see oli Kaaleb.

Kaaleb oli juba maakuuljana Tõotatud maad teiste silmadega vaadanud. Kui teised nägid kaananlaste maal hirmu tekitavat siis Kaalep hoopis seda, mis hea: et maa on viljakas, et maa elanikud on juba kaitsjata jäänud, et Issand on meiega. Kaalep uskus Issanda tõotusi ja ka tema silmad nägid olukordi selles valguses.

Pärastine Kaananimaa vallutamine on selle kinnituseks, et Kaalepil oli olukordade hindamisel õigus. Jumal tõepoolest andis selle maa iisraeli rahvale, kuigi enamus rahvast ei olnud seda uskunud ja seetõttu ei lubatud neid kaugemale vaid kõik see põlv jäi kõrbesse. Ainult ustavad, Joosua ja Kaaleb said Tõotatud maale astuda.

Miks siis nii? Sest Issand ütleb, et temas on teistsugune Vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud. Issand teab seda, Tema annab selle Vaimu. Vaim antakse, seda ei saa ise võtta.

Jah, temas oli teistsugune Vaim. See Vaim oli juba siis, kui ta maakuulajana Kaananimaale läks. Kaaleb oli Jumala ustav Iisraeli selles olukorras - pika teekonna selles viimases etapis, kui oli vaja minna kõrbest Kaanani. Ja mitte ainult minna vaid võita endale see maa, mis Jehoova oli neile tõotanud.

Kus Jumal on tegev , seal teotseb Ta oma Vaimu läbi, seda nii maailma loomisel, kui iisraeli rahva juhtimisel Egiptusest Tõotatud maale. Jumala Vaimul on palju nimesid – Püha Vaim, Kristuse Vaim, Lohutaja Vaim, Tõe Vaim, Tarkuse, Mõistuse Nõu ja Väe Vaim, Jumala Kartuse ja Tundmise Vaim. Sest on ju nõnda, et ükski ei või öelda, et Jeesus on Issand, kui vaid Pühas Vaimus.

Kui uurida, siis peab ütlema, et Kaaleb oli väga tugev. Kümne suguharu esindajad olid vastu, rahvas oli nördinud, tüdinud, tahtis teda lausa kividega surnuks visata sellise jutu ja üleskutse eest, minna edasi. Olukord oli ju enam kui kriitiline. Aga Kaaleb usaldas Jumalat.

Aga mida see lugu kaugest ajast meile ütleb. Kas saab siin mingeid seoseid leida? Jah oleme meiegi ju Jumala rahvana teel, igaüks eraldi ja koos kogudusena. Võib vist ka öelda, et aeg on üsna põuane . Kas mina usun, et Jumalal on meie rahvaga mingi plaan veel ees? Kas peaks edasi minema või hoopis ootama? Kas peaks õpetusi ümber tõlgendama, et oleks võimalik rahu leida? Võiks neid küsimusi palju sõnastada ja seda ka tehakse.Eks Jumal oma kõiksuses näeb milliseid küsimusi me oma südames esitame, millistel eksiteedelgi uitame. Arvan küll, et kristlaskondki tõstab oma sisemas häält, nagu Iisrael kõrberännakul. Miks? Kas tasub edasi…? Saame nõndagi hakkama…

Aga õnneks tõstab Jumal igal ajal esile inimesi, kes Kaalebi kombel usaldavad Jumalat ja ustavalt käivad temaga aastaid, sageli noorusest kuni kõrge eani. Ajaloos on sellised kriitilised hetked, olukorrad, kus ainult ühest inimesest sõltub väga palju, ühe inimese läbi tuleb muutus, mis mõjutab miljoneid ja seda sageli pika aja vältel.

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud Arguse Vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on Väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Tema annab Väe ja Armastuse ja Mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4,13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2 Kor 12,9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb…sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukordades, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühiskonna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjonipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele , meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on teinekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Vbl ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma julguse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea tema teab ja näeb kes me oleme ja tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Kaaleb astus esile, kui Iisraeli rahva teel oli otsustamise aeg, kas minna edasi koos Jumalaga või jääda sinna kuhu nad oldi jõutud.

Iga aeg, ka meie tänane päev, kus me praegu elame, vajab, vajame oma Kaalebeid. Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistuseks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks valikuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, kas olen see mina, mis on minu osa jumalariigi töös. Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda.

Kaaleb leidis Jehoova silmis armu, sest tal oli teistsugune Vaim, aga öeldud on ka, et tema on kõiges mulle järgnenud. Tema on kõiges mulle järgnenud. Kaaleb elas pika elu . Vana Testamendi apokrüüfides on kirjas. 

 Ja Issand andis Kaalebile rammu,
mis jäi temale kuni kõrge eani,
et ta jõudis minna üles kõrgendikule
ja tema sugu sai kätte pärisosa - et kõik Iisraeli lapsed näeksid,
kui hea on käia Issanda järel.

 

Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudusevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varustanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rahva hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad julgustamist, toetamist.

Palume Sinu õnnistust tööle mida tehakse siin paigas, aga kogudustes üle terve saare. Õnnista kogudustevanemaid, töötegijaid ja iga õde- venda, kes Sinu järel käimas. Õnnista laste ja noortetööd, Eesti Lastemisjoni tegemisi. Ole kõigi üksildaste, kurbade, haigete, puudust kannatajatega. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

Täname sind ka selle alanud allianssnädala eest, nende uute võimaluste eest Sinu nimel kokku tulla. Õnnista siis kuulajaid ja kuulutust meie kõigi kasuks. Aamen

Lui Remmelg,

 Alliansskoosolekul Kärdlas, 2014

Ajakiri "Armu hääl"

Meie blogi lugemisnurgas on nüüd võimalik leida ka Evangeeliumi Prii Usuühingute Liidu ajakirja "Armu Hääl" mõningaid numbreid.

 Ajakiri ilmus aastatel 1934-1940. Väljaandmine lõppes uue riigikorra kehtestamisega. Peale sõda ja ka peale Eesti taasiseseisvumist ei ole ajakirja uuesti trükkima hakatud. Ka endised priikogudused, mis asusid peamiselt Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on enamuses tegevuse lõpetanud või sulandunud baptistikogudustesse. 

Olles tuttav raskustega kunagise Armu Hääle numbrite leidmisel ja lugupidamisest oma vanavanemate ning nende koguduse vastu, püüame ajakirja paremini kättesaadavaks muuta.

L.R.

Trükist on ilmunud 2014 aasta vennastekoguduse Vaimulike Loosungite raamat.

Osta saab kristlikest raamatupoodidest ja Endla tänava palvemajast. Hiidlastel on võimalik Loosungiraamatut soetada ka Pühalepa palvemajast või Lui Remmelga kaudu (5649 0254).

Eenok Haameri jutlus vennastekoguduse Endla palvemaja 17. aastapäeval

Jumala armastus ja osadus Pühas Vaimus olgu meie kõikidega!

Me tähistame Endla tänava palvemaja 17. aastapäeva. See on märkimisväärne. See ei ole pisikese tähendusega, et vennastekogudus sai taastatud ja Endla tänavale sündis palvemaja.

Mul on südames lugeda tänase kuulutuse aluseks Jumala Sõna 1 Jh 1:5-7

Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust.

Küsin alguses ühe küsimuse, mille üle peaksime järele mõtlema.

Kui palju me üldse mõtleme sellele, milline tähendus on meie sõnadel ja tegudel nüüd ja igavikus?

Selle jutluse algus on pärit Tartu öölaulupeolt. Läksime Ehaga, et osa saada sellest ja rahvast oli ilmatuma palju. Mõtlesin seal, et kõige tähtsam kogemus sellest laulupeost on, et Eesti rahvast on nii palju. Ja küsisin siis endamisi: „Jumal, mida Sa tahad mulle siin õpetada?“ Mul oli seal palju tuttavaid ja omapäraseid kohtumisi. Mu endised leerilapsed küsisid, millal saaks lapsi ristida. Kummaline paik selliseks küsimiseks.  Mõningatega rääkisin ja meil oli hea osadus isekeskis.

Järgmine päev oli imepärane. Küsisin endalt, kas see oli ikka öölaulupidude aeg, kust meie vabadus sai tõuke. Äkki mulle meenus mu isa, kes 1948. aastal Patarei vanglas olles hakkas kambris teistele vangidele õpetama seda laulu:

Valgus pea võidab pimeduse, õnneaeg järgneb pisaraile, mure sul muutub hõiskamiseks, okastest rada õndsuse teeks. See oli tema viimane laulutõlge enne vangistamist.

Kujutate ette, vangid õppisid selle laulu ära. Aga kaua ei lastud neil laulda. Vangla ülemad tulid sisse ja küsisid kurjalt, et kes siin laulab. Ta ei saanud ju vastata, et meie laulame, see oleks olnud grupiviisiline vastuhakk ja lisanud vangisoleku aega. Sellepärast ta ütles: „Mina laulan“ ja seletas sinna juurde, et Paulus ja Siilas laulsid vangis olles, et mitte meelt heita. Mina olen vangis ja laulan, et mitte meelt ära heita. Varsti viidi ta teise kambrisse. Seal hakkas ta jälle neile laulu õpetama. Nii käis ta läbi palju kambreid, õpetades neile üht lootuse laulu. Lõpuks saadeti ta kambrisse, kus olid mõrtsukad. Nende keel oli teine ja enam ei saanud ta neile seda laulu õpetada. Aga ta kuulutas neile Jumala sõna. Ja kui ta vangitappi viidi, siis selle kambri ataman ütles, et kui me ühte laagrisse satume ja kui keegi sinu külge sõrme pistab, siis ära tapan. See oli tema meelest kõige kangem lugupidamine.

Tuli meelde üks naine, kes tuli kunagi 1960-ndatel aastatel vist, Tarvastusse. Ta oli 1958 a. olnud poliitilise vangina Patarei vanglas ja seal lauldi veel laulu „Valgus pea võidab pimeduse“.

Vabaks laulmine on saanud ammu enne öölaulupidusid oma alguse ja minu isa on, tänu Jumalale, tohtinud olla üks neist lauljatest kui ta õpetas vangidele lootuse laulu. Sellel on igaviku tähendus. Sellepärast ma teile täna sellise küsimuse esitasingi, milline on meie sõnade ja tegude tähendus siin ja igavikus. Kas me ütleksime või teeksime midagi oma elus teisiti, kui me enne mõtleksime sellele ja küsiksime endalt kas meie sõnadel ja tegudel on ka igavikus tähendus? Või tõesti tajume  tulevikku ainult teoreetiliselt, et oleme kuulnud, et taevas peab olema ja ükskord me inimesed peaks sinna pärale jõuame.

Mul oli hiljuti eriline elamus, mu juurde tuli noor mees, et saaks ristitud ja leeritatud.  Ta oli juba jõudnud doktori kraadini geneetika alal. Rääkisime ususaladustest ja kui ma olin talle jutustanud Jeesuse Kristuse ristisurmast meie eest, Tema ülestõusmisest ja igavesest elust, siis korraga ta tunnistas, et seni nagu üksikud pusle tükid olid äkitselt paika läinud. Ta oli mulle juba enne öelnud, et ta on täiesti veendunud, et elu pärast surma on olemas. Aga nüüd hakkas ta tajuma tervikut. Jeesuse ristisurm on igavikulise tähendusega.

Kas me tõesti tajume seda tulevikku, et siinsed sõnad ja teod edasi elavad? Kas teame, et see, mis meist järele jääb, hakkab ka igavikus välja paistma?

Korraga tuleb mure. Äkki peame siis punastama, häbenema, kui igavikus sellele otsa vaatame, mida me selles maailmas oleme teinud,. Mulle on tähtsaks saanud, et võiksin elada nõnda, et ma ükskord igavikus ei peaks häbenema selle pärast, mis ma kunagi ütelnud või mõtelnud olen. Ma ei taha ükskord häbeneda, sest siis pole võimalik enam mitte midagi parandada.

Mis takistab mind täna abi vastu võtmast? Kas on midagi, mis takistab?

Mis on kaasaja kõige suuremaid probleeme? Ütlete, et kasvajad. Aga ma ütlen teile  -  stress on kaasaja suurim probleem. Enesele märkamatult oleme stressis. See on tänapäeva kõige tõsisem haigus. Inimesed muutuvad jõuetuks, väsivad ära. Otsitakse abi vitamiinidest, ravimitest ja sensitiividelt. Tõenäoliselt on olemas jõuetuks tegevaid haigusi, aga meie mureks on salakaval stress. Korraga ma küsin ise endalt, kas stress minus on ka patt? Ma olen mõtelnud tavaliselt, et mingid teod on patt, aga stress? Vastan väga arglikult – vist küll. Selle kohta üteldakse: oi, see on patu tagajärg. Nii et ikkagi patuga seotud. See on midagi sellist, mille vastu võitlemiseks oleme ise liiga võimetud. Stressis olles ei suudeta oma olukorda analüüsida ja õigesti hinnata.

Olen näinud inimesi, kes on sügavas stressis. Nad ei taha seda tunnistada. Neid suunatakse siis arsti juurde. Nad ütlevad, et nendel pole mitte midagi viga. Aga tegelikult on nad jõuetud. Siin on see koht, kus me vajamegi Jeesust Kristust. Ei ole sellest kasu, kui meile öeldakse, mõtle positiivselt, naerata, ära muretse. Kas see on mõnda aidanud? Ma kahtlen. Naeratus tuleb hinge ja suule ainult vabanenud lastel, ka stressist vabanenud lastel.

Olen täna väga ränka läbi elanud hommikul Mustvee kirikus. Üks noor naine istus pingis, pea alla painutatud. Ma ei tundnud teda esialgu ära. Aasta tagasi ma ristisin ja leeritasin tema. Ta ema tuli käärkambrisse ja küsis, kas täna on armulaud? Ma ütlesin: „Jah, kui sa soovid, siis on täna kindlasti armulaud“. See noor inimene ei jaksanud liturgia ajal püsti tõusta. Kui tuli armulauale tulek ja ta pingist välja tuli, siis ta pidi kukkuma. Siimon läks teda toetama. Ema ühelt poolt ja Siimon teiselt poolt toetasid teda. Ma mõistsin, et ainult Jeesus võib seda inimest aidata. Olen ta looga tuttav. Mõni aeg tagasi tuli ta ema minu juurde, oli meeleheitel. Ta oli 80 % töövõimetu arstide hinnangul, korduvalt olnud psühhoneuroloogia haiglas. Ütles, et ravi ega elektrišokid ei ole teda aidanud, ta kardab neid meeleheitlikult. „Ma tahan vabaks saada!“

Algas suur võitlus tema pärast ja Kristus oli võitja. Nüüd on ta tütrel samad haigusnähtused. Aga kui see tütar oli armulaua vastu võtnud, siis ta tõstis pea üles ja jaksas.

„Jeesus, ainult Sina suudad, Sinu ihu ja Sinu veri teeb ta tugevaks ja vabastab ta kõigest rõhumisest“.

Kui jumalateenistus lõppes, astus ta ise ja keegi ei pidanud teda toetama. Jätan kogudusega alati kättpidi jumalaga. Kallistasin teda ja ütlesin, et ainult Jeesus suudab teda aidata.

Siin ma siis inimesena olen! Häbenen tunnistada, et minuga on midagi korrast ära. Mingi stress, mis põhjustab väsimuse. Teen naeratuse näole, aga kui sageli on see tehtud naeratus. Hing on ometi haige. Kas oled tundnud seda, et su hing on mõnikord haige ka siis, kui sa väliselt suudad naeratada? Kui palge ära pöörad, siis see naeratus kaob. Olen ikka küsinud, mis on mul viga, et rõõmu pole piisavalt ja loomulik hoiak on sageli õlad längus otsekui koorma all.

Ma küsin sinult, kas sinu hing ei ole haige? Kas võid praegu Jumala ees öelda, et mu hing ei ole haige? Ja mitte midagi ei jää kripeldama? See, kui me hing on haige, on tihti saladus, mida me ei julge avaldada. Ent Jeesus näeb ju. Tema ees me ei saa kavaldada ja Temal on meelevald muuta sinu olukord. Tema vere hind vabastab. Lugesin tänast loosungiraamatu 3. teksti eriti rõhutades: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks Su vere hind“.

Meil ei ole muud võimalust. Jeesuse veri lunastab. Ta ei saa meid aidata, kui mina, kui sina ei palu seda Temalt. Kui sa ei anna enese lunastamiseks Talle meelevalda. Alles siis saad välja tulla sellest kohutavast august, kui Tema sind lunastab.

Olen küsinud, millal tuleb muutus meie rahva ellu? Muutus algab aga sealt, kui ristiinimesed hakkavad muutuma. Kas mina ka? Kas sina ka?

Ärgu keegi saagu pahaseks, mida sa ometi räägid? Me oleme ju kõik usklikud inimesed. Meiega on kõik korras!

Ega ma asjata pannud teie ette küsimuse, kui palju me mõtleme sellele, kui palju on tähendust meie sõnadel ja tegudel igavikus.

Tuleb ehmatus peale. Me oleme usklikud inimesed, aga kus on usu vägi, kus on seda väge näha? Kui Jeesus rääkis, siis Tema sõnadel oli vägi, mis inimesi puudutas. Mõtelgem Samaaria naisele Sühhari kaevu ääres ja paljudele teistele juhtudele. See vägi ilmnes ka Jeesuse jüngritel ja Paulusel ja on olnud läbi aegade mitmetel Sõna kuulutajatel. Aga kas see vägi võiks avalduda ka täna meie kaudu?

Nüüd läheme siit ära ja ütleme, jah, me kuulsime Jumala Sõna. Kas sellega on kriips alla tõmmatud? Ei ole.

See on pannud mind järele mõtlema ja seepärast olen suure mure ja südamevaluga siia tulnud. Lugesin – Jeesuse veri on puhastanud meid kõigest patust. Oi, kuidas ma tahaksin puhtaks saada! Kas teist keegi on täiesti puhas? Siis tõstke käsi üles ja ütelge, ma olen täiesti puhas, minuga on kõik täiesti korras.

Kui te seisate, siis vaadake et te ei lange. Jumala palge ees oleme kõik ühesugused. Seepärast palume: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks su vere hind!“

Palve: Armas Jeesus! Me täname Sind, et Sa meid kõiki näed. Me oleme kõik erisugused ja võib olla oleme mõtelnud, et oleme väga pühad ja väga head inimesed. Täna oled sa meid kõiki ühesuguseks teinud. Meist igaüks vajab, et Sinu lunastus Su valatud vere kaudu meilegi osaks saab. Siin me oleme. Anna meile me patud andeks ja meie stress, millest me mitte kuidagi moodi inimlikult üle ei saa. Ainult Sina suudad selle meilt võtta ja anda meie südamesse sellise rõõmu, mis meist välja hakkab pulbitsema. Et inimesed, kes meiega kokku puutuvad, küsivad siiralt: „Rääkige meile, kuidas te saate nii rõõmsad olla selles masendavas maailmas?“ Jeesus, anna et me oleksime valmis tunnistust andma Sinu väest, mille osaliseks meist igaüks on saanud!

 Aamen. 

25. augustil 2013.a.

Marek Roots`i jutlus 18.08.2013 Endla palvelas

Jagan neid mõtteid, mis on tänaseks pühapäevaks kirja pandud Markuse evangeeliumi 8. peatükis salmides 22-26.

Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.”  Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”

Selle kirjakoha tegevuspaik on Betsaida, mis asub Galilea järve idakaldal, Jordani jõe suudmes. Jh järgi oli see kal1uriküla (aramea: kalapüügi maja) jüngrite Peetruse, Andrease ja Filippuse kodukoht ja nad olid ju kalurid. Kas seal toimus ka nende jüngrite kutsumine, seda me ei tea. Mt ja Lk järgi sõitles Jeesus Betsaidat sealsete elanike uskmatuse ja ükskõiksuse pärast, võrreldes neid paganlike linnade Tüürose ja Siidoniga. Ta ütleb, et kui need linnad oleksid kuulnud evangeeliumi ja näinud, mida Tema tegi, küllap nemad oleksid hakanud uskuma.

Siiski toimub Betsaidas, täpsemalt selle lähistel, imeline sündmus. Tulevad inimesed pimedaga, uskudes, et Jeesus saab aidata. Pole nimetatud, kust need inimesed tulid, aga nad uskusid, et Jeesus võib nende lähedast aidata. Nad otsivad Jeesuse üles ja soovivad, et Jeesus puudutaks pimedat. Sõna „puudutama“esineb sünoptilistes evangeeliumites ligi 30 korral – reeglina seoses Jeesusest lähtuva tervendava väega. Jeesus puudutab ja Teda puudutatakse (nt veritõbise naise lugu) ning see puudutus muudab inimese elu. Ent oli vaja ühte võtit, et pääseda selle abistava väe juurde. Jeesuse vägi aitab, kui inimene läheneb Jeesusele uskudes. Tema saab aidata! Jeesus aitab, Ta hoolib! Temas on VÄGI.

Kas pimedal endal oli usku? Me ei tea. Küll oli aga usk tema toojatel. Kas ja kuidas võib teiste usk meid aidata? (näiteid evangeeliumides on teisigi). See on huvitav küsimus. Martin Luther oma Palveraamatus, II lk 135 tõdeb: „Minu ligimese usk ei saa mind õndsaks teha, kuid see võib aidata mul jõuda isikliku usuotsuseni“.

Jumalal ei ole lapselapsi. Järelikult ei saa olla nii, et vanaema usub, lapselaps ei usu ja saab vanaema usust õndsaks. Kellegi teise usk ei saa mind õndsaks teha. Iga inimene peab seisma Jumala ees ja vastama Jumalale.

Väga eluline näide on laste ristimine. Vaimulikud suhtlevad inimestega ja peavad tihti vastama küsimusele, miks ma pean ise saama ristitud, ma tahan lihtsalt oma last ristida.  Nii on  ka ristivanemate puhul. Me teame seda last ja teeme ära, miks ma pean olema ristitud. Siin on alati tarvilik meil kristlastel öelda, et see on vajalik, kuna  ma oma isikliku usuga ja eeskujuga saan juhtida seda last ühel päeval Jeesuse juurde, et talle on vaja seda vundamenti, millele tema otsus siis rajaneb. Selle vundamendi loomine on vähemalt osaliselt vanemate ja ristivanemate meelevallas. Niisuguse ülesande on Jumal andnud ja küllap siis ka oma õnnistuse.

Pime tervenes füüsilisest hädast toojate (lähedaste) usu tõttu. Nüüd aga tuli tal endal otsustada, kas uskuda Jeesusesse või mitte? Talle oli antud nüüd võimalus ka isiklikult uskuda.

Mk 8 pt lugu on tervendamislugude hulgas ainulaadne, kus abi ei saabu ühekorraga: paranemine toimub järk-järgult. Algul näeb haige midagi, siis aga juba selgelt. Selles on allegooriliselt nähtud inimese usuelu loomulikku arengut, mis liigub üha suurema selguse poole. Kogu elu toimub õppimine. Enamgi veel: K. Ware (lk 138) tunnistab, et inimese liikumine Jumala poole on igavene. Oleme küll täielikult jumalalapsed, kuid samas avastame Isast üha uut.

Mis edasi?

Kas ihuliku nägemise tagasisaamine on kogu Jeesuse vastus abivajajale? Tänapäeva meditsiin teeb samuti imet. Nii võiks Jeesuse rahulikult kõrvale jätta. Kas Temal on anda siiski midagi enamat? Meil tuleb Jeesuse tegevus asetada hoopis laiemasse perspektiivi. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Ihulike silmade avanemine on viimselt üksnes sümbol sellest, mis peab toimuma inimese südames.  Jeesus tahab meid juhatada Jumala nägemisele südamesilmadega.

Juba järgmises peatükis (Mk 9:47) ütleb Jeesus: „Kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki, kui kahe silmaga olla visatud põrgusse.“

Me teame, et nägemisvõime võib osutuda väga kahetsusväärseks. Mitte kõik, mida inimene elu jooksul näeb, ei tee teda õnnelikuks. Kas pole nii, et vahel küsime, miks ma nägin seda, mida ma nägin. On palju seda, mis rõhub, vaevab mind ja võib elu hukutada.

Jeesus saadab tervenenu ära, keelates tal Betsaidasse tagasi minna. Miks? Tervenenu oli oodanud elu muutust. Haige on ühiskonnast kõrvale jäetud, ta on teisejärguline. Esmapilgul oli Jeesus lihtsalt pimedale tagasi andnud inimväärikuse, too võis nüüd minna tagasi „normaalsesse ellu“. Mõnikord kohtame neid, kes mõnest raskest olukorrast pääsenuna ütlevad: tol päeval ma sündisin uuesti! Mulle anti uus võimalus!

Milleks siis „uut elu“ kasutada? Jeesuse vastus on ühene: selleks, et saada nüüd jumalalapseks. Ära mine tagasi Betsaidasse, sinna uskmatusse linna, kus inimesed mõnda aega ohhetavad  ja ahhetavad ning lähevad siis uusi imesid otsima. Jeesuse mõte oli, et mine ja mõtle järele, mis sinuga juhtus ja kuidas sa seda uut võimalust nüüd õigesti kasutad, nii et see oleks Jumalale meelepärane.

Soovin, et meil kõigil oleksid elavad märgid Jumala lähedalolust, et võime siira südamega öelda: ka meid on Jumal aidanud, on sirutanud välja oma abikäe, meid tervendanud, päästnud, andnud me südamesse rõõmu ja rahu. Samal ajal, et me ei unustaks, et iga hetk meie elus on väärtuslik ja et me ei lükkaks olulisi otsuseid edasi. Et meie lapsed ja lapselapsed võiksid jõuda ühel päeval selle ISIKLIKU  USUNI!     

Aamen

 Endla palvemaja aastapäevalised

Endla palvemaja aastapäev

Pühapäeval, 25. augustil 2013.a. algusega kell 17.00 toimub vennastekoguduse Endla palvemaja 17. aastapäeva pidulik kuulutustund. Ootame rohket osavõttu.

Vk Eestseisus

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse õdede väljasõit 3. 08. 2013

Planeerisime väljasõidu 3. augustile lootuses, et ilm on veel suviselt soe ja et kõigil osalejatel tuleb meeldejääv päev. Ilm oli tõesti fantastiline ja nurisemiseks põhjust ei leidnud isegi seda otsides. 

 

      Seltskond kujunes 12-liikmeliseks ja reisi eesmärgiks oli õdedega  koos aega veeta, külastades Anija mõisa, Harju-Jaani kirikut ja lõpuks vend Lev Lekarkini kodu.

      Esimene peatuspaik oligi Anija mõis, mille juures Lev meid juba ootas. Tänu Anija mõisas töötavale raamatukogu hoidjale Pille Kullale, kes on ka Harju-Jaani koguduse liige, saime võrratu ekskursiooni osaliseks. Tutvusime mõisas asetseva koduloo toaga, nautisime sealse ateljeepoe väljapanekut, saime ülevaate mõisa minevikust ja olevikust.

      Edasi sõitsime Harju-Jaani kiriku juurde, kus Maarika Lekarkin oli valmistanud oivalise lõunasöögi.

Tänades Jumalat toidu ja hea perenaise eest liikusime edasi kunagise Raasikul asuva Haljava vennastekoguduse palvemaja asupaika. Palvemajast ei ole kahjuks midagi säilinud. Kohalik koguduse liige Ilse Tudre rääkis põhjalikult palvemaja tegutsemise aegadest ja rahvast, kes seal koos käisid. Palvela asupaigas laulsime koos mõned laulud, tänasime Jumalat armu eest, mida Ta meie esivanematele on osutanud ja suundusime tagasi kirikusse, kus saime veel üheskoos laulda ja kuulda ülevaadet Harju-Jaani kiriku ajaloost.

      Huvitav fakt, mis ilmselt kõigile meelde jäi, oli seotud korjanduskastiga: tõeliselt suur kast lukustati 4 lukuga ja võtmed anti nelja ustava mehe kätte. Rahale juurdepääs oli ainult neil neljal mehel üheaegselt. Ei tea, kas annetused olid siis nii suured....

      Enne Raasikult ärasõitmist pakkusid perenaised veel kohvi ning kringlit. Reisi viimane meeldiv peatuspaik oli Arukülas Maarika ja Levi kodus. Lugesime lühikesi piiblitsitaate, et üksteise usku üles õhutada ja julgete ning rõõmsatena teele asuda.

Suur tänu Levile ja kogu ta perele, kes olid palju panustanud meie reisi kordaminekuks! Tänu kõigile osalejatele, kes leplikult ja rõõmsameelselt kogu teekonna kaasa tegid ja üle kõige tänu Jumalale, kes on meid õnnistanud õdede-vendadega, kallite sõpradega ja kõigega, mida igapäevaseks eluks nii väga vajame!

Õde  Maie Takel